fbpx

Alahinnatud empaatia kui rahumeelse kestliku ühiskonna asendamatu tööriist

Helene Uppin, Eesti Meremuuseumi haridustöö kuraator ja TLÜ kasvatusteaduste doktorant

15. mai 2024

Helene Uppin (foto autor Hendrik Osula)

Miskipärast kipuvad nii üksikisikud kui ka ühiskonnad kordama vigu, mida inimesed või põlvkonnad enne neid on teinud. Alustatakse sõdu, millest kellelgi pole suurt midagi võita, ei suudeta toetada ühiskonna nõrgemaid liikmeid, kuigi teatakse, et see muudaks ühiskonnad stabiilsemaks ja tugevamaks, raiutakse nii metafoorseid kui ka füüsilisi oksi, millel istutakse ning millest ihu ja hingega sõltutakse. Kuidas saaks noortele anda oskusi uurida ja mõtestada minevikku viisil, mis aitab teha targemaid otsuseid ka tänases päevas?

Sageli on nii, et pusletükid (teadmised, oskused, vahest isegi hoiakud) ühiskondlike protsesside analüüsimiseks ja mõistlikuks tegutsemiseks on justkui olemas, aga me ei pane neid lihtsalt kokku. Näiteks võivad inimesed küll teada, et istuv eluviis ja sihitu nutiseadme skrollimine kahjustab nende vaimset tervist, kuid ometi ei pane nad telefoni kõrvale, et minna õue jalutama. Nagu ei taheta loobuda ka kiirmoest, kiirtoidust, meelemürkidest või erakondade populistlike loosungite liimile minemisest. Teame, et need on ühiskonnale, tervisele, loodusele kahjulikud, aga teeme ikka, sest nii on välja kujunenud. Erinevalt harjumustele kindlaks jäämisest, eelarvamustele tuginemisest, mugavustsoonis püsimisest ja muust sarnasest on pidev õppimine ja avatus uutele ideedele ka küllaltki väsitav (vt ka Kahneman, 2011). Inimene, kellel on elus igasuguseid muid muresid, ei jaksa lihtsalt väga avatud olla.

See tähendab, et headest PISA tulemustest ei pruugi piisata, et olla valmis kogu elu õppima. Näiteks vandenõuteooriatesse uskumine on küll tõenäolisem kehva analüütilise mõtlemise ja madala haridustaseme korral, kuid seda soodustavad ka muud viletsa toimetulekuga seotud näitajad, nagu väike sissetulek, vähene tajutud kontroll oma elu üle, ebakindlusest tulenev soov näha seoseid juhuslike sündmuste vahel (Douglas et al., 2019). Tõsi, kõrgharitud inimesed on keskmiselt ka tervemad, elavad kauem, teenivad rohkem ning on eluga üldse rohkem rahul (vt ka Põder, Lauri ja Veski, 2023), nii et head PISA tulemused on kokkuvõttes paremad kui halvad. Nii või teisiti näib kestlikku tulevikku ja sidusat ühiskonda eesmärgiks seades inimeste tajutud heaolu primaarne, olgu see siis defineeritud psühholoogiliste baasvajaduste kaudu (vt nt Ryan ja Deci, 2000) või kuidagi teisiti. Tuginedes oma kogemusele muuseumi- ja loodushariduses, pakun välja kolm mõtet, mis võiksid aidata kogu elukaare vältel väärtustada ühelt poolt inimese seesmistele püüdlustele suunatud heaolu (vt ka Grete Arro artikkel väljaandes Müürileht) ning seeläbi ka demokraatlikku ühiskonda, loodust ja kultuuri tema mitmekesistes ilmingutes.

Eri kohtades õppimine kui kohanemine määramatusega

Õppimine toimub kõikjal. Seega on väga tähtis tundma õppida kogukonna õpipaiku peale koolimaja. Esiteks on õppekäik lihtsalt väga mitmekülgne ja kasulik meetod. Aga see ei ole veel kaugeltki kõik. Näiteks võib raamatukogusid pidada pea ainsateks tarbimisootuseta koduvälisteks siseruumideks. Sarnase iseloomuga kohti on iseenesest veel (nt muuseumid, teaduskeskused, keskkonnahariduskeskused, botaanikaaiad, loomaaiad), kuid sageli on neis ülejäänutes vaja siiski soetada ka pilet. Õnneks on leitud järjest enam ressursse, et sissepääs nendesse loetletud teadus- ja kultuuriasutustesse oleks lastele õppimise eesmärgil tasuta (nt Kultuuriranits, kohalike omavalitsuste meetmed, Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetused, vt ka Uppin ja Timoštšuk, 2024). Võiks loota, et kui koolihariduse käigus saavad erinevad õpipaigad piisavalt koduseks, siis on terve hilisema elu jooksul neid julgem külastada ning muuseumisse minek tundub aja parajaks tegemiseks sama hea või isegi parem variant kui supermarketisse astumine (poodlemine ajaveetmistegevusena on eriti absurdne, kui võtta arvesse, et paljud sõjad võrsuvad ressursikonfliktidest, mis omakorda võrsuvad ületarbimisest).

Kui tuua paralleel loodusest, kus elurikkamad ökosüsteemid on kriisidele vastupidavamad, siis õpiökosüsteemi mitmekesisus võiks ju suurendada ühiskonna säilenõtkust. Näiteks PISA analüüsist selgus, et koroonakriisiga tulid kõige paremini toime need haridussüsteemid, kus õpilased said individuaalset tuge ja tundsid tugevat kuuluvustunnet. Lisaks võimaldavad demokraatlikud avatud õpipaigad, nagu raamatukogud, omavahel kohtuda inimestel, kes muidu näiteks tööelus või formaalsetes õpingutes kokku ei puutuks, ning luua digimaailma kajakambrites aina ahtamaks ja ebaisiklikumaks muutunud suhete kõrvale ka autentsemaid ja eriilmelisemaid. Muu hulgas võib mõnes raamatukogu töötoas vestlema sattuda inimesega, kellega ollakse paljudes asjades sügaval eriarvamusel, kuid ühine lõngaveeretamine või riimi seadmine loob pinnase tervendavaks dialoogiks. Ja lõpuks on üks osa elukestvast õppimisest uute olukordade ja kohtadega kohanemise oskus ning ka seda saab just õppekäikudel väga hästi harjutada.

Tundemaailma välja toomine pimenurgast

Looduskaitses kõlab aeg-ajalt hüüdlause „Hoia, mida armastad!“. Mis puutub loodushoidu või kultuuriväärtuste, näiteks laulupeotraditsiooni või emakeele hoidmisse, siis näib seos olevat pigem vastupidine: armastad seda, mida oled hoidnud. Ka uuringud näitavad, et loodust hoidev käitumine tõukub otseselt seotustundest loodusega, looduskogemustest (vt nt Mayer ja Frantz, 2004). Klassiruumis slaide vaadates ongi keeruline hakata loodust või kultuuriilminguid kõige sügavamal tasandil väärtustama. Ka demokraatia on kultuuriilming ning nagu Johannes Käis ja John Dewey mõlemad omal moel rõhutasid, on demokraatliku ühiskonna toimimiseks tarvilik, et noortel oleks võimalik demokraatiat kogeda.

Teatava neoliberaalse mõõtmissurve all kannatavas hariduses on selliseid hägusaid kontseptsioone nagu „loodusearmastus“, „kultuurielamus“, „rahu“, „kogukonnatunne“ või „heaolu“ kohati raske kuuldavaks teha ja reaalseks eesmärgiks seada. Samas, pingutama peab, sest praegust ühiskonnakorraldust iseloomustavad peale ökoloogilise kriisi ja lõhestunud ühiskonna ka üldiselt järjest õnnetumad inimesed. Noorte vaimse tervise probleemide epideemiat seostatakse kõige muu kõrval ka sellega, et laste ja noorte elus on viimaste aastakümnete jooksul järjest vähem niisugust aega, mida ei kontrolli ega sisusta täiskasvanud (vt Gray et al., 2023), ning tugevalt on vähenenud ka igapäevane õues liikumine ja mängimine. Mariliis Kõuts kirjutas tabavalt, et oleme inimliigina unustanud ära oma kuulumise loodusesse – meie praegune tubane, virtuaalne ning istuv eluviis ei toeta meie evolutsiooniliselt välja kujunenud vajadusi, mistõttu on meil suuri raskusi enda täisväärtuslikuna tundmisel. Lastes lastel ja noortel ilma liiga suure sekkumiseta omakeskis mängida ning tegutseda autentsetes ja piisavalt turvalistes keskkondades – olgu nendeks siis metsatukk, raamatukogu, noortekeskus või kogukondlik kolahoov –, võimaldame neil kogeda ja rakendada ka demokraatiat. Toetavad märksõnad on säärase vabakäigu demokraatia viljelemisest huvitatutele näiteks Maria Montessori esile tõstetud idee valikute võimaldamisest „hästi ettevalmistatud keskkonnas“, ennastjuhtiva õppijaga seotud ideed (vt nt Ene-Silvia Sarve hiljutine artikkel Õpetajate Lehes) ning noortetöös sellise turvalise suhtluskultuuri viljelemine, mida noortel on võimalik omavahelises suhtluses eeskujuks võtta ja ka kriisiolukordades matkida (kodust me paraku alati konstruktiivseid kriiside lahendamise võtteid kaasa ei saa).

Seoses keskkonnakriisiga rõhutatakse ennekõike loodus- ja täppisteadustega seotud õppeainete tähtsust, kuid unustatakse ära või pisendatakse kultuuri rolli ühiskondlikes muutustes ning kaunite kunstide osa inimeste heaolu tagamisel (mis, nagu eespool näitasin, on esimene samm, et inimene üldse tahaks areneda ja õppida). Nagu sedastab tabavalt internetis ringlev meem: muusika, kunst, tantsimine on kõige sügavamal tasandil inimeseks olemise osa, nagu linnulaul on linnuks olemise osa, mitte erioskus, mille treenimine on võimalik ja vajalik vaid vähestele privilegeeritutele või eriliselt andekatele. Ka inseneeria ja loodusteadustega tegelemine võib olla äärmiselt loov, mistõttu ei taha siin erinevaid valdkondi kuidagi vastandada – vastupidi! On hästi teada, et kaunite kunstidega tegelemine toetab ka analüütilist mõtlemist, probleemilahendamisoskusi ja enamiku keerukate probleemide lahendused on olemuselt valdkonnaülesed. Kui minna veel kaugemale, võiks ju öelda, et kestliku maailma, kus konflikte lahendatakse rahumeelselt, saabki tagada vaid tasaarengu teel, kus majanduskasvu asemel muutub olulisimaks mõõdikuks keskkonna jätkusuutlikkus, sotsiaalne õiglus ja heaolu, mis ei tulene subjektiivsest mõnust (nt tarbimisest, omamisest, mainest), vaid sisemistest püüdlustest.

Empaatia kui võti keeruliste sündmuste mõtestamiseks

Ainult sügavatest tunnetest jääb siiski väheks, on oht muutuda plakatlikuks, manipulatiivseks või propagandistlikuks. Seetõttu on nii ajaloo, ühiskonna kui ka keskkonnaprobleemide mõtestamiseks eri uuringutes kombineeritud analüütilist või kriitilist mõtlemist ning empaatiat (vt nt Ampuero et al., 2013). Empaatia on võime mõista ja tunda seda, mida teine inimene tunneb, selle aluseks on tahe vähemalt mõtteliselt kõndida teiste inimeste kingades. Kõige tavalisem ja äärmiselt tõhus viis empaatiat toetada on jutustada või lugeda lastele lugusid. Muuseumihariduses oleme kasutanud ajaloolise empaatia kontseptsiooni, mis on osutunud päris heaks tööriistaks keeruliste ajaloosündmuste käsitlemisel. Näiteks Eesti Meremuuseumis oleme läbi selle prisma tegelenud II maailmasõja paadipõgenike teemaga (vt lähemalt Uppin ja Timoštšuk, 2019). Tunni käigus kehastuvad õpilased põgenikeks ning peavad langetama rännakulaadse rollimängu käigus keerulisi otsuseid, kuulevad erinevate inimeste (Marie Underist harilike talumeeste ja tippsõjaväelasteni) traagilisi lugusid ja saavad uurida põgenike esemete koopiaid. Ajaloolise empaatia ideega heas kooskõlas on ka ajarännaku meetod, mida Eesti muuseumid säravalt rakendavad (rohkem infot leiad Eesti Rahva Muuseumi kodulehelt). 2024. ajarännaku teemaga juhitakse tähelepanu samuti 80 aasta möödumisele suurest põgenemisest.

Ajalooliseks empaatiaks peetakse protsessi, kus üritatakse mõista, kirjeldada ja selgitada kunagi elanud inimeste kogemusi, otsuseid ja tegusid ning ajaloosündmuseid mõtestada. Ajaloolise empaatia toetamiseks on vaja tutvuda ajaloosündmusega süvitsi: mõista konteksti ja kronoloogiat ning analüüsida eri allikaid ja nende allikate tõlgendusi. Kusjuures näiteks Siberisse küüditatud lapse poolt koju saadetud kirja tõlgendamine on ajaloolise mõtlemise või ajaloost mõtlemise arendamise seisukohast tõhusam tegevus kui ajalooõpikust küüditamisest kõneleva peatüki lugemine. Meremuuseumi kogemus oli see, et oma kodumaa ajalooliste paadipõgenike teemaga (mis osade jaoks oli tihedalt põimunud perekonnalooga) tegelemine andis noortele hinnanguvabama ja mõistvama suhtumise ka tänapäeva sõjapõgenikesse, ehkki juhendaja neid paralleele otseselt ei tõmmanud.

Oluline on tegevuste käigus arvestada ja tõlgendada eri poolte vaatenurki. Abiks on meetodid, mis modereerivad, mitte ei peida tundemaailma, sest tundeid on murdelistes sündmustes alati palju. Kusjuures vältima peaks propagandat ehk ainult ühe narratiivi jagamist ilma kriitilise arutelu võimaluseta. Läbiv küsimus on, kuidas inimesed minevikus mõtlesid, tundsid, otsuseid vastu võtsid, käitusid ja tagajärgedega toime tulid, mitte see, kuidas mina oleksin nende asemel käitunud, sest meie käituksime tagantjärele targana kahtlemata teisiti. Lõpetuseks on oluline, et lugu ajaloost loodaks ühiselt ning õpilane saaks ise sõnastada järeldused. Ennekõike võtame sellise lähenemisega riski, et õpilased sõnastavad (eespool kirjeldatud tingimustel) teistsugused järeldused, kui me ise seda teeksime. Kas seda peaks aga kartma?

Ma usun, et ajaloolise empaatia õpetamise printsiipidest (konteksti loomine, usaldusväärsete allikate analüüs, eri vaatenurkade läbitunnetamine, narratiivi omaksvõtu asemel selle loomine ja järelduste iseseisev sõnastamine) võiks olla kasu mistahes ühiskondliku mõõtmega keeruka probleemi analüüsimisel. Võibolla ka lahendamisel. Nii teise inimese kui ka mõne muu elusolendi kohtamisel, eriti aga olukorras, kus tuleb vastu võtta mõni otsus, tasub aga lähtuda dalai-laama soovitusest olla lahke, sest see on alati võimalik.

  1. Ampuero, D., Miranda, C., Delgado, L. E., & Goyen, S. (2013). Empathy and critical thinking: primary students solving local environmental problems through outdoor learning. Article in Journal of Adventure Education & Outdoor Learning. https://doi.org/10.1080/14729679.2013.848817
  2. Douglas, K. M., Uscinski, J. E., Sutton, R. M., Cichocka, A., Nefes, T., Ang, C. S., & Deravi, F. (2019). Understanding Conspiracy Theories. Political Psychology, 40(S1), 3–35. https://doi.org/10.1111/pops.12568
  3. Kahneman, D. (2011). Thinking, Fast and Slow.
  4. Kõuts, M. (2024, Aprill 26). Loodust arendada ei saa. Juurte juurde. Sirp. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/loodust-asendada-ei-saa-juurte-juurde/
  5. Põder, K., Lauri, T., & Veski, A. (2023). Kas Eesti PISA on viltu? Postimehe Kirjastus OÜ.
  6. Ryan, R. M., & Deci, E. L. (2000). Self-determination theory and the facilitation of intrinsic motivation, social development, and well-being. American Psycholist, 55(1), 68–78. https://doi.org/https://doi.org/10.1037/0003-066X.55.1.68
  7. Mayer, F. S., & Frantz, C. M. P. (2004). The connectedness to nature scale: A measure of individuals’ feeling in community with nature. Journal of Environmental Psychology, 24(4), 503–515. https://doi.org/10.1016/j.jenvp.2004.10.001
  8. Uppin, H., & Timoštšuk, I. (2019). „We’ll Be Back by Christmas“ – Developing Historical Empathy During a Museum Activity. Journal of Museum Education, 44(3), 310–324. https://doi.org/10.1080/10598650.2019.1612660
  9. Uppin, H., & Timoštšuk, I. (2024). „Eks me oleme kõik natuke idealistid“. Muuseumite ja keskkonnahariduskeskuste õppeprogrammide juhendajad. Mäetagused, 88, 53–94.

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga