fbpx

Lastega ei ole kõik korras

Julia Steinberger, Lausanne`i Ülikool, geograafia ja jätkusuutlikkuse instituut

4. oktoober 2022

Käisin täna oma vanas gümnaasiumis Genfis, et pidada ettekanne kliimateemal. Sain aga hoopis õppetunni meie ebaõnnestumistest. See on lugu päevast, mis mind vapustas.

Julia Steinberger, Lausanne`i Ülikool, geograafia ja jätkusuutlikkuse instituut

Olen varemgi gümnaasiumites kliimamuutuse teemal loenguid pidanud. 2019. aastal kutsusid Genfi esimesed kliimastreikijad mind streigi esimesel hommikul koole külastama. Võtsime rattad ja kihutasime sõbraga ühe kooli juurest teise juurde, et ühe hommiku jooksul võimalikult palju kohti läbi käia. Toona oli õhkkond täis elektrit, põnevust, tahtmishimu. Õpilased olid teemaga tegelemise oma südameasjaks võtnud ning kavatsesid põlvkonna probleemid ja vajadused esikohale seada. Neil oli kindel soov asjad liikuma panna. Tõstatati küsimusi nii kliimateaduse, -prognooside, -mõjude kui ka -meetmete kohta. Teadmis- ja osalemishimu oli kõigil suur.

Nüüd, kolm aastat (ja pandeemia) hiljem, on meeleolu täiesti teistsugune. Tunnetasin seda erinevust, kui loengut pidasin: saalitäie 16–17-aastaste seast kostus pominat – vahel vähem, vahel rohkem, kuid see ei lakanud loengu jooksul kordagi. Mõtlesin, et ehk on mõned loengu spetsiifilised aspektid nende jaoks igavad. Saasteallikad, suundumused, konkreetsete mõjude tõenäosus, leevendusmeetmed … Üritasin teemad võimalikult kiiresti läbi käia, lootes, et mõni neile rohkem huvi pakub. Lõpuks, kui õpilastel oli aeg küsimusi esitada, selgus, milles asi on.

Mikrofoni võttis enda kätte üks tüdruk. Ta esitas kiiresti ja otsekoheselt oma küsimused, mis pälvisid ka tema eakaaslaste laialdase aplausi. Ta väljendas selgelt saalis valitsevat ajavaimu. Allpool on mõned tema esitatud küsimused.

  • Miks te sellest meile räägite? Meie ei saa midagi teha. Ainult poliitikud ja ärijuhid saavad ellu viia neid suuri muudatusi, millest te räägite. Miks te nende poole ei pöördu?
  • Miks te räägite meile optimismist [Märkus. Ma ei rääkinud sellest, kuid kes teab, võib-olla oli minu esitlust neile niiviisi tutvustatud.], võimalikest tegevustest, kuigi me kõik teame, et mitte midagi nendest ellu ei viida?
  • Võimulolijad on sellest probleemist juba pikemat aega teadlikud olnud. Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) vorbib aga aina aruandeid, mille järgi peaksime juba mõne aasta jooksul tegutsema, kuid mitte midagi ette ei võeta, mitte midagi ei muutu. Miks te arvate, et teie loeng midagi muudab?

Vastasin nii hästi, kui oskasin – mitte väga hästi. Mõistsin, et ajad on muutunud ja praeguste 16-aastaste meelestatus erineb täielikult nende eakaaslaste omast 2019. aastal. Nad tundsid sügavat ja tugevat pettumust, reedetust. Pessimismi, isegi meeleheidet, aga ka põlgust. Selge oli see, et olin neid alt vedanud, aga seda olid teinud ka kõik teised täiskasvanud nende ümber. Ma olin pahviks löödud.

Sellest päevast peale olen püüdnud nii seda kogemust kui ka selle tüdruku ja teiste õpilaste öeldut ning saalis valitsenud õhkkonda lahti mõtestada. Jõudsin järgmiste järeldusteni.

Esiteks: oleksin pidanud enne rääkima hakkamist kuulama

Läksin sinna tüüpilise kliimateemalise stampettekandega, mis oli otsast lõpuni täis IPCC andmeid, arvnäitajaid ja tsitaate. Neil polnud vaja seda kuulda. Selle asemel oleksin pidanud andma neile võimaluse öelda seda, mis neil hinge peal oli ja millest nad rohkem teada oleksid tahtnud. Akadeemilise teadlasena kardan pidevalt, et minult küsitakse teemade kohta, mis ei kuulu minu uurimisvaldkonda. Seetõttu tunnen ennast ebakindlalt, kui mul ei ole 200 PowerPointi slaidi käepärast. Seekord ei olnud asi aga selles. Asi ei olnud minu erialateadmistes. Asja mõte oli õpilaste soovide ja arvamuste kuulamises. Meie, täiskasvanud, oleme jama kokku keeranud ning nüüd on nende kord ohjad enda kätte haarata.

Otsustasin juba samal pärastlõunal õpilaste peal rakendada põhimõtet, et enne kuula, siis räägi. See oli vapustav. Erakordne kogemus. Sellest aga pisut hiljem.

Teiseks: neil oli vaja rohkem teada saada võimu ja muutuste kohta

Oli ilmselge, et gümnaasiumiõpilased tundsid end jõuetuna ja uskusid, et reaalsete muutuste esilekutsumine ei ole nende võimuses. Nad teadsid kodanikualgatustest, hääleõigusest ja meeleavaldustest, kuid miski ei olnud toiminud ning nad ei näinud laiemat vastupanu, millega kaasa minna või millele toetuda.

Neil polnud vaja kuulda andmeid heitkoguste kohta – neil oli vaja kuulda kodanikuvastupanust ehk näiteid sellest, kuidas poliitilise võimuta inimesed on varem maailma muutnud.

Sel teemal on mul mõningad teadmised, kuna püüan samuti end selles vallas harida, mistõttu oleksin saanud neile esitleda elemente oma kõnest „Kuidas aktivism võiks toimida“. See ei oleks olnud kaugeltki täiuslik, kuid siiski tunduvalt parem sellest, mida ma tegin.

Kolmandaks: milles seisneb reetmine

Tol hommikul ei olnud mul mahti gümnaasiumiõpilaste käest küsida, mis nende frustratsiooni ja reedetuse tunnet põhjustas. Seega küsisin täna pärastlõunal oma ülikooli tudengitelt, mis see nende arvates võiks olla. Allpool on kokkuvõte nende vastustest.

  • Teismelised austavad ja imetlevad täiskasvanuid (päriselt!) kui vastutustundlikke inimesi, kes neid suunavad ja kaitsevad. Poliitikud on nende arvates nagu täiskasvanute täiskasvanud. [Märkus. See väljend võttis mind sõnatuks. Lihtsalt – vau!] Aga kui nad näevad, et poliitikud, kes on teadlikud sellest, mis toimub, ei liiguta sõrmegi, ja ülejäänud täiskasvanud nende ümber käituvad samamoodi, on nad sügavalt pettunud.
  • Rahvusvahelised kokkulepped ja ÜRO kliimamuutuste konverentsi kohtumised toimuvad iga natukese aja tagant suurte fanfaaride saatel, kuid on tegelikult sisutühjad ega muuda midagi. Samal ajal üritavad juhid ja meedia süü üksikisikute kaela veeretada, nagu meie oleksime ainsad, kes midagi ära saaks teha.
  • Kõik teavad, mis toimub, aga mitte keegi ei tegutse nii, nagu see päriselt oluline oleks. Keegi ei võta seda teemat tõsiselt. Instagramis näeme iga päev, et inimesed, keda teame, lendavad ainult nädalavahetuseks kuskile. Kõik on teadlikud, aga kedagi ei huvita. See on puhas silmakirjalikkus.
  • Aruanded muutuvad üha meeleheitlikumaks, avaldused üha pakilisemaks. Kogu aeg öeldakse, et planeedi päästmiseks on kolm aastat aega, aga ikkagi ei muutu mitte midagi.
  • Toimunud on nihe: kliimaliikumise alguses oli põhirõhk kliimamuutuse kollektiivse eitamise vastu võitlemisel. Kliimakriisist ei rääkinud keegi. Nüüd on fookuses kliimakriis, kuid kuna keegi midagi ette ei võta, siis tundub, et on tehtud kollektiivne teadlik otsus paljud inimesed surma mõista.
  • Paljud brändid üritavad trendiga kaasa minna ja kasutavad suurepäraseid reklaamlauseid, mis pole tegelikult midagi muud kui rohepesu. Sama käib ka poliitiliste avalduste kohta: peetakse suuri avalikke kõnesid, kuid ette midagi ei võeta.
  • Oleme nii COVID-19 kui ka Ukraina sõja puhul näinud, et muutused võivad sündida tõepoolest üleöö, aga kui asi puudutab kliimat, mida peetakse samuti suureks kriisiks, ei võeta midagi ette.
  • Süsteem on takerdunud, ummikus. Keegi ei tea, kuidas seda liikuma saada. Tegelikkus on see, et täiskasvanud samastuvad rohkem süsteemi kui kliimakriisi endaga.

Neljandaks: ajalõhe

Õppisin sel päeval palju. Sain teada, et need noored, kes juhtisid maailma tähelepanu kliimakriisile, ei pea seda tähelepanu ilmtingimata võiduks. Toona, kui valitses üleüldine vaikus ja eitamine, võis tegevusetust selgitada sellega, et kliimamuutus ei olnud nii oluline ja aktuaalne teema, et keegi sellest hooliks või selle probleemi lahendamise nimel tegutseks. Suuresti tänu 2018.–2019. aasta kliimastreikidele sööstis kliimaprobleem aga raketina prioriteetide hulka – vähemalt näiliselt.

Selle tulemusena tajutakse tegevusetust nüüd teadliku ja paratamatu valikuna. Täiskasvanud (ja nende täiskasvanud) teavad, et nad teevad oma tegevusetusega noortele kahju, kuid sellest hoolimata teevad nad seda edasi. Noorte pettumus ja meeleheide on suur. Pole ka ime, et gümnaasiumiõpilased pomisesid, samal ajal kui mina neile heitkoguste, kliimasoojenemise ja selle mõjude kohta loengut pidasin. Need ei oma tähtsust. See on sama hea, kui minna viktoriaanlikku kooli ja öelda õpilastele, et keppe kasutatakse nende peksmiseks ja peksmine teeb haiget. See on siililegi selge! Nad juba teavad seda kõike. Mida nad aga teada tahavad, on see, kuidas valitsuskepp täiskasvanutelt ära võtta. Neil on vaja teada, kuidas nad saavad luua vastujõu, millega takistada meid neile haiget tegemast.

Seetõttu soovin, et mul oleks olnud võimalus nendega aktivismi ja vastupanu teemal arutleda. Kuna neil on vähemalt õhkõrn võimalus saada selleks vastujõuks, millega võtta kliimapulk täiskasvanutelt (ja nende täiskasvanutelt) ära. Aga teabest üksi ei piisa. Palju on veel vaja teha.

Epiloog: hea õppetund

Õppisin sel päeval midagi ja loodan, et ka teie õppisite sellest midagi. Minu eesmärk ei olnud see kogemus peenel moel kirja panna, vaid pigem kiiresti, kuna see oli minu jaoks väga oluline ja tahtsin teiega jagada, kuidas see päev möödus.

Hommikul kukkusin läbi, kuid pärastlõunal rakendasin esimesest õppetunnist õpitut ning küsisin õpilastelt, mille üle nad tahavad mõelda ja arutleda. Nende vastused olid mitmesugused, kuid peamine mõte, mis selgelt läbi kumas, oli see, et nende õppetegevus on siiani olnud liiga probleemikeskne – nad tahaksid õppida lahendustega tegelema ja teada saada, millised need eri valdkondades välja näevad. Lisaks olid nad huvitatud sellest, milliseid nuppe vajutada, et kutsuda esile muutusi omavahel tihedalt põimunud poliitilistes ja majanduslikes süsteemides. Nad tahtsid tundma õppida süsteemse ümberkujundamise õiguslikke ja kaubandusaspekte. Peale selle soovisid nad, et neil oleks rohkem võimalusi oma hariduse ja selle suuna üle arutada.

Niisiis … lükkasin koostatud PowerPointi esitluse kõrvale. Selle asemel (trummipõrin, palun!) töötasime läbi IPCC kolmanda töörühma kuuenda hindamisaruande valdkondlike lahenduste slaidid ja arutlesime iga lahenduse üle minu pädevuste piires. Lisaks arutasime sellistel teemadel nagu riigi riisumine (ingl state capture), tööstuse huvirühmad, erahuvid ja muutusi takistavad asjaolud, uued tehnoloogiad ja kolonialism ning vajadus vaadelda oma tööd kui püüdlust süsteemse muutuse saavutamisel. See oli üks minu parimatest õpetamiskogemustest. Oli naeru ja vaimustust, aga ka uskumatust ja rahulolematuid oigeid – kogu lai tundespekter oli kaetud. Mis iganes see oli, ei tundunud see enam reetmisena.

Artikkel on avaldatud ühisvaralise litsentsiga (Creative Commons license)

Sisukord

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga