On 26. november 2018 ja minu ees arvutiekraanil on tühi leht, millest peab nüüd hulga klaviatuuriklõpsude tulemusena sündima ajakirja MIHUS järjekordne sissejuhatav kolumn. Leht on tühi, aga minu peas on virvarr väga erinevatest teemakildudest, mis kõik käesoleva ajakirjanumbri fookusega seoses esile tahavad karata. Justkui oleksid need...

Ühel hämaral novembrihommikul sätin end kergel südamevärinal arvutiekraani taha ning avan sisselogimiseks Skype’i. Vale salasõna. Ma ei ole juba kuid seda programmi kasutanud ja mu ärevus kasvab. Pidin selle kõne tegema juba nädal tagasi, kuid erinevad tehnilised viperused, praktilised möödarääkimised ning logistilised väljakutsed lükkasid...

Noorsootöötaja ameti juurde sattusin pea 11 aastat tagasi täiesti juhuslikult ning naeran ikka, et ju see oligi mulle ette määratud.
Esimesed viis aastat tegin oma tööd vastavalt seadusandlusele, sisetundele, noorte vajadustele ja täiendades ennast erinevate koolituste toel ning arvasin, et selline see töö ongi. Tundsin, et olen nn „tegija” ja kuidagi raamides ning tegin asju harjumuspäraselt kuni ühe päevani…

Aasta oli 1993 ja ma olin verivärskelt lõpetanud ühe eriliselt tavalise keskkooli ühes Eesti väikelinnas. Olles edutult teinud katseid ülikooli astumiseks, sain ma ühel hetkel aru, et mu varasuvine entusiastlik mina-pilt stiilis “nüüd on kool läbi ja kõik on võimalik!” hakkab tasahilju asenduma mõtetega sellest, et võib-olla peaks veetma...

Mina hakkasin noorsootöötaja kutset taotlema Tallinna Ülikooli kolmanda kursuse üliõpilasena. Õppisin bakalauruseõppes noorsootöö erialal ning parasjagu oli käimas loeng noorsootöötaja identiteedist ja enesejuhtimisest, mille õppejõuks oli Birgit Rasmussen.
Ma oleksin teekonna kutse taotlemiseks ette võtnud nagunii, aga kuna teadsin, et see saab olema üks tegevus, mida loengukursuse osana teeme, siis tundus koos kursusekaaslastega selle protsessi läbi tegemine mõnusam.

Kollekiivne kutse taotlemise idee sündis tegelikult Saue Noortekeskuse juhatajal Kristi Paasil. Peab tunnistama, et ega seal palju valikuvõimalusi ei antud. Nii me siis läksimegi 5. märtsil 2015 kõik koos Endla talu saunamajja kutset taotlema. Protsess oli pikk, kuid samas põnev tagasivaade juba tehtud tööle.

Olen noorsootöötaja kutsega kokku puutunud veidi rohkem, kui seda tavaliselt ette tuleb. Olin mõned aastad Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindajana kutsekomisjoni liige ning tänu sellele ehk rohkem kursis kutse taotlemisega. Olles ise hindaja rollis, sain paremini aru, mida kindlasti ei tohiks teha ja mida kindlasti peab tegema. Nüüd, kui olen lõpuks ise selle protsessi läbi teinud, julgen ka teistele soovitusi jagada. Aga, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.

„Kuidas te seda teete?” „Krõõt, kuidas Sa kõike jõuad?“ „Mis teie saladus on?” Mäletate, Kung Fu Panda multifilmis oli saladus see, et salajast koostisosa ei olegi. Kogu võlujõud peitub Sinus endas. Nii on tegelikult ka meiega. Toimib see, millesse Sa usud ja mida järgid. See seaduspära kehtib sama hästi nii dieedi kui ka juhtimisteooriate kohta. Jagan siinkohal mõningaid põhimõtteid, millesse mina usun ning mis on mänginud tähtsat rolli ka Shaté eduloos.

Tihtipeale on noorsootöötaja jaoks suur väljakutse see, et hoida ennast natuke eemal, mis tähendab täita suunaja ja toetaja rolli, kuid lasta noortel võtta vastutus enda peale, iseseisvalt planeerida ja ideed ellu viia. Vahel tundub küll, et kiirem ja lihtsam oleks mõned asjad kohe endal ära teha, kuid siis kaob noorsootöö põhiline sisu – kaasata noori tegevustesse, lasta neil olla ettevõtlikud ja algatuslikud.

OSKA hariduse ja teaduse uuringus analüüsiti muuhulgas ka seda, kui palju on aastaks 2025 vaja noorsootöötajaid ning millised oskused hinda lähevad. Hariduse ja teaduse valdkond jagati uuringus kuueks alavaldkonnaks, millest noorsootöö on hõivatute arvult üks suuremaid.

Natuke üle 20 aasta tagasi oli mu suureks unistuseks saada mustkunstnikuks. Enamus mu sõpradest soovisid saada müüjateks, politseinikeks või loomaarstideks, kuid mina mitte. Juba lasteaias käies olin avastanud enda jaoks mustkunstniku ameti. Mind võlus teadmine, et kõik on võimalik. Soovi korral saan kübarast välja tõmmata imearmsa jänese või kõrva tagant võluda imeväel raha. Kas mu unistus mustkunstnikuks saada täitus?

Keila noortetuba Mõteᶾ on koht, mis asub Keila kesklinnas ja sisustuslikult on kujundatud kohviku stiilis väikese lavaga paigaks. Oleme püstitanud endale küsimuse, mis on noorteteema? Kas see on kuidagi eraldiseisev teema, mis ülejäänut sihtgruppi ei kõneta? Või kas noortesündmus on kuidagi teistsugune kui täiskasvanute sündmus?

„Laineli, miks sinu vihik nii õhuke on?”, „Ma ei tea, mis sellest siis on?”, „Mis tooniga sa minuga räägid, kohe püsti?!”
Koperdasin vastu valusat formaalsust ning hakkasin sealtpeale kahtlema ja katsetama. Kogu haridusteed saatis trotslik – kas tõesti on vorm tähtsam kui sisu?

Viimase saja aasta jooksul on Eesti noorsootöö kohta tehtud hulganisti uuringuid ja neisse on panustanud väga palju aega ka vastajad. Kas uuringutest on aga üldse mingit kasu olnud? Peale poliitikute ja ametnike võiksid uuringutel aktiivsemalt silma peal hoida ka noorsootöötajad ise, et noppida sealt välja endale olulisim – nii poleks igaühel vaja endale jalgratast leiutada. 2017. aastal tehtud noorsootöötajate koolitusvajaduse uuringu kohaselt vajavad umbes pooled noorsootöötajatet juhendamist, kuidas uuringuandmeid oma töös rakendada.