Päris põnev on ette kujutada sellise mõnusa, veidi „Amélie” moodi filmi algust, kus kaamera hüppab korraks läbi iga inimese juurest, kes just praegusel hetkel seda ajakirja sirvib. Näiteks tema, väike muhelus suunurgas, terane pilk üle pealkirjade libisemas, oma tillukeses kontoris, äravajunud polstriga sohval, aurav kohvitass, piuksuv mobiiltelefon, võtmekimp, kuhi töökavasid, koolituskavasid, Exceli-tabeleid, aruandeid ja projektitaotlusi töölaual laiali… Järgmisena sina ise, just praegu, suures plaanis…
Ja siis, kui lootusrikkalt helge filmi algusmuusika, teate küll, see tidimp-tridip-tididididiii vaibub, rullub lahti igaühe oma lugu. Kuidas me jõudsime sellese hetke, ninapidi noorsootööst rääkiva ajakirja sisse? (Lehekülje keeramise heli).
Minu lugu viib siniste koolivormide aega. Oli 1988. aasta sügis, käisin kolmandas klassis, meil oli esimest korda olnud loovtund, õpetaja jagas tagasi parandatud töid, kommenteerides paari lausega, kuidas keegi ülesande lahendanud oli. Kui kord minuni jõudis muutus ta hoiak. „Laineli, miks sinu vihik nii õhuke on?”, „Ma ei tea, mis sellest siis on?”, „Mis tooniga sa minuga räägid, kohe püsti?!”
Koperdasin vastu valusat formaalsust ning hakkasin sealtpeale kahtlema ja katsetama. Kogu haridusteed saatis trotslik – kas tõesti on vorm tähtsam kui sisu?
Oh, kuidas sai vastandutud ja originaalitsetud – paljajalu, sassis juustega, pahupidi riided seljas, trükitähtedega, rohelise pastakaga, käitumine „kaks”, uurimistööks uurimistöö uurimine, mida iganes selleks, et joonida igaveseks alla see liiga õhuke vihik – miks ometi välised normid üldse olemas on, ah? Isegi kunstikõrgkoolis käies saatis mind pidev paine – ikka need reeglid-stereotüübid-eelarvamused, ka loomingulisuse võlumaana näivas haridusasutuses. Lõpetasin kooli teosega, mille idee oli raamidest välja tulemine, ning mida paradoksaalselt hinnati väga teistsuguseks. Milliste kriteeriumite järgi saab nii vabas kategoorias, nagu kunst, olla teistsugune?
Heitlus, või lausa vehklemisturniir, vormilisusega jätkus Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuris, kus sain hindamatu kogemuse hoopis antiformaalsusest. Sel ajal, kui teised üliõpilased koostasid akadeemilisi tekste, lugesid võõrkeelset erialast kirjandust ning harjutasid semiootilist analüüsi, istus meie kursus pimedas koopas ja kuulas kadunud ekstsentriku luulet, kükitas kinniseotud silmadega Kalamaja pargis puu all või sumpas Paldiski pankrannikul vööni lumes, et tabada zen-energia puhangut. Magistritöös „Pro forma” püüdsin peegeldada eneseküllast süsteemi ennast – mitteformaalne õppetöö peab päädima kindlalt reglementeeritud formaadiga. Kuidas ja miks esitada ebateaduslikku teaduslikulaadses vormis? Esitlesin institutsioonikriitikat institutsioonikriitikale mitteomases formaadis. Provotseerisin ja eksperimenteerisin ning seegi konks neelati alla. Professorid lausa praksusid ärritusest. (Praksumise heli.) Hariduse piirid tõmbusid pillikeelena pingule. Taas kord liiga teistsugune.
Ja korraga pöördus senine kogemus peapeale – minust endast sai kunstikooli õpetaja. (Ärev trummipõrin.) Vastutus kümnete noorte aja, meeleolu, teadmiste, oskuste ja motivatsiooni eest andis mu senistele otsingutele täiesti uue suuna. Jõudsin koolitusele. Juba see sõna ise – koolitus – kõlas nii kummaliselt, aga moodul mooduli järel murenesid kaitsemüürid ning koorus väike ime – tundsin, et olen lõpuks omas mahlas, üldsegi mitte teistsugune, vaid täiesti normaalne. Kõik need ülikriitilised küsimused hariduse meetodite kohta asetusid õigetele kohtadele.
Kui hea on olla noorte kõrval, kui sa tajud nähtamatuid niite formaalsuse ja mitteformaalsuse vahel. Selle tunde nimi on eneseteostus.
Ja nii istus see väike tüdruk rahulikult pinki tagasi, ta teadis, nüüd, 30 aastat hiljem, et liiga õhuke vihik ei ole elus mingi mõõdupuu; kui sa ei mahu raamidesse, ei ole asi sinu väärtuses, vaid hoopis raamide suuruses või kujus – neid saab painutada ning üle värvida!
Sellelgi artiklil oli etteantud teemadering: milleks arenguprogramm teid innustas, milliseid meetodeid olete kasutanud, kuhu suunas teie mõtted praegu edasi liiguvad töös noortega? 3500 tähemarki… Ma ei mahtunud nendesse raamidesse, sest see kogemus oli liiga suur, liiga isiklik, et kirjutada – olen väga tänulik, kasutan paljusid mänge ja harjutusi iga päev, oleme korraldanud mitmeid ägedaid, ka üle-eestilisi sündmusi, saanud unustamatuid eduelamusi, töö noortega on nagu vitamiinilaeng, plaanime tulevikus veelgi kihilisemaid loovprojekte katsetada, soovitan väga osa võtta arenguprogrammi koolitustest, messidest ja kohtumistest…
Tegelikult on nii, et kui see ajakiri on Sul juba näpus, siis Sa tead seda kõike väga hästi. Ma lihtsalt ei usu, et Sulle peab tutvustama, kui inspireeriv on üks praktiline arenguprogramm, kolleegidega kohtumine, väärtuste jagamine mõttekaaslastega. Sa tead isegi FB- või koduleheaadresse, kust leida Sind ootavat infot.
Sa oled selle filmi staar, Sinu lugu, kuidas Sa siiani jõudsid, on väga-väga väärtuslik, tervitan seda väikest tegelast alguskaadrites, kes hoiab käes pliiatsit, et joonistada kunstitunnis lill – keskelt kollane ja viie punase õielehega, täpselt selline, nagu õpetaja ees teeb, nagu kõik 23 klassikaaslast püüdlikult järgi teevad. Sa võid talle ütelda, et proovime seekord täiesti teisiti. (Linnulaul ja pildid kõige veidramatest ja omapärasematest fantaasiaõitest, igaüks oma nägu ja tegu.)