fbpx

On 26. november 2018 ja minu ees arvutiekraanil on tühi leht, millest peab nüüd hulga klaviatuuriklõpsude tulemusena sündima ajakirja MIHUS järjekordne sissejuhatav kolumn. Leht on tühi, aga minu peas on virvarr väga erinevatest teemakildudest, mis kõik käesoleva ajakirjanumbri fookusega seoses esile tahavad karata. Justkui oleksid need üksmeelselt nõuks võtnud maksku mis maksab neile leheveergudele pääseda! Ja tegelikult võib see kujuteldava mõtete- ja sõnademaailma telgitaguse kokkuleppena vabalt nii ollagi, seda enam, et ehkki ennist sai loodava kolumni kohta kirja pandud sõna „järjekordne”, on käesolev MIHUS Sinu käes, hea lugeja, pigem otsast lõpuni erakordne. Kasvõi seetõttu, et see on ühtlasi viimane paberkandjal ilmuv ajakirjanumber üldse. Päriselt.

Kui esimene MIHUS juulis 2009 pilkupüüdvalt erkoranžis kujunduses ilmavalgust nägi, lubas toonane peatoimetaja Marit Kannelmäe-Geerts oma sissejuhatuses: „Ka ajakirja formaadi osas otsime jätkuvalt uusi ja põnevaid lahendusi, et pakkuda horisondi avardamiseks infot mitmele meelele ja mitut moodi.”

Kui ajakirja veebikodus http://mitteformaalne.ee/mihus ringi liikuda, võib seni ilmunu kohta auga tõdeda, et väljaandja on oma sõna pidanud. Nii võiks minu meelest, lisaks sisule, MIHUSt vabalt soovitada tarbimiseks ka puhtalt esteetilistel kaalutlustel, sest läbi aegade ohtralt Eesti disainimaailma tippauhindu noppinud ajakirja nägu on tõesti ahhetamapanevalt äge! Ja kui kord juba sai välja käidud lubadus otsida jätkuvalt parimaid lahendusi ka formaadi osas, on väljaandjate nüüdne otsus jätkata MIHUSega veebiväljaandena igati mõistetav. On ju selge, et soovides leida uut ja huvitavat teooriatest, arvamustest, uuringutest ja praktikatest, siirdub enamus meist esimese sammuna ilmselt just mõne ekraani veerde. On nutika noorsootöö ajastu.

Kui nüüd aga tulla selle juurde, mis seal horisondil siis täna ikkagi virvarritab …

Just täna hommikul kogunesid Brüsselis Euroopa Liidu liikmesriikides noorteküsimuste eest vastutavad ministrid, et teha olulisi kokkuleppeid noortepoliitika tulevikuväljavaadetega seoses[1]. Neile teemadele on pühendatud ka käesolev MIHUS ja ühe eriliselt põneva lugemisena jagab oma tulevikuvisiooni seekordse ajakirja veergudel minister Mailis Reps.

Hiljutine Eesti eesistumine Euroopa Liidu Nõukogus andis meile riigina võimaluse mitte ainult kiigata Euroopa Liidu otsustustandri telgitagustesse, vaid haarata ise ohjad nende otsuste suunamisel parimas võimalikus suunas. Ja ma usun, et selle kogemuse kaudu õpitu toel saame ka edaspidi teha oluliselt teadlikumaid otsuseid, et võtta üleeuroopalistest arengutest ja mõjudest parim Eestile, aga ka jätkata aktiivselt oma oskusteabe jagamist teistele. Eesistumise ajal oli muide just minister Reps see, kes tõdes korduvalt oma kõnedes, et Eestil on põhjust olla uhke oma eesrindlikult mõjusa noortepoliitika üle. OECD läbiviidud noortepoliitilisi lähenemisi võrdlev rahvusvaheline uuring, millest ka tänases MIHUSes on hiljutise Noorsootöö foorumi ehk NOORUMi järelduste raames juttu, on üks neid värskeid allikaid, mis seda uhkusest pakatavat tõdemust ka teaduspõhiselt kinnitab.

Ma kujutan ette, et noortevaldkonna tegusate praktikute seas on nii mõnigi, kes noortepoliitika suhtes just erilist kirge ei tunne ega näe sel ilmtingimata otsest seost oma igapäevategevustega. Või kui nüüd üdini aus olla, ei olegi see niivõrd minu ettekujutus kui tõdemus, millega olen kokku puutunud ja mida ma küll inimlikult mõistan, kuid millele ma noortevaldkonna professionaalina head põhjendust ei leia. Ma ei usu, et praktilises noorsootöös saaks kvaliteetselt ja mõjusalt rakendada üldse midagi sellist, milleks noortepoliitika abil tingimusi pole loodud.

Võtame näiteks kasvõi Euroopa Solidaarsuskorpuse, millest kirjutab Nele Mets. See on Euroopa Komisjoni ellu kutsutud uus üleeuroopaline noorteprogramm, mille esmane analüüs ja läbirääkimised said Euroopa Liidu liikmesriikide seas hoo sisse just Eesti juhtimisel. Oma artiklis „tõlgib” Nele selle kõrgeima tasandi poliitilise kokkuleppe väga praktilistesse noorsootöö tegevustesse. Ja teades, et sel programmil oli oktoobri keskpaigas esimene taotlustähtaeg, tahaksin juba väga teada, milliste projektidega tulid välja noored Eestis. Need noorte uued algatused meie kõigi ühise heaolu suurendamiseks, mis Euroopa Solidaarsuskorpuse raames toetust leiavad, stardivad juba järgmisel aastal.

Millised on üldse need väljakutsed, mis defineerivad tulevasi noortepoliitilisi – ja seeläbi ka praktiliseks noorsootööks olulisi – valikuid? Reet Kost peatub oma artiklis kolmel kaalukal teguril: tehnoloogia areng, kodanikuühiskonna jätkuv arendamine ja ränne.

Rändest. Ka see leidis aset just täna hommikul, et Tallinnas rünnati ühel poliitilisel meeleavaldusel selles kontekstis teistimõtlejaks osutunud inimest. Rünnati vaimselt ja füüsiliselt! See ei ole paraku esimene kord viimaste aastate jooksul kui minu ja paljude teiste poolt nii ilusaks mõeldud Eestis on korraga näha midagi nii hirmutavat. Ja ma leian, et tänasest tuleb võtta teravam õppetund, kui me seda ehk siiani oleme suutnud või soovinud.

Mida iganes erinevate tasandite noortepoliitilised kompassid meile järgnevateks aastateks ka ei paku, peab meie sihiks igal juhul olema inimõigustel tuginev õigusriik. Teineteist austavad ja arvestavad hoiakud ja teod. Sõbralik Eesti, kui ühest kunagisest samasuunalisest algatusest pealkirja laenata. Sõbralik Euroopa ja sõbralik maailm.

Ja ma loodan, et ükski noorsootöötaja ei jäta kasutamata ühtki sellist võimalust, et päriseluliste näidete toel koos noortega elu põhiväärtused uuesti läbi mõtestada. Ja kui vaja, siis üksipulgi lahti ja siis uuesti jälle kokku tagasi vaielda. See on see, miks meil minu arvates on noorsootööd kui usaldusväärset ja noorele lähimat paindlikku, avatud ja inimesena avardavat tugikeskkonda vaja. Täna ja tulevikus.

Ja just täna hommikul tunnen, et sügaval südames on mul tegelikult hiiglama kahju, et minu aeg MIHUSe kolumnistina saab käesoleva kirjatükiga läbi. Küllap märgib see maguskibe kahetsustunne aga seda, kui väga on mulle endale korda läinud võimalus siinsete ridade kaudu mõtteid jagada. Ja ma olen nautinud iga hetke, kus keegi teist on just MIHUSe veergudelt veerema läinud mõttekillu jutuks võtnud siis, kui me n-ö päriselus oleme kohtunud. Aga ma olen kindel, et leiame viise oluliste mõtete vahetust jätkata, just nii nagu MIHUS seda välja on pakkunud – „mitmel meelel ja mitut moodi”[2]. Juba varsti, eks?!

P.S. Ja see Gea Grigorjevi intervjuu Howard Williamsoniga – mul on olnud õnne Howardiga koos töötada ja tema töödest läbi aegade nii mõndagi õppida ja ammutada, aga ausalt, midagi nii põnevat ei ole ma enam ammu lugenud! Soovitan!

 

[1] Mida kujutab endast Euroopa Liidu noortestrateegia aastateks 2019-2027?

EL liikmesriikide poolt 26.11.2018 heakskiidetud resolutsioon Euroopa Liidu Noortestrateegia kohta aastateks 2019-2027.

Mida uut see toob? Mida rõhutasid sellega seoses Euroopa Komisjon ja mida peavad tähtsaks erinevad liikmesriigid? Ja millised olid Eesti seisukohad? Mis on liikmesriigina meile oluline üleeuroopalises noortepoliitikas?

Euroopa Liidu Nõukogu istungite avalikku osa on võimalik jälgida ja järelvaadata siit: https://video.consilium.europa.eu/en/webcasts.  Kodanikuna ja valdkonna aktivistina on Sul võimalus neist aruteludest osa saada ja kaasa mõelda.

 

[2] Ere Vasli tõdeb oma artiklis noorte aju arengu eripärasid lahti mõtestades, et “…teismelised ja noored on loomingulisemad, ideedega heas mõttes riskivamad ja nende ellu viimisel sageli energilisemad kui täiskasvanud.” Lisaks kõigele muule, mis noorte tõhusa osaluse lisaväärtust kinnitab – selle kohta saab lähemalt lugeda ka Mikk Tarrose artiklist ning Riigikantselei ja Eesti Noorteühenduste Liidu koostööd avavast kirjatükist – on just sedalaadi lähenemist hädasti vaja ka noortepoliitilises sihiseades. Ehk veel üks hea põhjus, miks peavad noored sellesse kindlasti aktiivselt kaasatud olema, eks?!

Samas kulub enam loomingulisust, ideederohkust, riskivalmidust ja energiat ilmselt meile kõigile ära. Nii et olgu see siis ka minu uusaastasoov kogu noortevaldkonnale. Head uut meile kõigile!

[hr gap=””]

Üllyl on olnud viimase paarikümne aasta jooksul võimalus osaleda noortevaldkonna arendamises nii mitmekesiselt, nagu antud valdkond Eestis seda võimaldanud on: teha koostööd partneritega noorsootöö erinevatest keskkondadest, osaleda seadusloomes ja õppekavade arendamises, noorsootöötaja kutse väljatöötamisel ja anda panus kutsekomisjoni liikmena.

Inspireerivaid kogemusi on talle pakkunud töö Euroopa Komisjoni SALTO Sotsiaalse kaasatuse Ressursikeskuses Brüsselis 2009. aastal, aga ka vabatahtlik tegevus Jaapanis, Venemaal ja Lähis-Idas.

Viimastel aastatel on Ülly enim seotud olnud sotsiaalse kaasatuse, noorsootööalase pädevuse ja (koolitajate) koolituse valdkondadega noorsootöös

Hiljutise Eesti EL Nõukogu eesistumise raames juhtis Ülly Brüsselis Eroopa Liidu liikmesriikide koostööd ja läbirääkimisi noortepoliitika küsimustes.

Print Friendly, PDF & Email