fbpx

Aasta oli 1993 ja ma olin verivärskelt lõpetanud ühe eriliselt tavalise keskkooli ühes Eesti väikelinnas. Olles edutult teinud katseid ülikooli astumiseks, sain ma ühel hetkel aru, et mu varasuvine entusiastlik mina-pilt stiilis “nüüd on kool läbi ja kõik on võimalik!” hakkab tasahilju asenduma mõtetega sellest, et võib-olla peaks veetma aastakese Avon Lady’na töötades ja järgmisel aastal uue hooga end õpingutes proovile panema. Just nii oli näiteks otsustanud teha üks mu parimatest sõbrannadest, kelle katsed ülikooliõpingute alustamiseks olid luhtunud. Kuni ühel hetkel sattus mu kätte ajaleht, mis kuulutas õppimisvõimalusi Tallinna Pedagoogilises Seminaris. Õnneks osutus sellesuvine viimane õlekõrs minu jaoks edasiviivaks ja minust sai esimesena silma jäänud eriala – alushariduse õpetaja – tudeng.

Elu Tallinnas oli väikelinnast tulnule peadpööritavalt huvitav ja uued kaaslased toredad. Aga kooli kõige ägedam kursus näis siiski olevat üks isemoodi seltskond noorsootöö nimeliselt erialalt. Nii juhtuski, et mõne aja möödudes võtsin kogu oma julguse kokku ja astusin õppealajuhataja kabinetti sisse palvega lubada mul eriala vahetada. Kui keegi oleks mulle tol hetkel öelnud, et 25 aastat hiljem istun ma siin ja kirjutan artiklit noorsootööst …

Ma olen selle 25 aasta jooksul töötanud noortega noorteühingutes, avatud noortekeskustes, põhikoolis tegutsevas huviringis ja vanglas. Olen töötanud noortega, kes otsustasid ühel hetkel pead kokku panna ja teha oma projekti Euroopa Liidu noorteprogrammi raames. Olen tegutsenud noorsootöö eriala õppejõuna, aidanud uuendada Noorsootöö seadust, luua kutsesüsteemi ja noortevaldkonna koolitaja pädevusmudelit. Juhtinud Euroopa Liidu liikmesriikide läbirääkimisi noortepoliitika küsimustes. Kirjutanud suure hulga artikleid ja korraldanud veel suurema hulga koolitusi nii noortele kui kolleegidele noortevaldkonnast, aga ka politseinikele, sotsiaaltöötajatele, õpetajatele ja paljudele teistele, kes moel või teisel on noortele toeks. Minu töö on viinud mind pea igale poole Euroopas ja Venemaale, Jaapanisse, Lähis-Itta. Ma olen olnud vabatahtlik, palgatöötaja ja vabakutselisena, ettevõtjana ise endale tööd loonud. See pilt on üsna kirju, kas pole? Ja ometi pole see veel kaugetlki kõik, mis noorsootöö tervikpildile mahub.

“Millega ma tegelen kui ma kolm korda nädalas kendo trenni teen? Mida selle alaga tegelemine mulle annab? Jah, ma õpin mõõka käsitlema, aga see ei ole just kuigi praktiline oskus. Ei käi ju mööda tänavaid mõõgaga ringi, et sellest võimaliku konflikti või ohuolukorra puhul kasu võiks olla?!

Võtame mõned voorused nagu julgus, otsustavus, enesekindlus. Võtmeküsimus on, kuidas saada need loomulikuks? Sest hea inimene käitub õigesti instinktiivselt, loomulikult; ilma et ta peaks teatud hetkel tegema läbi keerulise moraalse kalkulatsiooni, kuidas käituda.
Võitluskunstide õpe seisneb kordavas praktikas ning selle kaudu treenitakse kaugeltki mitte ainult inimese keha, vaid ka tema loomust ja olemust. Nii sepistab võitluskunst sinu karakterisse – ja see kehtib tegelikult enamikes spordialades – hulgaliselt muud kui vaid füüsilisi aspekte. Näiteks õpid sa kaotama. Ei saa olla nii, et saad mingi alaga tegeledes järjest kinnitust sellele, et oled tugev. Pigem jõuab üha arenedes kohale, kui koba sa oled, kui palju on sinust tugevamaid. Pealegi, sinu probleem ei ole sinu vastane. Jah, sa pead temast jagu saama, aga selleni jõudmiseks on ainus meetod tegeleda iseendaga. Ja see on sama tennises, poksis ja kendos ­- sa ei saa kontrollida seda kui tugev on su vastane, aga sa saad ennast tugevamaks treenida.

Mina näen siin peegeldust sellele, kuidas saadakse paremaks inimeseks: sa ei saa muuta teisi, aga saad muuta ennast. Kedagi ei saa veenda olema viisakas – teatud laadi käitumismustrid lihtsalt saavad osaks sinu olemusest ja sa ei pea mõtlema selle peale, et nüüd ma olen julge või enesekindel või veel midagi. Sa kas oled seda või ei ole. Aga kuidas sa selliseks saad? Sa käitud julgelt ja otsustavalt jälle ja jälle ja jälle. Ja kui sa nii teed, siis ühel hetkel sa muutudki selliseks. Treenerina aitan mina oma õpilastel saada paremaks kendos ja saada paremaks inimeseks.”

Nii rääkis Tarmo Jüristo kord oma tööst kendotreenerina. Võttes suurepäraselt kokku selle, kuidas mina saan aru noorsootöötaja missioonist, mis iganes noorsootöö keskkonnas või meetoditega ta töötab. Eelkõige aitab noorsootöötaja saada noortel paremateks inimesteks.

Ilmselgelt on tänane Eesti tegelikkus hoopis midagi muud kui 25 aastat tagasi ja enamus meist ei tea enam suurt midagi paberajalehes ilmuvatest kuulutustest ja ammugi mitte Avon Lady’dest. Aga ma usun, et näitena sellest, kui tähendusrikkaks ja elumuutvaks võib kujuneda suhteliselt suvaline juhus, on see minu noorsootöösse sattumise lugu aegumatu. Aegumatu nagu ühiskondlik vajadus noorsootööks.

Ajakiri MIHUS teeb oma 25. juubelinumbriga aupakliku kummarduse 100-aastasele Eesti Vabariigile ja ühes sellega ka kogu noortevaldkonnale. Kõlagu see pealegi klišeena, kuid Eesti kestva edu üheks tugisambaks on meie noored ning seeläbi ka kõik need, kes kannavad noorte eest head hoolt. Elevuse ja sütitava energiaga. Tundliku ühiskondliku närviga ja kiirelt kohanedes. Pühendunult. Pädevalt. Jätkuvat jaksu ja edu Sulle selleks, hea kolleeg!

[hr gap=””]

Jagan ka kolme mõtet, mis mind MIHUS 25. numbrit lugedes kõige enam kummitama jäid:

1. Noorsootöö eetikat puudutav intervjuu kompab piire deklareeritud väärtuste ja noorsootöötaja igapäevavalikutes avalduvate tegelike hoiakute vahel. On selge, et kutse-eetikas kirjapandu on tunduvalt “must-valgem” kui elu päriselt. Näiteks, sallivus on ilmselt üks noorsootöö enimteada alustaladest, aga kuidas tulla toime sellega kui ma oma isiklikest tõekspidamistest lähtudes ikkagi tunnen teatavat vastumeelsust tööks mõne noorega just tema maailmavaate või tausta või tegude tõttu? Kas ma noorsootöötajana üldse tohin nii mõelda? Ja mida teha kui ma märkan seda mõne oma kolleegi või ülemuse puhul? Mis on noorsootöötaja jaoks usaldusväärseim kompass keerulistes eetilistes dilemmades õige suuna võtmiseks? On need kutse-eetika põhiteesid, on see vestlus kogenud ja avatult kaasamõtleva kolleegiga, on see midagi muud? See on tundlik ja põhimõtteline teema, millega tegelemine nõuab üksjagu julgust, nii inimlikult kui professionaalsel tasandil. Ja minu arvates annab intervjuu Maarja-Ly Teino, Kirke Kalamatsi ja Erko Sõrmusega head ainest selle keerulise teema paremaks teadvustamiseks ja sellega edasi tegelemiseks.

2. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon OECD esitleb novembri keskpaigas raportit „Engaging and empowering youth in OECD countries – How to bridge the “governance gap”. Avalikuks tagasisideks avatud raporti eelversiooni põhjal teame juba täna, et Eesti noortepoliitika mudel särab seal eredalt positiivse näitena ja äramärkimist leiavad Eesti valik toetada noorte heaolu ja võimalusi valdkondliku strateegilise visiooni ja noorsootöö seadusega, aga ka see, et noored on aktiivselt kaasatud noorsootöö planeerimises, ellu viimisel ja mõju hindamisel jm.

Samal ajal tõdeb Maarja Käger oma artiklis, et “rohkem kui pooled Eesti noorsootöötajad või noorsootöö organisatsioonid ei oska end hästi noortepoliitikaga ega noorsootöötajatele loodud suunistega kursis hoida või neid oma igapäevatöös arvestada,”

3. Käesolev MIHUS avab noorsootöötajale, tema rollile ja pädevustele otsa vaadates tänast noorsootöö tegelikkust. Milline võiks noorsootöö Eestis olla aga siis kui Eesti tähistab oma 125-ndat juubeliaastat? Võtame selle hetke ja unistame korraks. Ja hakkame siis selle unistuse poole sättima!

[hr gap=””]

Üllyl on olnud viimase paarikümne aasta jooksul võimalus osaleda noortevaldkonna arendamises nii mitmekesiselt, nagu antud valdkond Eestis seda võimaldanud on: teha koostööd partneritega noorsootöö erinevatest keskkondadest, osaleda seadusloomes ja õppekavade arendamises, noorsootöötaja kutse väljatöötamisel ja anda panus kutsekomisjoni liikmena.

Inspireerivaid kogemusi on talle pakkunud töö Euroopa Komisjoni SALTO Sotsiaalse kaasatuse Ressursikeskuses Brüsselis 2009. aastal, aga ka vabatahtlik tegevus Jaapanis, Venemaal ja Lähis-Idas.

Viimastel aastatel on Ülly enim seotud olnud sotsiaalse kaasatuse, noorsootööalase pädevuse ja (koolitajate) koolituse valdkondadega noorsootöös

Hiljutise Eesti EL Nõukogu eesistumise raames juhtis Ülly Brüsselis Eroopa Liidu liikmesriikide koostööd ja läbirääkimisi noortepoliitika küsimustes.

Print Friendly, PDF & Email