Hea MIHUS, võibolla Sa tead, et olen Sinust alati väga lugu pidanud, kuna räägid vajalikest noortevaldkonna teemadest ning oled läbimõeldud, sisukas ja esteetiliselt nauditav. Olen rõõmus, et olen Sulle Sinu 15 eluaasta jooksul üksjagu kirjutada saanud. Oleme mõtteid vahetanud, võibolla isegi dialoogi pidanud. Täna ma paneks kirja mõned read sellest, kuidas meie omavaheline koostöö selle aja jooksul muutunud on.
Anna-Kaisa Oidermaa, Peaasi.ee tegevjuht, kliiniline psühholoog
Umbes 15 aastat tagasi oli minu tunnetus selline, et noortega kohtuvatel spetsialistidel ja üldiselt noortele lähedastel inimestel on vaja hakata pidama vaimset tervist sama tavaliseks ja oluliseks kui füüsilist ning vaimse tervise probleemidest rohkem teada saada. Ajal, kui minul veel oma veebikodu ei olnud, tuli näiteks sõna „psühhoos“ guugeldades esimeseks vasteks artikkel transtsendentaalsest meditatsioonist. Ei olnud väga informatiivne.
Tahtsin siis oma uljas noorustuhinas, et inimesed teaksid midagi sellist, nagu kirjutasin oma veebikodueelses blogis:
„Miks on peaasi just vaimne tervis?
Kui inimene murrab jalaluu või mõni jäse lausa amputeeritakse, on tal piiratud eelkõige liikumisvõime. Kui tema psüühika toimib rahuldaval tasemel, on tal võimalik seda piirangut kompenseerida, näiteks voodis lebades lugeda raamatuid ja ennast täiendada, liikuda karkude või ratastooli abil, saada liikumises tuge sugulastelt-sõpradelt-riigilt.
Kui inimese psüühikaga on midagi tõsisemat lahti, on tõenäoliselt häiritud kõik tema eluvaldkonnad, ta ei suuda mõtelda enda täiustamise peale, küsida abi teistelt ning juhul kui isegi küsida saab, ei pruugi lähedased kohast abi anda osata.
Arvata on, et iga inimene tunneb lähedalt kedagi, kellel on olnud häirivaid nähtusi psüühikas ülearu. Tavaliselt on sellest rääkimine tabu. Inimesed küll märkavad, et tema lähedasega on midagi lahti, aga ei julge seda mainida, sest tegemist on millegi mõistetamatu ja hirmutavaga. Samuti ei julge sellest rääkida inimene ise, sest siis on oht, et koheselt lüüakse silt otsa ette, hakatakse pidama vähem väärtuslikuks, imelikuks, puudulikuks.
Tõsi on aga see, et igal inimesel on oma nõrgemad ja tugevamad küljed, ükski inimene ei ole defineeritav häirena. Häirivaga tegelemine, sellega toimetulek, ei tee ju inimest haigemaks, ravi ei muuda inimese olemust, vaid lubab keskenduda näiteks tervise määratluse positiivsele poolele.“
Ka Sina olid algusest peale huvitatud psühholoogiast, kuigi meie sõnad rääkisid sel ajal sarnastest püüdlustest eri nurkade alt. Sinu peatoimetaja Marit, kes mitte nii juhuslike asjaolude kokkulangemisel on praeguseks minu haridusvaldkonna juht, kirjutas nii: „Noorsootöötaja omab erakordset võimalust suunata ühiskonnas olulisi arenguid, pakkudes noortele kvaliteetseid mitteformaalse õppimise võimalusi, märgates ja toetades iga noore sünnipäraseid eelduseid ja individuaalseid huvisid ning luues usaldava ja turvalise keskkonna noore identiteedi ja väärtuste kujunemiseks.“ Sinu esimeses numbris kirjutas Anu Realo, kuidas isiksus mõjutab inimese kujunemislugu, õnnetunnet, elukutsevalikuid, suhteid, identiteedi kujunemist. Võibolla olid vaimne tervis ja noorsootöö tollal valdkonnad, mis tegelesid sarnaste teemadega ning kulgesid kõrvuti, kuid kokkupuutepunktid olid pigem harvemad või juhuslikku laadi.
Mõnel aastal oleme olnud tihedamas mõttevahetuses, mõnel põgusamas, tegutsesime ja saime küpsemaks. 2015. aastal oli meil tihedam kontakt. Tookordsed teemad olid pigem sellised, kus tahtsime jagada oma kogemusi ja teadmisi sellest, millised on noorte inimeste vaimse tervise raskused ning kuidas noortega töötav inimene saaks nende juures toeks olla. Ailen kirjutas Sulle näiteks söömishäiretest ja Anna-Kaisa depressioonist. Gea vestles Norra noortega nende kogemustest võitluses stigmaga. Siis oli meie sõnum see, et oluline on märgata nii noorte raskusi kui ka nendega seonduvaid hoiakuid. Hoiakud, kaasamine, võrdsed õigused, noorte hääle kuuldavaks tegemine – need on olnud meie ühise keele leidmise juures tähtsad märksõnad. Veel on mulle olnud väga õpetlik võtta Sinu valdkonnast kasutusele kõiksuguseid suurepäraseid mitteformaalse õppe meetodeid ja käsitusi. Vaimse tervise teadmist ei saa hoida kuivas ja teoreetilises raamis. Ja ka ilmselt mitte täiesti juhuslikul moel on Sinu tookordne kaastoimetaja Gea nüüd Peaasja vaimse tervise esmaabi koolitaja.
Meie vestlused jätkusid ja juba kriisieelsel ajal hakkasime rääkima just oskustest. Märkamine on hea. On hea, kui saab küsida „Kuidas Sul läheb?“, aga mis saab edasi? Kuidas näha enda rolli noorte vaimse tervise toetajana? Kuidas ise selle juures oma töövõimet säilitada? Millised on toeks olemise piirid? Sellest rääkisime 2019. aastal. Pärast seda olid jutuks juba eriolukorras pea korras hoidmise oskused, mida jagas Minna. See oli meie vestlustes teistmoodi kõlaga noot. Me tegutsesime koos, noored pidid saama toetatud, jagasime kogemusi ja oskusi. Me ei olnud enam paralleelsed sirged, vaid üpriski tihedalt ja sinka-vonka omavahel ühenduses.
Viimastel aastatel räägime päris selgelt sarnast keelt. „Noorte heaolu väärtustava, toetava ja usaldusel põhineva kontakti pakkujana on noorsootöötajad tegutsenud enne pandeemiat ja teevad seda ka nüüd. Hea, et seda on märgatud. Veelgi olulisem on, et selle valdkonna panust tähtsustatakse jätkuvalt, et aidata noored tekkinud vaimse tervise kriisist tervematena välja,“ kirjutas Marit 2021. aastal vaimse heaolu teemalise artikli kommentaarina.
Ma pean tõesti ütlema, et ootan põnevusega, kuhu meie vestlused viivad – üksteist täiendavaks dialoogiks on meil eeldused olemas. Dialoogiks on vaja erinevust ja mitmehäälsust, liiga sarnasega ei pruugi edasiviiva vestluse pidamine õnnestuda, takka kiitmine ei ole dialoog. Ma arvan, et meie vahel on piisavalt austust ja usaldust, 15aastase tutvuse juures oleme õppinud üksteist väärtustama ja usaldusväärseks partneriks pidama. Veel käib asja juurde ports ennustamatust: me kumbki ei tea, kuhu täpselt see vestlus välja viib, kummalgi ei pea olema õigus, kumbki ei tea, mis tulemini jõuame. Aga hea tunne on.
- Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
- Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
- Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
- Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura
- Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
- Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen
- Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova
- 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas
- Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
- Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
- Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
- Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
- Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
- Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer
- Noori tööturule nügides, Heidi Paabort
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
