Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse

Noorte juhitud keskkonnaliikumine Fridays for Future Eesti pälvis äsja aasta vabaühenduse auhinna aktiivse tegutsemise eest jätkusuutliku tuleviku kaitseks. 2023. aasta lõpus avalikustatud kodanikuhariduse uuringu kohaselt oli Eesti üks neist Euroopa riikidest, kus noorte keskkonnateadlikkus seoses kliimamuutustega kõige enam kasvas. Selline areng on hea, aga samal ajal jagavad noorsootöötajad ja õpetajad lugusid gümnasistidest, kes tellivad Hiina netipoodidest kokku odavat plastkraami ning esitlevad seda uhkusega ka oma sotsiaalmeediakanalites.

See paradoks näitlikustab hästi ühiskonda, kus me oleme. Noored on globaalsetest probleemidest teadlikud ja tunnetavad, mida need tähendavad, aga igapäevaharjumuste muutmise või ettevaatava tegutsemiseni nad siiski ei jõua. See on see töö, mida maailmahariduse kaudu teha tahame, ent mis on veel ees.

15 aastat maailmaharidust Eestis ja MIHUSes

15 aasta jooksul on maailmaharidus Eestis astunud suure sammu edasi ja väga hea on näha, kuidas teadlikkuse kasvatamisele on kaasa aidanud ka MIHUS. Saame maailmahariduse valdkonna algatamise kohta lugeda 2010. aasta MIHUSe veergudelt, kui Mondo maailmahariduse algatajad kirjeldasid tolleaegseid prioriteete: kujundada koos sallivamat, hoolivamat ja avatumat ühiskonda.

Kümme aastat hiljem kirjutas Liisa Puusepp taas MIHUses, et maailmaharidus ei hakka kunagi olema lõpuni valmis õppeaine, vaid tegevus, mis võimaldab arendada empaatiat ja globaalsesse kogukonda kuulumise tunnet. Arvame sama ka praegu. Liigume kiirkäigul kliimakatastroofi poole, maailmas kasvab ebavõrdsus ja demokraatia jätkusuutlikkus on ohus – meil on vastutus käsitleda neid probleeme noortega viisil, mis vastab kiirelt muutuvale ajale. Just maailmaharidus aitab noortel tulevikukriisidele vastu astuda, väitsid Mondo eksperdid MIHUSes 2022. aastal.

Kuigi maailmaharidus terminina on veel pigem vähe tuntud, siis selle teemad, nagu kliimamuutused, ränne, inimõigused, on aina rohkemate noorte teadvusesse jõudnud. Üha enam kinnitavad noored, et nad on maailmakodanikud. Seda tunnet näitavad nii mainitud kodanikuhariduse uuring kui ka 2018. aasta PISA uuringu osa „Kas Eesti noor on maailmakodanik?“. Teine lugu on aga tegutsemisega.

Kes see maailmakodanik siis on?

Viimases maailmahariduse suvekoolis küsis üks maailmahariduse õpetajatest: „Kas mitte kõik lapsed ja noored juba ei olegi maailmakodanikud, kui nad meie läbinisti globaliseerunud maailma sünnivad?“

Siinkohal peaksime täpsustama, et maailmahariduse kontekstis räägime aktiivsest maailmakodanikust, kes on „teadlik sellest, mis maailmas toimub, millised on toimuvate sündmuste põhjused ning kuidas kõik see meid mõjutab“. Samas teadlikkusest üksi ei piisa – sellele lisaks tahab ja oskab aktiivne maailmakodanik oma „avatud oleku ning teadliku ja eesmärgipärase tegutsemise kaudu maailma paremaks teha“ (Arengukoostöö Ümarlaua definitsioon). Me kõik oleme tahes-tahtmata maailmakodanikud, aga küsimus on selles, kuidas kasvatada selliseid maailmakodanikke, kes on aktiivsed, teadlikud ja võimelised ise tulevikku positiivselt mõjutama.

PISA uuringus uskus alla poole Eesti vastanutest, et nad saavad „maailmas esinevate probleemide suhtes midagi ette võtta“, ja 51 protsenti Eesti õpilastest arvas, et „minu käitumine võib mõjutada teistes riikides elavaid inimesi“ – mõlemad näitajad jäid tugevalt alla OECD riikide keskmise. Uuringu kokkuvõttes toodi välja, et „Eesti noored on teadlikud maailma probleemidest, samas napib analüütilist mõtlemist (põhjus-tagajärg seosed) ja oskust globaalseid protsesse kriitiliselt hinnata“. Teadmisi on palju, aga puudu jääb tegutsemistahtest ja ettevaatavast käitumisest, mis keskkonnaprobleeme leevendaks.

Ka 2022. aasta kodanikuhariduse uuring näitas, et Eesti noored tunnevad muret keskkonna ja globaalprobleemide pärast ning näevad kliimamuutusi ja reostust suure ohuna tulevikule, aga jätkusuutliku tegutsemise poolest jäävad Euroopa keskmisele märgatavalt alla. Samuti peavad meie õpilased osalemist organiseeritud meeleavaldusel teistega võrreldes vähem tõenäoliseks.

Kuidas siis kasvatada teadlikke maailmakodanikke, kes oma teadmiste põhjal ka tegutseksid? Selle küsimuse võtsid lähtepunktiks kolm maailmahariduse eksperti Johanna Helin, Hanna-Liis Kaarlõp ja Karolin Mäe, kes koostasid Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskuse (ESTDEV) tellimusel 2022. aasta lõpuks olulise materjali – maailmakodaniku pädevusmudeli – ning kaardistasid just need pädevused, mis võiksid üht aktiivset maailmakodanikku iseloomustada. 

Pädevusmudel on eriline, sest peale teadmiste ja oskuste („pea“) ning väärtuste („süda“) on mudelis välja toodud ka tegutsemine („käed“), mida sarnaste mudelite puhul alati ei näe. Meil kui haridustöötajatel ning maailmahariduse ekspertidel ja praktikutel on nüüd võimalus pädevusmudelit tagasisidestada ja edasi arendada, aga ka koostöös teiste organisatsioonide ja valitsusasutustega õpitegevuste lünki täita. Sest tundub, et lünki veel on.

Üks küsimus, millele mõelda

Viimase 15 aasta jooksul on maailmaharidus jõudsalt arenenud ja noored on üha teadlikumad oma rollist maailmakodanikuna. See on paindliku ja avatud mõtlemisega põlvkond, kes suudab keerukustega kohaneda ning tänapäeva maailma proovikive mõista. Maailma hoidvate tegudeni jõudmine on aga julgustamist nõudev teekond, millel peab toeks olema nii noorsootöötaja kui ka kodu.
Palju korraga ette võtta ei olegi vaja, aga ainult teadlikkusest ka ei piisa. Meie kaasamõtlejale Mihkel Kangurile meeldib tsiteerida ema Teresat, kes on öelnud: „Meilt ei oodata, et me teeksime suuri asju, meilt oodatakse, et me teeks väikeseid asju, kuid suure armastusega.“ Milline on see üks väike samm, kuidas sina saaksid töös noortega kestlikumasse maailma panustada juba praegu?

• Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
• Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
• Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
• Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura 
• Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
• Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen 
• Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova 
• 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas 
• Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
• Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
• Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
• Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
• Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
• Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer 
• Noori tööturule nügides, Heidi Paabort

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.