Mis on maailmaharidus?

  • Liisa Puusepp, Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskuse teadur, Keskkonnaministeeriumi keskkonnateadlikkuse nõunik

Liisa Puusepp

„…Oleme jõudnud ajastusse, mil inimesed lendavad suurtel kiirustel ja hulgakaupa,“ nii ütles Arnold Rüütel 2001. aastal. Olen seda lauset kasutanud korduvalt maailmahariduse loengu sissejuhataval slaidil, kuna see annab omal moel hea suuna mõistmaks, mis on maailmahariduse sisu. Ja selgitustööd maailmahariduse olemusest pole kunagi liiast, sest ikka ja jälle kerkivad esile arusaamad, et see on õppeaine või teadustöö valdkond, mis käsitleb maailmas valitsevaid haridussuundi või -poliitikaid või siis jõutakse otsingutel (üli)koolide veebilehtedele, mis välisvahetustest kirjutavad. Iseenesest see ju vale ei ole – maailmahariduse temaatikate hulka kuuluvad needki, kuid mitte ainult.

Õppetöö raamistikus jagab maailmaharidus teadmisi sellest, kuidas globaalsed süsteemid mõjutavad üksikisiku, kogukonna ja ühiskonna igapäevaelu ja kuidas igaüks meist saab mõjutada maailma – see on teadmiste kogum üleilmastumisest. Tõepoolest, meil on võimalik liikuda (ja mitte ainult sõna otseses mõttes) suurtel kiirustel ja hulgakaupa ning niiviisi olla osa globaalsest süsteemist. Nii oleme seotud maailmaga üleilmsete kaubavoogude, meedia, teaduse, kultuurivahetuste, inimõiguste, keskkonnaprobleemide ja ka hariduse kaudu – koos oma plusside ja miinustega. Täna ei pea näiteid kaugelt tooma – koroonaviiruse leviku valguses saame üleilmastumise kõik aspektid lahti seletada ja probleeme mõtestada ning õppijat suunata teadlikult tegutsema ja märkama maailmahariduse põhiväärtusi: solidaarsust, võrdsust, kaasamist ja koostööd. See on säästva arengu hariduse oluline osa. Ja kui kohtate oma praktikas ka sõnu maailmakodanikuharidus, rahuharidus, mitmekultuuriline haridus, keskkonnaharidus ja inimõigusteharidus, siis needki on maailmahariduse sisu kandjad, millega panustatakse teadlikkuse suurendamisse jätkusuutlikust arengust, tutvustades üleilmastumise põhjuseid ja mõjusid, rahvusvahelisi arengueesmärke ning üksikisikute võimalusi anda oma panus. Siinkohal tasub tutvuda ÜRO säästva arengu eesmärkidega, millele liikmesriigid solidaarselt 2015. aastal alla kirjutasid. Just nendest eesmärkidest maailmaharidus oma õpetamisprotsessis lähtubki.

Kuna maailmahariduse temaatikad on tihedalt seotud arengukoostööga, on Eestis see valdkond Välisministeeriumi kanda, mitte otseselt Haridus- ja Teadusministeeriumi hõlma all, nagu võiks esiti arvata. See muidugi ei tähenda, et üldhariduskoolidest või ka noorsootöö valdkonnast maailmahariduse teemad kuidagi välja on jäänud. Moel või teisel on need kantud ja seotud mitme õppeainega ning toetatud mitteformaalhariduse programmidega. Lisaks on gümnaasiumiõpilasel valikkursusena võimalik läbida aine „Globaliseeruv maailm“, kus tutvutakse üleilmastumise ilmingute ja tagajärgedega. See, kas aine ühes või teises koolis valikus on, sõltub muidugi koolist ja õpetajate ettevalmistusest.

Kõlab juba ilmselt tüütavana, kui rääkida ja korrata, et maailm meie ümber areneb kiiresti ja ebavõrdsus kasvab, globaalsed keskkonnaprobleemid intensiivistuvad ning proovikivid üleilmastumise kontekstis puudutavad meid kõiki. Ja seda ennekõike negatiivsest aspektist, pannes meile kohustuse käituda nii, et nende probleemide hulk väheneks. Me justkui teame seda kõike, st teame, et need probleemid eksisteerivad. Küll aga me ei käitu vastavalt. Meie käitumine ei toeta keskkonnahoidu, finantskirjaoskust, suhtumist arengukoostöösse ega arengumaade abistamisse, panustamist ebavõrduse vähendamisesse ka kodumaal. Need on kõik maailmahariduse aspektid, mille käsitlemine hariduses, kas eraldi ainena või lõimituna muude tegevuste hulka, on oluline, et me elanikkonnana tervikuna jätkusuutlikuma maailma toimimiseks õigeid valikuid teeksime. Kuna need teemad on just eriti olulised õpetajakoolituses ja noorsootöös, siis saab siit vaid edasi minna, et need tugevamalt ka ülikoolides kanda kinnitaksid. Tähtis on, et üliõpilased saaksid ülevaate üleilmastumise mõjudest, enda, kogukonna ja ühiskonna rollidest selles, et neid teemasid ise õpetades oskuslikult edasi kanda.

Maailmaharidust ei saa võtta kui lõpuni valmis õppeainet, st et oleks olemas kindel ainekaart või õppekava, on metoodika ja fikseeritud mängulaud. Selleks, et võimaldada inimestel arendada empaatiatunnet, globaalsesse kogukonda kuulumise tunnet ning kohusetunnet aidata kaasa õiglasema, solidaarsema, võrdsemate võimaluste ning universaalsemate inimõigustega maailma loomisele, peaks sidus õppetegevus toimuma formaalse ja mitteformaalse hariduse kaudu. Sellisele sidususele viitab ka uus haridusvaldkonna arengukava. Tõepoolest, üks viis, kuidas maailmahariduslikke temaatikaid edasi anda, on koostöö mitme institutsiooni vahel. Kuid veelgi olulisem on see, milliseid õpetamise viise kasutavad õpetajad ja juhendajad. Õppimine saab toimuda siis, kui õppija keskkond on toetatud (ärgem unustagem, et ka õpetaja ja noorsootöötaja on keskkonna osa – nagu valgus või temperatuur ruumis). Kui õppija pingutab, et teadmisi omandada, mõistab seoseid, tal on võimalus õpitut praktiseerida, sh ka kehalise tegevuse kaudu, ning tal tekib õpituga emotsionaalne seos, soov panustada, siis näeb õpilane ka enda rolli maailma paremaks muutmisel. Sellist käsitlust nimetatakse käsi-pea-süda lähenemiseks, mis on vägagi omal kohal noorsootöös ning just maailmahariduse temaatikaid käsitledes. Just sellest lähtuvalt on metoodikate väljatöötamisel ja jagamisel suure töö ära teinud MTÜ Mondo. Nende kodulehel saab tutvuda ja kindlasti ka kasutusse võtta häid praktikaid. Kui aina ja pidevalt probleeme rõhutada (Aafrikas on vaesed, ookeanides prügisaared, Läänemeres mikroplast, Myanmaris ei saa lapsed kooli), ei saa ka õppimine toimuda, nii nagu aasta eest visioonikonverentsil „Tark ja tegus Eesti 2035“ Marju Lauristin oma esitluses mainis: „Oluline on oskus luua rõõmu, kujundada harmoonilisi suhteid teiste inimeste ja loodusega.“

Nagu õpetajate ettevalmistus peab uuenema erinevate teadusvaldkondade ühisloomes, ülikoolide ja hariduspraktikute koostöös laiemalt säästva arengu hariduse raamistikus, on oluline, et täieneks ka noorsootöötajate ettevalmistus. Sellele viitab ka Eesti maailmahariduse raport, mida käesoleva aasta märtsi alguses esitleti. Raport valmis GENE (Global Education Network Europe), UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Välisministeeriumi, Eesti maailmahariduse organisatsioonide ja huvirühmade (sh ülikoolide) ning rahvusvaheliste ekspertide koostöös. Raportis analüüsitakse maailmahariduse hetkeolukorda Eestis nii arengukoostöö, formaalhariduse, noorsootöö kui ka kodanikuühiskonna vaates ning antakse soovitusi maailmahariduse paremaks lõimimiseks koolitundidesse ja noorsootöösse ning üldise teadlikkuse parandamiseks. Soovitustena tuuakse välja, et on oluline tugevdada globaalset mõõdet säästvat arengut toetavas hariduses ning lisada õpetajate esmakoolitusse kohustuslik maailmahariduse moodul või kursus ja ka täiendusõppes pakkuda maailmahariduse õpet kõigile õpetajatele. Mõningaid uuenduslikke tegevusi selles suunas meie ülikoolides tehakse. Võimekus on olemas, kuid palju on veel ees. Lisaks rõhutab raport, et olulisel määral tuleks kaasata globaalset mõõdet noortega seotud strateegiatesse, noorsootöötajate koolitustesse ning selgitada välja sünergiavõimalused noorte katusorganisatsioonide ja maailmahariduse osaliste vahel. Nii jõuab väärtuskasvatus, sh austus teiste kultuuride vastu ja aktiivseks kodanikuks olemise tunne, üha enam noortekeskustesse ja -organisatsioonidesse. Paljud noorsootöötajad on koolides huvijuhtideks, mis pakub omakorda suurepäraseid võimalusi tuua üleilmastumise teemad kooliväliste tegevuste juurde näiteks teemanädalate või ringitundidena, mida omajagu aktiivselt koolides ka korraldatakse. Kaasamise hea näitena saab siin ära märkida kohe vastuvõetava „Noortevaldkonna arengukava 2022–2035“ loomisprotsessi, kuhu olid aktiivselt kaasatud ka noored. Arengukava sisust küll sõna „maailmaharidus“ otseselt ei leia, kuid kirja pandud väärtused toetavad seda. Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrval on noori kaasanud ka Keskkonnaministeerium, kutsudes kokku Noorte Keskkonnanõukogu, et pakkuda noortele võimalusi olla kohal, kaasatud ja kaasa rääkida. Sedagi saab nimetada maailmahariduslikuks praktikanäiteks. Meil on ÜRO noordelegaat ning UNECE on kaasanud noored aruteluringidesse, kus ka Eesti noordelegaat Eva Lennuk selle aasta veebruaris osales. Ilmselt vajab veel pisut taganttõukamist maailmahariduseteemaliste koolituste süsteemsem toimumine – seda nii väiksemate koolituste pakkujate kui ka kindlasti ülikoolide poolt.

Inimkonna ajaloo vältel oleme alati organiseerunud rühmadesse ja kogukondadesse, millel on sarnased väärtused, ideed, kultuur ja identiteet. See omakorda aitas ja aitab kujundada meie vajadusi majanduslikult, poliitiliselt, maailmavaateliselt ja sotsiaalselt. Kuid 21. sajandil liigume suurtel kiirustel ja hulgakaupa, on üha vähem füüsilisi ja suhtlemistõkkeid, aina olulisem on nõudlus ülemaailmse kaasatuse ning selle suure süsteemi mõistmise järele. Seetõttu on oluline kõneleda ja mõista maailmahariduse temaatikaid, mis seotud inimõiguste, religioonide mitmekesisuse, võrdõiguslikkuse, keskkonnahoiu, ülemaailmse jätkusuutliku majanduse, tervishoiu ja vaesuse leevendamisega. Ka noorsootöös – et noored oleksid võimelised lahendama probleeme, langetama otsuseid, mõtlema kriitiliselt, tõhusalt ideid edastama ja koostöiselt globaliseeruvas maailmas hästi hakkama saama.

Kust infot saab?

Õppematerjalide asjus saab paimaid suuniseid MTÜ Mondo kodulehelt  (https://maailmakool.ee/). Ka koolituste osas tasub nende poole pööruda ning uurida ka, milliseid koolitusi pakuvad SA Archimedese Noorteagentuur (http://archimedes.ee/noorteagentuur/), MTÜ Peipsi Koostöö Keskus (http://www.ctc.ee/) ja Tartu Keskkonnahariduse Keskus (https://www.tartuloodusmaja.ee/).

 

Tutvu lisaks

 

Kommentaar

Viktoria Rudenko, MTÜ Mondo

Diana Tamm, MTÜ Mondo

Maailmaharidus on maailmavaade, mis põhineb ühelt poolt kõrgel empaatiavõimel ja teisalt isiklikul vastutusel protsesside eest, mis inimese ümber kohalikul ja globaalsel tasandil toimuvad. Siin on noortelt palju õppida – teismeeas on maailmataju kriitiline ja mõnevõrra maksimalistlik, osad noored nõuavad ja otsivad ka ise konkreetseid vastuseid ja lahendusi, et maailma paremaks muuta. Nii näeme ka Eestis kliimamuutuste, veganluse, freeganluse, loomade õiguste kaitse ja pakendivaba elu esirinnas just noori. Teised noored on samas segaduses ja vast ka mõnevõrra infost üleküllastunud ning ootavad täiskasvanutelt suunamist. Mondo kogemus koostööst noortega näitab, et imed hakkavad juhtuma siis, kui sellised erinevad noored kokku viia, anda veidi taustainfot ja platvorm omavaheliseks suhtluseks, et koostöös otsida väljakutsetele lahendusi.

Teemasid, mida arutada ja millele tuginedes lahendusi arendada, leidub küllaga maailmakool.ee portaalis, kuhu on kogutud dokumentaalfilmid, taustainfo ja töötubade juhendid haridustöötajatele. Lisaks materjalidele korraldab Mondo noortele mõeldud seminare ja konverentse ning kutsub osalema kampaaniates, konkurssidel ja rahvusvahelistes projektides. Varasemalt on noored läbi viinud töötube ja teinud teavitustööd õiglase kaubanduse teemal, lähitulevikus plaanib Mondo toetada noortealgatusi kliimamuutuste ja rände teemal. Suurim noortele suunatud tegevus on iga-aastane ÜRO matke programm, mis õpetab noortele globaalse koostöö ja diplomaatilise arutelu põhimõtteid.

 

Maailmaharidusest huvitatud noorsootöötajaid aga kutsume Mondo suvekooli ja maailmahariduskursusele! Ning kui vajad ideid ja kaasamõtlemist aktiivsete ja empaatiliste maailmakodanike kasvatamisel, siis võta ühendust maailmaharidus@mondo.org.ee

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

Print Friendly, PDF & Email

'Mis on maailmaharidus?' has no comments

Ole esimene kommenteerija!


Kas soovid oma mõtteid jagada?

Sinu e-maili aadressi ei avalikustata.

Teostus EMOTIVE