Marit Kannelmäe-Geerts
Mäletan seda hinge- ja kätevärinat, kui 15 aastat tagasi esimese ajakirja jaoks artikleid kokku kogusin ning põimisin. Vastutus pakkuda noortevaldkonnas töötavatele inimestele väärilist lugemist ja samal ajal luua sisu, mis tutvustaks teistele noorsootöö sügav-laia maailma, oli võimas. Samas, me uskusime selle ajakirja vajadusse ja võimalusse juba esimesest hetkest alates. Teadsime, et see toob meie valdkonda midagi, mida seni pole olnud, ning nüüd, 15 aastat hiljem, on olemas igakülgne kinnitus, et ajakiri on vastu võetud, see on oma juured kenasti kinnitanud ja jääb loodetavasti püsima.
Ometi tuleb tõdeda, et ma ei pidanud tõenäoliseks, et ajakirja nõnda pikk elu ees ootab. Selle eest olen tänulik kõikidele, kes on olnud ajakirja ilmumise taustajõuks, kaasamõtlejateks, kirjutajateks, toimetajateks, kujundajateks, trükkijateks (jah, esimesed aastad ilmus ajakiri ka paberil) ja lugejateks.
Praegusele lugejale võib tunduda iseenesest mõistetav, et meie valdkonnal on oma häälekandja. Alguses see nii ei olnud. Ajakirja loomisel oli nii innukaid kaasaelajaid kui ka kõhklejaid. Kas on, millest kirjutada, kas on lugejaid, kas on kirjutajaid ja kas kõik see tasub end ära? Vastus on sulle, hea lugeja, muidugi juba teada – tasus rohkem kui võis arvata. Meie soovisime noorsootööd vaadata eri nurkade alt, tuua uusi teemasid ja teadmisi ning samal ajal jagada seda mitmetahulist kogemust, mis valdkonnas iga päev koguneb, ka nendega, kelle jaoks see ala on veel võõras. Aastate jooksul on selgunud, et ajakirja loevad nii noortevaldkonna inimesed kui ka teised laste- ja noortega töötavad inimesed. Mida laiemaks oleme julgenud teemadega minna, seda kaugemale kajab ka noorsootöö panus. Usun siiani, et noorsootöö on teiste valdkondade koostööpartnerina endiselt alaväärtustatud, ja peame veel kõvasti tööd tegema – nii oma tegevuse kvaliteeti hoides, oma toimetamistest rääkides kui ka kirjutades.
MIHUS ongi saanud sellele kaasa aidata: andnud meie valdkonna töötajatele võimaluse mõtestada eesti keeles oma tööd laiemas kontekstis ja paigutada meie valdkond üheks osaks sellest mitmekesisest maailmast või süüvida kirjutajana sügavamale. Mulle tundub, et MIHUS on olnud need ilmumise aastad tunnistajaks, kuidas noorsootöö on saanud selgemaks ja maailm on samal ajal läinud palju keerulisemaks. See omakorda on tekitanud vajaduse leida kogu aeg see miski, mida noored meilt vajavad, et toime tulla. Me peame mõistma, mis noori köidab ja murelikuks teeb, ning pakkuma neile vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid, mis aitavad nendes endis ja maailmas toimuvaga toime tulla. Kui MIHUS on saanud olla kasvõi mõnele noortega töötajale või noorele abiks, siis oleme teinud head tööd.
Mis võiks tagada MIHUSe edasise rahuliku ja sisuka kulgemise? Selleks saavad olla ainult valdkonnas toimetavad inimesed, kes soovivad oma mõtteid kirja panna, küsida kriitilisi küsimusi ning hoida samal ajal lootust ja otsida lahendusi. Samuti lugejad, kes kasutavad kõiki saadud teadmisi oma töös, panustavad tagasisidega või kannavad õpitut edasi. Nüüdseks on ilmunud ajakirjanumbrid saanud mõnes mõttes Eesti viimase 15 aasta noortevaldkonna kroonikaks. Võime vaadata tagasi ning tõdeda, et oli aeg, kui rääkisime veel erinoorsootööst, mis on nüüdseks sulanud üheks inimõigusi ja väärikust tagavaks valdkonnaks, mis teeb endast parima, et keskkond, tegevus ja inimesed oleksid turvalised ning toetaksid kõiki tulijaid. Oli hetki, mil kaalusime põhjalikult noorsootöö panust tööhõivevalmidusse. Nüüd läheneme taas selgemalt ja terviklikumalt inimeseks olemisele, toetame noori, kui nad teevad enda elus olulisi otsuseid, ning püüdleme selle poole, et need otsused aitaksid noortel olla hoolivad nii enda, teiste kui ka ümbritseva keskkonna vastu. Kui ühel hetkel olid digilahendused noortega tehtavat tööd täiendav osa, siis nüüd vaatame taas põnevusega, kuidas need maailmad ühte sulanduvad, ning uurime uudishimu ja väikese hingevärelusega, mida see meie ja noorte jaoks tähendab. Mida me peame ja saame teada, et tasakaalu säilitada?
Tasakaalu oleme vist küll alati hoidnud. Mäletan lugematuid arutelusid, kuidas hoida ajakirja tekstides tasakaalu küsimuste, konstruktiivse kriitika ning selge positiivsuse, tunnustuse ja hoolivuse vahel.
Just tasakaalu on MIHUS ka minule kogu teekonnal pakkunud. Seda teksti kirjutades mõistan, kui tähtsat rolli see ajakiri on minu tööelus mänginud. Olin pikka aega toimetaja ning seejärel tagala toimetajatele, kes eesrindel tekste toovad, loovad ja tervikuks kokku koovad. MIHUS on olnud truu kaasteeline, kes on minult iga mõne kuu tagant küsinud: „Mida olulist sulle südamelähedases valdkonnas praegu toimub? Mida me peaksime teadma, et oma tööd veel paremini teha?“ Lisaks on ta andnud võimaluse kohtuda meie valdkonna parimate tegijatega, et ka neile neid samu küsimusi esitada. Vaieldamatud lemmikhetked on siiski olnud õhtud, mil koos Lauraga teemadesse kaome ja avastame, et ehk me ei lahendagi praegu ainult järgmise ajakirja ilmumisega seotud küsimusi, vaid ambitsioon on meid lennutanud kogu maailma parandama. Kes ei saaks olla tänulik, kui töö annab võimaluse olla uudishimulik, enda hoiakuid küsimuse alla seada ja mõelda, kas ma ise toimetan nii, nagu oleme oma artiklites julgustanud teisi tegutsema?
MIHUSele soovin jätkuvalt pikka iga ja samas selle ägeda teismelise julge mõttelennu püsimist! Ja sina, hea lugeja, võta igast ajakirjast enda jaoks midagi väärtuslikku kaasa ning anna see edasi. Väikesed mõtted muudavad maailma ning praegu vajab maailm palju hoolivust ja headust!
Teie Marit
- Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
- Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
- Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
- Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura
- Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
- Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen
- Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova
- 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas
- Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
- Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
- Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
- Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
- Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
- Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer
- Noori tööturule nügides, Heidi Paabort
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
