MIHUSe üheteiskümnenda numbri sissejuhatus: „Soovisime seekordsesse Mihusesse sisse tuua enam noorte endi arvamust selle kohta, kuivõrd suudavad nad kohalikul tasandil end kehtestada ja otsustusprotsessides kaasa lüüa. Pöördusime noortekogude ja -volikogude esindajate poole, ent üle poole neist loobus erinevail põhjustel sel teemal kommentaari kirjutamisest.“ MIHUS kutsus Eesti Noorteühenduste Liidu noori teemat taasmõtestama – ja noored ei keeldunud sugugi! MIHUSe soovitus on võrdlusmomendi tabamiseks tutvuda nii üheteiskümnenda numbri kui alloleva artikliga.
Teele Tõnisson
Noorte osaluse lapsepõlv
Noorte osalust kui kodanikuaktiivsuse mõistet demokraatlikus ühiskonnas asuti 1990ndate alguse taasiseseisvunud Eestis mõtestama esmalt noorteühendustes tegutsemise kaudu. „Noorteühingute (taas)sünd oli üks olulisemaid muutusi kogu noortevaldkonnas, kuivõrd see põhines suures osas nii noorte kui ka täiskasvanute kodanikuaktiivsusel“ (Taru, Pilve, Kaasik, 2015).
Esimesed kohaliku tasandi osaluskogud said alguse 1990ndate lõpus, kui moodustati noorteparlamendid Narvas ja Kuressaares. Noortevaldkonna arengukavas 2006–2013 sõnastati ühe prioriteedina noorte osaluse suurendamine neid puudutavates otsustusprotsessides ja poliitikasuundade kujundamises. Nii sündisidki esmalt 2000ndate keskpaigas maakondlikud noortekogud ning 2008. aastal alustati Eesti Noorsootöö Keskuse ja Eesti Noorteühenduste Liidu koostöös noorte osaluskogude tugisüsteemide loomisega. Kohaliku tasandi osaluskogude loomine sai noorte osaluse arendamise toel erilise hoo sisse 2010.–2011. aastal. Noorte osaluse arendamine riiklikul tasandil algas 2010ndate keskpaigas, mil haridus- ja teadusministeeriumi juurde loodi esimene ministeeriumi noortenõukogu. Nüüdseks on noortenõukogud loodud viie ministeeriumi juurde. Samuti on loodud noorte esindajate ehk noordelegaatide positsioonid mitme rahvusvahelise institutsiooni ja organisatsiooni juurde.
Eelmise kümnendi keskpaik oli noorte osaluse arengu mõistes märgiline, sest pärast ligi kümme aastat tehtud järjepidevat tööd kinnitas riigikogu 2015. aasta mais põhiseaduse muudatuse, mille järgi said 16–17aastased noored kohaliku omavalitsuse valimistel valimisõiguse. Eesti kontekstis on noorte osalus praeguseks seadustatud mitmes õigusaktis: peale põhiseaduse ka näiteks noorsootöö seaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, kutseõppeasutuse seaduses, ülikooliseaduses, rakenduskõrgkooli seaduses ja lastekaitseseaduses (Martinson, 2017). Valimis- ja kandideerimisea langetamine on noortevaldkonnas taas fookusesse tõusnud, et noored oleksid kaasatud ka riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel.
Kätlin Merisalu
Kohaliku tasandi osaluskogudele mõjus kahtlemata negatiivselt 2017. aasta haldusreform, kui liideti erineva tausta ja identiteediga piirkondi. See tingis muu hulgas enamikus omavalitsustes vajaduse ehitada uuesti üles kohaliku tasandi noorte osaluskogud. 2020. aastal kogu maailma halvanud epideemia ei aidanud aga võrgustumisele sugugi kaasa. Nüüd, mil pandeemia on seljatatud ja uute haldusüksustega enamjaolt kohanetud, on maailm meie ümber vahepeal kohati tundmatuseni muutunud. Muutunud on noorte maailmapilt, harjumused ja eelistused. Ehkki aktiivseks kodanikuks olemine ning noorte osaluskogudes ja noorteühendustes osalemine on paljudele noortele endiselt südameasjaks, tuleb noorte osalusest rääkides hakata vaatama laiemat pilti.
Mässava teismelise soovid ja eelistused ei lange kokku ühiskonna ootuste ja normidega
Noorte osaluse temaatika ning tõdemus, et see on oluline osa ühiskonna arengus ja noore kujunemisel aktiivseks kodanikuks, on üha enam levinud. Noorte kaasamise põhimõtetest lähtuvas käsituses defineeritakse noorte osalust mitmeti, kuid selle rakendamine muutub keeruliseks, kuna noorte osaluse mõistel pole siiani ühtset määratlust. Sellele on tähelepanu pööranud oma artiklis ka Ondřej Bárta (2021), kes muu hulgas rõhub sellele, et noorte, noorsootöötajate ja kohalike poliitikute koondamine ühte ruumi tooks kokku väga erinevaid vaatenurki ning seega ka väga erinevaid noorte osaluse tähendusi ja käsitlusviise.
Viimastel aastatel on mitmest uuringust (Allaste, Beilmann, Pirk jt, 2020) selgunud, et traditsioonilistes osalusvormides osalemine on noorte seas vähenenud, kuid see ei tähenda, et noorte osalus on kahanenud. Euroopa noorte osalusstrateegia (2020) kohaselt ei vähene noorte huvi poliitika ja osaluse vastu, vaid hoopis teiseneb. Noored soovivad olla aktiivselt kaasatud, aga mitte enam tingimata osaluse traditsioonilistes vormides, milleks on näiteks hääletamine või esindatus osaluskogudes ja ametiühingutes. Nad on leidnud alternatiivseid osalusvorme, sealhulgas digitaalseid võimalusi, et väljendada oma meelestatust ja arvamust. Digitaalne revolutsioon ehk interneti ja sotsiaalmeedia kasutuselevõtt on andnud noortele võimaluse avaldada mõtteid ja osaleda maailmakodanikena üha globaalsemalt erinevates tegevustes. Noored kasutavad aktiivselt sotsiaalmeediat, et jagada oma seisukohti ja korraldada ka näiteks oma või ühiskonna huvidest ning vajadustest lähtudes proteste ja teavituskampaaniaid. Samuti osaletakse aktiivselt elustiilivalikute ja tarbimiskäitumise kaudu.
On üheselt arusaadav, et noortel peab olema võimalus kaasa rääkida kõigil kogukonda ja ühiskonda puudutavatel olulistel teemadel. Oleme jõudnud sellesse arengufaasi, kus arvamust avaldavad ning kaasa räägivad aga peamiselt need noored, kes on eakaaslastega võrreldes aktiivsemad ja ettevõtlikumad. Näiteks noored, kes kuuluvad mõnda osaluskogusse, noorteühendusse või -organisatsiooni. Siiani oleme noorte osaluse puhul mõõtnud normide täitmist, kuid kuidas luua võimalus mõõta noorte osaluse tegelikku sisu ja mõju ning kas noortevaldkond on piisavalt uuendusmeelne, et seda teha? (Merisalu, 2023) Valdkonnas on proovikiviks kujunemas nende noorte kaasamine ja aktiveerimine, kes ei õpi, ei tööta ega ole kaasatud eri tasandite otsustusprotsessidesse. Samuti tekitab muret noorte osaluse elukaare katkemine ehk noorte jõudmine osaluskogudest reaalsete otsustuskogude ja institutsioonideni.
Noore kujunemisprotsessis on vaja tasakaalukat vanemlust
Noorte osalus ja kaasamine on muutunud tänapäeval millekski mantrasarnaseks nii noortele, noorsootöötajatele kui ka otsustajatele (Bárta, 2021). Üha enam avaneb võimalusi näiteks mitmesugusteks noorte osaluse arendamise koostööprojektideks, kodanikupädevuse ja -hariduse edendamisega seotud tegevuseks, eri valdkondade omavaheliseks lõimingutegevuseks ning noorte omaalgatust toetavate projektide elluviimiseks. Et saaksime aga noorte osaluse arendamisel ning noorte osaluse ja kaasamise põhimõtete rakendamisel päriselt edukad olla, on vaja ühiselt seada siht noortevaldkonnas osaluse arendamiseks, samuti on tarvis mõtestatud koostööd eri osaliste vahel.
Traditsiooniliste osalusvõimaluste kõrval peame olema avatud ja valmis käima kaasas muutustega ning noorte arvamust päriselt arvesse võtma. Sealjuures peame endile meelde tuletama, et noorte kaasamine ei tohi olla pelgalt näiline, sest negatiivne osaluskogemus mõjutab noore tulevikuosalust. Samuti ei saa me sildistada noorte teisenenud elustiili ja eneseväljendust mässumeelsuse kaudu, kui see ei ühti ühiskonna ootustega. Vajadus kuuluvustunde ja eneseteostuse järele innustab noori traditsioonilistel viisidel osalema ka edaspidi, kuid peame meeles hoidma, et noorte osaluse suurendamiseks ning rohkemate noorteni jõudmiseks peame olema valmis leidma tasakaalu traditsioonilise ja uuendusliku vahel.
Seda, kas oleme suutnud kasvuvaludes teismelise õigele rajale suunata, saame hinnata ilmselt järgmise 15 aasta pärast.
- Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
- Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
- Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
- Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura
- Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
- Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen
- Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova
- 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas
- Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
- Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
- Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
- Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
- Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
- Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer
- Noori tööturule nügides, Heidi Paabort
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
