Aune Valk, psühholoogiadoktor, Tartu Ülikooli õppeprorektor
‘Kirjutasin 15 aastat tagasi MIHUSe avanumbri artiklis „Kas venelane saab olla ka eestlane?“ nii: „Endiselt näib kehtivat nõukogude okupatsiooni aegne vastanduv identiteet: mida vähem sa oled venelane (mida enam sa venelasi maha teed), seda enam sa oled eestlane. Kurb ja kitsarinnaline. … Ka enamik Eesti venelasi näib nii arvavat, mistõttu peetakse ka eestikeelset kooliharidust assimileerimiseks.“
Vahepeal kogutud andmed näitavad, et teoreetiliselt peab 75 protsenti nii eestlastest kui ka Eestis elavatest venelastest (kes nimetavad end ainult venelasteks) kahte kultuuri kuulumist võimalikuks. Kahjuks jääb see seisukoht sageli teooriaks, kuna vaid kolmandik siinsetest venelastest nimetavad end eestivenelasteks ja nende osakaal pole noorte hulgas kasvanud. Süüdlasi võib otsida eri kohtadest, aga kindlasti pole ka meie haridus, meedia ja laiemalt ühiskondlik diskursus mitmekultuurilisust toetav. Nendest, kes ise on kakskultuurilised ehk identifitseerivad end eestivenelastena, peab kakskultuursust võimalikuks 92 protsenti ja väliseestlastest, kes elavad samuti mitmes kultuuris, 90 protsenti.
Lõimumispoliitikas kõlab ikka ja jälle arusaam, et midagi pole vaja teha, küll aeg parandab kõik haavad. Mõne haigusega on tõesti nii, et vahet pole, kas ravid või mitte – nohu kestab ikka seitse päeva. Teistega jälle tuleb tõdeda, et ilma sekkumata probleemid ainult süvenevad. Minu hinnangul on Eesti ühiskonna vähene lõimumine pigem viimane. Oleme palju teinud, aga olulisim tulevikku vaatav muutus – ühtne eestikeelne mitmekultuurilist identiteeti toetav Eesti kool – on ikka tegemata. Praegu käimasolev üleminek eestikeelsele haridusele on ühelt poolt lootusrikas, teisalt hirmutav. Kui selle käigus hakkavad häda sunnil eesti keele oskuse omandanud vene kodukeelega õpetajad õpetama vene noori eesti keeles, siis on see naeruväärne ja kurb. Muutus, mida on vaja, seisneb selles, et kus vähegi võimalik (ja võimalik on see igal pool, v.a Ida-Virumaal), õpiksid eesti ja vene ja teistest rahvustest noored koos. Õpe oleks eesti keeles ning õpetaksid valdavalt emakeelena eesti keelt rääkivad õpetajad. Õppe sisu toetaks aga mitmekultuurilise identiteedi arengut ja arusaama, et venelane saab olla ka eestlane (vt ka Valk, 2016). Tähtis pole see, mis keeles õpitakse, vaid õppe sisu ja see, kellega koos õpitakse. Ühtset identiteeti kujundavad ikkagi inimesed, kellega suheldakse, mitte lihtsalt keel, mida on õpitud. Loomulikult aitab parem keeleoskus teatud suhetele kaasa, kuid nagu hästi teame, siis vajaduse korral saame suheldud ka kehakeeles.
Muidugi on mingid nihked viimastel kümnenditel toimunud (vt ka Valk, 2017): „eestlaste identiteet on muutunud avatumaks – selleks et olla eestlane ja uhke selle üle, ei pea end enam kellelegi vastandama. Eestlaste identiteet seostub jätkuvalt keele ja maaga, kuid (iseseisvuse eest) võitluse ja eristumise asemele on tulnud kultuuri ja inimeste tähtsaks pidamine.“ Samuti on paranenud venelaste eesti keele oskus. Teisalt ei ole venekeelses kogukonnas kujunenud positiivset eestivene identiteeti, millega siinsed venekeelsed noored saaksid ennast siduda. Samuti ei ole kujunenud ühtset ja euroopalikku eesti keele ja kodakondsuse keskset etniliste kuuluvuste ülest Eesti riigiidentiteeti, millega oleks kõigil siin elavatel rahvustel ning eri taustaga väliseestlastel end lihtne siduda. Uurisime selle potentsiaali ja unistasime sellest kunagi artiklis „Eesti avatud identiteet: reaalsus ja ideaalid“ (Valk et al., 2011).
Kui kodu, kool ja meedia – kolm suurt identiteedi kujunemise aluseks olevat vaala – on Eestis elavatel eri rahvustel erikeelsed ja erisuunalised, siis ei aita ka lihtsalt aja kulgemine unistustel täituda.Ühelt poolt on tegemist selge julgeolekuküsimusega, teisalt majandusküsimusega, kuna iga end Eestiga siduv töökäsi on oluline. Kolmandaks (mitte üldse vähem tähtsaks ja seda just noorsootöö kontekstis) on tegemist neljandiku noorte eneseteostuse ja tuleviku küsimusega. Kas ma näen enda tulevikku Eestis, kas soovin õppida mõnes Eesti kõrgkoolis, kas Eesti riik vajab mind, kas ma saan siin ennast teostada, kas minu arvamus loeb? Neile küsimustele vastatakse praegu eestlaste ja venelaste hulgas kahjuks erinevalt. Meie eesmärk – olgu see noorsootöö või üldhariduse muutusi planeerides – peaks olema, et kümne aasta pärast on vastused võrdselt positiivsed. Ja kümme aastat pole mõeldud lihtsalt ootamiseks, et küll aeg parandab. Sõjast Ukrainas ning selle mõjust ei tahtnud siinkohal üldse rääkida, sest see on liiga raske ja ettearvamatu.
- Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
- Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
- Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
- Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura
- Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
- Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen
- Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova
- 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas
- Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
- Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
- Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
- Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
- Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
- Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer
- Noori tööturule nügides, Heidi Paabort
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
