Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel

Kahtlemata on tehnoloogia 21. sajandi inimeste elu palju mõjutanud. Digitaalne areng on toimunud peaaegu kõikidel tegevusaladel, sealhulgas noortevaldkonnas. Kas digiarengut noortevaldkonnas saaks vaadelda MIHUSe lugude kaudu? See küsimus kutsub heitma pilku MIHUSes ilmunud digiteemalistele artiklitele ja mõtisklema, kuidas on MIHUS aidanud kaasa digiteadlikkuse suurendamisele noortevaldkonnas. Siinkohal on oluline mainida, et digiteadlikkus hõlmab teadmisi, oskusi ja arusaamist, kuidas digitehnoloogiat otstarbekalt ja turvaliselt kasutada.

MIHUSe esimene number ilmus 2009. aastal, ajal, kui Eesti oli juba tuntud oma e-valitsemise ja e-teenuste poolest. Noored kasutasid igapäevaelus üha enam internetti ja mitmesuguseid digividinaid. Samal aastal avati digiteemat MIHUSe kolmandas numbris, kus Andra Siibak andis artiklis „Püüan mõista, enne kui hukka mõistan“ ülevaate, mida noored internetis teevad ja mida digitaalsed kogukonnad, kus noored aega veedavad, endast tegelikult kujutavad. Lisaks käsitleti artiklis noorte virtuaalse identiteeti konstrueerimist, mille eesmärk on sobivate profiilifotode selekteerimine visuaalseks ideaaliks, mida noored peavad olulisemaks kui tekstilist sisuloomet enda kohta. Seega võib arvata, et digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi algas digiajastu noorte mõistmisega, mis on ülimalt tähtis, et digitaalset noorsootööd saaks arendada eesmärgipäraselt ja noortest lähtudes.

Kusjuures digitaalset või virtuaalset noorsootööd mainiti esimest korda 2011. aastal MIHUSe üheksandas numbris. Seal ilmus Siiri Liiva artikkel „Virtuaalne noorsootöö viib kokku digitaalajastu pärismaalased ja immigrandid“, kus autor proovis lahti seletada virtuaalse noorsootöö olemuse ja sisu ning andis ülevaate sellest, kus virtuaalne noorsootöö Eestis alguse sai. Ta viitas Tartu linnavalitsuse noorsooteenistusele, kes tõstatas 2008. aastal esimesena virtuaalse noorsootöö teemasid noorsootöö rahvusvahelisel konverentsil „Noorsootöötaja leitud küberdžunglist“. Teisena hakati virtuaalset noorsootööd arendama Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, kus 2010. aastal korraldati noorsootöötajatele mõeldud Eesti esimene reaalajas toimunud virtuaalkursus „Virtuaalne noorsootöötaja“. 2011. aastast hakati virtuaalset noortekeskust arendama ka Tallinnas.

Kui digitaalse noorsootöö alguses ainult arutati selle sisu ja tähenduse üle, siis 2024. aastaks on digitaalses noorsootöös saavutatud juba mõõdetavaid tulemusi, mille üle võib uhkust tunda. Näiteks võib tuua 2017. aastal arendatud nutika noorsootöö kontseptsiooni¹, 2018.–2020. aastal toimunud noorsootööd tutvustavaid virtuaalreaalsuse interaktiivseid töötube noortele², noortevaldkonna digihüppe projekti raames arendatud noorsootöötajate digipädevuse ja noortevaldkonna digivõimekuse hindamise instrumente³ ning noorsootööjate digipädevuse arendamise koolitusprogrammi, mille läbis rekordarv osalejaid (207 noorsootöötajat 56 kohalikust omavalitsusest üle Eesti)⁴.

Minu meelest iseloomustaks Eesti noortevaldkonna digiarengut väga hästi Kati Nõlvaku MIHUSes ilmunud artikli pealkiri „Innovatsioon noorsootöös – teekond juhuslikust taotluslikuni“.

Digiteadlikkuse suurendamise teemadel on MIHUSe autorid aktiivselt panustanud: digiteadlikkust puudutavaid artikleid on MIHUSe 40 numbrist ilmunud 22s (numbrid 3, 9, 11, 12, 14, 16, 17, 19, 21, 23, 25, 27, 28, 29, 30, 31, 33, 34, 36, 37, 39, 40), sealhulgas on kolm numbrit tervikuna pühendatud ühe või teise digiteadlikkuse komponendi arendamisele. Need on 2016. aasta MIHUSs number 19 „Nutikas noorstöö“, kus tutvustatakse tehnoloogia kasutamise parimaid tavasid noortevaldkonnas näiteks mitteformaalse õppimise ja teaduspõhisuse toetamiseks ning noorte osaluse suurendamiseks, 2019. aasta MIHUS number 27 „Noored ja tehnoloogiline tulevik“ ja 2021. aasta MIHUS number 33 „Kriitiline mõtlemine ja meediapädevus“. Kuna kriitiline mõtlemine mängib olulist rolli digikeskkonnas info tarbimisel, on see kindlasti üks digiteadlikkuse komponente.

Analüüsides MIHUSes käsitletud digiarengut puudutavaid teemasid, saab välja tuua, et algul vaadeldi tänapäeva noorte põlvkonda kui digitaalseid põliselanikke, kelle vajadusi püüti mõista, ning digivahendeid nähti noorte arengus kui võimalust. Seejärel tuli digivahendite kasutamisega seotud riskide ja ohtude käsitlemine. MIHUSes on läbi aastate tõstatatud noorte internetikasutuse teemat ning sellega seotud riske ja probleeme. Kui MIHUSe esimestes numbrites räägiti interneti ja digivahendite kasutamise ohtudest noorte elule ja tervisele, siis mida aeg edasi, seda keerulisemaks ja mitmetähenduslikumaks on muutunud ka digimaailmaga seotud väljakutsed.

Näiteks 2013. aastal ilmus MIHUSes Ellen Helsperi artikkel „Mõtestades lahti digitaalseid põliselanikke: digitaalne mitmekesisus ja ebavõrdsus Euroopa noorte hulgas“, milles autor tõi esile digitehnoloogia negatiivse diskursuse, mis väljendub selles, et ligipääsetavus digitehnoloogiale ja selle kasutamise oskused võivad ühiskonda lõhestada ning tekitada ebavõrdsust (näiteks noorema ja vanema põlvkonna digilõhe, eri sotsiaal-majanduslikest teguritest tingitud piiratud võimalused tehnoloogia kasutamisel).

2015. aastal ilmus terviseteemale pühendatud MIHUS number 17, kus käsitleti ekraaniaja mõju noorte tervisele ja sotsiaalmeedia tarbimist kui sõltuvust.

Viimastel aastatel on MIHUSe numbrites käsitletud digitehnoloogia kiiret ja hävitavat mõju keskkonnale ning tehnoloogia vastutustundlikku kasutamist (MIHUS 30, 2020, Kaido Einama „Digimaailm ja jätkusuutlikkus: kuidas oma digitaalset jalajälge vähendada ja tehnoloogia kasutamisest võita?“). Kui varem peeti tehnoloogia kasutulevõtu üheks eeliseks inim-, aja- ja loodusressursside kokkuhoidu (näiteks paberdokumendi asemel digidokument), siis tänapäeval on vaja juba mõelda, millist tehnoloogiat ja kuidas kasutada, et see tarbiks vähem energiat.

MIHUSes on käsitletud ka spetsiifilisi digiteadlikkusega seotud teemasid, nagu videomängud ja nende kasutamine laste loovuse arendamiseks, blogid kui eneseväljenduse ja suhtluskanalid, noorte huvi youtuber’ite vastu, digivabatahtlikkus inimõiguste kaitsel ja looduskatastroofide korral, tehnoloogia mõju õppimisele ja tööturule. Ühe näitena võib tuua 2014. aasta MIHUSes ilmunud Toomas Tamsari artikli, kus autor on kirjeldanud tulevikutöötajat, kes on digivõimekas, mis tähendab, et oskab loovalt kasutada tehnoloogiat enda töö lihtsustamiseks.

Ei saa ka märkimata jääta, et 2012. aastal tõstatati esimest korda MIHUSe veergudel noorte osaluse teema digimaailma kontekstis (MIHUS 11, 2012, Airi-Alina Allaste „Noorte poliitiline aktiivsus kajastub sotsiaalvõrgustikes“). E-osalus on olnud kuum teema läbi aastate ja paljud MIHUSe artiklite autorid on sellele tähelepanu pööranud. Sooviksin esile tuua 2017. aastal ilmunud MIHUSe 21. numbri artikli e-demokraatiast, kus käsitletakse ühte Eesti ühiskonnas siiamaani eksisteerivat probleemi: hoolimata sellest, et noored veedavad palju aega internetis, vajavad nende aktiivse e-kodaniku oskused arendamist. 2023. aastal naaseb MIHUS demokraatia ja e-kodaniku teema juurde. Margo Loor juhib oma artiklis tähelepanu sellele, et heaks e-kodanikuks ei sünnita, vaid õpitakse.

Tehnoloogia areneb edasi ja paratamatult mõjutab see ka Eesti noortevalkonda. 15 aasta jooksul on Eesti esimene ja ainuke noortevaldkonna ajakiri MIHUS muutunud digitaalseks, mitmekesisemaks, atraktiivsemaks ja loodetavasti potentsiaalsele lugejale kaasahaaravamaks. Digiteadlikkuse suurendamisel ei tohi MIHUSe rolli alahinnata. Ajakirja veergudel on käsitletud paljusid üliolulisi teemasid.

Kuhu edasi? Kuna tänapäeva digiarengut on ilma tehisintellektita raske ette kujutada, siis digitaalse noorsootöö positiivne tulevikustsenaarium võiks olla selline, kus tehisintellekti nähakse siiski mitte noorsootöötaja konkurendina, vaid ühe nutika lahendusena, mida saaks noorte heaks mõistlikult kasutada, arvestades noorte endi vajadusi ja lähtudes noorsootöö väärtustest. Nõustun MIHUSe artiklite autoritega, et noorsootöötajat ei saa tulevikus asendada ei suunamudija ega youtuber’iga (MIHUS 28, 2019, Marget Miil „Influencer’i ja noorsootöötaja võitluses ei jää peale kumbki“) ega mingi muu toreda digilahendusega, nagu ChatGPT (MIHUS 39, 2023, Margo Loor „ChatGPT ei saa teha demokraatiat“).

Me kunagi ei tea, mis meid ees ootab, aga digiareng tehisintellektiga kindlasti ei piirdu. Seega tahaks loota, et noorsootöötajad on ka edaspidi uuendusmeelsed ja valmis sellel põneval teekonnal ennast professionaalselt arendama.

---

1. Haridus- ja Teadusministeerium. (2017). Nutika noorsootöö kontseptsioon. https://harno.ee/sites/default/files/documents/2021-03/Nutika%20noorsoot%C3%B6%C3%B6%20kontseptsioon%20EST.pdf ↩︎
2. Eesti Noostootöö Keskus. (2018). Noorsootöötaja ametitega saab peagi tutvuda virtuaalreaalsuses. MIHUS, 25. ↩︎
3. Noorsootöötaja digipädevuse ja noortevaldkonna organisatsiooni digiküpsuse mudelid ja hindamistööriistad. https://e-koolikott.ee/et/oppematerjal/33468-Noorsootootaja-digipadevuse-ja-noortevaldkonna-organisatsiooni-digikupsuse-mudelid-ja-hindamistooriistad ↩︎
4. Projekt „Noortevaldkonna digihüpe“ lõi koolitusrekordeid. https://enk.ee/projekt-noortevaldkonna-digihupe-loi-koolitusrekordid/ ↩︎

• Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
• Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
• Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
• Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura 
• Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
• Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen 
• Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova 
• 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas 
• Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
• Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
• Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
• Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
• Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
• Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer 
• Noori tööturule nügides, Heidi Paabort

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.