Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest

Mõnest MIHUSe viimase 15 aasta artiklist kumab läbi, et noorte kaasamisega ühiskonna otsustusprotsessidesse on midagi viltu. Minu arvates on MIHUSes järgmistel teemadel ilmunud mõtisklused endiselt aktuaalsed: miks on noorte osalus poliitikas väike (Allaste, 2012; Strider, 2011), kuidas nooremad põlvkonnad paremini ühiskonda lõimida (Käst, 2012) ning miks väljendub nende osalemine protesti (Allaste, 2012) või lausa mässuna (Miles, 2012).

Ma ei ole üllatunud, et selles vallas pole siiani suurt midagi muutunud. Mäletan ka, kuidas minu kui kunagise Y-põlvkonna noorliidri arusaam juhtimisest oli üpriski hierarhiline. Kui Rakvere gümnaasiumi õpilasomavalitsuse kohtumistel muidu oma tahtmist ei saanud, siis patriarhaalselt rusikaga lauale lajatamine paistis alati toimivat.

Probleemi kirjeldus

Hierarhiline ja patriarhaalne juhtimine lääne ühiskonna parlamentaarse demokraatiaga riikides on meid toonud kobarkriisi lävele: kliima soojeneb, mullastik vaesub, ookeanid hapestuvad. Sellele „supile“ lisanduvad sotsiaal-majanduslikud kriisid, mis on risti-põiki seotud ökoloogilistega. Arvutuskäik on loogiline: mida rohkem loodusressursse kulutame ja kahjustame, seda vähem on neid tootmissisenditena majandusele saada ning pirukas, mida ühiskonnas jagada, jääb üha väiksemaks. Viimaste aastate järsk toiduainehindade tõus on hea näide selle kohta.

Viimase kümnendi üleilmsed kliimastreigid peegeldavad selgelt, et noortel on asjast oma arvamus, kuid sellest hoolimata ei usu Eesti noored võimalusse ametlikku poliitikat mõjutada ja on taandunud sotsiaalmeediagruppidesse (Allaste, 2012). Roy Strider kirjutas juba 2011. aastal erakondade tagatoastumisest (Strider, 2011) ja sellest, kuidas 90ndate alguse demokraatia lootustest pole palju alles. Ma arvan, et praegu on noorte huvi poliitika vastu veel leigem – poliitika üle ei soovita enam üldse arutleda, rääkimata selles osalemisest.

Aasta-aastalt saame üha rohkem kinnitust Ott Pärna väitele (2013), et kitsad otsustajate kildkonnad ei suuda sammu pidada üleilmsete probleemide ja muutustega. Sellele argumendile lisab kaalu praegune riigikogu koosseis, kus alla 29aastaseid on vähem kui kaks protsenti! Kas Eesti noored saavad seega piisavalt otsustada, millist haridust nad soovivad omandada, kuidas nad tahavad ühiskonda panustada või kui hea on elu Eestis paarikümne aasta pärast?

Tasaareng ja juurprobleemid

Kobarkriisi tõttu on viimastel aastatel kogu maailmas populaarsust kogunud tasaarengu (ingl degrowth) mõttevool, millest on MIHUSes põhjalikult kirjutanud Madis Vasser ja Carolyn Mets (2022) ning põgusalt ka Ülly Enn ja Vasileios Kostakis (2021). Lühidalt öeldes on tasaarengu eesmärk majandus ja ühiskond nii ümber struktureerida, et ühiskond vabaneks kobarkriisi põhjustatavast majanduskasvu sõltuvusest. Samuti on tasaarengu fookuseks olnud kahaneva piruka võrdsem jagamine ühiskonnaliikmete vahel nii, et kõigile saaks pakkuda väärikat elu. Et piruka kahanemist pidurdada, oleks vaja aga piirata neid majandusharusid, mis loodust ja ühiskonda kahjustavad (fossiilkütused, loomne toit, hasartmängud jne), ning toetada sektoreid, mis heaolu kasvule kaasa aitavad (tervishoid, haridus, taimne toitumine, ringmajandus). Tänapäeva võimumängudest ja ärihuvidest mõjutatud parlamentaarsel demokraatial on aga keeruline seda pirukat õiglaselt jagada. Mõelgem kasvõi sellele, kust tuleb erakondade rahastus.

Tasaarenejate ja poliitökoloogide seas levib veendumus, et kohalikud teevad palju informeeritumaid ja looduse või ühiskonna suhtes õiglasemaid otsuseid, kuna nad on asjaoludega lähemalt seotud (The Aarhus Convention Newcastle Workshop, lk 11). Teisisõnu võivad põldudel teha paremaid otsuseid põllumehed ja saaduste tarbijad, metsades metsavahid, ökoloogid ja metsamaa omanikud ning koolides õpetajate, vanemate ja õpilaste kooslus.

Alternatiivid

Milliseid demokraatia edendamise lahendusi pakuks tasaareng? Esiteks peaks demokraatia pidevalt arenema samaaegselt mitmel tasandil. Näiteks riigi ja kohaliku omavalitsuse juhtimisel võiks kaaluda otsedemokraatiat, mis toimib hästi näiteks Šveitsis. Eesti puhul võib see tähendada otsustajate ringi laiendamist 101 karjääripoliitikult 10 001 kodanikule. Selle saavutamiseks on meil tänu e-valimiste ja e-riigi taristule soodsad võimalused.

Tulles noorte juurde rohujuuretasandile, siis haridustee, noorsootöö, harrastusvaldkondade otsustamisprotsessides saaks lähtuda sotsiokraatiast, arutlevast demokraatiast või ühistarkusega juhtimisest. Nende käsitluste eri elemente kasutatakse näiteks Suvemäe koolis, kus õpilased otsustavad ise oma õppeprotsessi, -sisu ja -viisi üle iganädalastel kooli üldkogunemistel. Arutleva demokraatia põhjal toimus näiteks Ida-Viru noortele mõeldud kliimateemaline rahvakogu. Ühistarkusega juhtimist kasutatakse aga nii mõneski ettevõttes ja mittetulundusühingus, nagu Pipedrive’is või Tasaarengu Eesti Organisatsioonis. Viimases arvestatakse otsustamisel alati kõikide liikmete arvamusega ja meeskondade juhid roteeruvad.

Eestvedajad

Uued otsustamisprotsessid nõuavad ka liidrirolli ümbermõtestamist, kuna horisontaalsemas süsteemis, kus liikmetel on enamasti ühised huvid, pole nii-öelda toiduahela tippu trügimise kombel vaja kedagi üle kavaldada. Minu kogemuse järgi tuleb näiteks ühistarkusega juhtimise või arutleva demokraatia eestvedajatele kasuks eelkõige hea empaatiavõime, eneseteadlikkus, avatus eri perspektiividele ja suutlikkus juhtohje teistele usaldada, sest ütlus „mitu pead on ikka parem kui üks“ peab praeguses kiirelt muutuvas ja kobarkriisist ohustatud maailmas eriti hästi paika.

Kokkuvõte

Kuna tänapäeva parlamentaarne demokraatia pole mitte ainult tõestanud oma suutmatust tegeleda kobarkriisiga, vaid on ka üks selle põhjustajatest, siis edaspidi peab meie ühiskonna eesmärk olema demokraatia ümbermõtestamine ja edasiarendamine. Ning kus mujal kui töös noortega oleks sellega parem alustada, lootes, et uued põlvkonnad toovad selle arengu ühel päeval ka riigitasandile. Kui noored näevad võimalust kaasa rääkida, siis – kasutades Roy Strideri (2011) sõnu – saavad neist vabatahtlikud sunniviisil – nende sund tuleb nende endi südamest. Nad on olemas, nad tegutevad ja annavad endast parima, sest peavad seda õigeks ja vältimatuks. Loogem siis noortele need uued otsustamisplatvormid ja meil on tulevikus riigitäis vabatahtlikke, kes oskavad meie pirukat õiglaselt jagada!

---

1. Allaste, A.-A. (2012). Noorte poliitiline aktiivsus kajastub sotsiaalvõrgustikes. MIHUS: Eesti noortevaldkonna ajakiri, 11. https://mihus.mitteformaalne.ee/wp-content/uploads/2018/11/MIHUS_11.pdf
2. Tiidenberg, K. (2018). Noored, YOLO, mäss ja tarbimine – vestlus professor Steven Milesiga. MIHUS: Eesti noortevaldkonna ajakiri, 14. https://mihus.mitteformaalne.ee/wp-content/uploads/2018/11/MIHUS_14.pdf 
3. Enn, Ü., & Kostakis, V. (2021). Another now, another how ehk kuidas teistsuguse lähenemise kaudu jõuda teistsuguste lahendusteni? MIHUS: Eesti noortevaldkonna ajakiri, 35. https://mihus.mitteformaalne.ee/sissejuhatus-kohtumine-kogukonnaga-kohtumine-iseendaga/ 
4. Käst, J. (2012). Sammud ja takistused noorte tööpuuduse vähendamisel ja kvaliteetse hariduse tagamisel. MIHUS: Eesti noortevaldkonna ajakiri, 11. https://mihus.mitteformaalne.ee/wp-content/uploads/2018/11/MIHUS_11.pdf
5. Strider, R. (2011). Vabal tahtel, sunniviisil. MIHUS: Eesti noortevaldkonna ajakiri, 6. https://mihus.mitteformaalne.ee/wp-content/uploads/2018/11/MIHUS_6.pdf
6. Pärna, O. (2012). Generatsioon Y – kas maailma hukutaja või päästja? MIHUS: Eesti noortevaldkonna ajakiri, 12. https://mihus.mitteformaalne.ee/wp-content/uploads/2018/11/MIHUS_12.pdf 
7. Vasser, M., & Mets, C. (2022). Noortekeskuste tasaarenguhüpe. MIHUS: Eesti noortevaldkonna ajakiri, 37. https://mihus.mitteformaalne.ee/sissejuhatus-kas-on-aega-veel/ 

• Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
• Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
• Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
• Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura 
• Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
• Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen 
• Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova 
• 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas 
• Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
• Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
• Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
• Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
• Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
• Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer 
• Noori tööturule nügides, Heidi Paabort

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.