Kutsusime Mona Mägi Soomerit taasmõtestama MIHUSe kaheksanda numbri artiklit „Kõigi maade noorsootöötajad ja õpetajad, ühinegem“ – MIHUSe soovitus on võrdlusmomendi tabamiseks tutvuda mõlema artikliga.
Mona Mägi Soomer, Noored Kooli kogukonnajuht
Inspireerudes loost, mille 13 aastat tagasi kirjutasin, kutsun märkama, kuidas formaalse ja mitteformaalse õppimise ühinemine on muutunud veel olulisemaks ning piirid nende vahel hägusemaks. Esile on kerkimas tulevikupõlvkondade vajadus uute oskuste järele ja sellega seoses ka küsimus, kuidas neid oskusi kõige tõhusamalt arendada. Kriitilise mõtlemise, enda juhtimise ja koostööoskus ning empaatiavõime on üha tähtsamad ning nõuavad süsteemset lähenemist.
21. sajandi hariduses on hädavajalik õpetada lastele rohkem kui lihtsalt aineteadmisi. Ka uudishimu ja loovus muutuvad aina olulisemaks. Lapsed peavad suutma mõelda ja tegutseda originaalselt ning avastada uusi seoseid, ületades seniseid piire.
Muutunud õpikäsitus on Eestis kasutusel juba üle kümne aasta, kuid traagika peitub selles, et paljud koolid ei tea veel, kuidas üldpädevusi ainetundides arendada. Kuidas päriselt ja sisukalt olla loov ja ennastjuhtiv matemaatikatunnis? Kuidas arendada empaatiavõimet keemia- või füüsikalaboris? Kuidas motiveerida lapsi õppima ükskõik millises ainetunnis, et neil päriselt säiliks uudishimu ning tahe ise pusida ja uurida? Sellised laused nagu „Tänapäeva lapsi ei huvita mitte miski“ on minu arvates praegu sama ebapädevad kui 13 aastat tagasi – näeme, et mitteformaalselt on lastel palju huvisid ja nad soovivad areneda, kuid täiskasvanutele tundub, et õpilased ei ole huvitatud sellest, mida me neile koolipingis pakkuda tahame.
Ühe hea näitena võiksime siinkohal uurida Tallinna ülikooli programmis „Tulevikukool“ 2017/2018. aastal osalenud Tallinna kunstigümnaasiumi, kes rakendas mitut uuenduslikku meetodit, et suurendada õpilaste valikuvõimalusi ja kaasatust õppetöös. Üks oluline algatus oli huvitundide lisamine tunniplaani. See võimaldas õpilastel süvendatult tegeleda mitmesuguste huvialadega, nagu muusika, kunst, robootika ja keeled. Huvitunnid olid lõimitud õppekavasse, arvestades üldpädevusi ja õpilaste tagasisidet.
Lisaks võeti kasutusele lennuülene õpe matemaatikas. See võimaldas luua eri tasemega rühmi olenevalt õpilaste vajadustest ja huvidest. Gümnaasiumiastmes rakendati valikkursuseid, mis võimaldasid õpilastel valida huvipakkuvaid aineid, arvestades oma õppesuunda. Koostöös Tallinna ülikooliga uuriti ka õpilaste õpimotivatsiooni ning selgus, et valikute andmine õppetöös ja võimalus õppida enda huvist lähtudes suurendas õpimotivatsiooni.
Üldpädevuste edasiandmise lahendustena nähakse praegu projektõppe päevi või eraldi õppeaineid, kus nende teemadega tegeletakse, kuid päriselt oleks õppija jaoks kasulik saada kõike seda süsteemselt ka ainetundides. „Aga millal ma jõuan siis kõik aineteadmised edasi anda, kui me tundides ainult mängime?“ muretsevad õpetajad tihti. Millal ja kus on võimalik õppida, kuidas hädavajalikke tulevikuoskusi ainetundidesse lõimida?
Noored Kooli pakub ühe lahendusena õpetajatele õpiringide formaati, kus keskendutakse konkreetsetele teemadele, nagu ennastjuhtimine ja sotsiaal-emotsionaalsed oskused. Miks õpiringid? Kuna üksikud täiendkoolitused ei pruugi olla eriti tõhusad, on oluline pakkuda õpetajatele süsteemset toetust, et oleks võimalik katsetada, saada tagasisidet ja jagada kogemusi. Õpiringides osaleb ühest koolist kuni 15 õpetajat, kes kohtuvad iga kuu professionaalsete koolitajate juhendamisel, et harjutada õpitud teadmiste rakendamist oma klassiruumis.
Kui soovime tulevikus tugevaid ja mitmekülgselt haritud kodanikke, tuleb järjepidevalt töötada selle nimel, et ühendada formaalne ja mitteformaalne õpe ning arendada nii aineteadmisi kui ka üldpädevusi igas õpilases. Õpiringid on vaid üks samm selle pika teekonna alguses, kuid need võivad osutuda oluliseks võtmeks tulevikuoskuste arendamisel.
Lõpetuseks võiks öelda, et üha enam mõistetakse, et tulevikus on vaja mitmekülgselt haritud ja loomingulisi kodanikke, kes suudavad kohaneda kiiresti muutuva maailmaga. Selle saavutamiseks on vaja süsteemset lähenemist ning koostööd eri osaliste vahel.
- Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
- Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
- Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
- Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura
- Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
- Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen
- Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova
- 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas
- Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
- Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
- Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
- Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
- Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
- Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer
- Noori tööturule nügides, Heidi Paabort
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
