Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?

„Vaadake Tarkovski suurepärast filmi „Solaris“, kus peategelane meenutab, kuidas sajab vihm Maal,“ soovitas Ene Ergma noorsootöötajale 2019. aasta MIHUSes. Päris põnev oleks teada, mitu lugejat soovitusest kinni haaras – küllap Ene Ergma teab, miks tasub noorsootöötajal seda filmi vaadata ja mõtestada (ehk suisa koos noortega).

Too 2019. aasta juunikuu number oli minu esimene MIHUS. See oli ühtlasi suurepärane punkt ajas, kust edasi oli järgneva viie aasta jooksul võimalik märgata ja kogeda noortevaldkonna teadvuse tõusu – üha rohkem hakkas kohale jõudma mõistmine, et noortevaldkond on osa inimühiskonnast, mis on osa looduskeskkonnast. (Et looduskeskkond on kaardimaja kõige alumise korruse kõige alumine korrus.) Osa just sellest looduskeskkonnast, mida (majandus)kasvav inimtegevus on praegu jõuliselt ümber kujundamas üha vähem elusaks elukeskkonnaks. (Kui kaardimaja alumine korrus on juba osaliselt kokku kukkunud ja mõrad on terves majas, kas saame siis mõnel kõrgemal korrusel nurgas istudes kitsast vaadet nautida ja ainult oma asjaga tegeleda?) Kas noortele elamisväärse Maa jätmisest saab olla üldse midagi tähtsamat? Kas oskaksid nimetada ühe sellise asja?

(Selles kaardimajas kummitab!) Teadlikkuse suurenemisega on kaasnenud üha põnevamad ja teemasse süvitsi minevad arutelud, mida kummitavad vahel mõned ajas peatunud – ehk valdkonna viie aasta tagusesse aega stagneerunud – hääled, kes ei mõista noortevaldkonna seotust looduskeskkonnaga ega ei usu, et inimtegevusel võiks viimasele märkimisväärne mõju olla. (Kummitused vist isegi ei tea, et nad on kaardimaja kummitused.) Tahaksin siinkohal jagada oma viimase aja kõige lemmikumat märkamist! Tundub, et väga vähesed meist oskavad vastata ühele lihtsale küsimusele: kui palju inimesi elas Maal 1000 aastat tagasi? Kas sina tead?

(Kaardimaja kummituste fantastilises maailmas ei pruugi see info nähtav olla, ja kui on, siis ei pruugi füüsilises ruumis sellest johtuv põhjuse-tagajärje seos nähtav olla.)

Selleteemalises arutelus sõnas üks noor nõnda: YOLO (You Only Live Once – sa elad vaid korra). Ta oli äsja jaganud mõtet tulevikus pere loomisest ja laste saamisest, kuid tõdes sinna kõrvale ka YOLO vaimus rõõmsalt, et teda ei huvita mitte grammigi see, kuidas jääksid tulevikumaailmas ellu tema lapsed, sest tema on siis läinud. YOLO suunurgad vajusid alla alles siis, kui jõudis kohale taipamine, et keskkonnakriis puudutab ka teda ennast – päris isiklikult!

Kuidas on noor sellise mõtteviisi omandanud? (Kas tegu on kaardimaja kasvava kummitusega?) Kas noor inimene oskab mõtestada seoseid enese ja loodusliku elukeskkonna vahel, kui isegi täiskasvanud tema ümber ei ole õppinud seda tegema?

Olukord on nii tõsine, et Golfi hoovus – ainus põhjus, miks meil on peale talve ka suvi ja teised aastaajad – võib seiskuda juba aastal 2025. Kas see uudis on meile kohale jõudnud? Kas teame, mis asi on Golfi hoovus, ja oskame sellise uudise olulisust mõista?

Kui seda teadusuudist mõista, seisab ees valik. Punkri ehitamine ja konservide kogumine on praegu popp – tundub kohe selline kaasahaarav tegevus ja ilmselt saaks ka noored kampa! –, ent jääaja Eesti külmas punkris ei pruugi siiski ellu jääda. Äkki kolida e-riiki? Digi areneb (majandus)arenenud riikides kiiremini kui loodushoid ja võime noori pidada ka digimaailma põliselanikeks. Kas asuda guugeldama turvalist paika mujal maailmas ja põrutada sinna enne teisi põhjamaiseid põgenikke? Miks mitte võtta YOLO viimast ja toetada Golfi hoovuse seiskumist Eesti loodusmaastikke ahnelt rahaks tehes (filmisoovitus „VARA KÜPS“)? Komistada otsekohe meeleheitesse? Või püsida ikka kummituse kombel stagnatsioonis ja mitte mõista enese ümber toimuvat? Meie praegused probleemid pole ju tekkinud teadmatusest.

„Täna pead liiva alla peites pead arvestama sellega, et homme hammaste all krudiseb. Umbes nii võiks eesti keeles kõlada üks Loesje loosungitest, mis meenub mulle ikka siis, kui tõstatuvad küsimused, kas ja kuidas võiks kohene konstruktiivne tegutsemine säästa suurematest probleemidest tulevikus. Selle eelduseks on muidugi probleemi tunnistamine, mis on teatavasti oluline samm lahenduse suunas.“ Need Ülly Enni read kajavad MIHUSest nr 10 tänasesse!

Kui viie aasta taguses ajapunktis MIHUSe laua taha istusin, oli valdkonna sõnum mulle väga selge: keskkonnahoiu teema ei ole noortevaldkonna (prioriteetne) teema. (Kaardimaja kõrgemal korrusel me kaardimaja kõige alumise korruse murenemise pärast muret ei tundnud.) Järgnevad viis aastat kinnitasid aga seda, et noortevaldkond on tõesti oma nime vääriline ehk nooruslikult arengu- ja muutumisvõimeline!

Aastal 2019 avaldasime MIHUSes nr 28 esimese mõtteampsu ehk tervikuna keskkonnahoiule pühendatud artikli. 2020. aastal otsisime esimese keskkonnahoiuteemalise numbri kokkupanemiseks noortevaldkonnast teemasid ja autoreid ning ilmus MIHUS nr 30. Aastal 2022 enam otsima ei pidanud – valdkonna eri kihtides mõisteti teema sügavust ja seda, kui tähtis keskkonnateadlikkus on – ning ilmus teine tervenisti keskkonnahoiule pühendatud number, MIHUS nr 37. Isegi kui tahaks, ei õnnestuks enam kokku lugeda kõiki noortevaldkonna keskkonnateadlikkuse algatusi! (Igal valdkonnal on oma kummitused!) Kuid millised valdkonnad tervikuna on võimelised nii kiiresti uusi asju mõistma?

Kutsun sind MIHUSe 15. ilmumisaasta puhul taas mõtestama viimase viie aasta jooksul MIHUSes avaldatud kolme artiklit, mis iseloomustavad ilmekalt noortevaldkonna teadlikkuse suurenemist keskkonnahoiu vallas!

1. Noortevaldkond ei peida pead liiva alla ega pelga võtta vaatluse alla oma vastutust, leiab Heili Griffith artiklis „Kas keskkonnahoid on noorsootöös vabatahtlik tegevus või moraalne vastutus?“.
2. „Mu terviku suurust iseloomustab see, millest ja kellest ma hoolin. … Võib kasvada koguni terve oma maa suuruseks, Eesti suuruseks, kui kõik see, mis sel maal pahasti, muret teeb. Ja lõpuks võib ühtida kogu Maaga, kui hoolimismeelt jagub. Siis on lootust, et jääbki ehk kogu biosfäär – meie ise – end alal hoidma. Tervikuna. Tervena.“ Nii kirjutab Kalevi Kull artiklis „Terviklikkuse taotlusest“.
3. Kas tänapäeva probleeme saab lahendada samade süsteemide ja mõtteviisidega, millega oleme probleemid loonud? Ülly Enn ja Vasileios Kostakis vastavad intervjuus „Another now, another how ehk kuidas teistsuguse lähenemise kaudu jõuda teistsuguste lahendusteni?“.

Kui ikkagi kummitab küsimus, kas ja kuidas noortevaldkond saab üdini lõimuda keskkonnateadlikkuse suurendamisse – ja jääaja ennetamise tegevustesse –, siis vastab sellele küsimusele minu arvates ütlemata kenasti Aleksandr Marmeljuk oma kommentaaris, mille leiab artikli alt.

Milline on sinu kõige lemmikum MIHUSe keskkonnateadlikkuse teemaline lugu? Miks? (Sinu mõte kui väärt tagasiside on oodatud minu meilile laura.valik@harno.ee.)

„Marsipõlvkondade laste ees seisab suur ülesanne hoida meie armast Maad, mida eelnevad põlved kas oma rumalusest või kasuahnusest on viinud hävimise piiri peale. Head noorsootöötajad, Teie käes on Marsipõlvkonna laste tulevik. Teie sädeinimestena olete suuresti mentoriteks noortele, et nad leiaksid oma tee selles keerulises maailmas.“ Ene Ergma

„Mõeldes nii või teistpidi, ikka jõuab selleni, et … eeskuju olla.“ Kalevi Kull

• Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
• Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
• Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
• Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura 
• Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
• Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen 
• Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova 
• 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas 
• Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
• Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
• Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
• Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
• Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
• Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer 
• Noori tööturule nügides, Heidi Paabort

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.