Laura Välik, digiajakirja MIHUS peatoimetaja
„Hoiate pihus noorsootöö ajakirja MIHUS esimest numbrit,“ kirjutas kaasteeline Marit Kannelmäe-Geerts MIHUSe esimese numbri sissejuhatuse esimesel real aastal 2009.
Sellest ajast on nii mõndagi muutunud. Ja nii mõndagi jäänud samaks. Nii mõnigi muutus võis olla negatiivne, nii mõnigi mittemuutus aga positiivne – ja vastupidi. Mulle tundub, et just oskuses eristada neid nelja kategooriat – negatiivne muutus, negatiivne mittemuutus, positiivne muutus, positiivne mittemuutus – peitub tõeliselt sisuka arengu võti, sest ka mittemuutus ja väärtusliku asja läbi aja hoidmine võib olla arengu tunnusmärk.
MIHUS on ilmunud 15 aastat! Käesolevas numbris tähistame MIHUSt ja nii neid noortevaldkonna teemasid, mis on ajas muutunud, kui ka neid, mis on ajas mittemuutunud. Hea lugeja, kutsun sind tabama seda, millisesse neljast kategooriast üks või teine teema kuulub!
Kas sa aga tead, mis teeb MIHUSe nõnda eriliseks ja tähistamise vääriliseks? Milline on MIHUSe kui Eesti noortevaldkonna ajakirja roll? Mul on hea meel jagada mõtteid MIHUSe kaasteelistelt.
„Ajakiri on valdkonnas ja üleüldse ühiskonnas juurduvate või vajalike muutuste kontekstis üks samm ees. Sealjuures avab ajakiri alati eri teemavaldkondade tahke erinäolisel ja avatud moel, millest enamasti ei konverentsid, seminarid ega koosolekud ei kõnele.“ Kadri
„MIHUSe oluline roll on kajastada aktuaalseid ja võibolla isegi tabu- või provokatiivseid teemasid, millest noortevaldkonna töötajad peavad teadma.“ Elizaveta
„Kasutame MIHUSe artikleid arutelude algatamiseks, valdkondliku info jagamiseks ning vahel on see ka lihtsalt hea lugemine, mida kohvitassi kõrval pausi ajal lugeda ja millest inspiratsiooni saada.“ Kadi
„Ajakiri, mis on mõeldud kõikidele noortevaldkonna töötajatele, on ilmselgelt vajalik kogukonna kokku toomiseks, ühiste arusaamade loomiseks, kogemuste jagamiseks ja info saamiseks.“ Maarja
„Kuna see on ainukene (noortevaldkonna – toim) ajakiri, siis sellel on oluline roll tegevnoorsootöötajate enesearengu toetamisel, et laiendada nende vaatevälja, arusaamasid noorsootöös toimuvast, näidata valdkonna arengusuundi, mitmekesisust.“ Lianne
Kõige tabavam vastus sellele küsimusele kõlas aga noorsootöö praktikutelt: „Keerulised tekstid.“ Kas MIHUSe olemust saakski paremini kokku võtta? MIHUSe roll on avaldada just uut, värsket, mõtlemapanevat, suisa mõtet sütitavat, mugavustsoonist väljaspool olevat ehk enesearengut toetavat lugemist noortega töötavale spetsialistile. Vastupidi keerulisele on lihtsa ehk vähe mõtlemapaneva lugemisel oht luua eneses nii negatiivset mittemuutust ehk stagnatsiooni kui ka negatiivset muutust ehk taandarengut. Just mõtlemapanevalt keeruline väärib lugemist! Küsimus on vaid selles, kuidas muuta keeruliste teemade mõtestamine enda jaoks nauditavaks! Areng nauditavaks! Ja õpetada seda oma kogemusele tuginedes noortele. Sest ka noored pelgavad keerulisi asju. (Huvitav miks?!)
Usun kogu südamest, et noored väärivad just eeskujusid, kes näitavad keeruliste asjade avastamise põnevust ja võlu, seda, kuidas ka kõige keerulisemad probleemipuntrad muutuvad harutades selgemaks ja kuidas keeruliste väljakutsete vastuvõtmine viib nii positiivse muutuse kui ka positiivse mittemuutuse ehk tõeliselt sisuka arengu poole.
Üks lihtne, ent trikiga küsimus: kas (enese)areng on lihtne praktika? Kui vastasid jaatavalt, on aeg avada pihus olev MIHUS õige keerulise koha pealt!
Lõpetuseks! Sattusin hiljuti vaatama fotosid esimestest, 1988. aastal korraldatud Hageri kihelkonnapäevadest. Milline rohelus – suured puud kaardusid võimsa rohelise katusena üle asula peatee! Milline kogukonnavaim – inimesed, igas vanuses, tervete perekondadega (ei olnud vist nii, et „ei viitsi“ või „pole aega“), täitmas võimsat rohemaja seinast seinani, kõik mööda teed üheskoos edasi liikumas.
Mulle tundub, et oleme tänaseks selle maailma kaotanud, vähemalt väga suure osa sellest – puud on langenud nii tühjalt seisvate bussitaskute, lisavalgustuse kui ka üleasfalteerimise ehk niinimetatud progressi nimel. Minevikuga kohtudes hakkas mind kummitama küsimus, milline oleks noorsootöö olnud ühiskonnas, kuhu oleksime osanud kanda nii samavõrd rohelise elukeskkonna kui ka vägeva kogukonnavaimu. Milline võiks olla töö noortega siis, kui meie täiskasvanutena õpime keerulisi väljakutseid vastu võttes kandma homsesse tänased väärtused?
- Sissejuhatus – tähistades keerulisust!, Laura Välik
- Mina ja MIHUS, Marit Kannelmäe-Geerts
- Ajarännak: kas suudame mõista ja võimestada teismeikka jõudnud noorte osalust?, Teele Tõnisson ja Kätlin Merisalu
- Tagasivaade keskkonnahoiu teemadele MIHUSes: kuidas sajab vihm Maal?, Laura
- Digiteadlikkus noortevaldkonnas 15 aastat tagasi ja praegu – kuhu oleme teel?, Tanja Dibou
- Tasaarengust ja demokraatiast: ühiskonna otsustusprotsessid vajavad muutust, alustagem noortest, Maiko Mathiesen
- Erinoorsootöö Eestis: vaade minevikust tulevikku, Maria Žuravljova
- 15 aastat koostööd: kas oskame noortevaldkonnas koostööd teha?, Piret Jeedas
- Hea MIHUS, siinpool kirjutab Peaasi, Anna-Kaisa Oidermaa
- Kas venelane saab olla ka eestlane? Näen meie tulevikku Eestis, Aune Valk
- Maailmahariduse jätkuv paradoks: tean ja tunnen, aga ei tegutse, Maria Sakarius
- Avastusretk noorsootöös jätkub, Anneli Meisterson ja Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni, Heidi Paabort (ühel lehel kaks lugu)
- Formaalse ja mitteformaalse õppe ühinemine: pika teekonna algus, Mona Mägi Soomer
- Tänaste noorte väärtuste juured on ühiskonnas toimuvas, Andu Rämmer
- Noori tööturule nügides, Heidi Paabort
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.
