fbpx

Kuidas suhestuda noorte valijatega?

Ivo Visak, Saaremaa Gümnaasiumi koolijuht ja Herman Kelomees, ajakirjanik, Eesti Noorteühenduste Liidu nõukogu liige

21. september 2021

Herman Kelomees

Teemal noor kui valija, noor kui kandideerija, noor kui valimisinfo tarbija ning kuidas noortega töötav inimene saaks noore erinevate rollidega suhestuda ja noort toetada mõtiskleb intervjuus Saaremaa Gümnaasiumi koolijuht Ivo Visak. Intervjueeris ajakirjanik ja Eesti Noorteühenduste Liidu nõukogu liige Herman Kelomees.

Herman Kelomees: Oleme teist korda sellises huvitavas situatsioonis, kus pea iga gümnaasiumiosa koosneb peaaegu täielikult valijatest. Lähed nüüd ka ise esimest korda direktorina õpilaste juurde. Sul on aega täpselt poolteist kuud, et veenda neid valima minema. Kuidas seda teed?

Ivo Visak: Võtaksin kõigepealt ühe sammu selles mõttes tagasi, et esmalt peaks mõtlema, kas kooli ülesanne on veenda õpilasi valima minema – eriti veenda valima mingisugust õiget ja vältima valet. See on üks esimesi asju, millest iga kool peaks täielikult hoiduma. 

Mõttekoht kerkis juba eelmistel valimistel, kui 16–17-aastased said esimest korda kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel valima minna. Tol ajal olin Eesti Noorteühenduste Liidu juhatuse esimees, algatasime koostöös haridus- ja teadusministeeriumi ning õiguskantsleri bürooga sellise projekti, mille raames tegime veidi selgemaks reeglid, kuidas koolikeskkonnas valimisi peaks korraldama ja infot jagama. Väga oluline on järgida seda, et kui kool lubab valimiste ajal erakonnad majja, peab lähtuma võrdsusest. Kohalikul tasandil peaksid kõik erinevad seisukohad olema esindatud ja tegu peaks olema väga hästi hallatud üritusega. Üks soovitustest oli see, et kõnealune üritus toimuks pärast tunde ja osalemine oleks õpilastele vabatahtlik. Tulles aga tagasi küsimuse juurde, mis on kooli ülesanne laiemalt, siis peaks kool ette valmistama ühiskondlikult aktiivseid kodanikke, ja paratamatu on see, et ühiskondlik aktiivsus tähendab osalemist ka demokraatlikus protsessis. Tihti öeldakse, et sellega tegelegu ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajad. Tegelikult on see aga kogu koolipere temaatika. Poliitika jookseb läbi kirjanduse tunnist, poliitilisest geograafiast või geograafiast laiemalt: kuidas on Aafrika riikide piirid tõmmatud ja miks on mõne kindrali nukk jäänud sisse mõne piiri tõmbamisel? Laiemas plaanis jookseb kogu ühiskondlik diskursus kõikidest nendest teemadest läbi. See on hästi tugevalt seotud kooli oskusega kujundada õpilasest ühiskondlikult teadlik kodanik. Aga lõppkokkuvõttes peab seda, kas minna valima või mitte, otsustama õpilane ise. 

Kodanikuna ütlen, et iga kodaniku kohustus on minna valima. Tihti räägitakse enne valimisi, et sel korral ma küll ei tea, keda valida, või et pean valima kahe halva vahel. Seda kriipivat tunnet kogeb ilmselt nii mõnigi valija. Ise mõtlen nõnda, et nimekirjad on üsna pikad – kas oled süüvinud kõikide nende inimeste tausta? Isegi esmase guugeldamise käigus saab tihti teada, kuidas üks või teine inimene on varem käitunud ning kas tema CV on ilus ja klaar või on seal juba mõni must täpikene. Selle peale küsib mõni inimene kindlasti, et kas oleme igavesti oma vanades pahedes süüdi. Kui mõni pahe on seotud sellega, et on harjumus võõrast raha omastada või kuidagi teistmoodi ühiskonda lollitada, siis selline pahe võiks väga aeglaselt aeguda, kui üldse.

HK: Kirjeldasid praegu kooli, õpetaja või direktori rolli seoses noorega, kes peab otsustama, kas minna valima või mitte, kas keegi peab teda kuidagi veenma või hoiduma veenmast. Kuidas kehtib see sinu hinnangul noorsootöötajate kohta?

Ivo Visak

IV: Arvan, et noorsootöötajatel on seoses valimistega täpselt samasugused võimalused, nagu on koolidel. Koolidele loodud soovitused kehtivad ka noortekeskustele. Näiteks korraldatakse arutelusid ka noortekeskustes pärast tunde, kui õpilased saavad noortekeskusesse tulla. Ja noorsootöötaja ülesanne on tuua majja neid võimalusi, mis avardavad õpilase vaatevälja. 

Tähtsad on ka argumenteeritus ja meediakirjaoskus. (toim, vt MIHUS nr 33.) Tegelikult on loodud väga palju põnevaid ja toredaid simulatsioone, mis nende teemade avamist toetavad. On mõistlik vähemalt natukenegi selgemaks saada, mis on argument. (toim, vt Väitlusmeetodi kasutamine meediakirjaoskuse arendamiseks) Mis on läbimõeldud ja usutav lause? 

Meediakirjaoskus on eriti päevakohane praegusel koroonaajal, mil levib väga erinevat infot. See oli tegelikult oluline ka ajal, kui rääkisime nii-öelda pagulaskriisist – kas oli pagulaskriis või mitte või oli see tegelikult niisugune populistlik loosung, millega lihtsalt hääli napsata? See temaatika on teistes riikides toiminud ja miks ei peaks töötama ka meil? Vaktsineerimise või pandeemia ajastul on needsamad lood, vaktsiinivastasus ei ole midagi uut. Hispaania gripi puhangu ajal oli ka inimesi, kes uskusid, et on mõistlik kõikide haigetega koos olla, sest siis saab immuunsüsteem tugevamaks. Sellised mõtted on väga vanad ja inimlikud. Küsimus on selles, kas tegemist on teadusliku käsitusega. Kas protsentuaalselt on suurem tõenäosus olla terve ühtpidi või teistpidi? Faktid räägivad pigem selle poolt, et vaktsineerimine on mõistlik tegevus.

HK: Aga ajame asja natukene keerulisemaks. Oletame, et mõni sinu õpilastest on otsustanud valimistel lausa kandideerida, aga mingisugust spetsiifilist tegevust, näiteks flaierite jagamist ei ole veel toimunud. Kuidas peaksid kool ja noorsootöötaja sellesse suhtuma?

IV: Kui noor seda otsustab, ei saa talle keegi kätt ette panna. See on tema kui kodaniku võimalus pöörata piirkonnas tähelepanu millelegi sellisele, mida teised poliitikud pole võib-olla varem esile tõstnud. See on alati suur võimalus. Arvan, et noored teavad tihtipeale ise paremini, mida mingisse piirkonda on vaja või kuidas piirkonda turvalisemaks muuta. Näiteks pimedaid tänavanurki, kus täiskasvanud on harjunud liiklema autoga. Meeles tasub pidada ka seda, et noored ei taha alati skatepark’i või pinksilauda, vaid võib-olla hoopis seda, et pargi jõekaldaäär oleks korda tehtud. Võiks mõelda, et see on mõne elegantse daami või härra soov, aga tegelikult tahavad noored sama asja.

Kui vaadata arve, siis on Eesti keskmine valija üsna kõrges eas – keskea algusest juba natukene möödas. Seega on noorte poliitikasse toomine suisa eluliselt oluline, et me ei unustaks nooremate inimeste vajadusi ära. Küll aga on siin omad mõttekohad: on väga hea, kui noor osaleb poliitikas, samuti see, kui ta pole poliitik per se, vaid on väga aktiivne näiteks noortevolikogudes.

Konkreetses valimiseelses olukorras hakkavad aga õpilasele kehtima samasugused reeglid, nagu kehtivad kõikidele poliitikutele, ehk reeglid, mis puudutavad valimispropaganda tegemist, koolis flaierite ja helkurite-kondoomide jagamist. Seda kõike võib kindlasti teha väljaspool kooli, kuid kool ei ole valimispropagandaks õige koht. 

Ühiskonnaõpetuse õpetajal on aga kindlasti kõik väitluse ja simulatsioonimängude võtted sahtlis olemas või kui pole, siis tasub mõni Eesti simulatsioonimängude korraldaja või väitlusselts appi kutsuda. Olgu selleks siis Mudel-Eesti, Tegusad Eesti Noored või Eesti Väitlusselts. Potentsiaal, mis nendes ühendustes kodanikuaktiivsuse kasvatamiseks on, võiks veel rohkem noorteni jõuda. Sedasorti simulatsioonimängud avavad paljudel puhkudel õpilases uue huvi – olen ise täpselt samasugune noor olnud. 12. klassis saadeti mind Mudel-Euroopa Parlamendile ja sellest ajast alates olen sellega päris pikalt seotud olnud. Lühidalt kokku võttes on noore osalemine poliitikas eluliselt oluline, aga ta peab seda tegema reeglite järgi, mis kehtivad kõikidele poliitikutele.

HK: See on lihtne olukord, sest siin olime pandud kõigest fakti ette, et inimene on nimekirjas, kandideerib, ja saame talle neid reegleid rakendada. Aga nüüd kujuta ette, et oled direktori, õpetaja või noorsootöötajana sattunud olukorda, kus noor küsib sinu käest nõu: „Mind on kutsutud kandideerima ühte või teise nimekirja. Kas peaksin ütlema jah või ei?“

IV: Sellises olukorras ei saa kindlasti väga konkreetset vastust anda, aga natukene selle üle arutleda võib. Mis veenab sind seda tegema või mitte tegema? Samas, kui noor tuleb küsima, siis ta pigem juba soovib mingisugust kinnitust, et tema otsus on õige. Ja sel puhul saab tubli pedagoog minu arvates esitada lihtsalt veel küsimusi, mis aitavad välja selgitada, kas noor on kõik aspektid läbi mõelnud. Noor ei pea nendele küsimustele kindlasti sealsamas õpetaja ees vastama, pigem tuleks mõned küsimused, mille peale võiks veel mõelda, kaasa anda. Mõtle veel ja otsusta siis, kui oled täiesti kindel selles, mis on sinu pikem eesmärk selle tegevusega. Kas poliitilisel ja poliitfilosoofilisel tasandil on tegu selliste käsitustega, millesse ise usud või pigistad silma kinni? Ja kui pigistad, siis kui pikalt suudad seda teha, ilma et see sind ennast häirima hakkab? Tänapäeval võibki öelda, et ideaalset parteid või erakonda pole olemas, aga ta peab olema ideaalilähedane, et seal keskkonnas saaks end võimalikult normaalsena tunda. Kindlasti tasub küsida õigeid küsimusi, aga konkreetse vastuse andmisest peaks hoiduma, sest pedagoog kasutaks siinkohal oma autoriteeti ära.

HK: Mul on üks selline kogemus lasteaiast. Õpetaja andis kõigile lastele kaasa ühe kandidaadi valimisflaieri ja pidime viima koju sõnumi, et selle inimese poolt ei tohi mitte mingil juhul hääletada. Ei mäleta enam täpselt, kas see inimene tahtis mingit kooli sulgeda või mis ta teha tahtis, aga loo mõte on teha väike sissejuhatus järgmisse teemasse. Oleme mõlemad juba 30. aastates inimesed, aga milline näeb välja tänapäeva noore – mõtlen gümnaasiuminoore või varastes kahekümnendates noore – valimiseelne inforuum?

IV: See on tugevalt sotsiaalmeedia põhine ja kontsentreeritud kindlatele kanalitele. Kui meie kasvasime sinuga üles niimoodi, et oli Orkut ja hiljem Facebook, siis praegused noored ei tea Orkutist midagi ning Facebook on ka pigem nende emade ja isade või vanemate vendade-õdede platvorm. Instagrami ja Tiktoki maailm on väga suur, teemad levivad seal kiiresti ning osaletakse aktiivselt mitmesugustes foorumites. 

Kui olen õpilastelt uurinud, siis uudiste pealkirjasid nad ikka teavad. Hästi sageli on tegelikult küsimus selles, milline on kodune uudiste vaatamise traditsioon. Mõnes peres on „Aktuaalne kaamera“ justkui püha aeg, millal riik jagab õhtul kell üheksa uudiseid selle kohta, mis väljamaal toimub. Ja see on üks väga tore traditsioon, ERRi uudistemeeskond teeb väga head tööd. Selliste riiklike portaalide ja ka ajakirjanduslike portaalide kohta öeldakse Eestis peavoolumeedia, aga kas keegi on süvenenud, mida peavoolumeedia tegelikult tähendab? Peavool tähendabki seda, et nad räägivad sellest, mis toimub ehk mis kõige peal voolab. N-ö allhoovuste meediakanalid räägivad allhoovustest ehk pigem sellest, kuidas võib-olla väiksemad rühmad ühiskonnas millestki aru saavad. Neid ei tohi eirata, aga peavoolumeedia on kindlasti üks nendest allikatest, kust on võimalik uudised kätte saada. 

Kindlasti on noorte meediatarbimine kõvasti muutunud. Selles valdkonnas on palju võimalik ära teha kodudel, õpetajatel ja noorsootöötajatel, et siduda diskussioone uudisteemadega, tuua noori nende teemade juurde, mis maailmas toimub. Ühiskonnaõpetuses on see hästi lihtne: esimese 5–10 minuti jooksul rääkida ära, mis olid eilsed kõige suuremad uudised, kuidas neid kajastati ja kust keegi neid jälgis. Õpilasel võiks olla telefonis vähemalt üks uudisteäpp, olgu see siis Delfi või Postimehe või ERRi äpp. Tuleme tagasi meediakirjaoskuse juurde. Kõige parem oleks, kui tal oleks neid äppe mitu, sest siis saaks vaadata, kuidas ühes, teises ja kolmandas kanalis erinevaid teemasid kajastatakse ning teha selle põhjal mingit sorti otsus. 

HK: Õpetaja ja noorsootöötaja saab kindlasti erinevaid meediakanaleid ja uudistekanaleid oskuslikult tutvustada, aga sinu jutu algusest koorub vist välja ka see, et tal võib olla natukene raske oma tööd teha, kui ta ei vii ennast kurssi, ei süvene sellesse, mis inforuumis tegelikult noored inimesed elavad.

IV: Absoluutselt. Näiteks nn rajasõltuvus, kui inimesel on olnud pikalt teatud harjumused, mille puhul mõte, et midagi muud tarbitakse või et asja käsitatakse kuidagi teistmoodi, võib tunduda võõras. 

Võib-olla uudised ongi tänapäeval rohkem sellised videoklipid ruudu sees, millest saadakse uudis kätte. Tihtipeale võivad need klipid olla väga emotsionaalsed. Niisugune asjade tükkideks lõikamine on järjest valdavam ja siinkohal on tõesti õpetaja ülesanne seda konteksti veel rohkem avada. Devil is in the details. See kehtib ka valimiste puhul. 

Võib-olla on erakonnal väga mõistlik platvorm, aga kui vaatad seltskonda, kes peaks seda ellu viima, siis kas seal on vastav kompetents ja kas on motivatsioon? Võib-olla on tegelik motivatsioon võimuiha ja poliitikas täiesti normaalne see, et ainukene soov ongi võim?

Ühiskonnaõpetuse tund ja kool on ehk ka pisut idealistlike vaadetega. Koolis räägime palju n-ö ilusatest väärtustest. Ma ei taha öelda, et poliitikud neid väärtuseid ei kanna – alati on mõni poliitik, kes üsnagi puhtal kujul mingeid väärtuseid ja ideoloogiat kannab –, aga sellised märksõnad nagu võimuiha, võimu hoidmine ja populism on poliitikas igapäevased mõisted ning nendesse tasub süüvida ka sellest vaatest, et kõikides erakondades on sedasorti inimesi. 

Erakonnas olemine tähendab ka soovi omada võimu. See, mis on võim, on põnev filosoofiline kontseptsioon – kui sul on võim, siis kellelgi on alati vähem võimu, see on igavene heitlus. Ka nendest filosoofilistest kontseptsioonidest tasub rääkida.

HK: Oleme üksjagu rääkinud. Kas on mõni targem küsimus, mille jätsin küsimata?

IV: Räägiksin natukene veel teemal „Vote at 16“. Eesti 1992. aasta põhiseaduses sätestati selgelt, et igasugune valimisiga on seotud 18. eluaastaga. Muudatused said aga alguse 2007. aastal, kui tollal üsna värske Eesti Noorteühenduste Liit hakkas tegelema sellega, et 16-aastased saaksid kohalikul tasandil valima minna. Eeskuju võeti Austriast, kus oli see samm juba tehtud. 2009. aastal hakati korraldama noorte varivalimisi, kus noored, kes veel aktiivselt valida ei saanud, said võimaluse hääletada nende kandidaatide poolt, keda nad võimaluse korral valiksid. 2009. aastal toimus see esimest korda kohalikul tasandil ning 2011. aastal toimusid esimesed riigikogu varivalimised, 2013. aastal jälle kohalikud, 2015. aastal riigikogu omad jne. Alates 2017. aastast on noored saanud KOVi valimistel osaleda. Aastate jooksul jõudsid noorteorganisatsioonid ja poliitilised noorteorganisatsioonid nii kaugele, et ühel hetkel tekkis riigikogus olukord, kus oli võimalik selline otsus langetada. Põhiseaduse muutmiseks oli vaja, et riigikogu kaks eri koosseisu selle muudatuse kinnitaksid. 

2017. aastal algatas Eesti Noorteühenduste Liit sellise programmi nagu „Noored valimisvalvurid“, mille üks eesmärkidest oli avada noortele teist aspekti: nii nagu valimine on vastutus, on tegelikult igal kodanikul vastutus jälgida seda, et valimised toimuksid ausalt. Jah, selleks on riiklikud mehhanismid, aga ausus on iga riigi kodaniku vastutus ja seda ka valimiste puhul. Kui tuntakse, et toimub midagi kahtlast, siis võib-olla ongi midagi kahtlast. „Noorte valimisvalvurite“ raames sai jälgida kooli kontekstis seda, kuidas valimised toimuvad. Üldjoontes läks kõik üsna kenasti. Koolid pidasid tegelikult samadest soovitustest kinni, millest intervjuu alguses rääkisime. Aga oli ka markantsemaid juhtumeid, kus näiteks Narva noori veeti Narva veetöötlusjaama ja kohalik poliitik, kes oli vahepeal trellide taga istunud, ütles neile, et siin on minu number ja seda tasub valida. See oli põhimõtteliselt poliitikuga kohtumise-ekskursioon. Tookord sekkus ka õiguskantsler, sest lugu tuli noorte kaudu välja.

Veel üks asi, millest rääkida, on noorte valimisaktiivsus. Noorte valimisaktiivsus 2017. aasta e-valimistel oli päris madal. Napilt kümme protsenti või isegi alla selle. Uuringu kohaselt, mille koostöös Emoriga tegime, oli see protsent aga isegi natukene kõrgem kui täisealistel. 

Kui Ivo mõtiskles suuresti oma igapäevases kooli kontekstis, on noorte toetamine valimismaastikul orienteerumises ometi teema, mis ei tunne formaalhariduse ja mitteformaalse piire.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga