fbpx

Alexandre Fonseca, SALTO Noorte Osaluse ja Informatsiooni Ressursikeskuse koordinaator

Osalus on nii ÜRO kui ka Euroopa Liidu kesksete strateegiate ja lepingute osaks. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklis 12 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 165.2 käsitletakse lapse õigust avaldada arvamust tema elu puudutavates küsimustes.

ELi noorsoostrateegia julgustab ELi liikmesriike toetama kõikide noorte kaasavat demokraatlikku osalust ühiskonnas ja demokraatlikes protsessides. Strateegialisa hõlmab noorte eesmärke, mille on koostanud 50 000 noorukit ELi noortedialoogis ning mille 9. eesmärk keskendub kõikidele mõeldud ruumile ja osalusele. 2020. aastal algatati noorte osalusstrateegia, et parendada noorte osalust demokraatlikus elus Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpuse programmide kaudu.

Kas noored siiski „ei hooli“, hoolimata arvukatest lepingutest ja strateegiatest? Kas midagi saab muuta, kui nad ei hooli? Neile küsimustele vastuse leidmiseks vestlesime Portugali noorte ja noorsootöötajatega. Esmalt uurime väite paikapidavust ning seejärel analüüsime kahte osalusvisiooni (õigusena ja pädevusena). Lõpetuseks arutleme koos intervjueeritavate noorsootöötajate ja noortega osaluse tulevikuväljavaate üle.

Noored ei hooli! Või siiski?

Pärast Portugali presidendivalimisi, kus ei hääletanud enam kui 60% inimestest, avaldas Portugali riiklik noortenõukogu uurimuse, mis näitas, et noori ei osalenud valimistel vähem kui teisi vanuserühmi. Luis, Portugali põhjaosas asuva Guimarãesi valla kohaliku noortestrateegia üks koordinaatoritest, mõtiskleb: „Kas valimiste osalusprotsent oli noorte tõttu madal või on tegemist kogu ühiskonna probleemiga? Miks süüdistatakse just noori?“

Tundub, et iga põlvkonna silmis on mõni põlvkond eksinud või ei hooli. „See on juba vana teooria, et noored ei hooli,“ väidab Luís, „mõte, mida on raske muuta ning mis põhineb noorte ja boheemlasliku elu vahelisel seosel.“ Samuti koordinaatoriks oleva Rita Miranda arvates „on tõepoolest palju noori, kes ei ole osalusest huvitatud – kuid samuti on palju selliseid täiskasvanuid (ja eakamaidki)“.

Noorte osalusstrateegia kohaselt ei vähene noorte inimeste huvi poliitika ja osaluse vastu, vaid hoopis muutub. Noored on aktiivselt kaasatud, aga mitte osaluse traditsioonilistes vormides, milleks on näiteks hääletamine või esindatus assambleedes, parteides või ametiühingutes. Strateegias kirjeldatakse neid vorme kui osaluse alternatiivseid väljundeid, mis hõlmavad aktivismi ja noorteliikumisi, millel on enamasti üksainus eksisteerimise eesmärk (näiteks keskkond, diskrimineerimine vm), digitaalne osalus ja sotsiaalmeedia kasutamine ning noortepoliitika koosloomise ja kooskujundamise mitmekülgsed vormid, nagu näiteks noorteosalusega eelarved või omavalitsuse noorteprogrammid.1 Osalusressursside reservi lõik „Osaluse alternatiivsed vormid“ pakub mitut allikat selle arusaama mõistmiseks. Braga noorsootöötaja ja projektijuht José Dias selgitab seda vaatenurka: „Noored osalevad endiselt ja on huvitatud, aga osalusviisid ja -mehhanismid on harjumuspärastega võrreldes muutunud. Noored on loobunud traditsioonilistest osalusviisidest. Kui tahame nendeni jõuda, peame seda tegema sotsiaalmeedia kaudu.“

Miks aga püsib arvamus, et noored ei hooli? Kas ehk seepärast, et teatud asutused püüavad varjata juurdepääsu puudumist? José selgitab: „Noored ei räägi asutustega. Nad räägivad inimeste ja eakaaslastega. Seetõttu ei samastu ega suhestu nad asutustega ja kaugenevad ametlikest institutsioonidest. Nii nagu ühiskond ja asutused ei samastu noortega, ei samastu ka noored nendega.“

Kas saab ehitada silla selle lõhe ületamiseks? Kas osaluse õiguspõhine käsitus võiks aidata probleemi lahendada ning nii asutusi kui ka noori toetada?

Osalus kui õigus

Osalus on inimõigus. On selge, et ka noortel kui kodanikel on selleks õigus. Õiguspõhise käsituse rakendamine on viis, kuidas tulla toime täiskasvanute ja laste võimuerinevusega. Kui laps on definitsiooni kohaselt õiguste omanik, on tal õigus selleks, et tema arvamusi võetakse arvesse – tegu ei ole täiskasvanult või asutuselt saadud kingitusega.2 Aines: Lundy, L., McEvoy, L. & Byrne, B. (2011). Working With Young Children as Co-Researchers: An Approach Informed by the United Nations Convention on the Rights of the Child, Early Education and Development, 22:5, 714–736.

Kui inimõigused on heaolu edendamise raamistikuks, mille vältimatu tingimus on osalus, saab osalusest õigus olla ära kuulatud ja väljendada arvamusi küsimustes, mis puudutavad noori inimesi. Sellise käsituse alusel peaks tavapäraseks saama noorte arvamuste ärakuulamine ja vastav tegutsemine, mispuhul noori koheldakse võrdselt ning nad saavad võimaluse arvamust ja mõju avaldada. See käsitus aitab neid ka kaitsta, sest noored puutuvad oma võimekuses mõjutada kogukondi kokku teatud haavatavustega.

Ärakuulamine on äärmiselt oluline, kuid samuti on tähtis aru saada, et noortel juba on oma hääl. Neil on vaja tingimusi, struktuure ja tuge, et hääled leiaksid kõlapinda. Oma märgilises artiklis „Häälest ei piisa: ÜRO lapse õiguste konventsiooni 12. artikli lahtimõtestamine“ kirjeldab Laura Lundy mudelit ja tingimusi, mis muudavad noorte hääled mõjuvõimsaks.

Lundy hinnangul tuleb noortele anda ruum, hääl, publik ja mõju, mis tähendab, et nad tuleb ära kuulata ning noortelt saadud infole vastavalt tegutseda. Kui asutusi ja personali saab õpetada, et nad toetaksid ning tunnustaksid noorte inimeste mõju, siis kas sama saab öelda noorte osalusvõime kohta?

Osalus kui kompetents

Osaluse määratlemine kompetentsina tähendab selliste viiside, ruumide ja käsituste otsimist, mis võimaldavad noortel osaleda aktiivsemalt ja enesekindlamalt. Formaalse osaluse kahanedes on hakatud üha enam muretsema noortes nende oskuste arendamise pärast. Seda muret kajastab ELi noorte eesmärk nr 7, kvaliteetne õppimine, mille üks aspekt käsitleb kodanikuharidust ja osalust toetavaid kogukonnapõhiseid kogemusi.

Kuigi eelmainitud oskuste õpetamiseks on mitmesuguseid võimalusi, nagu väidavad Anne Crowley ja Dan Moxon uurimuses „Noorte osaluse uued ja innovaatilised vormid otsuste tegemise protsessis“: „On selge, et haridus on osaluse võti.“ Autorite arvates on parim meetod noortele osaluse õpetamiseks luua tingimused, kus osalejad saavad seda ise teha. Samal arvamusel on haridusalase kõrgharidusega noorsootöötaja Maria Carvalho: „Noorsootöötajatena peame looma ja pakkuma ruumi, kus kõik saavad osa võtta, hoolimata sellest, kas osalus on kõige õigem, oodatav või mitte. Osalus peab alguse saama koolist, nii et noored tunneksid end suutlikemana. Aktiivsemad õpilased on ka aktiivsemad kodanikud ühiskonnas.“

Väljaspool kooli pakub mitteformaalne haridus samuti palju võimalusi.3 Neid ruume saab luua, koostades kohalikku strateegiat, pidades mõnes küsimuses nõu, väideldes eakaaslastega või tehes ettepanekuid ja kaitstes kaasava eelarvestusega projekti; mõnikord ka lihtsalt olukorda kirjeldades. Kui vastavad tingimused puuduvad, ei jää inimesed kogemusega rahule ning muutuvad tulevaste osalusmeetodite suhtes ebakindlaks. Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpus on suurepärased kohad, kus noored inimesed saavad osalusega eksperimenteerida. Teile kui noorsootöötajale või noorele inimesele võib abiks olla noorte osaluse töökomplekt, mis aitab tegevustes osalust arendada. Linna noortestrateegia kujundamises kaasalöömine oli Rita jaoks ülimalt hea õppekogemus. Tema sõnade kohaselt premeerib osalus neid, kes seda otsivad, sest tegemist on teadmiste, kaasatuse ning isikliku, tööalase ja kodanliku arengu väljundiga. José nõustub: „Osaledes arendame erinevaid oskuseid.“ Tema silmis on aga osalejad kaasatud, mitte ei saa suuremaid õiguseid.4 Mõtteviis jõustamisest võib tähendada seda, et täiskasvanu annab noortele võimaluse teha oma hääl kuuldavaks, selle asemel, et kuulata noori seetõttu, et see on nende õigus. Eristus on siinkohal kriitilise tähtsusega, kuna jõustamise mõtteviis tähendab, et jõustaja võib näha end noorest erineval tasandil – mina annan sulle osalemiseks tarviliku kompetentsi. Kui täiskasvanud näevad aga noori osalemas ja kaasatuna, tähendab see mõlemapoolset arengut ja osaluskompetentside kasvatamist, kuid erinevates aspektides. Sel viisil erineva mõtteviisiga saab Laura Lundy sõnade kohaselt osalusest taaskord noore õigus, aga mitte täiskasvanu kingitus. Väike, kuid kriitilise tähtsusega erinevus lähenemises, mis käsitleb noorte osalust kompetentsina.

Sellest hoolimata peavad kõik mainitud algatused, mille eesmärk on parendada ja edendada noorte osalust, saama tuge demokraatlikust keskkonnast, mis hindab ja toetab osalust. Muidu jääb noorte osaluse pädevuste arendamine märkamatuks.

Noorte osalus 2021. aastal: pisarad vihmas?

Milline on noorte osalus 2021. aastal? Artikkel „Noorte kaasatus – määratlemata?“ läheb tagasi 2020. aasta algusesse: „2020. aastast paistis saavat võimsate kodanikuliikumiste aasta. Hongkongi üliõpilased kaitsesid oma tsiviil- ja poliitilisi õiguseid, USA aktivistid kuulutasid, et black lives matter, tšiillased võitlesid patriarhaalse vägivalla vastu, noored marssisid kliima nimel.“ Sellele järgnes … vaikus.

Pandeemia ja kõige enam mõned meetmed, mille abil selle vastu võideldi, külmutasid või peatasid osalusel põhinevaid algatusi ja noorteliikumisi kogu maailmas. „Ühiskond on tundlik, sallimatu ja polariseeritud,“ sõnab José Dias. Niisiis peavad noorsootöötajad olema veelgi tähelepanelikumad ning välja töötama viise, kuidas tundlikke teemasid käsitleda arukalt ja hoolikalt. Maria Carvalho arvates tuleb noortega töötavatel inimestel korraks peatuda ja mõelda, mida üks noor inimene tunneb ning millised on tema sisemised võitlused, unistused ja hirmud.

Hoolimata süngemast stsenaariumist on nii Luís kui ka Rita optimistlikud oma osaluse suhtes, uskudes, et tulevikus avaneb rohkem võimalusi pädevuse arendamiseks ning veelgi suuremaks kaasatuseks. Probleemid on kaugeleulatuvad ja võib-olla ka kasvavad. Noorsoo- ja haridustöötajatena ei pruugi me ehk kunagi suuta kaotada mõtteviisi, et noored ei hooli. Kõik, mida saame teha, on keskenduda neile, keda meil on võimalik mõjutada ja toetada rohkem aktiivne olema. Lõpetuseks aga tasub meenutada, et riikides, kus vanuselist ebavõrdsust on vähem, on üleüldine rahulolu eluga suurem. Ei ole midagi paremat, kui oma eluga rahul olla.5 OECD esindaja Miriam Allami avaldus vastastikuses õppetegevuses „Õiguspõhine lähenemine noortestrateegiatele“, mille korraldas Portugali spordi- ja terviseinstituut.


  • 1
    Osalusressursside reservi lõik „Osaluse alternatiivsed vormid“ pakub mitut allikat selle arusaama mõistmiseks.
  • 2
    Aines: Lundy, L., McEvoy, L. & Byrne, B. (2011). Working With Young Children as Co-Researchers: An Approach Informed by the United Nations Convention on the Rights of the Child, Early Education and Development, 22:5, 714–736.
  • 3
    Neid ruume saab luua, koostades kohalikku strateegiat, pidades mõnes küsimuses nõu, väideldes eakaaslastega või tehes ettepanekuid ja kaitstes kaasava eelarvestusega projekti; mõnikord ka lihtsalt olukorda kirjeldades. Kui vastavad tingimused puuduvad, ei jää inimesed kogemusega rahule ning muutuvad tulevaste osalusmeetodite suhtes ebakindlaks. Erasmus+ ja Euroopa solidaarsuskorpus on suurepärased kohad, kus noored inimesed saavad osalusega eksperimenteerida. Teile kui noorsootöötajale või noorele inimesele võib abiks olla noorte osaluse töökomplekt, mis aitab tegevustes osalust arendada.
  • 4
    Mõtteviis jõustamisest võib tähendada seda, et täiskasvanu annab noortele võimaluse teha oma hääl kuuldavaks, selle asemel, et kuulata noori seetõttu, et see on nende õigus. Eristus on siinkohal kriitilise tähtsusega, kuna jõustamise mõtteviis tähendab, et jõustaja võib näha end noorest erineval tasandil – mina annan sulle osalemiseks tarviliku kompetentsi. Kui täiskasvanud näevad aga noori osalemas ja kaasatuna, tähendab see mõlemapoolset arengut ja osaluskompetentside kasvatamist, kuid erinevates aspektides. Sel viisil erineva mõtteviisiga saab Laura Lundy sõnade kohaselt osalusest taaskord noore õigus, aga mitte täiskasvanu kingitus.
  • 5
    OECD esindaja Miriam Allami avaldus vastastikuses õppetegevuses „Õiguspõhine lähenemine noortestrateegiatele“, mille korraldas Portugali spordi- ja terviseinstituut.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email