fbpx

Avastusretk noorsootöös jätkub

MIHUS toimetus

22. veebruar 2024

Kutsusime Anneli Meistersoni ja Heidi Paabortit taasmõtestama MIHUSe neljateiskümnenda numbri artiklit „Hea noorsootöötaja teab, miks ta oma tööd teeb“ – MIHUSe soovitus on võrdlusmomendi tabamiseks tutvuda mõlema artikliga.

Anneli Meisterson, noorsootöötaja

Einike Aedmaa toob artiklis „Hea noorsootöötaja teab, miks ta oma tööd teeb“ esile noorsootöö olulised aspektid, mis nõuavad tähelepanu ka tänapäeval. Rõhutatakse seda, et noorsootöötaja oleks valmis oma tööd kriitiliselt analüüsima, seadma selgeid eesmärke ning suurendama teadlikkust ja pädevust teadmus- ja tõenduspõhises lähenemises.

Kuidas meil praegu sellega siis lood on?

Viimase 15 aasta jooksul on noorsootöövaldkonnas toimunud märgatavad muutused: kindlasti tuleb mainida erialase ettevalmistusega noorsootöötajate ja noorsootöötaja kutsega spetsialistide arvu suurenemist ning laiemaid valdkonna struktuurimuudatusi. Seetõttu olen kindel, et oma töö eesmärgistamine ja valdkonna tegevuskavad on palju läbimõeldumad ning loodud on raamistik noorsootöö paremaks toimimiseks.

Minu jaoks on suurim arenguhüpe olnud digilahenduste kasutuselevõtt oma töö tõhustamiseks. Digilahenduste lõimimine noorsootöösse on oluline märk sellest, kuidas praktika on viimase 15 aasta jooksul muutunud. Traditsioonilised meetodid, mis kunagi olid noortega suhtlemiseks ja tegevuste korraldamiseks piisavad, on nüüdseks muutunud piiratuks ning et tõeliselt noorteni jõuda, on hädasti vaja digiinnovatsiooni. Mind üllatas, kuidas e-mängud võivad täita tähtsat rolli igapäevatöös, toetades noorte kaasamist ja oskuste arendamist. See illustreerib selgelt, kuidas digitaalsed tööriistad on noorsootööd muutnud ja võimaldavad meil vastata noorte vajadustele.

Noorsootöötajate professionaalse arengu ja tulemuslikkuse seisukohalt on aga endiselt asjakohane küsida „Miks?“ ning sellele küsimusele ka vastata. Küsimus „Miks?“ on jäänud ajas muutumatuks ja endiselt oluliseks, kuna see aitab meil mõista oma tegutsemise põhjuseid ja aluseid. Teadlik reflekteerimine aitab meil kohandada oma meetodeid, muuta vajaduse korral käitumismustreid ning saavutada paremaid ja sihikindlamaid tulemusi noortega töötamisel.

Noorsootöönädala raames küsisin oma headelt kolleegidelt, miks nad seda tööd teevad. Vastuseid oli erinevaid, kuid läbi kumas suur missioonitunne ja pühendumine noorte võimestamisele, toetades seeläbi ka iseennast. Selleks, et teha oma tööd hästi ja olla hea noorsootöötaja, peaksime tugevalt pühenduma teadlikule eneseanalüüsile. Mõistes sügavamalt, kuidas meie valikud ja käitumine meie töö tulemusi mõjutavad, saame oma praktikat olude järgi kujundada.

Minu enda „Miks?“ noorsootöötajana on tugevalt seotud sooviga luua noortele toetav ja usalduslik keskkond, kus nad julgevad avameelselt rääkida oma muredest ja unistustest ning kus ma saan neile olemas olla.On selge, et tugev pühendumus teadlikule eneseanalüüsile on noorsootöötaja edukuse võti. See mitte ainult ei võimalda kohanduda muutuvate oludega, vaid aitab ka saavutada paremaid tulemusi noortega töötamisel. Küsimus „Miks?“ juhatab teed selguse ja uute ideede leidmisele, andes võimaluse oma töös taasavastada motivatsioon ja innustus.

Kas saame olla päriselt kohal ehk teekond kohast ja teadmusest kohaloluni

Heidi Paabort, Eesti ANK tegevjuht 2008–2017, Noorte Tugila programmijuht (kuni 2021)

Noorsootöö põhiolemus on noortele õpikogemuse võimaldamine, kogetu mõtestamine ja igapäevase töö pidev analüüsimine. Lugenud Einike Aedmaa 2016. aastal MIHUSes ilmunud artiklit „Hea noorsootöötaja teab, miks ta oma tööd teeb“ ja Anneli Meistersoni kommentaari sellele, nõustun eeltoodud väitega, kuid lisaksin sellele praeguses kontekstis ühe tähtsa aspekti: kõik saab toimuda ainult siis, kui on täidetud üks oluline tingimus – kohalolu võimaldamine. Milles kohalolu aga väljendub, kas see on pigem koht, kus olla, tunnetus või üks oskustest ja väärtusvalikutest noorte toetamisel või kuidas see üldse seostub hea noorsootööga?

Kui mõelda viimasele 15 aastale ja püüda nimetada suurimaid muudatusi noorsootöös, siis olen Anneliga nõus, et üks neist on teadlikum noorsootööga seotud protsesside juhtimine ja pidev oma töö mõtestamine, kus ehk varasema „mida teeme?“ kõrvale on tekkinud küsimus „miks?“. Otsime aina vastuseid küsimusele, miks teeme just selle valiku või millist väärtust me oma tööga loome. Samas kahtlen ma järjest enam selles, kas me oskame tegelikult ikkagi õigeid küsimusi küsida. Eriti tugevalt on see päevakorda tulnud nüüd, kui meid ümbritsevad infotehnoloogilised vidinad ja rakendused, kus küsimuse esitamine on kõige tähtsam oskus. Nagu Anneli kirjutas, tuuakse noorsootöösse üha enam digilahendusi. Praegu keskendume nende kaudu suuresti näiteks info otsimisele. Näen oma igapäevatöös, et näiteks haavatavamate sihtrühmade puhul peaksime korraks peatuma ja mõtlema, kas oleme täiesti kindlad, et nii meie noored kui ka nende lähedased on valmis selleks, kuhu nad satuvad. Haavatavam sihtrühm on ka teadusmaailmas olnud viimasel ajal rohkem fookuses ja on leitud, et nii noored kui ka nende lähedased võivad parema ligipääsu tõttu teabele veel haavatavamaks muutuda. Ma ei pea siin silmas seda, et peaksime tavapärase digipädevuste arendamise lõpetama, vaid kutsun kaasa mõtlema, kas noored on piisavalt toetatud ka sisu tõlgendamisel.

Läbi aja on küsimustele vastuste leidmisel ja teadlikuma töö kirjeldamisel kasutatud mitmesuguseid väljendeid, nagu tõenduspõhisem, tõenditepõhisem, teaduspõhisem ja teadmuspõhisem. Ennetuse vaatenurgast räägitakse ka universaalsest, sihitud ja näidustatud lähenemistest. Eestis tegutseb nii valdkondadeülene ennetusnõukogu kui ka ennetuse teadusnõukogu, millest viimase eesmärk on hinnata ennetustegevuse tõendatuse taset, toetada ennetustegevuse arengut ning andmetel ja tõendusel tuginevat otsustamist ennetuses. Iga sõna taga on aga tegelikult erinev sisu ja ka selle mõistmine on olnud viimasel 15 aastal meid kõiki hariv teekond.

On oluline, et meie valikud võimaldaksid meil teha oma tööd professionaalselt ja noori parimal moel toetades. Tõenduspõhiste meetodite kasutamine aitab vähendada ka ebakindlust tulevikku puudutavate otsuste suhtes. Ei ole mõistlik ressursse raisata, kui need ei aita meil eesmärke saavutada. Soovitan ka siin säilitada teatud tasakaalu ning arvestada otsustamisel kontekstiga, kaasates noored, teadlased ja praktikud. Kui Einikese artiklist võib järeldada, et 2016. aastal justkui teadlasi veel ei usaldatud, siis üldises plaanis arvan, et praegu ei kahtle valdkonnas küll enam keegi, et näiteks teadmuspõhisus, professionaalsus ja professionaliseerumine on olulised.

Kuid ainult see, et me teame, mis töötab, ei pruugi meid enam edasi aidata. Noortevaldkond on saavutanud valdkondadeülese märkamise ja võrgustike ootused on suurenenud. Ootustele vastamiseks peame saama olla ka päriselt noore jaoks kohal. Narussoni (2021)1 järgi väljendub kohalolu inimese kogemuses, et ta tunneb, et praktik on tema jaoks olemas ja tema vajadusi ei eirata. Kuna kohalolu noorsootöös väljendub minu jaoks eelkõige professionaalses noorsootöötajas, kellele on võimaldatud olla ajas ja valikutes paindlik, siis peame tagama ka professionaliseerumise tingimused. Tegemist on väärtus- ja teadmuspõhise valikuga olla kohal ning noorsootöö potentsiaali noorte toetamiseks teadlikult suunata. Samas ei teki professionaalsus iseenesest, vaid vajab jõustavat töökeskkonda, mis omakorda tähendab, et nii virtuaalne kui ka füüsiline tegutsemisruum on turvaline, tegevusvahendid vastavad noorte vajadustele, enesearenguvõimalused on olemas, spetsialiste on piisavalt, spetsialist usaldab spetsialisti ja nende koormus võimaldab ka päriselt noort individuaalselt toetada. Juhtimistasandi seostest kirjutas ka Einike. Seega peab toimima tasakaal. See aga ei teki iseenesest ja selleni jõudmine on võtnud oma aja. Seda enam, et päriselt kohal olles on meil võimalik lahendada ainult seda küsimust, mis on kõige kriitilisem.

Olles ise varem seotud eelkõige avatud noorsootöö ja noortekeskustega, saan kinnitada, et noortekeskuste areng Eestis on olnud väga kiire. 26 aasta jooksul on kasvanud välja 280 noortekeskusest koosnev võrgustik, sealhulgas on igal ajastul olnud oma väärtus ja iga otsusega on jõutud lähemale praegu toimivatele väärtusvalikutele. Kui alguses oli esmatähtis leida noortele turvaline keskkond, siis järgmiseks laiendati tegevusvõimalusi, loodi usaldust teiste noori toetavate valdkondadega, said alguse erinevate sekkumistega seotud koolitused ning nüüdseks on sellest välja kasvanud kogukond, mis võimaldab noortele mitmesuguseid õpikogemusi. Seega on turvalisest kohast saamas kohalolu võimaldav keskkond, seda enam, et viimaste uuringute andmetel on suurim mure just see, et noored tunnetavad, et neil ei ole turvalisi täiskasvanuid ega usaldusisikuid. Praegu käib taas noortekeskuste kaardistamine („Mis loom on ANK, vol 2“), et olla kursis nii noorte kui ka noorsootöötajate vajaduste ja ootustega.

Tähtis on ka see, et noortekeskuste tööpõhimõtteid on viimasel 15 aastal ühtlustatud ja need on koondatud mitmesse ametlikku dokumenti, nagu noortekeskuste hea tava2 ja noortekeskuste miinimumstandard3, milles antakse suuniseid, kuidas noori parimal moel toetada. Loodud on noortekeskuste logiraamat4, mis võimaldas hakata koguma noortekeskuste kogemusi ehk andmeid, mis on Toodingu (2015)5 järgi tegelikkuse tõlgendus mõõdetavas vormis. Nüüd on saabunud etapp, kus õpitakse neid saadud kogemusi teadlikumalt väärindama ja teadmuspõhiselt ära kasutama. Mõtestatud tegevust on toetanud omakorda noorsootöö kvaliteedi hindamine, noorsootöötaja kutse arendamine, omavalitsuste teenustasemete hindamise keskkond (Minuomavalitsus), MIHUSe ilmumine ning muidugi noorteseire uuringubaas ja juhtimislaud. Positiivsena tooksin välja ka riiklikud stipendiumid, millega toetatakse valdkonnas tehtavaid magistritöid.

Viimasel 15 aastal on mind rõõmustanud ka see, et eri valdkondades hinnatakse töö tulemuslikkust ja mõju aina enam väärtusvalikute põhjal. Selle eestvedaja on olnud Tartu ülikooli eetikakeskus, mis on väärtuspõhist hindamist arendanud aastaid ning andnud välja mitu toetavat käsiraamatut (näiteks „Väärtusarenduse analüüs edasijõudnutele“) ja mängu, mis on kasutatavad ka noortevaldkonnas. Nii mängud kui ka käsiraamatud aitavad analüüsida, kuidas kujundada selgete väärtustega keskkonda.

Seega loovad meie tööalased valikud ja kokkulepped keskkonna, mis toetab noore kasvamist ja arenemist kindlas väärtusruumis, ning mõjutavad seda, kas ja miks noored noorsootöösse üldse jõuavad. Muidugi mõjutavad noorsootööd omakorda ka riigi ja omavalitsuse prioriteedid ja kokkulepped, mis loovad noorsootöötajate töökeskkonna, mis mõjutab omakorda seda, mis ulatuses ja milliseid võimalusi saame noortele pakkuda. Ehk kas saame võimaluse olla päriselt kohal.

  1. Narusson, D. (2021). Lootuse hoidjale. Tartu Ülikooli Kirjastus. ↩︎
  2. Noortekeskuste hea tava. (2018). Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus. ↩︎
  3. Noortekeskuste miinimumstandard. (2020). Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus. ↩︎
  4. Logiraamat on noortekeskuste seiresüsteem, mille abil on võimalik noortekeskustel koguda igapäevast osaluse statistikat. ↩︎
  5. Tooding, L-M. (2015). Andmete analüüs ja tõlgendamine sotsiaalteadustes. Tartu Ülikooli Kirjastus. ↩︎

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Maria Elise Remme.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga