fbpx

Noorte igimuutuv osalus igimuutuvates ühiskondades

Ondřej Bárta, vabakutseline noorsoo uurija ja konsultant

21. september 2021

Ondřej Bárta, vabakutseline noorsoo uurija ja konsultant

Asjad on alati muutunud ning muutus on osa elust. Viimastel aastakümnetel ja aastatel näib muutuste tempo aga kiirenevat ning Covid-19 pandeemia näitas meile, kui kiiresti võivad asjad ühtäkki muutuda: sõna otseses mõttes üleöö.

Kuidas toimib noorte osalus nendes pidevalt muutuvates tingimustes? Kuidas saavad noorsootöö ja noorsootöötajad aidata noortel sisukalt avalikus elus osaleda? Kas see, et maailm meie ümber on pidevas muutumises, tähendab seda, et meil on vaja ka pidevalt muutuvat osalust?

Need küsimused püstitame käesolevas artiklis, milles uurime lähemalt: 1) mis on noorte osalus; 2) milliste eesmärkidega see võib toimuda; 3) millistes keskkondades see võib sündida ja 4) kuidas see kõik saab aidata meid järje peal hoida, kui toetame noori sisukas noorte osaluse tegevustes.

Lõpuks vaatame, kas meie igimuutuvate ühiskondade jaoks on vaja igimuutuvat osalust või võib edasitee seisneda i-dele täppide ja t-dele ristkriipsude märkimises.

Igimuutuv noorte osalus?

Viimastel aastatel on noorte osalus muutunud millekski mantrasarnaseks nii noortele, noorsootöötajatele kui ka poliitikutele. Noorte osaluse käsitlemisel eeldatakse, et see peab noortele hea olema (ei pea), eeldatakse, et kõik teavad, mis see on (mitte kõik), ja mis kõige tähtsam, eeldatakse, et kõik inimesed laua ümber mõistavad seda mõistet samamoodi (tavaliselt nad seda ei tee). Vaatame kõiki neid eeldusi ning juhime tähelepanu sellele, kuidas need võivad noorte osalust kahjustada juba enne tegevuse alustamist või poliitika kujundamist.

Noorte osalus ei ole imerohi. Noorte osalus, nagu iga teinegi valdkond, võib kaasa tuua suurepäraseid tulemusi ja mõju. Täpselt samamoodi võib see viia ka selleni, et noored jäävad kinni struktuuridesse, mis ei vasta nende vajadustele, ootustele või oskustele, ning tõmbuvad seejärel tagasi või mis veel hullem, jäävad neisse struktuuridesse ainult selleks, et nad saaksid osaleda tegevustes, mis ei too tulemusi ja millesse nad ei usu. Selline osalus ei ole noortele hea ning eeldamine, et kõik osalemisvõimalused on tingimata ja olemuslikult noortele kasulikud, võib teha neil juhtudel rohkem kahju kui kasu.

Noorte osalust mainitakse nii sageli ja nii paljudes kontekstides, et inimesed, kes teavad selle tähendust, eeldavad tihti lihtsalt, et kõik teised (veebi)ruumis olevad inimesed teavad samuti selle tähendust. Mis veelgi hullem, need, kes tähendust ei tea, ei pruugi isegi aru saada, et nad seda ei tea. Noorte osalus on noorte osavõtt, eks ole?! Isegi õnnelikumal juhul, kui kõigil ruumis viibivatel inimestel mõlgub meeles määratlus noorte osaluse kohta, on sageli nii, et need määratlused erinevad olenevalt keskkondadest, kust inimesed tulevad, aga lähtudes ka lihtsalt eri vaatenurkadest, mille alt nad noorte osalust tajuvad. Mul ei ole tarvis märkida, et noorte, noorsootöötajate ja kohalike poliitikute koondamine ühte ruumi tooks kokku väga erinevaid vaatenurki ja seega ka väga erinevaid noorte osaluse tähendusi.

Kõigil eespool nimetatud põhjustel on ülioluline määratleda, mida me noorte osaluse all silmas peame. Seda ei peaks tegema mitte ainult kirjalikus tekstis, vaid ka iga noorsootööga seotud noorte osaluse teemalise tegevuse alguses, iga noorte osalusprotsessi alguses ja kindlasti igas poliitilises arutelus. Sest teadmata, mida noorte osalus kõigile asjaosalistele tähendab, võib noorte osalus tunduda pidevalt muutumises oleva mõistena, millel puudub konkreetne tähendus. Ja noorte osaluse kujundamine noorte vajaduste, oskuste ja ootuste järgi on tohutult raske, kui kõik asjaosalised kasutavad noorte osaluse kohta oma endi arusaamu ja standardeid.

Määratlegem noorte osalus!

Kui jätta kõrvale teoreetilised arutelud (hea ülevaate noorte osaluse määratlemise eri käsitustest leiate uurimusest Crowley ja Moxon, 2017), siis selles artiklis mõistetakse noorte poliitilist osalust noorte inimeste aktiivse vabatahtliku kaasamisena nende kodanikuperspektiivist mis tahes tegevusse, mis kujundab, mõjutab või hõlmab poliitikavaldkonda (Bárta, Boldt, Lavizzari, ilmumas). Eespool nimetatud määratlusest saab välja sõeluda neli täpp-punkti, et muuta see selgemaks ja elulähedasemaks. Noorte osaluse olulised aspektid on järgmised (Bárta, Boldt, Lavizzari, ilmumas):

  • üksikisikute tegevus ja aktsioonid (erinevalt näiteks passiivsest tarbimisest);
  • tegevuse vabatahtlikkus (erinevalt näiteks seadusega nõutavast tegevusest);
  • üksikisikute rollid kodanikena (vastandina näiteks poliitikakujundajate rollile);
  • poliitika ja poliitiline süsteem kui tegevuse sihtmärk (vastandina näiteks isiklikele eesmärkidele).

Nüüd näeme selles võrdlusraamistikus, et mitte kõik formaadid, mida mõnikord noorte osalusena defineeritakse, ei vasta ülaltoodud määratlusele. Näiteks võib noorteparlamenti pidada noorte osalusmehhanismiks ainult seni, kuni see mõjutab avalikkust, näiteks langetades otsuseid kohalikes küsimustes. Kui noorteparlament eksisteerib ainult oma olemasolemise huvides, lakkab see olemast noorte osalusmehhanism ja muutub rollimänguks, kus noortel on võimalus kogeda esindusdemokraatia protseduure. See on suurepärane võimalus, kuid mitte noorte osaluse võimalus, ja seda ei tohiks sellisena esitada.

Nagu näete, on isegi see üsna lihtne määratlus abiks eristamisel, millised tegevused on tõeliselt kaasavad ja millised (hoolimata osalusega seotud pealkirjade kasutamisest) mitte. Kui hakkate kohalikus noorteklubis teema üle arutlema, võite avastada selles palju nüansse ja rikastada oma arusaama kaasamisprotsessidest. Samuti võite avastada, et noortel on ka mitmesuguseid ideid selle kohta, mis läheb arvesse noorte osalusena, ning nende erimeelsuste lahendamine võib olla suureks abiks edasistele aruteludele ja tegevustele turvalise ning tugeva aluse loomisel.

Nagu võite tajuda, on see alles algus näiliselt igimuutuva noorte osaluse mõistega tegelemise teekonnale vaadates väga täpselt, mida see tähendab. Edasiliikumiseks keskendume järgmistele noorte osaluse olulistele aspektidele: osalusprotsesside eesmärgid ja demokraatlikud keskkonnad, milles osalusprotsessid toimuvad.

Noorte osalus. Milleks?

Üks noorte osaluse protsessi tähtis aspekt on selle eesmärk. Selge eesmärgita protsesside või mehhanismide loomine on nagu maja ehitamine katusest alustades: see lihtsalt ei tööta. Noorte osalusel võib olla palju konkreetseid eesmärke: kliimamuutustega seotud otsuste mõjutamine riiklikul tasandil (näiteks Taani noorte kliimanõukogu ja noorte spetsialistide osalemine Hollandi kliimakokkuleppes), mobiilsete töötubade koosloomine (näiteks Eesti kutselaborid), ruumilise arengu poliitika kooskujundamine ja -kavandamine (näiteks Austria ruumilise planeerimise konverents), kohaliku noorsoopoliitika kujundamine (näiteks Gaia linnaplaneering Portugalis ja Kreekas Thessaloníkis), noorte jaoks kaasava eelarvestamise kehtestamine (näiteks Cluj-Napoca Rumeenias) või otsustajatega konstruktiivsesse dialoogi asumine (näiteks nõuandvate arutelude päev Soomes; kõigi nende ja paljude teiste projektide üksikasju vt Borkowska-Waszak jt, 2020).

Selleks et muuta noorte osaluse eesmärgid kasulikuks tööriistaks, mitte konkreetsete näidete segadusse ajavaks surimuriks, keskendume neljale laiale kategooriale, millesse noorte osaluse eesmärgid saab jagada (lisateavet vt Farthing, 2012 ja noorte osaluse edasist rakendamist vt Bárta, Boldt, Lavizzari, ilmumas):

  • noorte arendamine;
  • poliitika või tavade tõhususe suurendamine;
  • noorte mõjuvõimu suurendamine ja
  • noortele osalemisõiguse andmine.

Noorte osaluse arengueesmärgid on need, mis peaksid pakkuma noortele päriselu kogemusi ja aitama neil seega arendada oma oskusi, teadmisi, hoiakuid ja väärtusi noorte osaluse valdkonnas. See on oluline valdkond, kuid see peab käima käsikäes eespool nimetatud noorte osaluse määratlusega, nagu individuaalne tegutsemine ja vabatahtlikkuse põhimõte (st mitte kohustuslik kooli frontaalõppekursus) ning mõju poliitikale või poliitilisele süsteemile (st mitte näiteks parlamentaarsete menetluste simulatsioon). Kooliparlamendid, mis võimaldavad noortel tõeliselt osaleda (ja täiskasvanute arutlemise ja otsusetegemise juures mitte ainult passiivselt kohal olla), võivad olla näide noorte osaluse mehhanismist, millel on arengueesmärgid, ent seda tüüpi eesmärgid on enam-vähem sõnaselgelt kohal paljude noorte osalusprotsesside juures.

Noorte osaluse tõhususeesmärgid on need, mis soovivad võimaldada noortel pakkuda oma kogemusi ja asjatundlikkust poliitiliste otsuste ja poliitika rakendusprotsesside parendamiseks. See võimaldab noortel saada mõnes valdkonnas ekspertideks ning aitab teistel organitel välja töötada sellist poliitikat ja menetlusi, mis sobivad kõige paremini noortele või mõnele konkreetsele kontekstile, millega noortel on kogemusi. Näideteks konkreetsetest noorte osalusmehhanismidest, mille eesmärk on suurendada tõhusust eri valdkondades, on eri poliitikatasanditel tegutsevad noorte nõuandvad kogud, olgu need siis kohalikud ümarlauad või mõne ministeeriumi eksperdiorganid.

Noorte osaluse mõjuvõimu suurendamisega seotud eesmärgid on need, mis peaksid võimaldama noortel muuta ümbritsevat maailma. Kaks valdkonda, kus mõjuvõimu suurendamisega seotud eesmärke on lihtne näha, on võimu jagamine ja kaasav poliitika, samuti noorte osalemine otsustamisel. Noorte juhitud projektid, noortekomisjonid ja -nõukogud on kõik näited noorte osalustegevusest, mille eesmärk on noorte mõjuvõimu suurendamine.

Noorte osaluse õigustel põhinevad eesmärgid on sellised protsessid, mis keskenduvad noortele osalemisõiguse (nagu on sätestatud lapse õiguste konventsioonis ja muudes dokumentides) tagamisele. Teisisõnu, noorte osaluse eesmärk on tagada, et kõik noored saaksid osaleda neid puudutavates küsimustes. Õigustepõhise noorte osaluse näideteks võib pidada igasuguseid algatusi noorte hääleõiguse tagamiseks (näiteks valimisea langetamine 16. eluaastale) või noorte kvoote poliitilistes protsessides.

Eelnimetatud laiu valdkondi, millesse noorte osaluse eesmärke saab jagada, saab ka kombineerida ja tegelikult on enamikul noorte osalustegevustest eesmärke rohkem kui ühest eespool nimetatud kategooriast. Eesmärkide kategooriaid nimetades on võimalik, et saate nüüd aru, et noorte osalusprotsessil, millega olete pikka aega tegelenud, on mõned selged, aga ka mõned kaudsed eesmärgid, mis on olemas, kuid millest tegelikult ei räägita ja mida iseenesest ei taotleta. Tavaliselt võivad sellised kaudsed eesmärgid esineda arengukategoorias, kuna noorte osalus võib anda noortele uusi kogemusi, oskusi ja teadmisi ning proovile panna või kinnitada nende väärtusi ja hoiakuid, kuid mis tahes muudel kategooriatel võib samuti kaudseid eesmärke olla. Mida selgemalt saab noorte osalustegevuse eesmärke nimetada, seda paremini saab neid eesmärke siduda konkreetsete protsesside ja mehhanismidega nende saavutamiseks.

Noorte osalus. Kus?

Kui mõelda ja rääkida noorte osalusest, on ülioluline mõista, kuidas seda määratletakse ja milliseid eesmärke sellega taotletakse. Ent sama tähtis on teada, millises keskkonnas noorte osalemine toimub. Nagu juba mainitud, on maailm muutumas ja viimaste suundumustega on vaja kursis olla. Üks võimalus seda teha on teadvustada, et me ei ela ühes universaalses demokraatlikus keskkonnas, vaid pigem mitmes demokraatlikus keskkonnas, mis mingil määral kooseksisteerivad ja mingil määral üksteisega põimuvad või kattuvad. Kui noorte osalusel on väljavaade oma eesmärke täita, tuleb arvestada demokraatliku keskkonna iseärasusi ja sellele keskkonnale kohandatud noorte osalusmehhanismis esinevaid protsesse. Tänapäeval on viis demokraatlikku keskkonda:

  • otse-,
  • esindus-,
  • osalus-,
  • arutlev ja
  • vastudemokraatia.

Lühidalt öeldes võimaldab otsedemokraatia kodanikel mitmesuguseid otsuseid otsehääletada. Otsedemokraatia tüüpilised instrumendid on järgmised:

  • referendumid (st kodanike otsene ja siduv hääletus teatud küsimuses; lisateabe saamiseks vaadake Uus-Meremaa allikat);
  • rahvaalgatused (st kodanike õigus esitada poliitikutele oma ideid; rahva- või kodanikualgatuste kohta saate rohkem lugeda artiklist Alarcón jt, 2018, ja kuna Šveits on riik, mis on tuntud erinevate otsedemokraatia mehhanismide poolest, vaadake lisateabe saamiseks seda Šveitsi veebisaiti);
  • tagandamised (st kodanike õigus poliitik ametist kõrvaldada; lisateabe saamiseks vaadake USA riiklikku osariikide seadusandlike kogude konverentsi veebisaiti) ja
  • rahvakoosolekud (ehk raekojakoosolekud, st kindla piirkonna linnakodanike kogunemised, kus nad otsehääletavad eelarve- ja muudes küsimustes; rahvakoosolekute tegelikku näidet vaadake USA Vermonti veebisaidilt).

Esindusdemokraatia on kõige tuntum vorm, milles kodanikud valivad esindajad, kes peaksid seejärel kaitsma nende huve poliitiliste otsuste tegemisel. See protsess toimub tavaliselt demokraatlikes ühiskondades mitmel eri tasandil alates kohalikust ja piirkondlikust kuni üleriigilise ja rahvusvaheliseni (näiteks ELi valimistel). Sel juhul on kaks peamist mehhanismi, mis mõjutavad seda, mil määral noored saavad osaleda – need on hääleõigus ja kandideerimisõigus (või õigus olla ametisse valitud). Vanusepiirangud valimistel hääletamiseks ja/või valimistel kandideerimiseks muutuvad aja jooksul arutelude edenedes. Euroopa kontekstis on kõige nähtavam vanusepiiride alandamise tendents: esiteks 20. eluaastate algusest hilisteismeeani (tavaliselt 21. eluaasta piirist 18. eluaastani) ja veelgi kaugemale, teismeea keskpaigani (tavaliselt alates 18. eluaasta piirist 16. eluaasta piirini), nagu see on Austria või Malta puhul (Bárta, 2020).

Osalusdemokraatia on kombinatsioon otse- ja esindusdemokraatia meetoditest, kuna kodanikud on need, kes määravad poliitilise tegevuskava, ning poliitikud peaksid tegema konkreetseid samme eri meetmete rakendamiseks määratud tegevuskava raames. Osalusdemokraatia keskkonnas kasutatakse järgmisi mehhanisme:

Arutlev demokraatia kujutab endast muutust, kus mitte ainult hääletamist (st kodanike eelistuste loendamist), vaid ka otsuste põhjendamist uuritakse protsessis, mis nõuab kodanikelt kokku tulemist, üksteisele oma arvamuse põhjendamist ja koos avatud arutelul põhinevale lõppjäreldusele jõudmist. Peamised meetodid, mida arutleva demokraatia keskkonnas kasutatakse, on järgmised:

  • arutlev küsitlus (st meetod, mille abil tuuakse kokku rühm kodanikke, küsitletakse neid uuritava teema suhtes, seejärel antakse lisateavet, antakse aega erinevate arvamuste üle diskuteerimiseks ja seejärel küsitletakse uuesti, et näha, mis seisukohal kodanikud pärast arutelusid on; Stanfordi arutleva demokraatia keskus on välja töötanud jäiga metoodika);
  • kodanike kohtud (st „Sarnaselt õigusjuhtumeid lahendavate kohtutega saab kodanike kohus vaidlusküsimuse kohta taustteavet, kuulab ära tunnistusi andvad eksperdid ja langetab seejärel kaalutlusotsuse,“ ütleb Anu Pekkonen veebis) ja
  • kodanike assembleed (st organid, mis koosnevad kodanikest, kes arutlevad eri teemadel ja esitavad poliitikakujundajatele soovitusi, nagu see toimus Iirimaal soolise võrdõiguslikkuse arutamisel või Saksamaa puhul; selle kohta saate lugeda rohkem materjalist OECD, 2020).

Vastudemokraatia keskkond hõlmab kõiki meetodeid, mille eesmärk on tasakaalustada esindusdemokraatia süsteemi. Praktikas on need järgmised:

  • streigid;
  • kodanikuühiskonna protestid;
  • parlamentaarne opositsioon;
  • sissenõuded (st täitevorganite otsuste vaidlustamine edasiseks kontrollimiseks enne nende jõustumist; üksikasjalikku teavet leiate Monmouthshire’i veebisaidilt);
  • petitsioonid;
  • avaliku poliitika kajastamine meedias;
  • sotsiaalsete liikumiste ja valitsusväliste organisatsioonide kaasamine;
  • mitmesugused kodanikudenonsseerimise vormid (st kaebused ja korruptsioonist teavitamise mehhanismid);
  • vabatahtlikud riigikontrollid või kogemuspõhised eksperdid (st kodanikke kutsutakse aktiivselt osalema avaliku korra kujundamise ja elluviimise kontrollimises, näiteks Kirkleesi nõukogu ja teised Ühendkuningriigi linnad teevad koostööd vabatahtlike riigikontrollidega, ja hoolduskvaliteedi komisjon Inglismaal ning vaimsele tervisele ja ainete kuritarvitamisele keskenduv MTÜ Mielen Tamperes Soomes, tutvustavad kogemuspõhiseid eksperte).

Enne kui edasi minna, tasub jagada teiega suurepärast algatust nimega Participedia, sest sealt saate hõlpsalt otsida näiteid kõikidest ülal nimetatud meetoditest ning leida üksikasjalikku teavet tegeliku elu protsesside või tegevuste kohta ning isegi otsida neid, mis toimusid teie riigis. On ütlematagi selge, et ka teil tasub Participediat osalushuviliste noortega jagada!

Kuidas kavandada sisukaid noorte osalustegevusi?

Nagu te ilmselt juba eeldate, saab eesmärkide ja demokraatlike keskkondade kombinatsiooni abil kujundada sisukaid noorte osalusmehhanisme. Sisukus saavutatakse, toetades noori: a) sõnaselgelt nende sihtide ja eesmärkide nimetamisel ning selliste protsesside ja tegevuste valimisel, mis võimaldavad neil neid eesmärke saavutada, ja b) asjakohases demokraatlikus keskkonnas. Allolev tabel näitab noorte osalustegevusi, mis sobivad erinevate eesmärkide ja demokraatlike keskkondade kombinatsioonidega. Oluline on käsitleda neid vaid näidetena, kuna nende kombinatsioonidega võib sobida palju muidki protsesse ja osalusmehhanisme. Nagu eespool mainitud, saab samal ajal eesmärke kombineerida ja demokraatlikud keskkonnad võivad kattuda ning seetõttu on väga tähtis läheneda igale olukorrale individuaalselt ja toetada noori nende vajadustele kõige paremini vastavate mehhanismide leidmisel.

Mis on põhiline, mida noorsootöötajad saaksid siin kõrva taha panna?

Kokkuvõttes saame nüüd oma esialgsetele küsimustele vastata. Muutuva maailmaga, kus me elame, on lihtsam toime tulla, kui oleme teadlikud selle koostisosadest. Noorte osaluse puhul võib nii 1) noorte osaluse kui ka 2) selle võimalike eesmärkide ja 3) demokraatlike keskkondade, kus see aset võib leida, silmaspidamine aidata noortel nende ümber toimuvate muutustega kaasas käia.

Kas igimuutuv maailm toob kaasa igimuutuva osaluse? Jah, mingil määral on uute võimaluste otsimine alati päevakorral olnud. Nii nagu teie otsite uusi meetodeid noortega töötamiseks, võivad noored otsida uusi võimalusi avalikus elus osalemiseks. Ja et neid sellel teekonnal toetada, on tore juhtida nende tähelepanu eespool kirjeldatud põhiaspektidele: määratlusele, eesmärkidele ja demokraatlikele keskkondadele. Kas olete põnevil, et näha, milliseid uusi mehhanisme nad välja mõtlevad?! Mina kohe kindlasti.

Kuid kas igimuutuv osalus on tänapäeval ainus vastus? Mitte ilmtingimata – mõnikord võib õige tee olla i-dele täppide ja t-dele ristkriipsude panemine ning õige viis edasi minna võib olla sellise tõestatud mehhanismi leidmine, mis sobib teie eesmärkide ja demokraatliku keskkonnaga. Kuidas saavad noorsootöötajad noori toetada, kui nad tegelevad noorte osalusega meie igimuutuvas maailmas? Saan jagada mõningaid näpunäiteid:

  1. Olge noorte osaluse üle arutledes oma väljendustes täpne. Isegi kui teil on selge, mida noorte osalus tähendab või mida te selle all mõtlete, ärge arvake, et see on teistele sama selge või täpselt sama tähendusega. Selge sõnaga rääkimine sellest, mis on noorte osalus, võib aidata noortel areneda, poliitikakujundajatel teemas püsida ja teie kolleegidel, teistel noorsootöötajatel teada, millest täpselt räägite. Paluge ka oma arutelupartneritel selgelt väljenduda ja vaadake, kuhu arutelu teid viib! Sellised arutelud aitavad teil vältida „pidevalt muutuvast noorte osalusest“ rääkimise lõksu.
  2. Olge noorte jaoks teabeallikas, visandades erinevaid demokraatlikke keskkondi ja osaluseesmärke. Noortel võib olla palju hiilgavaid ideid selle kohta, mida nad soovivad avalikes asjades saavutada, ning neil võib olla väga palju abi sellest, kui jagate neile teavet erinevate demokraatiakeskkondade (ja nende keskkondadega seotud tüüpiliste mehhanismide) ning eesmärkide kohta (rõhutades, et need on laiad kategooriad ja konkreetsed eesmärgid on ainult nende endi määratleda!), kui mõelda praktilistele sammudele. Nende toetamine, neile olemasolevate ja kasutatavate mehhanismide näitamine ning varjatud ja kaudsete eesmärkide esiletõstmine (näiteks pädevuste arendamine) võib olla kõik, mida nad vajavad omaenda sisuka noorte osaluse kogemuse kujundamiseks ja teema juures püsimiseks meie pidevalt muutuvas maailmas.
  3. Olge vaidlustaja selle protsessi käigus, mil noored kehtestavad omaendi noorte osaluse protsessid. Paluge neil tõestada, et protsessid või mehhanismid, mida nad silmas peavad, on oma olemuselt tõeliselt osaluspõhised (et need vastavad osaluse definitsioonile). Paluge neil oma eesmärgid sõnaselgelt nimetada, üles kirjutada ja seostada konkreetsete protsessidega. Paluge neil selgelt rääkida demokraatlikust keskkonnast, mida nad peavad oma osaluspüüdluste jaoks ülioluliseks, teha oma uurimus olemasolevate osalusmehhanismide kohta nendes keskkondades, enne kui nad hakkavad omaenda osalusmehhanismi kavandama (ärge unustage ka Participediat ja eespool nimetatud väärtuslikke allikaid). Paluge neil selgitada, kuidas nende valitud osalusmehhanism aitab neil oma eesmärke saavutada ja kuidas see ühildub teiste selles demokraatlikus keskkonnas olemasolevate mehhanismidega.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga