Heaks e-kodanikuks ei sünnita, selleks õpitakse

Ma sünnin siia maailma. Mu esimene kogemus sotsiaalsetest süsteemidest on perekond ja kodu. Need on minu jaoks valmis, ma sünnin nende liikmeks, mul ei ole vaja neid ise aktiivselt ehitada ega nende kujundamises osaleda. Kui saan vanemaks, siis tekib mulle võib-olla majapidamistöid, näiteks pean aeg-ajalt niitma aias muru, aga need ülesanded on pigem lisategevused, perekond ja kodu ei seisa nende peal. Mõnel noorel tuleb üsna varasest noorusest võtta oluline osa kodusest majapidamisest enda kanda, kuid siis on see juhtunud pigem vanema(te) toimetulematuse tõttu, mitte ühiselt läbiräägitud kokkuleppe teel. Enamik noori ei tunne oma sünniperes elamise ajal, et nad osalevad aktiivselt perekonna hoidmises.

Ma lähen lasteaeda ja seejärel kooli. Need on järgmised sotsiaalsed süsteemid, millega ma lähemalt kokku puutun ning mille liikmeks astun. Lasteaed ja kool on valmis enne, kui ma nendega liitun, ning nad kestavad pärast minu lahkumist edasi. Mulle tutvustatakse alguses, kuidas seal asjad käivad, kelle sõna peab kuulama, kes teeb otsused. Minu asi on nende sõnade ja otsuste järgi käia. Mina ise lasteaia või kooli hoidmises aktiivselt ei osale. Muidugi, ma saaksin, eriti koolis. Mul on võimalik liituda kooliajalehe toimetusega, ehk isegi saada lõpuklassis peatoimetajaks. Mõnes üksikus koolis saan kandideerida valimistel ning olla oma klassi esindaja õpilasparlamendis või kõigi õpilaste esindaja hoolekogus. Mul on seeläbi võimalik muutuda koolielu aktiivseks kaasloojaks. Iseasi, kui paljudel noortel õpilasena see võimalus on või kui on, siis kui paljudel tuleb pärast 15 aastat teiste sõna kuulamist pähe, et äkki mina olengi see, kes ümbritsevat maailma loob ja hoiab.

Paljud noored valivad loomulikult teisiti ning mul on nende üle siiralt hea meel. Nad teevad sõpradega spikeball’i või e-spordi klubi, selle asemel et minna olemasolevasse trenni. Nad loovad investeerimise või autode ehitamise Youtube’i kanali, asutavad keskkonnateemalise ühingu, teevad õpilasfirma.

Me õpime kõige rohkem eeskujude ja kogemuste kaudu. Noored, kes käivad läbi etteantud teekonna juba loodud süsteemides, tunnevad hiljem, et ka riiki loob ja hoiab keegi teine kusagil mujal, see ei sõltu neist. Omaalgatus, aktiivne osalus ja kaasatus ei teki maagiliselt 16- või 18-aastaseks saamisel. See algab kodust ja lasteaiast, koolist ja trennist. SPIN-programmi trennides koguvad treenerid noortelt ettepanekuid tegevusvalikute kohta ja hääletavad need valikud siis ühiselt läbi. Heaks kodanikuks ei sünnita, selleks õpitakse. Õpitakse pigem oma kasvuteekonnal kogetud eeskujude ning läbielatud kogemuste kaudu, mitte niivõrd ühiskonnaõpetuse tunnis õpikut lugedes. E-kodanikuks saamisega on sama lugu.

Šveitsi demokraatiat tuuakse sageli maailmas eeskujuks ja neil on tõepoolest õnnestunud üles ehitada süsteem, kus kodanikud on väga aktiivselt kaasatud oma riigi kujundamisesse ning nad ka kasutavad ja tunnetavad seda kaasatust. Viimastel aastakümnetel on seal toimunud 6–10 referendumit aastas kodanike endi algatatud küsimustes. Praegu nähakse aga Šveitsis kõvasti vaeva sellega, et kanda hästi toimiv demokraatia üle e-keskkonda. Miks? Esmalt sellepärast, et noored elavad järjest suurema osa oma elust e-keskkondades ja eelistavad sageli e-suhtlust tavapärasele suhtlusele. Teiseks seetõttu, et globaalne majandus, ühiskondlikud arutelud, viimasel ajal ka haridus on kiiresti liikumas e-keskkonda ning ühiskonnakorraldus peab sellele järgnema. Demokraatiast peab allesjäämiseks saama e-demokraatia. Oleme Eestis tegelenud palju e-riigi ja e-valitsemisega, aga e-demokraatia ja e-kodanikuks olemine on saanud vähem tähelepanu.

Ma ei tea täpselt, mis sai eriolukorra ja pandeemia tingimustes õpilasparlamentidest, õpilasomavalitsustest ja noortevolikogudes, aga loodan, et seal püstitati teemasid, peeti arutelusid ja korraldati hääletusi e-keskkonna vahendusel. Paljudel juhtudel võis tegelikkuses töö siiski katkeda, kuna oskuseid ja valmisolekut nappis. See püstitab meile ülesande võimaldada noortel kaasluua oma kasvu- ja arenemise (e-)keskkonda, et (e-)osalus oleks nende jaoks loomulik.

Demokraatlikku e-osalemist soodustavad mõned oskused, näiteks kirjaoskus ja digitaalne kirjaoskus, samuti argumenteeritud suhtlemise, kuulamise ning rahuliku läbirääkimise (sh eriti rahuliku mittenõustumise) oskus. Mõnega neist (nt kirjaoskus) on Eesti noorte hulgas väga hästi, mõne teisega (nt rahuliku mittenõustumise oskus) palju kehvemini. Mida rohkem kõik noortega kokku puutuvad inimesed ja asutused neid oskuseid õpetavad, kuid veelgi olulisemana ise neid rakendavad ning seeläbi eeskuju näitavad, seda oskuslikemateks e-kodanikeks saavad Eesti noored kasvada.

Peale oskuste vajab e-osalus ka keskkondasid. Riiklikul tasemel on meil praegu e-valimiste keskkond ja rahvaalgatusveeb (rahvaalgatus.ee), kohalikul tasandil kohalik rahvaalgatusveeb (kohalik.rahvaalgatus.ee) ning valdavalt VOLISe kaudu toimuvad kaasava eelarve hääletused. Õpilasparlamendi, noorteklubi, külakogukonna ning teisteks rohujuure tasandi aruteludeks ja hääletusteks sobib kõige paremini Citizen OS (citizenos.com). Alati on võimalus täiesti tühjalt lehelt või olemasolevaid vabavaralisi komponente ja avaandmeid kombineerides luua päris oma süsteem.

Kolmas oluline komponent on protsess, mis seob oskused ja vahendid tervikuks. Vaja on välja mõelda, mis vormis toimub ideekorje, kuidas korraldatakse arutelu, millal ja kuidas toimub hääletus, kuidas hoida osalejaid aktiivselt ühisotsustamisega kaasas ning kuidas otsus pärast hääletamist ellu viiakse. Oleks hea, kui noored saaksid olulises osas protsessi ise välja mõelda.

Vaatame ühe näite varal, kuidas nendest osadest üks tervik võiks põimuda. Oleme Citizen OSiga kutsunud kaks korda noori kokku selleks, et kümne päeva jooksul luua ühiselt keskkond, kus nende e-osalemise ja e-otsustamise oskused saaks areneda. Mõlemal korral on tegemist olnud rahvusvahelise rühmaga. Esmalt kogunevad umbes 20 noort inimest kas füüsiliselt või virtuaalselt (Zoomi vahendusel) samas ruumis, tutvuvad, teevad mitmesuguseid rühmaloome tegevusi. Seejärel sõnastab igaüks neist sotsiaalse probleemi, mille lahendamisega ta on enim motiveeritud tegelema. Probleemide alusel tekivad noortest väiksemad rühmad, kes asuvad välja töötama lahendusi. Samuti moodustatakse kõikidest osalejatest virtuaalne organisatsioon, mis valib omale igaks päevaks uue juhtkonna ning saab iga päev lahendamiseks mingi ülesande. Esimese päeva ülesanne on lihtne, näiteks valida ühiselt organisatsioonile nimi. Hilisemate päevade ülesanded võivad olla juba keerulisemad, näiteks mõelda välja, kuidas tagada oma virtuaalses organisatsioonis diskrimineerimise puudumine ja turvatunne kõikidele liikmetele.

Samal ajal toimuvad töö- ja õpitoad, mille käigus arendatakse oma argumenteeritud eneseväljenduse, disainmõtlemise, liidriks olemise, sotsiaalse muutuse loomise ja muid oskuseid. Täienenud oskuste varal saavad noored pidevalt arendada edasi oma väljatöötatavaid lahendusi, mille tööversioone postitatakse Citizen OSi keskkonda, kus teistel on jooksvalt võimalik esitada plaanide poolt- ja vastuargumente.

Kümnepäevase tegevuse lõpuks on sotsiaalsete probleemide leevendamiseks või lahendamiseks koorunud plaanid, mida saab hakata ellu viima. Protsessi käigus on täienenud hulk e-osalemiseks olulisi oskuseid, kasutusel on olnud eri e-töövahendid ja keskkonnad ning pidevalt ja aktiivselt osalevad noored on protsessi kaaskujundanud.

Kohalike omavalitsuste valimised on oktoobrikuus. Valimiste eel on kandidaatidel kiusatus lubada valmis lahendusi: teeme rulapargi siia, mänguväljaku sinna, ostame noortekeskusele e-spordi harrastamiseks võimsa arvuti, pakume muusikakooli toetust jne. Kutsun lugejaid üles mõtlema, milliseid noorte algatusi, oma kasvukeskkonna kaasloomist toetavaid võimalusi võiks ühes eeskujulikus omavalitsuses olla. Kandidaatidega kohtumisel saate siis just nendest võimalustest eelisjärjekorras juttu teha. Ühtlasi võib ka vaadata, kas kandidaadid tulevad noortega kohtuma füüsilisse ruumi või kutsuvad neid mõnda e-keskkonda. E-kodanikuks õppimise üks osa on oma kodanikuõiguste teostamise, muu hulgas kandidaatidega kohtumise harjutamine e-keskkonnas.

Räägime korra mõjust ka. Endiselt on inimesi, kes ütlevad, et „e“ pole päris, ja küllap see nende enda reaalsust tõetruult ka kirjeldab. Ligi nelja miljardi inimese jaoks maailmas on „e“ siiski juba praegu vägagi päris ning mida nooremad need inimesed on, seda enam päris on e-maailm. Tühistamiskultuur (ingl cancel culture) on üks näide väga mõjusast sotsiaalse surve avaldamisest e-keskkonnas. Tegemist ei ole kindlasti ühemõtteliselt positiivse nähtusega, aga see on kodanikuaktivism ja see on mõjus. Teine näide – eelmisel aastal kirjutas isegi Eesti meedia sellest, kuidas aktivistinvestorid tekitasid ärevust maailma rahaturgudel, kui tuldi massiliselt välja USA arvutimänge müüva firma GameStop toetuseks. Aktsioon toimus valdavalt kauplemisplatvormi RobinHood kaudu ja seega oli tegemist mõjusa e-kodanikuaktivismiga. Soolise diskrimineerimise vastane liikumine #MeToo on isegi oma nime saanud e-keskkondades kasutatava teemaviite kujul ning on ilmselt üks viimaste aastate mõjusamaid globaalseid kodanikuliikumisi. Mida rohkem meie elu mõjutavaid materjale on elektroonilised, seda enam on e-aktivism mõjus ning e-kaasamisel suurem roll ja tähtsus. Eriti Eestis, kus väga suur osa meie elukorraldusest on elektrooniline, võiksime liikuda edasi küsimusest „Kas e-kaasamine on päris?“ ning küsida kõikjal „Kuidas e-osalus võimalikult väärtust loovaks muuta?“.

Ükskõik kui häid e-osalemise keskkondi me ka ei looks, e-osalemine on oskuste, vahendite ja protsesside komplekt. Noored ei hüppa sellesse komplekti 16-aastaseks saades järsku sisse, kui nad ei ole varem kogenud (e-)osalemist ega ole näinud seda eeskujuna enda ümber kodus, koolis, trennis ja kogukonnas. Heaks e-kodanikuks ei sünnita, selleks õpitakse.

Sisukord

• Sissejuhatus – UUStulnukatest ja demokraatiast
• Noored usaldavad demokraatlikke institutsioone kõige vähem,  Tarmo Jüristo
• Noorte igimuutuv osalus igimuutuvates ühiskondades, Ondřej Bárta
• Noorte kaasatus ja osalus – vilumus ning harjumus?, Kerli Kõiv
  • kommentaarid Urmo Reitav, Merle Tombak
• Heaks e-kodanikuks ei sünnita, selleks õpitakse, Margo Loor
• Kuidas suhestuda noorte valijatega? intervjuu Ivo Visakuga, Herman Kelomees 
• Dialoogi võimalused: noored ja linnaruum, Ave Habakuk
  • kommentaar Kaarel Paal 
• Väitle noortega! MIHUSe väljakutse kokkuvõte, Anneli Meisterson, Kristiina Akulitš, Ave-Liis Kivest
• Otsustuste tegemise oskusest lastel ja noortel, Pirko Tõugu
• Koosloome vs kaasamine – kuidas on õigem?, Roger Tibar 
  • kommentaar Elizaveta Cheremisina
• Noorte osalus rambivalguses: kas noored inimesed „ei hooli“?, Alexandre Fonseca
• 7+ noorte eakohastest poliitilistest oskustest ja nende arengust täiskasvanu poliitilise osaluseni, Alar Kilp
  • kommentaar Roger Tibar
• Rahatark noor on ettevõtlik, ettevõtlik noor on rahatark, Bret Klemm
  • kommentaar Riin Luks
• Harjutusi algatusvõimele, Laineli Parrest
• MIHUS – 11 eesmärki, 15 Eesti maakonda, 273 627 noort

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.