Dialoogi võimalused: noored ja linnaruum

Kui ma olin 10-aastane, käisin tennisetrennis. Treeningud toimusid mu kodunt umbes 500 meetri kaugusel ning jalutasin trenni ja trennist tagasi iseseisvalt. Mäletan, et sellel teekonnal oli mul kaks lemmikkohta, mis muutsid jalutuskäigu põnevaks. Teel oli üks madal lagunenud eestiaegne kivimüür, mis jooksis kõnniteega paralleelselt ning millel jalutamist kõnniteele eelistasin. Teine koht oli üks mudane lõiguke, kuhu keegi oli puistanud kummalisi värvilisi plasttükke, mis olid huulte ja südamete ja rõngaste kujulised. Põnev oli, pilk maas, otsida, kas täna leian ehk mõne uue tükikese, ning mõelda, miks need siin on ja kuidas siia sattusid. Nüüdseks on osa müürist asendatud tumma puitaiaga ning mudarada üle pinnatud, samuti on autoliikluse hulk tänaval kordades kasvanud. Ruum näeb välja puhtam, aga pole enam pooltki nii vaheldusrikas ja stimuleeriv ning ilmselt oleks 10-aastasel minul see teekond pisut igavam. Mis oleks, kui keegi oleks ka minu ruumikogemuse kohta küsinud ning kogu tänav oleks kujundatud hoopis 10-aastase minu vajadusi arvestades?

Iga kord, kui oma kodust väljume, satume avalikku ruumi. Avalik ruum ei ole vaid tänavad, mida kasutame liiklemiseks punktist A punkti B. Hea avalik ruum on ka olemisruum. See on koht, kus kasvab kogukond, kus kohtuvad erineva taustaga inimesed, kus on hea olla nii 8- kui ka 80-aastasel. Eestis on avaliku ruumiga paraku nigelasti. Riigikantselei juurde loodud ligipääsetavuse rakkerühma juht Keit Parts on nentinud, et enamik meid ümbritsevaid ruume, kogemusi ja teenuseid on loodud keskmise inimese järgi, kelleks on heas vormis keskmist kasvu paremakäeline keskealine täiskasvanu. Ometigi moodustavad keskmised inimesed ainult 49% Eesti elanikkonnast. Kuidas saaksime teha nii, et avalik ruum vastaks paremini ka laste ja noorte vajadustele ja ootustele?

Kindlasti tasub lastelt ja noortelt endilt küsida! Kaasamise ja omaalgatusliku ruumiloomega on meil veel üsna kehvasti – tänavaid planeeritakse enamasti autoliiklusest lähtudes ning kogukonna ootusi peetakse tihtipeale teisejärguliseks, avaliku ruumi loomisega tegelevad omavalitsused on vahel skeptilised ning mõnikord neil lihtsalt puudub kogemus ja oskus, kuidas kogukonna poolt tulnud algatusi ellu viia. Sellest ei tasu end aga morjendada lasta. Kasvame koos! Avalik ruum on meie kõigi oma ning see on suurepärane koht, kus koos noortega praktiseerida demokraatiat ning kus on suur puudus mittekeskmiste inimeste häälest ja perspektiivist.

Meil on üsna hästi mänguväljakutega, kus saavad aega veeta väiksemad lapsed, kuid teismeikka jõudnutele sobivat avalikku ruumi on hulga vähem. Susannah Walker märkas, et vanematele lastele mõeldud avalik ruum on pigem võistluslikkust soodustav ning keskendub enamasti noormeeste huvidele. Noored tüdrukud tunnevad end mugavalt ruumis, kus nad saavad lihtsalt olla, õppida ja katsetada näiteks rulluisutamist, ilma et neile soovimatut tähelepanu osutataks. Samuti eelistatakse paiku, kus sõpradega koos muusikat kuulata ilma kallist festivalipiletit ostmata. Nendest tähelepanekutest sündis heategevusorganisatsioon Make Space for Girls, mis keskendub teismeliste tüdrukute ruumivajaduste eest seismisele. Näiteks on teismelised tüdrukud väga soojalt vastu võtnud avalikku ruumi riputatud kiiged, mille ümbritsev keskkond ei viidanud tingimata sellele, et need on mõeldud lastele mängimiseks.

Lapsed ja noored on väga ruumiteadlikud ja -tundlikud. Kuna neil juhiluba pole, liiguvad nad palju linnaruumis omapäi, märkavad, näevad ja tunnevad linnaruumi vahetult. Lapsed ja noored mitte ainult ei liigu avalikus ruumis, vaid vajavad ka paiku, kus neil on hea aega veeta ning kus nad saavad kasvada ja katsetada. „Millist avalikku ruumi sa tahad?“ on raske küsimus, millele on endalgi keeruline vastata. Parem alguspunkt on uurida, kuidas noored praegu ruumi tajuvad – pakkuda sõnavara ruumist rääkimiseks, aidata neil leida kõige teravamad probleemid, mõelda üheskoos võimalikele lahendustele ja leida üles õiged inimesed, kellega noored võiksid dialoogi pidada.

Igasugune avaliku ruumi dialoog võiks alata välitöödega. Võib näiteks üheskoos minna uurima mõnd konkreetset paika, seda pildistada, kirjeldada seal kohas juba praegu olevaid häid asju ja dokumenteerida praeguseid murekohti. Üks viis, kuidas noorte avaliku ruumi kogemust kogunud olen, on järgmine. Olen palunud noortel joonistada tühjale paberilehele kaks täppi ja kirjutada ühe juurde näiteks „kodu“ ning teise juurde „kool“ ning seejärel palunud neil vaba käega tõmmata joone ühe punkti juurest teise juurde. Seejärel olen palunud noortel korraks silmad kinni panna ja vaimusilmas läbi käia teekond kodu uksest kuni koolini. Siis olen palunud, et nad teeksid joonele kaks ristikest – ühe tähistamaks neile kõige enam meeldivat lõiku kooliteel ja teise tähistamaks kõige ebameeldivamat paika kooliteel. Viimaks olen palunud noortel jagada, mis paigad nad ära märgistasid ning miks. Sarnast harjutust võib teha ka näiteks keskendudes ajaveetmisele peale kooli. Elavama kirjelduse saamiseks võib teekonna üheskoos või väiksema rühmaga ka läbi käia.

Lahedad näited välitöödest lastega on näiteks VIVITA loovuslabori koostöö Prismaga, Rakendusliku Antropoloogia Keskuse projekt Tervisemuuseumiga ja Riigikantselei tellitud uuring laste ligipääsetavuse muredest linnaruumis. Peale välitöö materjalide kogumist saab neid noortega üheskoos analüüsida – leida läbivad probleemid ning hakata neile lahendusi otsima. Lahendusi saab prototüüpida neid näiteks üles joonistades, legodest ehitades, papist meisterdades või Minecraftis visualiseerides. Kogu protsessi alates esimestest välitöödest kuni prototüüpideni tasub dokumenteerida nii pildis kui ka sõnas ning sellest kokku panna lühike esitlus. Nii on noortel lihtsam oma muresid ja ettepanekuid kolmandatele pooltele selgeks teha.

Mida kogutud teadmistega ette võtta?

• Mõned lahendused saab ilmselt ise ka kohe järele proovida. Avalik ruum võib olla ajutine ja kui murekohana kerkis üles näiteks see, et on vähe ruumi, kus rahulikult rattasõitu või rulluisutamist harjutada, võib selle ruumi näiteks tänava ajutiselt liiklusele sulgedes luua. Liikluse ajutiseks sulgemiseks tasub pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, kes saab sellega aidata. Mitmel pool maailmas on tänavate ajutine sulgemine mänguruumi loomiseks regulaarne tegevus.
• Kui probleemiks osutus mõni ettevõttele kuuluv paik, võib noori julgustada ettevõttega ühendust võtma ja oma ettepanekuid tegema. Näiteks Coop ja Rimi on jalgratturite ettepanekute põhjal mitmel pool parandanud jalgrattaga parkimise võimalusi poodide juures. Vahest saaks poodide ümbrus ka lastele ja noortele kuidagi mugavam olla?
• Aina levinumaks on muutumas kaasavad eelarved – noorte algatatud avaliku ruumi uuendused võivad toetust leida just selles formaadis.
• Avaliku ruumi algatused on suurepärased osalusdemokraatia harjutamiseks! Rahvaalgatuse veebis saab peale riiklike algatuste luua ka pöördumisi kohalikule omavalitsusele. Pöördumise esitamiseks peab sellele allkirja andma 1% kohalikest hääleõiguslikest elanikest ning algatusi saab luua ja allkirjastada juba alates 16. eluaastast.
• Avaliku ruumi loomes on suur roll kohalikul omavalitsusel, kes vastutab tänavate, parkide ja väljakute planeerimise, ehitamise ja korrashoiu eest. Samuti saab kohalik omavalitsus kehtestada mitmesuguseid normatiive kinnisvaraarendajatele. Nendega reguleeritakse näiteks seda, kui palju peab arenduses olema parkimiskohti ja rohelust või kui palju peab arendaja panustama ühistransporditaristusse. Seega tasub ettepanekutega ka otse mõne rahvaesindaja poole pöörduda.

Kommentaar

Leian, et jalakäija vaatepunktist kvaliteetne linnaruum on vajalik kõigile – nii noortele kui ka vanadele. Meil kõigil on vaja kohti, kus oleks hea ja mõnus olla, kus saaks rahulikult jalutada, sõpradega aega veeta, pingil istuda ja lugeda. Peale vaba aja veetmise peaks linnaruum pakkuma inimesele võimalust liikuda ühest punktist teise ning teha seda kaaslinlasi võimalikult vähe häirides. Kui mina tahan saada punktist A punkti B, siis miks peaksid minu trajektooril elavad inimesed selle pärast kannatama?

Need kaks asja – mõnus olemine ja teisi säästev transport – on kahjuks midagi, millega Eesti linnad veel hästi hakkama ei saa. Meil peetakse kõige tähtsamaks autoliiklust. Ruumikasutuse mõttes on see kahjuks kohutavalt ebaefektiivne transpordiviis, millega kaasneb ka palju müra. Sellest tekib kohe probleem: kui eelistame tänavatel autosid, taandub tänav kõikide teiste jaoks kitsaks kõnniteeribaks. Vähene allesjäänud ruum ja mööda kihutavate autode müra võrdub mõnusa olemise kadumisega.

Ma ei ütle, et autod on halvad. Vastupidi, auto on väga hea leiutis, aga seda lihtsalt kasutatakse valesti. Auto sobib hästi pikemateks sõitudeks või kui on vaja kaasa võtta rohkem varustust kui näiteks bussiga saaks. Kuid auto ei peaks olema vahend, mida enamik kasutab linnasisesteks sõitudeks, seda juba kasvõi seetõttu, et kõik ei mahu üksinda autodega ringi vurama. Rääkimata linnaruumist ja jätkusuutlikkusest.

Miks võiks aga noortel olla linnaruumi puhul rohkem sõna? Vastus on väga lihtne: noored on elanud liiga vähe, et olla praeguste kehvade lahendustega harjunud. Neil on vähem kinnistunud mõte sellest, kus kesklinnas peab jalakäija kitsal kõnniteel äärekivilt äärekivile keksima, et autojuht saaks kenal laial sõidurajal hingerahus 60 km/h vajutada. Samas ei ole meeldiva linnaruumi loomiseks minu meelest tingimata vaja noori kaasata. Küll aga on noored heaks mõõdupuuks linnaruumi hindamisel: kui näeme tänavatel vähe noori niisama aega parajaks tegemas, siis järelikult ei ole nendel tänavatel hea olla.

Aina süveneb suundumus, et lapsed ei liiguta end piisavalt ega veeda aega õues. Süüdistatakse peamiselt arvuteid/telefone ning lahendusena nähakse lapse trenni panemist. Olen kindel, et kurja juur on hoopis autokeskne linnaruum, mis ei soosi õues olemist. Kui lasteaialaste jaoks on siin-seal mänguväljakud olemas, siis juba veidi vanemaid linlasi ei hoia õues enam midagi: igal pool on asfalt ja müra, hoovid on täis parkivaid autosid. Linn ei ole määratud selline olema. Loomulikult leidub ka praegu mõnusaid kohti, aga neid peaks olema palju rohkem. Muidugi on vahva, kui avatakse uus pumptrack või renoveeritakse spordisaal, kuid esmajärgus peaksime meeldivaks muutma oma tänavad, sest neid kasutavad kõik.

Ja pole vist vaja lisada, et kvaliteetne linnaruum ei teeni mitte ainult lapsi ja noori, vaid meid kõiki.

Sisukord

• Sissejuhatus – UUStulnukatest ja demokraatiast
• Noored usaldavad demokraatlikke institutsioone kõige vähem,  Tarmo Jüristo
• Noorte igimuutuv osalus igimuutuvates ühiskondades, Ondřej Bárta
• Noorte kaasatus ja osalus – vilumus ning harjumus?, Kerli Kõiv
  • kommentaarid Urmo Reitav, Merle Tombak
• Heaks e-kodanikuks ei sünnita, selleks õpitakse, Margo Loor
• Kuidas suhestuda noorte valijatega? intervjuu Ivo Visakuga, Herman Kelomees 
• Dialoogi võimalused: noored ja linnaruum, Ave Habakuk
  • kommentaar Kaarel Paal 
• Väitle noortega! MIHUSe väljakutse kokkuvõte, Anneli Meisterson, Kristiina Akulitš, Ave-Liis Kivest
• Otsustuste tegemise oskusest lastel ja noortel, Pirko Tõugu
• Koosloome vs kaasamine – kuidas on õigem?, Roger Tibar 
  • kommentaar Elizaveta Cheremisina
• Noorte osalus rambivalguses: kas noored inimesed „ei hooli“?, Alexandre Fonseca
• 7+ noorte eakohastest poliitilistest oskustest ja nende arengust täiskasvanu poliitilise osaluseni, Alar Kilp
  • kommentaar Roger Tibar
• Rahatark noor on ettevõtlik, ettevõtlik noor on rahatark, Bret Klemm
  • kommentaar Riin Luks
• Harjutusi algatusvõimele, Laineli Parrest
• MIHUS – 11 eesmärki, 15 Eesti maakonda, 273 627 noort

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.