7+ noorte eakohastest poliitilistest oskustest ja nende arengust täiskasvanu poliitilise osaluseni

Peale teadus- ja õppetöö ülikoolis viib autor igal aastal läbi gümnasistidele mõeldud e-kursust „Aktiivse kodaniku ABC“ ning on avaldanud Riigikogu Toimetistes kodanikuharidust ja kodaniku poliitilisi oskusi käsitlevaid artikleid, sealhulgas „Demokraatlik kodanikuharidus kriisi ajal“, „Noortega noorte kompetentsusest valimistel“, „Valimistel kandideeriv noor“.

Lapse suhteid täiskasvanu maailma tegevustega on kolme sorti: 1) tegevused, mida ta ei tee nii kaua, kuni on alaealine (näiteks ei abiellu, ei juhi autot, ei maksa makse); 2) tegevused, mida ta teeb eakohasel moel (näiteks spordis võisteldakse oma vanuseklassis ja üldjuhul alaealised ei võistle olümpiamängudel, mis – väheste eranditega – on n-ö täiskasvanute sport); 3) tegevused, milles ta osaleb samamoodi nagu täiskasvanu (näiteks jalakäija on liikluses jalakäija olenemata sellest, kas ta on laps või täiskasvanu).

Laste suhe poliitikaga hõlmab neist variantidest kõiki: 1) nad ei kandideeri ega vali (vähemalt 16 aasta vanustele või) täiskasvanutele mõeldud valimistel; 2) kooliea alguseks on neil juba olemas eakohased poliitilised teadmised, hoiakud ja kogemused selle kohta, kuidas käitutakse vahetutes inimsuhetes (näiteks mängukaaslaste, vanemate ja nooremate lastega, täiskasvanute ja vanematega); 3) juba seitsmeaastastel on olemas mingid toimivad teadmised ja ettekujutus ka täiskasvanute poliitikamaailma kohta (näiteks sellesama presidendi või peaministri kohta, kellest räägivad täiskasvanud ja õhtused uudised).

Vanuses 7–16 muutuvad ja arenevad enim noorte kognitiivsed teadmised ja oskused, vähim üldised hoiakud ja orientatsioon poliitika suhtes, mis oma põhialustes on seitsmendaks eluaastaks juba välja kujunenud (Easton, 1968, lk 126; Sapiro, 2004, lk 13).

Kolm mõtet-tähelepanekut poliitiliste oskuste kohta sõltumata inimese vanusest (ehk asjadest, mis kehtivad ühtmoodi nii täiskasvanute kui ka alaealiste puhul):

1. Inimene ei ole üksnes teadmiste ja oskuste passiivne vastuvõtja, ehkki teda on võimalik sellisena kohelda. Nüüdisaegse õpikäsitluse kohaselt jätab mistahes ainese õpetamisel – olgu see matemaatika, emakeel või ühiskonnaõpetus – hea õpetamine õpilasele autonoomia (õpetaja poolt kontrollitud olemise asemel) ja struktuuri (kaose asemel) (Poom-Valickis jt, 2016). Õppimise käigus ei tohiks kogu võim minna õpetajalt õppijale (see tekitaks kaose) ning õpetaja kasutab võimu selleks, et anda õppetegevusele selge sisu, juhised ja tagasiside. Ent tänini on võimalik ka vastupidine: ikka saab õpetada ka autoritaarselt (nii et õppijal pole võimalust end väljendadagi). Ei ole vahet, kas seitsmeaastane õpib ühiskonnaõpetust või täiskasvanu autosõitu. Võib olla ka nii, et mida noorem on inimene, seda raskem on teda ühepoolselt õpetada. Kui imikul on ebamugav või kõht tühi, siis ta annab sellest märku. Täiskasvanutena oskame hoida ebamugavust enda teada ja süüa ka seda, mis ei maitse.

2. Poliitilisi oskusi vahetutes inimsuhetes (ehk sotsiaalseid ja grupis olemise ja käitumise oskusi) õpivad inimesed iga päev, kogemuste põhjal ja vajadustest lähtudes. Seitsmeaastane ei orienteeru iseseisvalt kuigi hästi päevapoliitikas ega erakonnamaastikul, kuid see ei tähenda, et tal puuduksid poliitilised oskused ja poliitika kogemus. Mõnel lapsel arenevad poliitilised oskused kiiremini ja paremini, samamoodi nagu mõnel täiskasvanul. Nii lapse kui ka täiskasvanu puhul ilmneb enamik poliitikast vahetutes suhetes (täiskasvanu puhul organisatsioonis, töökohal, naabruskonnas, sugulaste ja tuttavatega). Õdede-vendade, vanemate-laste suhetes on täiskasvanud ja lapsed samasuguste suhete eri pooled või kogevad neid ealiselt erinevalt. Globaalset, riiklikku, kohalikku, avalikku ja erakonnapoliitikat mõistavad täiskasvanud eakohaselt abstraktsemalt ja komplekssemalt kui lapsed. See erinevus on kindlasti suurem kui sotsiaalsetes suhetes käitumise oskustes ja harjumustes.

3. Algkooli ajaks keskendub lapse ühiskondlik-poliitiline haridus sarnastele teemadele – näiteks õiglus (sh staatus, võrdsus) ja koostöö (ja konkurents) –, mis jäävad olulisteks täiskasvanutelegi (Wilson, 1993, lk 5). Sport on tähtis nii täiskasvanutele kui ka lastele, ent seitsmeaastaste sport on eakohane. Samamoodi on eakohane ka nende arusaamine poliitikast. Näiteks kalduvad seitsmeaastased mõistma poliitikat läbi isiksuste ja poliitilisi isiksusi kalduvad nad idealiseerima (Niemi jt, 1997, lk 212). Nad mõistavad politseinikku ja peaministrit kui häid ja olulisi inimesi ning võivad pidada esimest inimeseks, „kes tuleb alati appi“ ja viimast kõige „targemaks inimeseks“, ent nad ei hooma veel nende ametite ja isikute taga olevaid ettekujutuslikke nähtusi. Abstraktseid mõisteid, nagu „riik“ ja riigi vastutus, „õiguskord“ ja seaduskuulekus, „kodanikuühiskond“ ja avatud ühiskond, õpitakse mõistma hiljem. Nähtus on sama, käsitlus eakohane ja erinev.

Millal tekivad inimeses poliitilised hoiakud? Vastus on vaieldav selles mõttes, et kui vastsündinute puhul täheldatakse, et imik oskab kohe eristada oma ema kõigist ülejäänutest (Wilson, 1993, lk 3), siis kas see oskus oli tal sündimise hetkest alates või oli see tal enne sündi? Endast lähtuv oma ja võõra, olulise ja ebaolulise eristus on peamine inimsuhetes ja -kooslustes toimiv „poliitilises“ osalemise oskus ning võib üldistada, et seda oskust omavad ja praktiseerivad inimesed sünnist surmani.

See põhioskus areneb vanuse kasvades aina edasi: kuuekuuselt oskab laps täiskasvanu näoilmest välja lugeda, kas inimene on tema suhtes sõbralik või mitte (Wilson, 1993, lk 3), kolmeaastane laps oskab eristada fantaasiat päriselust, oskab seostada ideid, sümboleid ja emotsioone oma soovide, kavatsuste ja tunnete väljendamiseks rollimängus (Kaldoja jt, 2021, lk 164).

Koos kõneoskusega areneb lapses võime ette kujutada ja suhtuda emotsionaalselt ettekujutuslikesse nähtustesse – näiteks võib ta nüüd osata karta koletist muinasjutust (Druckman, Lupia, 2000, lk 6). Ent väga erinevad lapsed täiskasvanutega võrreldes ei ole, kuna näiteks poliitiline erakond on abstraktne ettekujutus (sõna „Reformierakond“ on sümbol, mitte objektiivsete väliste tunnuste ja kindlate piiridega nähtus nagu Jägala juga, me vajame seda sümbolit ja oleme selle sümboliga niivõrd ära harjunud, et peame sümbolit samavõrd reaalsuseks, nagu näiteks oma nime ja iseennast), ka täiskasvanud oskavad karta ohte (näiteks terrorirünnakut või sõda), millega nad reaalses elus pole ise silmitsi seisnud.

Põhjus, miks eelkooliealistele on „täiskasvanute poliitika“ valdavalt hoomamatu ja esimesel eluaastal täiesti kättesaamatu, tuleneb sellest, et tavapärane poliitika mõtestamine ja mõistmine on valdavalt kognitiivne ning just kognitiivsetes oskustes on areng ja muutused imikust täiskasvanuks arenemisel kõige suuremad. Ent enda määratlemine gruppide eristamise teel, gruppide ja isikute seas omade ja võõraste eristamine, enda taju grupis ning grupikuuluvuste alusel enese taju ühiskonnas on inimesel välja arenenud juba 5–6-aastaselt (Sapiro, 2004, lk 14).

Nii saab väita, et seitsmeaastastel on piisaval määral baasteadmisi, -kogemusi ja -hoiakuid, mida on vaja poliitikas osalemiseks, ainsa piiranguna ei tohiks nende poliitikas osalemine ületada laste eakohaseid kognitiivseid võimeid ja kogemusi (van Deth jt, 2011, lk 149, 166).

Kas seitsmeaastastel võiks siis olla selliseid võimalusi noortekeskuses, huvihariduskoolis, koolis (ja ka koolist väljaspool), kus nad saavad arendada oma poliitilisi oskusi ja võimeid ning väljendada seejuures ka oma huve, arusaamu ja kogemusi? Mitu argumenti on sellise variandi poolt: niisuguste võimaluste olemasolul tekib noortel demokraatlik noorsootöö- ja koolikogemus ning demokraatlik kogemus inimsuhetest (Bruch, Soss, 2018, lk 36); kuna noorte poliitiliste oskustega tegeleb tarbimispõhine kultuuri- ja kommunikatsioonimaailm nii või teisiti, siis oleks halb, kui noored omandaksid poliitilisi oskusi vaid väljaspool kooliharidust, kuna kool suudab võrdsustada võimekust ja vähendada sotsiaalse ebavõrdsuse taastootmist (Bruch, Soss, 2018, lk 38).

Kas peaks kartma kaost, võimu liigset koondumist laste kätte, veelgi võimenduvat väärtuskonflikti põlvkondade vahel, võimenduvat mässumeelsust riigi ja vastumeelsust poliitika vastu? Võib-olla peaks, juhul kui kaotatakse ära eristus asjade vahel, milleks seitsmeaastased ei ole endiselt valmis kuni täiskasvanuks saamiseni, ja tegevuste vahel, milles nad eakohaselt oskavad ja peaksid osalema, kuid siiani ei ole osalenud. Võtmesõna on „eakohane“. Oht autoritaarsemaks tulevikuks tundub olevat suurem juhul, kui eakohast poliitilist osalust ei võimaldata seal, kus see on juba praegu võimalik.

---

Bruch, S. K., Soss, J. (2018). Schooling as a Formative Political Experience: Authority Relations and the Education of Citizens. Perspectices on Politics, 16(1), 36–57.

Druckman, J. N., Lupia, A. (2000). Preference Formation. Annual Review of Political Science, 3, 1–24.

Easton, D. (1968). The Theoretical Relevance of Political Socialization“. Canadian Journal of Political Science, 1(2), 125–146.

Kaldoja, M-L., Mäeots, A., Tolli, M., Saareoja, H. (2021). Eestindatud küsimustiku „Ages and Stages: Social-Emotional Questionnaires Second Edition“ (ASQ:SE-2) sobivus 36 kuu vanuste laste sotsiaal-emotsionaalse arengu sõeltestimiseks. Eesti Haridusteaduste Ajakiri, 9(1), 162–185, https://doi.org/10.12697/eha.2021.9.1.07.

Niemi, R. G., Sobieszek, B. I. (1977). Political Socialization. Annual Review of Sociology, 3, 209–233.

Poom-Valickis, K., Jõgi, A-L., Timoštšuk, I., Oja, A. (2016). Õpetajate juhendamispraktika seosed õpilaste kaasatusega õppimisse I ja III kooliastme tundides. Eesti Haridusteaduste Ajakiri, 4(1), 258–278, https://ojs.utlib.ee/index.php/EHA/article/view/eha.2016.4.1.09/7979.

Sapiro, V. (2004). Not Your Parents’ Political Socialization: Introduction for a New Generation. Annual Review of Political Science, 7, 1–23.

van Deth, J. W., Abendschön, S., Vollmar, M. (2011). Children and Politics: An Empirical Reassessment of Early Political Socialization. Political Psychology, 32(1), 147–173.

Wilson, J. Q. (1993). The Moral Sense: Presidential Address, American Political Science Association, 1992. The American Political Science Review, 87(1), 1–11.

Kommentaar

Lugedes Alari artiklit, tekkis mul samal ajal hulk vastakaid tundeid. Ühest küljest saab enamikuga, mis välisautorid on üles tähendanud ja mille Alar on üheks tervikuks põiminud, justkui nõustuda. Üks on aga kindel: kõik inimesed on erinevad ning ühest vastust sellele, kuidas seitsmeaastane peaks otsustusprotsessides kaasa rääkima, ei ole. On erinevaid meetodeid, mida tuleb katsetada ning mille hulgast leida see õige, et tagada noorele kognitiivsete oskuste arenemise kõrval turvaline keskkond enda mõtete avaldamiseks ja positiivse kogemuse saamiseks.

Sooviksin selle kohta, kuidas 7–16-aastaste noorte hoiakud on poliitika suhtes muutunud, lisada veel ühe mõtte. Näide pärineb ajast, mil juhtisin Eesti Noorteühenduste Liitu ja suhtlesin väga paljude (ka poliitiliselt aktiivsete) noortega. Noore inimese maailmavaade, lemmikerakond, lemmikpoliitik, vaated maailmas toimuvatele protsessidele võivad täielikult muutuda veel ka ülikooli minnes. Need muutuvad ka täiskasvanueas. Ei ole tavapäratu, et reforminoor läheb konservatiivse rahvaerakonna noortekogusse. Pole ka üllatus, kui üdini sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega noor astub hilisemas eas hoopis Isamaa koosseisu või vastupidi. Miks see nii on? Eakaaslaste surve, pettumus „süsteemis“ või parem arusaam iseendast ja sellest, mis tegelikult huvi pakub, sest puhtatõulist maailmavaadet on keeruline leida. Oleme enamasti hübriidid, kellele meeldivad elemendid erinevatest valikutest, kui rääkida poliitikast kui legostiilis pitsast, mille saad oma soovi järgi komplekteerida.

Kas seitsmeaastastel võiks olla võimalusi, kus nad saavad arendada oma poliitilisi oskusi ja võimeid? Muidugi. See ei ole loodetavasti kellegi jaoks isegi küsimus. Küsimus on meetodis ja doseerimises. See, kui seitsmeaastase käest uurida tänavavalgustuse kohta, võib anda kehvema tulemuse kui see, et ta saab huvihariduskoolis koos sõpradega kord nädalas valida, mis harjutust nad etteantud valikutest tegema peavad. Nii tekib noores ka usaldus ja julgus oma mõtteid avaldada.

Üle seitsmeaastaste noorte arusaamade arendamisel sellest, kuidas ühiskond toimib, on oluline roll nii koolil kui ka noorsootööl (sh huviharidusel). Noore jaoks ei tohiks olla vahet, mis uksest ta sisse astub. Teenus, mida ta saab, peaks ideaalis lähtuma sellest, et pakkuda talle kui indiviidile võimalikult suurt kasu toovat tulemust. Kõnealuse teema puhul võimalikult suur panus selleks, et tagada näiteks noorte valimisoskuste või kriitilise mõtlemise areng. Tähtis on, et valdkonnad, mis sisustavad enamiku noore ajast kuni täiskasvanuikka jõudmiseni, ei peaks teineteisega võimuvõitlust. Selleks, et kasvavat organismi valmistada ette tulevikuks, pakkudes talle võimalust enda huve ja arusaamu väljendada, on valdkondadeülene koostöö ääretult oluline. See tagab noore mitmekülgsema arengu.

Seega peitub siin ka demokraatia edendamise tööriist. Kui eri institutsioonid pakuvad noorele inimesele eakohaseid võimalusi, mis aitavad tal kookonist väljuda, kasvada liblikaks ja olla aktiivne ühiskonnaliige, väheneb mässumeelsus riigi ja vastumeelsus poliitika vastu. Usaldus on võti.

Sisukord

• Sissejuhatus – UUStulnukatest ja demokraatiast
• Noored usaldavad demokraatlikke institutsioone kõige vähem,  Tarmo Jüristo
• Noorte igimuutuv osalus igimuutuvates ühiskondades, Ondřej Bárta
• Noorte kaasatus ja osalus – vilumus ning harjumus?, Kerli Kõiv
  • kommentaarid Urmo Reitav, Merle Tombak
• Heaks e-kodanikuks ei sünnita, selleks õpitakse, Margo Loor
• Kuidas suhestuda noorte valijatega? intervjuu Ivo Visakuga, Herman Kelomees 
• Dialoogi võimalused: noored ja linnaruum, Ave Habakuk
  • kommentaar Kaarel Paal 
• Väitle noortega! MIHUSe väljakutse kokkuvõte, Anneli Meisterson, Kristiina Akulitš, Ave-Liis Kivest
• Otsustuste tegemise oskusest lastel ja noortel, Pirko Tõugu
• Koosloome vs kaasamine – kuidas on õigem?, Roger Tibar 
  • kommentaar Elizaveta Cheremisina
• Noorte osalus rambivalguses: kas noored inimesed „ei hooli“?, Alexandre Fonseca
• 7+ noorte eakohastest poliitilistest oskustest ja nende arengust täiskasvanu poliitilise osaluseni, Alar Kilp
  • kommentaar Roger Tibar
• Rahatark noor on ettevõtlik, ettevõtlik noor on rahatark, Bret Klemm
  • kommentaar Riin Luks
• Harjutusi algatusvõimele, Laineli Parrest
• MIHUS – 11 eesmärki, 15 Eesti maakonda, 273 627 noort

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.