Harjutusi algatusvõimele

Maailm on broneeritud noortele, kellest oleneb, kui avatud, kaasav ja õnnelik saab olema meie ühiskond, kuidas on lood inimõigustega, milline hoog antakse rohepöördele. Noh, sellised pisitillukesed ootused … Areng ja väärt innovatsioon ei teki tühja koha peale. On hulk oskusi, mida lihtsalt peab harjutama, et olulisi edasiviivaid muutusi oma õlul kanda. Kõige põletavam vajadus paistab olevat loovuse, kohanemise, koostöö ja algatusvõime järele. Selle loo peategelased on noored, kes on julgenud ise astuda esimese sammu ja jõudnud koostegemise imeni.

Paar tuhat noort tantsijat ja automakk

Antero lugu

„Muidugi olen nõus seda kogemust jagama,“ kõlab telefonis reibas ja sõbralik hääl.

Antero kiirustab parajasti filmivõtetele. Sada üks toimetust on pooleli, kuid ta leiab ometi võimaluse otse jooksu pealt rääkida loo ühest väga erilisest noortealgatusest.

See on sündmus, mida võib nimetada legendaarseks, hiilgavaks, suureks.

2017. aastal toimund noorte laulu- ja tantsupeo „Mina jään“ laupäevane etendus otsustati tugeva vihma tõttu ära jätta. Uudis saabus sama päeva hommikul, aga juba kell kaks tantsisid paar tuhat ilma trotsivat noort täiesti omal algatusel Vabaduse väljakul. Kuidas oli selline kübaratrikk võimalik?

Üks ürituse eestvedajatest, Antero Noor (paneb uskuma nimemaagiasse) arvab, et lumepalli lükkas veerema tohutu tahtmine, õige hetke ära tundmine, tegutsemisjulgus ehk korraldamise pisik ja väljaöeldud sädelause „Aga teeme ise …“.

Esialgne plaan Kalevi staadioni väravas automakist muusikat lasta ja mõni lohutustants teha tuli kõrvale heita, sest kaasaelajate FB postitusi lisandus sadade ja sadade kaupa. Tekkis eufooria ja tugev tunne, et midagi tuleb tõesti teha. Edasised neli tundi olid täis kiirreageerimist, imelist vastutulelikkust ja enesekindlat tegutsemist. Ürituse korraldamise loa andis linnaametnik otse pere hommikusöögilauast ning muheda iseenesestmõistetavusega saabus kohale ka Ivo Linna. Kõik juhtmed said veetud, plats oli ootusärevuses rahvast pilgeni täis, õigel hetkel ilmus välja plaat tantsupeo lugudega ja ajalugu võis alata!

Suurim proovikivi sellise võimsa, nulleelarvega ürituse korraldamisel oli Antero meelest info haldamine, kõigi vajaduste ja nõuete väljaselgitamine ning lausa reaktiivkiirusel toimetamine. „Aga mis sul kaotada on? Proovi! Kui ei katseta, siis ei saa ka midagi,“ avaldab Antero kartmatu pealehakkamise valemi.

Kõige väärtuslikuma kogemusena nimetab ta teadmist, et selliseid asju ei tehta kunagi üksi. Meeskonna- ja koostöövalmidus on siin kõige tähtsam.

Vabaduse väljaku improviseeritud tantsupeo kordamineku nimel pingutasid väga paljud: koos Anteroga moodustasid tuumiku Greete Nippolainen, Kaur Lukki-Lukin, Mathias Kübar, Richard Ploompuu, Oliver-Marcus Reimann, Kertu Sõerd, Georg-Rasmus Mäe, Nils Joonas Kristian Saar ja Uku Kert Paidra.

Peale mägesid liigutava emotsiooni andis see algatus osalejatele vastu palju kasulikke tutvusi ja kontakte. Antero ettevõtlikkus viis ta üritusturunduse, filmikunsti ja produktsiooni valdkonda. Huvitav, kas selle eduloo taga on vedamine või siiski lugematud tunnid harjutamist kooliüritustel, teatriklassis, rahvatantsuproovis, muusikakoolis, jalgpallitrennis, suusatamas, kettagolfivõistlustel?

Inspireeriva vestluse punktiks sõnastame retsepti, mis paneb noored algatama:

1. Südamega mentorlus

Oluline osa on inimestel, kes on noorte jaoks olemas, märkavad nende huvisid, suunavad, annavad nõu, pakuvad võimaluse midagi korraldada. Noored on oma pere, kooli ja kodukoha peegeldus. Täiskasvanutel pole vaja uut põlvkonda üldistada ja sildistada, vaid küsida, palju me ise oleme panustanud, et noortel oleks võimalik tähtsatel teemadel kaasa rääkida ja tegutseda.

2. Julgustamine

Julgustada saab pereringis, sõbrana, arvamusliidrina, kollektiivina, kogukonnana, omavalitsusena, riigina, rahvusvahelise organsatsioonina – üldine ühiskondlik hoiak peab noore teotahet soosima.

3. Aus tagasiside

Pealiskaudne kiitmine ei toida. Tähtis on ka analüüsioskus. Korraldamisega käib koos vastutus, valmisolek kogemustest õppida ja soov veel paremini proovida.

4. Tunnustamine

Tuleb osata noorte ettevõtmisi väärtustada. Tunnustamine on kinnitus, et noor on õigel teel ja tema tegevus on vajalik.

(Maitseaineid võib lisada igale ettevõtmisele tunde järgi).

Sinilinnupojake ja strateegiline partner

Kunstikompoti idee koorus tunnis festivalidest jutustades, kui üks noortest ohkas: „Tahaks ise ka …“ ja mina vastasin: „Aga tehke siis!“ Seitsme kuu pärast olid seitse neidu korraldanud vinge ürituse (pole vist vaja mainidagi, et nad liikusid ainult seitsmepenikoorma saabastega).

Inessa Saarits, Anna-Liisa Sääsk, Rebecca Villem, Kendra Kabanen, Eli Paul, Liis Paul ja Grete Rätsep mõtlesid välja nutika mudeli, kus mitukümmend noort saavad kolme üliintensiivse päeva jooksul tuttavaks, loovad meeskonnad, valivad viie töötoa vahel (mida juhendavad oma ala meistrid), disainivad kunstiteose ja esitlevad oma loomingut publikule. Viimasel päeval analüüsitakse tegevust ja õpitakse teineteist tunnustama. Nelja aasta jooksul on esimestest korraldajatest saanud mentorid ning sajad noored üle Eesti kannavad põues erakordset kompotikogemust.

Esimese aasta proovikivi oli leida rahastus. Kirjutati fondi, osaleti noortevolikogu projektikonkursil, peeti läbirääkimisi arenduskeskuse ja asutustega. Pisku haaval õnnestus kulud katta, kuid raske on unustada närvipinget – mis siis, kui tuleb ei? Kompott sai oivaline ja oli selge, et selline üritus täidab suure tühiku noorteprojektide valdkonnas. Aga kuidas edasi? Ja siis juhtus parim, mis võimalik: Eesti Kunstikoolide Liit võttis udusulis sinilinnupoja oma tiiva alla. Kunstikompott sai liidu kaudu osa haridus- ja teadusministeeriumi strateegilise partneri rahastusest ja nii algas tõeline tähelend.

Haldjalikult õrna, vaoshoitud olemisega Eli korraldajaanne lõi talle eneselegi ootamatult särama – peagi hoidis ta leebelt ja kindlalt kogu protsessil silma peal justkui tõeline professionaal.

Võluvõti

Eli lugu

„Nagu Kunstikompott on aastatega arenenud, on sellega kaasneva kogemuse väärtus minu jaoks aina suuremaks muutunud. Näen, kuidas ma ise olen koos noorteprojekti korraldamisega kasvanud.

Kindlasti on palju praktilisi teadmisi, mis olen saanud – alates dokumentide korrektsest vormistamisest kuni tõhusa koosoleku saladusteni. Suures plaanis olen aga kõige tänulikum selle eest, et olen ise saanud julgemaks, avatumaks, arvestavamaks, mõistvamaks ja märkavamaks.

Kunstikompoti võluvõti on minu meelest tihe koostöövõrgustik, palju suhtlemist, arutamist, analüüsimist, nõu küsimist, eri võimaluste ja lahenduste kaalumist. See kandub suurepäraselt üle igapäevaellu, kus olen just tänu Kunstikompoti korralduskogemusele mõistnud, et kõige olulisem elus ongi suhtlemine. Olen saanud kinnitust, et palju ägedam on teha kõike sõprade-tuttavate-kaaslastega koos, mitte üksinda.

Ühes toetava tiimiga on väga lihtne iseenda hirme ületada. Võib tunduda ehk veidrana, aga veel neli aastat tagasi oli mu peaaegu et kõige suurem hirm telefoni teel suhtlemine. Kunstikompott aga kuidagi ilma vajalike telefonikõnedeta toimuda ei saanud ning mul ei jäänudki mitte midagi muud üle, kui kuulata ära mentorite ja tiimikaaslaste julgustavad sõnad ja lihtsalt helistada-helistada ja veelkord helistada. Nüüdseks on see täiesti muutunud: ma eelistangi telefonitsi suhtlemist, sest see on palju vahetum ja kiirem viis ning võimaldab paindlikumaid läbirääkimisi.

Kõige eredam elamus on minu jaoks viimasel päeval toimuv tagasisidering. Kui mõned tagasilöögid ja keerulised küsimused panevad korraks mõtlema, kas see on see, mida päriselt tahan teha, siis tagasisidering on hetk, kus mulle jälle meenub, miks on nii äge midagi korraldada ja ellu viia. Mul ei unune kunagi, kuidas üks Kunstikompotil osalenud noor neiu ütles, et tänu kolmepäevasele koosolemisele ja koos loomisele sai ta aru, et kunst on tema jaoks elus edasiviiv jõud, ning ta lahkub meie juurest täislaetuna ja valmis vastu astuma kõigile takistustele, mis ei lase tal olla tema ise. Ma arvan, et igaühel on oma väljund, mis tuleb lihtsalt üles leida, ja kui see leitakse tänu üritusele, mille tiimi kuulun, siis on see minu jaoks kõige suurem rõõm.

Mul on väga vedanud, et saan osaleda Kunstikompoti korralduses ja nüüd mentorina uuele tiimile abiks olla. Mitte ükski isikuomadus (näiteks tagasihoidlikkus) ei takista kõige unenäolisemate ideede elluviimist. Kõik on võimalik, kui on olemas oma initsiatiiv, soov, tahe ja head inimesed. Kunstikompoti näitel julgen väita, et õiged inimesed saavad varem või hiljem kokku ja tulemus võib olla midagi täiesti muinasjutulist – tuleb lihtsalt alustada.“

Annabel Kukk on täpne, konkreetne, kadestamisväärselt süsteeme, püstitab ise ülesandeid ja mis seal salata, lõikab tihti ka lõhnavaid loorbereid. Tema iseseisvalt ette võetud vallutuste nimekiri on pikk: kunstiolümpiaadid, Tartu kunstimuuseumi joonistuskonkurss „Öko“, Ilon Wiklandi nimelise noore kunstniku preemia joonistuskonkurss, Viljandi põhikoolide moe-show, käsitööolümpiaad, koolinoorte joonistusvõistlus „Laulupidu 2069“, Briti saatkonna loomekonkurss „100 aastat Eesti ja Suurbritannia sõprust“, Jaapani saatkonna haiku kirjutamise ja illustreerimise konkurss, aasta linnu joonistuskonkurss, Olde Hansa joonistuskonkurss, EKA loomingukonkurss, Minu Maailma fotokonkurss, kõnevõistlused, põneviku kirjutamise võistlus, saksakeelse luuletuse video konkurss Christian Morgensterni auks, Tartu noore kunstniku oksjonile pääsemine ja nii edasi. Annabel on näide loomingulisest noorest inimesest, kes ei kõhkle enese proovilepaneku ees.

Kõik teostamata ideed

Annabeli lugu

„Üllatan enda võimeid uute tehnikate ja meediumitega. Katsetan, otsin, eksin ja seiklen tundmatutel meredel, et kasvatada oma loomingupagasit. Kunsti juures on kõige haaravam see, et see ei saa kunagi tehtud või otsa – piiranguks on ainult kujutlusvõime. Kõige olulisem on järjepidevus, sest ebaõnnestumisi tuleb tohutult. Vahel peab oma hinge brutaalselt ribadeks rebima, et jõuda millegi kirjeldamatult ilusani. Vahel tulebki ööd läbi üleval olla, et kuhugi jõuda. Kahjuks või õnneks olen juba oma hinge kunstile müünud ning nüüd enam tagasiteed pole. Ainult edasi.

Kunstiürituse korraldamine pole jalgratta leiutamine, kuid vastutus pani küll esialgu jalad värisema. Mis siis ikka, ajasin selja sirgu ja hakkasin kompama. Kunstikompotil on ajapikku kujunenud kindel kondikava, sellegipoolest on üllataval kombel nii palju vabadust. Valikvastused puudusid, on ainult sinu loodud lahendused. Kompott oli ikkagi meeskonnatöö ning üksteisega arvestamine, sõbralik togimine ja naljatamine käivad asja juurde, sealjuures ei tohi aga tõsist juttu unustada. Mitmekesi tegutsemine on tihtipeale lõbusam ja kergem on megasuuri asju teha. Paratamatult on nii, et mõne idee juures on ikka vaja kellegi arvamust või kasvõi kedagi, kes aitaks vedada pikka täispuidust lauda.“

Kõige olulisem on alustada, sest kui võtta kõik maailmas teostamata ideed ning genereerida energiaks, siis poleks elektrit vist vajagi. Teha kõige mikroskoopilisem tibusamm oma idee heaks on juba parem kui lihtsalt edasi unistada. Luua kindel plaan ning hakata uurima ja tegutsema. Me kardame alustada, sest meid ehmatab kõik see, mida veel ei ole teinud. Küllap avastad end varsti ühes imelikus ahelreaktsioonis ning siis ei saa enam pidama. Mis teha – teod saavad tehtud ainult läbi tegude.

Sisukord

• Sissejuhatus – UUStulnukatest ja demokraatiast
• Noored usaldavad demokraatlikke institutsioone kõige vähem,  Tarmo Jüristo
• Noorte igimuutuv osalus igimuutuvates ühiskondades, Ondřej Bárta
• Noorte kaasatus ja osalus – vilumus ning harjumus?, Kerli Kõiv
  • kommentaarid Urmo Reitav, Merle Tombak
• Heaks e-kodanikuks ei sünnita, selleks õpitakse, Margo Loor
• Kuidas suhestuda noorte valijatega? intervjuu Ivo Visakuga, Herman Kelomees 
• Dialoogi võimalused: noored ja linnaruum, Ave Habakuk
  • kommentaar Kaarel Paal 
• Väitle noortega! MIHUSe väljakutse kokkuvõte, Anneli Meisterson, Kristiina Akulitš, Ave-Liis Kivest
• Otsustuste tegemise oskusest lastel ja noortel, Pirko Tõugu
• Koosloome vs kaasamine – kuidas on õigem?, Roger Tibar 
  • kommentaar Elizaveta Cheremisina
• Noorte osalus rambivalguses: kas noored inimesed „ei hooli“?, Alexandre Fonseca
• 7+ noorte eakohastest poliitilistest oskustest ja nende arengust täiskasvanu poliitilise osaluseni, Alar Kilp
  • kommentaar Roger Tibar
• Rahatark noor on ettevõtlik, ettevõtlik noor on rahatark, Bret Klemm
  • kommentaar Riin Luks
• Harjutusi algatusvõimele, Laineli Parrest
• MIHUS – 11 eesmärki, 15 Eesti maakonda, 273 627 noort

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.