Koosloome või kaasamine – kuidas on õigem?

Hea lugeja

Selle kirjatüki eesmärk on panna sind mõtlema selle peale, kuidas oled seni korraldanud kaasamist otsustusprotsessidesse või millised kogemused sul sellega seoses on. Kirjutisse pikin enda ideid, mõtteid ja tähelepanekuid senisest üheksa-aastasest kaasamiskogemusest, aga kordan üle ka mõned üldised mängureeglid, mis on tegelikult meile kõigile juhendiks olemas, kuid mis kipuvad teinekord ununema.

Millest me räägime, kui räägime kaasamisest? Riigikantselei kodulehelt lugedes selgub, et kaasamise puhul langetame otsuseid koos nendega, keda need otsused mõjutavad, ning teeme seda nendega arvestades. Olgu selleks noortekeskuse järgmise kuu tegevuse planeerimine koos noortega, pargipinkide paigalduse planeerimine koos linnakodanikega või tulpide värvi valimine lasteaia hoovi koos nende samade lastega, kes selles lasteaias käivad. Kõikidel juhtudel küsime nõu, anname võimaluse otsusega mõjutatud inimestel arvamust avaldada ning teeme otsuse selle põhjal. Siinkohal on aga üks väga tähtis aspekt, mis sageli kipub ununema. Selleks on TAGASISIDE. Mina olen näiteks andnud paljude uuringute jaoks alusmaterjali, teadmata, mis sellest saab või kas mu mõtted üldse kuhugi jõudsid. Pikas perspektiivis võib see tuska tekitada. Nii on ka kaasamise puhul.

Usutavasti tahame kõik seda, et meie elukeskkond oleks meile võimalikult ideaalne ja et saaksime ise meie ümber toimuvat kujundada. Kui sellega maast madalast alustada, anname ühiselt ka panuse aktiivsete kodanike kasvuks – nende, kes on praegused ja tulevased juhid, eestvedajad, kogukonna hinged, ideede generaatorid, protsesside katalüsaatorid. Et olla kaasamises edukad, peame aga jõudma mõisteni „koosloome“. Kohe räägime ka sellest, kuid enne mainin ära Riigikantselei kodulehelt leitava „Kaasamise hea tava“, mis võiks kõikidele kohaliku (ja ka riikliku) tasandi otsustajatele (inimesed, kelle otsused mõjutavad teiste inimeste elu) olla vaat et piibliks. Selles dokumendis on nimetatud huvirühmade kaasamise etapid ning selgitatud, kuidas tagasisidet koguda ja kuidas protsessi selle lõppedes hinnata. Väärib lugemist.

Kus aga praktika rappa läheb? Meie põhimõtetes ja harjumustes. Alati on kiire. Oleme enamasti keskendunud tulemustele, mistõttu tahame lahendusi ja arengut nüüd ja kohe või vähemalt võimalikult kiiresti. Planeerida lisakohtumisi, tagasisidestamist, veelkord kohtumisi ning selle kõigega otsustamisel ka arvestada on ju palju ajakulukam kui iseseisvalt (või väikeses seltskonnas) otsuseid vastu võtta. Arusaadavalt valitakse lihtsam variant. Mul ei lähe ilmselt iialgi meelest ühe kohaliku tasandi ametniku lause kunagisel osaluskohvikul: „Ma tunnen oma sabakondi järgi ära, mida noored tahavad.“ See peab küll üks võimas sabakont olema, kuid mitte see, mis iseloomustab kodanike võimestamist ja eeskujulikku kaasamist. Selliselt teeme karuteene nii endale kui ka kogu ühiskonnale. Me ei kujunda sellega harjumust kaasata ega kodanikel harjumust kaasa tulla. Teine põhiline kitsaskoht on aeg, millal kaasatakse. Nüüdseks kultuslik kaasamisredel, mille mu nimekaim Roger Hart 1992. aastal välja töötas, näitab selgelt, kuidas kõige madalam trepiaste on manipuleerimine, dekoratsioon ja tokenism, kuid me peaksime püüdlema konsulteerimise, sihtrühma algatatud ning üheskoos tehtud otsuste poole.

Siinkohal tuleb mängu termin „koosloome“, inglise keeles co-creation, mis eesti keelde tõlgituna võiks olla „ühiselt uue väärtuse loomine“. See termin on pärit erasektorist, kuid järk-järgult toodud üle ka avalikku sektorisse. Koosloome näitena võib tuua mitmesuguseid töötubasid, teenusedisaini laboreid, kaasamisüritusi ja -seminare. Üks aina populaarsust koguv kohaliku tasandi koosloomemeetod on näiteks kaasav eelarve. Selle puhul ei piisa aga ainult eelarve eraldamisest, sest kui kodanikel pole harjumust kodukoha arengu peale mõelda, on vaja seda harjumust teadlikult samm-sammult kujundada. Minu hinnangul annab koosloome ideaalse pinnase selleks, et tehtavad otsused oleksid kvaliteetsemad, läbipaistvamad ja sihtrühmale sobilikumad. Kodulinna, maakonda, riiki luuakse uusi väärtusi, tooteid, kontseptsioone, teenuseid ning seda tehakse ühiselt.

Mis eristab kaasamist ja koosloomet? Sellele on keeruline ühest vastust anda. Hästi lihtsustatult võiks öelda, et koosloome on kaasamisest palju laiem mõiste ning et kaasamine on üks osa koosloomest. Samas on ka kaasamine palju mitmekesisem kui lihtsalt huvirühma kutsumine laua taha või päringu saatmine (sellele lisandub ka eespool mainitud potentsiaalne vajadus korduvaks kaasamiseks, tagasisidestamiseks ja hindamiseks). Kui kaasamise puhul on peamine eesmärk küsida sihtrühma käest alusteavet ning anda neile võimalus protsessi keskel või mõnel juhul ka alguses otsuste tegemisel kaasa rääkida, siis koosloome puhul on väga oluline, et:
a) protsessi eestvedajal ja kaasatud osalistel oleks ühine arusaam murest, mida lahendatakse;
b) osalistel oleks ühine huvi lahendusi leida;
c) sidusrühm, kellel on suur huvi lahendusi leida, saaks aru, et lahenduseni ei ole võimalik jõuda üksinda.

Seega on koosloome ja kaasamine justkui ühe mündi kaks poolt, samas on mõlemas piisavalt sisu, et neist eraldi mündid vermida. Miks neid aga üldse võrrelda ja miks pidasin vajalikuks sinu tähelepanu, hea lugeja, sellele juhtida?

Minu hinnangul on Eestis vaja mõtteviisi ehk hinnangute ja väärtuste muutumist. Minu hüpotees on, et kui otsuste tegemisel mõelda esimesena selle peale, keda see otsus mõjutab, kuidas neid kaasata, kuidas võimalikult paindlikult koos sidusrühmadega otsuseni jõuda ning alles seejärel vaadata, kui kaua selleks aega kulub, jõuame ühiskonnana järgmisele arengutasemele. See kõik võtab aega, samuti kaasamine ja koosloome. Lihtsam on langetada otsus oma teadmiste põhjal ning seejärel teavitada inimesi lähenevatest muudatustest ja loota parimat. Ma olen ehk naiivne, kuid mulle tundub, et muutusteks pole üldse palju vaja.

Vaja on vaid tahtmist.

Kommentaar

Kui tutvusin esimest korda terminiga „koosloome“, helises mu peas heurekalik kelluke, mis andis mõista, et tegemist on vahendi ja mindset’iga, mille väärtus nii noorsootöö edendamisel kui ka laiemalt ühiskonna edasi viimisel on suur. Magistriõpingute esimese aasta universaalse disaini loengus ei osanud ma enda jaoks veel lahti mõtestada selle termini laiaulatuslikke kasutusvõimalusi ja potentsiaali. Kahjuks või õnneks paneb ühe keerulise mõiste selgitamine laiale rahvahulgale proovile ka kõige osavama poliitiku.

Sellest hoolimata näen kaasamise ja koosloome interaktsiooni või pigem interplay arengut kahte teed mööda minevat: kas jääme otsustajatena kaasamise kui formaalse termini juurde ning lubame endale selle mõtestamise koosloome kaudu või kaotame hoopiski järk-järgult kaasamise mõiste, asendades selle koosloomega. Taoline vangerdus võimaldaks otsuseid langetada mitte pelgalt nõudluse-pakkumuse ideoloogia alusel, mille korral leitakse kaasamistrepi alumise astme kõrguselt sihtrühmi, kes soovivad nooruslikust aktivismist-maksimalismist lähtudes oma panuse anda, vaid luua probleemi ühise mõistmise alusel uut väärtust.

Noortevaldkonnas on palju häid näiteid koosloomest. Esimesena mainiksin Rakvere valla noortevolikogu ja otsustajate vahelist koostööd avaliku ruumi planeerimisel ja kujundamisel. Noortevolikogul on huvi kohalikul tasandil linnaruumi sihtrühmale omaselt kujundada ning otsustajad leiavad koostöös noortega selleks parimad lahendused ja selgitavad seda protsessi.

Teine hea näide on haridus- ja noorteameti (Harno) noorteinfoportaali Teeviit vabatahtlikud. Harno on riigiasutus, kuid see ei takista neil töötamast koos ligi 35 noorega ühise eesmärgi nimel. Teeviida vabatahtlikud tegutsevad neljas tiimis ning arendavad portaali ja noorteinfot koostöös Harno töötajatega, kes Teeviida portaali eest vastutavad.

Valik on väärtusküsimus – kas julgeme panustada ressurssi keeruliste mõistete selgitamisse ja kasutuselevõtmisse või liigume pigem harjumuspärase mõiste rakendamise poole uut vahendit kasutades? Mina valin esimese variandi.

Sisukord

• Sissejuhatus – UUStulnukatest ja demokraatiast
• Noored usaldavad demokraatlikke institutsioone kõige vähem,  Tarmo Jüristo
• Noorte igimuutuv osalus igimuutuvates ühiskondades, Ondřej Bárta
• Noorte kaasatus ja osalus – vilumus ning harjumus?, Kerli Kõiv
  • kommentaarid Urmo Reitav, Merle Tombak
• Heaks e-kodanikuks ei sünnita, selleks õpitakse, Margo Loor
• Kuidas suhestuda noorte valijatega? intervjuu Ivo Visakuga, Herman Kelomees 
• Dialoogi võimalused: noored ja linnaruum, Ave Habakuk
  • kommentaar Kaarel Paal 
• Väitle noortega! MIHUSe väljakutse kokkuvõte, Anneli Meisterson, Kristiina Akulitš, Ave-Liis Kivest
• Otsustuste tegemise oskusest lastel ja noortel, Pirko Tõugu
• Koosloome vs kaasamine – kuidas on õigem?, Roger Tibar 
  • kommentaar Elizaveta Cheremisina
• Noorte osalus rambivalguses: kas noored inimesed „ei hooli“?, Alexandre Fonseca
• 7+ noorte eakohastest poliitilistest oskustest ja nende arengust täiskasvanu poliitilise osaluseni, Alar Kilp
  • kommentaar Roger Tibar
• Rahatark noor on ettevõtlik, ettevõtlik noor on rahatark, Bret Klemm
  • kommentaar Riin Luks
• Harjutusi algatusvõimele, Laineli Parrest
• MIHUS – 11 eesmärki, 15 Eesti maakonda, 273 627 noort

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.