Uus pagulaskriis ja noorsootöö: ülemaailmsed väljakutsed ja globaalne solidaarsus

2022. aasta on olnud paljude jaoks väga suur šokk. Meie elu on pöördumatult muutunud. Kuigi võib tunduda, et meie hubane tuttav väike maailm on endiselt sama, siis laiemas kontekstis mõistame, et nii see siiski ei ole. Eelmine pagulaskriis, mis toimus 2015. aastal, ei olnud Eestis niivõrd tuntav. Seekord on aga teisiti. Pärast Venemaa sissetungi 2022. aasta veebruaris on Ukrainast põgenenud peaaegu kaheksa miljonit inimest – see on Euroopa suurim põgenikelaine pärast teist maailmasõda. Enamik pagulastest on nüüd Euroopa Liidus. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel on Eesti vastu võtnud üle 62 000 Ukraina põgeniku, mis on rahvaarvu arvesse võttes rohkem kui ükski teine Euroopa Liidu riik¹1.

Enne kui räägime sellest, miks on tähtis tuge pakkuda, selgitame paari terminit.

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti määratluse kohaselt on pagulane isik, kes on põgenenud sõja, vägivalla, konflikti või tagakiusamise eest ning on ületanud rahvusvahelise piiri, et leida turvatunnet teises riigis. See ei ole kunagi inimese enda valik, vaid välised asjaolud sunnivad turvalisemat kohta otsima.

Ukraina kodanike kohta (samuti teiste riikide kodanike kohta, kes elasid Ukrainas alalise elamisloa alusel – see on samuti oluline, sest need inimesed väärivad samasugust suhtumist ja riigis viibimise tingimusi) kasutatakse teistsugust terminit: ajutise kaitse direktiivi kohaselt nimetatakse neid ümberasustatud isikuteks. Neid kahte terminit on lihtne omavahel segi ajada, sest tundub, et ka termin „pagulane“ peegeldab kõnealust olukorda, kuigi sellel on teistsugune sotsiaalpoliitiline tähendus. Tuleb mõista, et osal Ukrainast saabunud inimestel on pagulase staatus. Need on inimesed, kes on okupeeritud aladelt välja pääsenud või kellel ei ole enam kohta, kuhu nad saaksid pärast direktiivi kehtivuse lõppemist tagasi pöörduda, sest nende linnad on hävitatud või elamiskõlbmatuks muutunud.

Püüame nüüd mõista, miks on oluline sõja eest põgenevatele inimestele tuge pakkuda ja neid aidata ning miks see on meie kohustus. Mõtlesin selle teema üle väga palju ning arutasin seda ka oma kolleegide ja noorsootöötajatega. Enamikul juhtudel jõudsime välja filosoofiliste ja eetiliste mõtisklusteni, kuid üks idee oli läbiv – solidaarsus. Just solidaarsus on vastus sellele, miks Eestis on nii suur protsent Ukrainast pärit inimesi. Eesti näitab üles solidaarsust: Eesti inimesed teavad, mis on okupatsioon, ja on valmis vajalikku tuge pakkuma. Samuti tahan uskuda, et termini „ümberasustatud isikud“ kasutamist võib pidada solidaarsuse näitamise märgiks. Sellega anname mõista, et me oleme ühes paadis, ühes Euroopas ja see on ka nende kodu. Tuhanded vabatahtlikud aitavad iga päev piiridel, vastuvõtupunktides ning isegi veebis, koguvad humanitaarabi, teevad annetusi ja võõrustavad inimesi oma kodudes – ka kõik see näitab solidaarsust.

Inimene ei vali ise, et soovib olla pagulane, kaotada oma kodu, tunda pidevat hirmu enda ja oma lähedaste pärast ning elada okupatsiooni all, kus puudub juurdepääs elektrile, joogiveele või ravimitele. See on meie vastutus, sest me SAAME selles olukorras midagi ette võtta. Küsimus ei ole selles, et me peaksime seda tegema, vaid selles, et me SAAME seda teha.

Tänapäeva kiiresti muutuv maailm seisab silmitsi paljude probleemidega: sõjad, pandeemiad, keskkonnakriis … Ja me oleme liiga haritud, et neid eirata. Oleme teadlikud, et elame globaliseerunud maailmas ja et meie saatused on tihedalt seotud. Peame asju vaatlema globaalselt ja süstemaatiliselt, et hinnata väikeste tegude väärtust ning tähtsust kohalikul, piirkondlikul või isegi riiklikul tasandil. Oleme seotud ajalooliselt, majanduslikult, poliitiliselt ja kultuuriliselt. Me ei eksisteeri vaakumis, vaid pigem on igal meie tegevusel liblikaefekt. Ukrainat toetades kaitseme demokraatlikke või isegi humanistlikke väärtusi, maailmakorda ja tulevikku.

Me ei ole kunagi varem ajaloos seisnud silmitsi nii paljude ülemaailmsete raskustega. Need on probleemid, millega saame hakkame vaid üheskoos, õlg õla kõrval. See on tõenäoliselt peamine vastus küsimusele „Miks on see meie vastutus?“. Sest me loome solidaarset, kaasavat ja jätkusuutlikku kogukonda. Kogukonda, kus me hindame iga elusolendi elu kõrgelt ja oskame üksteise eest ühise heaolu nimel hoolt kanda.
Vaatame nüüd noorsootöö eesmärke. „Noortevaldkonna arengukava 2021–2035“ kohaselt on üldine eesmärk luua noortele mitmesugused arenguvõimalused, turvatunne ja kindel tugi, mis loovad sellise Eesti, mida noored tahavad edasi viia. Noortevaldkonnal on kaalukas roll ühiskonna sidusa arengu tagamisel, kaitstes ja edendades inimõigusi, sallivust ning solidaarsust ja edendades austust emakeele, oma kultuuri ning teiste keelte ja kultuuride vastu. Seeläbi luuakse noortevaldkonnas eeldusi kultuurilise mitmekesisuse tunnustamiseks, võrdseks kohtlemiseks ja põlvkondadevaheliseks koostööks, aidates luua osalusele ning koostööle tuginevat sidusat ja tervet ühiskonda²2. See selgitab üsna hästi, miks on solidaarsus vajalik, ja annab vastuse küsimusele „Miks on see meie vastutus?“. 

Noortega töötades toetame neid väärtushinnangute kujundamisel, mõistes samal ajal ka nende vajadusi ja ümbritsevat maailma. On oluline, et me ei suruks väärtushinnanguid peale, vaid laseksime noortel ise vastused leida. Noorsootöö ülesanne on toetada noori selliste vajalike pädevuste omandamisel, mida on raske omandada formaalhariduses või koos sellega, nagu meediapädevus, kriitiline mõtlemine, loovus, probleemide lahendamise oskus, õpivõime, eneseteadlikkus, eneseväljendusoskus, kultuuridevaheline dialoog ja keskkonnateadlikkus, empaatia, usaldusvõime ning valmisolek seista oma väärtuste eest.

Milline on seega noorsootöö roll ümberasustatud isikute ja pagulaste toetamisel? Teha reaalselt seda, millega tegeleme: toetada noori humanistlike väärtuste kujundamisel, jätkata tänapäeva maailmas vajalike pädevuste arendamist, pakkuda kaasavaid võimalusi jne. Ja võib-olla teha ka veidi rohkem: suurendada teadlikkust praegusest olukorrast, viia kohalikud noored kokku sõja eest põgenenud noortega, toetada noorte lõimumist uude kultuuri ja ühiskonda (seda nii võõrsilt tulnud noorte kui ka kohalike noorte puhul, sest ka viimaste jaoks on olukord uus), innustada noori vabatahtlikes tegevustes osalema ja omal algatusel solidaarsustegevusi looma, toetada vaimset tervist jne. Noorsootöö kaudu saavad noored õppida, kuidas üksteist usaldada ja teineteist austaval viisil koos elada. Noorsootöö (eriti rahvusvaheline) võib tuua vajaliku avatuse, empaatiavõime ja olulise solidaarsustunde. Tänapäeva noorsootöö ja hariduse ülesanne on toetada noorte igakülgset arengut nii füüsilises, sotsiaalses, emotsionaalses kui ka kodanikuühiskonna vallas. Kui noored osalevad pagulastega seotud olukorras ja on sellest teadlikud, aitab see neil elu näha sellisena, nagu see on, ning luua maailmast terviklikku pilti. See omakorda aitab paremini mõista ka enda rolli selles kõiges ja näha seoseid.

Suurim mure seoses suure hulga pagulaste vastuvõtmisega on hirm uue ja tundmatu ees, hirm kaotada olemasolevad hüved (sealhulgas majanduslik stabiilsus, töökohad ja kultuur). Kui me vaatame seda aga terviklikult, siis näeme, et meil on üks maailm, üks globaalne majandus, ühed humanistlikud väärtused ning samasugune püüdlus ühtse ja õitsva tuleviku poole. Nii saame väärtustada mitmekesisust solidaarsuse osana ja seda ka edendada. See tähendab ühiskonda, kus saame koos eksisteerida ja teineteist rikastada (nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt) ning kus suudame leppida muutustega, mida ei saa tagasi pöörata, näiteks selliste muutustega, mis paratamatult kaasnevad, kui võtame oma ühiskonda vastu kas või väikese hulga pagulasi ja ümberasustatud inimesi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, noorsootöö ülesanne on toetada noori selles, et nad õpiksid, kuidas üheskoos elada ja parema tuleviku loomise nimel tegutseda.

Lühidalt meie tegevusest. VitaTiim on mitteformaalõppe keskus, mis asub Narvas. Kui sõda eskaleerus, olime šokis ning kogesime tugevat stressi ja traumaatilisi tundeid. Kui olime veidi toibunud, hakkasime vaatama, mida me vajame ja mida saame teha. Esiteks innustame noori, kellega koostööd teeme, osalema vabatahtlikes tegevustes ja väljendama solidaarsust. Näiteks korraldasime Venemaa saatkonna ees meeleavalduse ja tegime Narva pagulaskeskuses vabatahtlikku tööd, sealhulgas tegeles osa noori söögivalmistamisega, teised tõid keskusesse riideid ja muid vajalikke kaupu, kolmandad jällegi pakkusid pagulaskeskuses või piiril asuvas telgis vajalikku teavet (üle ühe miljoni inimese on sunniviisiliselt ümberasustatud Ukraina okupeeritud aladelt Venemaale ning enamikule neist võib Narva olla esimene ELi piir).

Töötasime välja koolitusprogrammi noorsoo- ja huvihariduse töötajatele, et tõstatada teema, kuidas saame nii ennast kui ka noori praeguses olukorras toetada. Keskendusime peamiselt stressi haldamise tehnikatele, rahu loomisele, vihakõnele ja vägivallatule suhtlusele. Suvel korraldasime koostöös kohalike koolidega Ukraina noortele laagreid.

Praegu on meil käimas neli projekti, mille eesmärk on toetada ukrainlaste lõimumist Eesti ühiskonda ja viia Ukrainast tulnud inimesed kokku kohalike kogukondadega.

Meil on Euroopa Solidaarsuskorpuse programmi raames vabatahtliku tegevuse projekt „Unity for Community“³3. Selles projektis teeme koostööd kahe Ukraina vabatahtlikuga, kes aitavad vastuvõtvaid organisatsioone mitmekesisuse ja vastastikuse mõistmise osas. Projekti „Peaceful minds“ raames, mis on programmi „Erasmus+⁴4“ osa, korraldame noorsoo- ja huvihariduse töötajatele vaimse tervise teemalisi töötubasid ning muid hariduslikke tegevusi. Projekt „P’ART OF ME“, mida toetab samuti programm „Erasmus+“, keskendub kohalike ja Ukraina noorte kokkuviimisele, et nad saaksid üheskoos osaleda kunsti- ja näitlemistöötubades. Projekti „UA-empowerment“ raames teeme koostööd tervete perekondadega ja see on osutunud väga edukaks formaadiks. Enamik osalejatest on noored emad koos oma lastega.

Need tegevused edendavad peamiselt selliste kohalike kogukondade loomist, kus inimesed saavad end turvaliselt tunda, üksteisega suhelda ning kohalike kogukondade ja võimaluste kohta rohkem teavet saada.

Turvalise ja toetava keskkonna loomine on väga tähtis, sest see aitab inimestel avaneda ja uusi suhteid luua.

Mida oleme nende projektide käigus õppinud ümberasustatud isikutega töötamise kohta?

• Pagulastaustaga inimestega töötades on vaja veidi rohkem empaatiavõimet ja mõistmist.
• Peame olema teadlikud praegusest olukorrast, kuid ilmselgelt ei saa me kõike teada ja ka see on igati mõistetav.
• On hea teada, kust inimesed saavad abi küsida.
• Kui töötame traumeeritud inimestega, võib see ka meile endale traumat põhjustada, kuid me saame sellega hakkama. Leiame leevendust paljudest tegevustest, sealhulgas korralik puhkus, enese eest hoolitsemine, teadvelolek, füüsilised tegevused, looduses viibimine jne. Samuti on oluline välja tuua, et see ei tekita kindlasti kõikidele inimestele suurt traumat. Ja siinkohal on jällegi hea teada, kuidas saame end ka ise aidata.
• Tähtis on jõuda inimesteni nende suhtluskanalite kaudu (nt Telegram).
• Meil kõigil on samad põhivajadused ja saame teineteiselt palju õppida.

Neile, kes soovivad rohkem teavet selle kohta, kuidas käsitleda noorsootöös sõjateemat kas kohalikul tasandil või rahvusvahelistel üritustel, on Poola riikliku agentuuri haridussüsteemi arendamise sihtasutus koostöös SALTO Ida-Euroopa ja Kaukaasia piirkonna teabekeskusega loonud omas tempos läbitava veebikursuse „Talking about war and peace: facilitating learning in times of crisis“ („Sõjast ja rahust rääkimine: õppimise hõlbustamine kriisi ajal“). Ka meie panustame sellesse veidi.

Jõudsime globaalsest nägemusest põhjusteni, miks solidaarsust vajame, ja näideteni, mida saame kohalikult tasandil teha. Kõige tähtsam on mitte kõrvale jääda ning teha seda, mis tundub õige, olles nii enda kui ka teiste suhtes hooliv.

Lõpetuseks tahaksin tsiteerida Andrea Riccardit⁵5

ja tema raamatut „Living Together“ (mis on muide solidaarsuse teemal väga soovitatud):

„Tuleb arendada kultuuri, mis ulatuks rahvusrühmadest kaugemale. […] Kultuure on loomulikult väga palju, ent kui ma räägin n-ö ühisest kultuurist, siis pean silmas vastutustundlikku teadlikkust vajadusest elada koos ja jagada ühiseid huve, hoolimata meie erinevustest. […] Ühise kultuuri loomiseks on vaja alustada tänapäeva inimestest. Samuti tuleb selgelt teadvustada, et seisame silmitsi erakordse nähtusega: mitte kunagi varem maailma ajaloos ei ole kirjaoskuse tase olnud nii kõrge kui tänapäeval, mis tähendab, et vanasti ei saanud inimesed teineteisega nii intensiivselt suhelda ega uusi ideid ja kultuure omaks võtta. […] Peame suutma inimestega rääkida, neid kaasata ja motiveerida. Isegi suurte riikide ja valitsuste kontekstis on nii majanduslikust kui ka poliitilisest (või isegi tuumaenergia) seisukohast vaadatuna inimelul tänapäeval palju suurem väärtus kui vanasti.“

---

1. https://estonianworld.com/life/estonia-has-accepted-the-largest-share-of-ukrainian-refugees-in-the-eu/
2. „Noortevaldkonna arengukava 2021–2035“ – https://www.hm.ee/sites/default/files/documents/2022-10/ee_youth_sector_development_plan_2021-2035_en.pdf
3. https://euroopanoored.eu/taotlemine/solidaarsuskorpus/
4. https://euroopanoored.eu/taotlemine/erasmus/
5. Andrea Riccardi  „Living Together“ 2006, ISBN: 978-1-905039-04-3

Sisukord

• Sissejuhatus – terviklikkuse mõtestamise mäng
• Terviklikkuse taotlusest, Kalevi Kull
• MIHUSe väljakutse: essee teemal „Terviklik noor“
• Kuidas noortega „Surmatantsu“ mõtestada?, Kerttu Palginõmm
  • kommentaar Annika Laats
• Nooruslikkus tuleb luua noorelt! Aga saab ka hiljem, Hillar Käsper ja Laura Välik
• Miks keskkonnahoid on iga noortega töötava inimese vastutus? veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
  • kommentaar Ketlin Sults
• Noored taastavas õiguses – mitmekülgne kogemus, Annegrete Johanson
  • kommentaar Reelika Ender
• Noorsootöötajaks kujunemise ja olemise teekonnad, Ilona Rannala
  • kommentaar Marit Kannelmäe-Geerts
• Noorsootöö ja jagatud suutlikkus, Kristi Jüristo
  • kommentaar Asso Viiding
• Tantsuhuvihariduse mõju noore kujunemisele, Inna Sulg
  • kommentaar Alo Lõoke 
• Noore arengut toetab terviklik lähenemine, Tiina Saar-Veelmaa
• Noorte omaalgatus kui HOOG tulevikutegijatele, Riin Luks ja Kristiina Valk
  • kommentaar Karoliine Aus
• Uus pagulaskriis ja noorsootöö: ülemaailmsed väljakutsed ja globaalne solidaarsus, Julia Dem 
• Deepfake ehk süvavõltsingud, Eneli Kindsiko
  • kommentaar Avar Pentel

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.