Eestlased on tuntud oma töökuse ja enesepiitsutamise poolest, mis on loonud meile maailmas usaldusväärse kuvandi ning nüginud riikide edetabelites ettepoole. Samal ajal süveneb mure noorte pärast. Uue generatsiooni vaimne tervis on hapram kui eelnevatel põlvkondadel. Tööturu kontekstis kutsutakse noori iroonilis-hellalt lumehelbekesteks. Lumehelves on ainulaadne nähtus, mis vajab teatud tingimusi, et säilida. Ka noored vajavad võrdlusmajanduse ja pideva kriitikafooni taustal toetavat, armastavat keskkonda ning täiskasvanuid, kes päriselt neisse usuksid.
Tiina Saar-Veelmaa, psühholoog, tööõnne uurija, õppejõud, kolme tütre ema
Kujutle, et seisad peeglitega ruumis ja näed end korraga igast küljest, lisaks peegeldused peegelduste sees. Üsnagi taju muutev vaatepilt, kas pole? Sarnaselt tunnevad end ka paljud tänapäeva noored. Peegliteks on igast suunast tulevad ootused ja võrdluskohad, mis mõjutavad minapilti. Kodust tulevad kaasa vanemate ootused, mis on mõnikord ema ja isa vahel koguni vastuolulised. Kool oma intensiivsuse ja nõudmistega lisab järgmise kihi. E-koolis saab jälgida õpitulemuste pingeridu ja võrrelda end klassikaaslastega. Sageli pole noored päästetud isegi huviringides, sest enamik neist päädib võistluste, esinemiste või näitustega. Noorsootöö eesmärk peaks olema kohtuda noorega just sellisena, nagu ta on. Ent millised nad siis on? Või peaksime küsima, millised nad tahavad olla? Siin toob sotsiaalmeedia juurde veel ühe kihi: enda võrdlemise omavanustega üle kogu maailma.
Eeskujud innustavad ja soov olla sama hea või parem kui teised võib panna meid millegi poole püüdlema. Ehk polegi võrdlemine nii halb? Samal ajal võib enda ebapiisavana tundmine tekitada ka meeleheidet ja pidevat rahulolematust. Täiskasvanud oskavad ehk paremini endale piire seada, aga noored, kellel põhjuse ja tagajärje seoste loomine pole veel närvisüsteemis lõpuni välja arenenud, võivad langeda depressiooni. Ehk on just see põhjus, miks Eesti noorte vaimse tervise näitajad on aasta-aastalt viletsamaks läinud. 2022. aasta detsembris Clanbeat ja Accelerate Estonia läbi viidud katseprojekt „Õpilaste ja kooli personali vaimse heaolu monitoorimine ja edendamine“ näitas, et 11–16aastaste noorte seas oli enam kui iga kolmanda noore vaimne heaolu kehv. 9. klassi tüdrukute hulgas oli 67% vaimne heaolu halb. Tehnoloogia arengul ja info kättesaadavusel on siin oma osa, sest depressiooni ja ärevushäirega on tihedalt seotud digisõltuvus kui ebaterve digiseadmete kasutamine. Selline statistika tundub ebaõiglaselt karm, kui mõelda, et inimarengu aruande kohaselt läheb Eestil aasta-aastalt üha paremini ja seda ka näiteks noorte haridustaseme osas, mida kinnitavad Pisa testide head tulemused. Eesti noored on küll andekad ja tublid, ent sealjuures kurvad või masenduses. Tasakaalust välja võib viia see, kui me ei oska oma toimetulekut elustiiliga toetada. Näiteks vajab inimene päevas kaheksa tundi und, kaheksa tundi aega hobideks, puhkuseks, sõprade ja perega ajaveetmiseks ning kaheksa tundi võib pühendada õppimisele või tööle. Vaimse tervise ekspert Merle Purre teadustööst ja selle tarbeks tehtud intervjuudest selgub, et pinget on liiga palju.
„Tänapäeva noored on väga aktiivsed ja tahavad palju teha ja jõuda. Korraga käiakse koolis ja tööl ning sellest tulevad tihti üleväsimus ning tööde kuhjumine, ületöötamine ja pinged. Enda vastu ollakse ka väga nõudlik ja kriitiline, mis ei tule antud olukorras kasuks.“
„Paljud probleemid saavad alguse gümnaasiumis, kus on vaja suunata väga palju energiat asjadele, mis noorte jaoks on tegelikult väga tühised. Iseenda, hobide ning ka une jaoks ei jää tihtipeale päevas mitte ühtegi tundi. See kulutab noort inimest väga palju.“
„Oleme oma sõpradega seda korduvalt arutanud ja nõustunud, et sotsiaalne surve olla edukas tekitab palju stressi.“
Tasakaalust välja võib viia ka see, kui me ei saa tagada arengus terviklikkust. Ameerika arenguteadlane Ann Hale on loonud aastaaegade käsitluse, kus kevad tähistab uusi algusi ja kohanemiseks vajalikke tegevusi, suvi suhtlemist ja võrgustumist, sügis tööd, tervist ja arengut ning talv tagasi vaatamist, märkamist ja tunnustamist. Iga kultuur ja keskkond, kus viibime, peaks olema üles ehitatud filosoofilistele aastaaegadele tuginedes.
Teadlased on jõudnud järeldusele, et kõige enam määrabki meie heaolu ja õnnetunde keskkond, kus oma ärkveloleku aja viibime. Noortel on selleks kool ja täiskasvanutel töökohad. Nii töökohad kui ka koolid on paraku oma olemuselt hindavad. Koolis, ükskõik kui õppijakeskseks me seda ka nimetaks, oleme paraku harjunud joonima punasega alla selle, mis valesti, mitte rohelisega selle, mis õigesti. Haridussüsteem on laias laastus üles ehitatud vigade otsimisele ja korrigeerimisele. Kriitika mõjub närvisüsteemile aga justkui piitsana, käivitades nn ellujäämisrežiimi. See aga mõjutab omakorda käitumist – seega võimegi pidevas pingeseisundis olla lõpuks lootusetumad, negatiivsed või hajevil. „Õppimises vajame alati uudishimu enam kui hukkamõistu ja kriitikat, see aitab omandada uut, samal ajal kui kriitika lükkab meid lukku,“ on öelnud Suurbritannia filminäitleja ja hääletreener Barbara Houseman.
Sarnase avastuse tegi ka voo seisundit uurinud Ungari-Ameerika psühholoog Mihaly Csikszentmihalyi, kes leidis, et kui ülesanne, mille ees seisame, on liiga väljakutsuv, siis ärevus suureneb. Vajame head tasakaalu teadmiste, oskuste ning eesmärgi vahel, et tunda õppimisest ja arengust rõõmu. „Kaasaegse elu ärevusest ja depressioonist ülesaamiseks peavad indiviidid saama sotsiaalsest keskkonnast sõltumatuks niivõrd, et nad ei reageeri enam ainult selle tasu ja karistuste kaudu. Sellise autonoomia saavutamiseks peab inimene õppima endale pakkuma hüvesid ja naudinguid, mis ei sõltu välistest asjaoludest,“ sõnab Csikszentmihalyi. Noorsootööl on oluline roll iga noore elustiili toetamisel ja peegeldussüsteemi standardi muutmisel selliselt, et näeksime ja hindaksime just oma erilist isikupära.
Olen viieteistkümne aasta vältel koolidega töötades avastanud, et meil puudub oskus tähistada väikeseid võite ja pakkuda endale hüvesid. Sageli on eesmärgid liiga suured, tähtajad kukil ning see hoiab noori pinges, võttes ära elurõõmu. Esimene muutus, mida oleks vaja teha, on kujundada koolid kultuuri poolest palju nunnutavamaks, kui need on praegu. Seda nii füüsilise kui ka vaimse ja emotsionaalse keskkonna poolest. Näiteks Soome haridussüsteemis, mida on peetud maailma parimaks, on tavaks õpetajaid sinatada. Meil leidub ikka veel koole, kus see ei tuleks kõne alla, sest teietamises nähakse õpetaja austamist. Autoriteedihirm on aga lastele järjekordne pingeallikas niigi nõudmisterohkes koolisüsteemis. Nõudmistest rääkides jõuame paratamatult küsimuseni: Kui õnnelikud on õpetajad ja koolipersonal ise? Kas nemad tajuvad toetatust ja mõnusat terviklikku organisatsioonikultuuri enda ümber või on samamoodi pinge ja ülekoormuse all murdumas? Ja kes seda hoolivat kultuuri neile looma peaks, kui enamikus koolides pole personalijuhti, kes strateegilise personalipoliitikaga tegeleks ning aitaks vajaminevaid teenuseid luua? Me ei saa teisi õnnelikumaks teha, kui ise oleme, seisab enamiku vaimse tervise aabitsate esilehel.
Et olla elus edukas ja säilenõtke, on vaja julgust vigu teha, neist õppida ja edasi liikuda. Julgus, ladina keeles cor, tähistab südant. Ehk avatud südamega elamist ja võimet olla haavatav ning saada ka haiget. Pidev võrdlemine, edetabelid ja pingereastamine võtavad aga maha julguse eksida ja proovida uut.
Koolides on lisaks suurele pingele puudu ühest ainest, mille pealkiri võiks olla „kes ma olen ja mida ma selles elus teha soovin“. Ainest, mille raames keskenduda endale. Õpime matemaatikas valemid pähe, keemias katseid tegema, geograafias kontinente tundma, kuid ei vaata piisavalt enda sisse ega küsi, kes olen siis mina ja kuhu selles elus jõuda soovin.
See ehk ongi noorsootöötajate suurim missioon – pakkuda tasakaalu kooliainetele, mis on keskendunud teadmiste omandamisele väljastpoolt meid. Kõige uuem karjäärikäsitlus toob välja asjaolu, et praegune põlvkond soovib teha piirideta karjääri, kus tööelu ja haridusvõimalused oleksid nende moodi disainitud ning kus nad saaksid kasutada oma tugevusi, huvisid ja unistusi. Enesele keskenduvate käsituste defitsiit ja läbiva karjääriõppe puudumine on muutnud noored vägagi tulevikuärevaks. Võimalusi on küll rohkelt, kuid pinge eksimise ees on suur: kuidas leida see õige ala, teha sobiv valik ja kuidas teada, et sinna erialale ka sisse saan?
Alustame sellest, et iga täiskasvanu, kes oma töös noortega kokku puutub, võiks leida võimaluse uurida noorte unistuste kohta, aga ka võimete ja huvide kohta. Panna neid enam lugusid jutustama, jagada enda lugusid, aga ka äpardusi. Kõik noored väärivad võrdseid tulevikuvõimalusi hoolimata sellest, kus nad elavad või millises koolis käivad. Silmi avardav on käia töövarjuks, osaledes näiteks programmis „Tuleviku tegijad“, mis on kõigile kättesaadav, käia tudengivarjuks või arutada muude tundide ning noorsootöö tegevuste raames hariduse ja tööturu seoseid. Oluline on, et märkaksime ja armastaksime noori sellistena, nagu nad on, usuksime neisse ja lõpetaks lumehelbekeste retoorika. Vaimsel, emotsionaalsel ja füüsilisel keskkonnal on meie heaolule suurim mõju! Ilusast tulevikust jaksame mõelda vaid siis, kui näeme lootust ka hetkes.Soovitan igat koolipäeva või noorega kohtumist alustada sellega, et paluda tal oma kaaslasega arutada, kuidas ta magas, või jagada mõnda head uudist eelnenud päevast. See aitab närvisüsteemi viia „prääniku“ sagedusele ja rahustab meelt. Soome haridusfilosoof Päivi Ketonen toob välja, et õppimine ja teadmiste omandamine ei toimu enne, kui oleme aktsepteerinud seda, kus punktis inimene sel hetkel on. Me võime soovida, et noored oleksid motiveeritumad või vastupidavamad, aga reaalsuses peame neil aitama toime tulla ka vastupanu, väsimuse ja unisusega. Iga tunni või koostegevuse lõpus võib noortel paluda arutada, mis meelde jäi, mille eest ennast tunnustada. Koolipäeva lõpus võib rootslaste eeskujul tänada lapsi tänase päeva eest. Taanlaste eeskujul võib kleepida seinale nupu „Pyt“ (inglise keeles „Shit happens“, eesti keeles näiteks „Juhtub ikka“), mille sümboolne vajutamine aitab stressirohketesse olukordadesse elutervet vaadet tuua ja enese või maailma süüdistamisse mitte kinni jääda. Ka eestlastel on kosutavaid vanasõnu: „hommik on õhtust targem“, „tark ei torma“, „aeg on õnne asutaja“, „ega töö jänes ole, et eest ära jookseb“. Miks mitte noortega koos sääraseid mõtteteri juurde luua, sest eluterve ja toetav lähenemine on noore tervikliku arengu seisukohalt kulla hinnaga ning nemad on oma elu ja tuleviku vajaduste sõnastamisel kõige paremad eksperdid.
Sisukord
- Sissejuhatus – terviklikkuse mõtestamise mäng
- Terviklikkuse taotlusest, Kalevi Kull
- MIHUSe väljakutse: essee teemal „Terviklik noor“
- Kuidas noortega „Surmatantsu“ mõtestada?, Kerttu Palginõmm
- kommentaar Annika Laats
- Nooruslikkus tuleb luua noorelt! Aga saab ka hiljem, Hillar Käsper ja Laura Välik
- Miks keskkonnahoid on iga noortega töötava inimese vastutus? veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
- kommentaar Ketlin Sults
- Noored taastavas õiguses – mitmekülgne kogemus, Annegrete Johanson
- kommentaar Reelika Ender
- Noorsootöötajaks kujunemise ja olemise teekonnad, Ilona Rannala
- kommentaar Marit Kannelmäe-Geerts
- Noorsootöö ja jagatud suutlikkus, Kristi Jüristo
- kommentaar Asso Viiding
- Tantsuhuvihariduse mõju noore kujunemisele, Inna Sulg
- kommentaar Alo Lõoke
- Noore arengut toetab terviklik lähenemine, Tiina Saar-Veelmaa
- Noorte omaalgatus kui HOOG tulevikutegijatele, Riin Luks ja Kristiina Valk
- kommentaar Karoliine Aus
- Uus pagulaskriis ja noorsootöö: ülemaailmsed väljakutsed ja globaalne solidaarsus, Julia Dem
- Deepfake ehk süvavõltsingud, Eneli Kindsiko
- kommentaar Avar Pentel
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.
