Kuidas noortega „Surmatantsu“ mõtestada?

Niguliste muuseumi hiliskeskaegne teos „Surmatants“ pakub mitmekesiseid viise mõtestada keerulisi teemasid ja siduda neid kaasajaga. Kuna muuseumis käib haridusprogrammide raames arvukalt noori, siis on muuseum leidnud viise, kuidas keerulisest teemast rääkida, kasutades selleks mitmesuguseid meetodeid.

Lübecki meistri Bernt Notke „Surmatants“ on Eesti kunstimuuseumi kõige kuulsam teos ja ühtlasi üks hiliskeskaja väärtuslikumaid kunstiteoseid. Väärtuslik just oma suurepärase kvaliteedi tõttu, mille all tuleb silmas pidada meistri ja tema töökoja kõrgetasemelist maalimisoskust ja filigraanset tehnikat. „Surmatantsu“ ajalugu looritab saladus. Tallinna Niguliste kirikus on lõuendile maalitud teost esimest korda mainitud aastal 1603, olgugi et see pärineb juba 15. sajandi lõpust. Kas „Surmatants“ oli algusest peale mõeldud Niguliste kirikule, ei ole päris kindel, ent see on väga tõenäoline. Teadmata on ka teose algne tellija. Võiks eeldada, et nii mahuka teose tellimise taga oli rohkem kui üks isik. „Surmatants“ koosneb pildilisest ja tekstilisest osast. Nüüdseks on algsest „Surmatantsust“ alles ainult algusosa, kuigi teos võis olla originaalis neli korda mahukam. Surmatants algab maapealsete kõige mõjukamate isikutega, kes vahelduvad tantsisklevate skelettidega. Kokku hõlmas algne „Surmatants“ 40–50 figuuri. Kuigi „Surmatants“ algab kõige vägevamatega, nagu paavst, keiser, keisrinna, kardinal ja kuningas, teame kindlalt, et omal ajal hõlmas see ka teisi olulisi keskaegse ühiskonna tegelasi, nagu piiskoppi, kaupmeest, käsitöölist, aadlimeest ja -neiut, talupoega, hällilast ja teisi. Seda võime otsustada Lübecki „Surmatantsu“ põhjal, mille Bernt Notke maalis enne Tallinna teost. Lübecki maal on nüüdseks hävinud. Alles on vaid fotod 18. sajandil loodud koopiast (mitte Bernt Notke originaalist), mis laseb otsustada „Surmatantsu“ tegelaste üle. Tallinna „Surmatantsu“ allosas on alamsaksakeelne värssdialoog, mis jäädvustab Surma ja kõnealuste isikute keskustelu. Peamiselt heidab Surm ette kõikvõimalikke kuritarvitusi, mida Surma palge ees ehmunud inimesed nüüd kahetsevad.

Niguliste muuseumi külastamiseks on „Surmatants“ oluline motivaator nii turisti, kohaliku inimese kui ka haridusprogrammist osavõtja jaoks. Koroonaeelsel ajal osales Niguliste muuseumi haridusprogrammides 8000 noort ning „Surmatantsu“ haridusprogramm oli üks muuseumi populaarsemaid. Noored on programmi hästi vastu võtnud ja sageli jääb Niguliste muuseumist meelde just „Surmatants“.

Aastal 2018 sai „Surmatants“ uue eksponeerimispinna ning teost katva tervikliku muuseumiklaasi, mis võimaldab kõigil oma silmaga Bernt Notke erilist tehnikat lähedalt näha. Oleme palju vaaginud, kuidas võiks teost mitmekülgselt tutvustada. „Surmatantsul“ on oma koduleht, kus saab kuulata „Surmatantsu“ teksti viies keeles, sealhulgas originaalkeeles ehk keskalamsaksa keeles. Vaegnägijate tarbeks on valminud ka kirjeldustõlge. Haridusprogrammi jaoks oleme põrgatanud mitut ideed, mida alljärgnevalt tutvustan.

„Surmatants“ ja esemed

„Surmatantsu“ käsitleti Niguliste muuseumi näitusel „Asjade võim“ (aastatel 2018–2019) materiaalse kultuuri aspektist. Kuna maalil on kujutatud oma aja kõige võimsamaid, on nendega seotud atribuudid äratuntavad võimusümbolid. Nii iseloomustab paavsti kui kirikupead ristisau ja punane hermeliinmantel. Keisri tunnusteks on kohtuvõimu sümbol mõõk, tema keisrikroon ja ilmaliku võimu peamine sümbol skepter. Keisrinna positsioonist ühiskonnas annavad tunnistust tema uhke kroon, kuljustega kaelaehe ja kuldkangast sametrõivas.

Materiaalne kultuur aitabki „Surmatantsu“ tervikteose puhul (ka selle puhul, mis on hävinud) isikuid defineerida nende (võimu)positsiooni järgi. Esemete kaudu avaldub niisiis see, kui palju võimu ja voli oli neil isikutel toonases ühiskonnas. Muuhulgas peeti hierarhilist maailmakorda Jumalast antuks ja mitte kahtluse alla seatavaks. Igaühel tuli oma kohaga leppida ning alles pärast surma võis oodata vooruslikule elule ja kannatustele väärilist tasu. Samas muudab isikustatud Surm kõik ühiskonnaliikmed hoolimata nende positsioonist, vanusest, ilust või east võrdseks. Tänapäevases võtmes võimaldab materiaalse kultuuri uurimine meil kõnelda asjade võimust ning sellest, kuidas end nende abil esitletakse ja võimu teostatakse. Näitena võib tuua enese eksponeerimise tuntud kaubamärkidega mitmesugustel sotsiaalmeediaplatvormidel, nagu näiteks Instagram.

„Surmatants“ ja kirjandus

„Surmatants“ koosneb teatavasti pildilisest ja tekstilisest osast. Maali allosas on kesksalamsaksakeelsed värsid, mis kätkevad endas dialoogi. Eesti keelde on teksti omal ajal tõlkinud legendaarne Rein Sepp, kes on eestindanud ka „Niebelungide laulu“ ja „Vanema Edda“. „Surmatantsu“ lõimingut kirjandusega käsitleme Niguliste muuseumi haridusprogrammis „Surmatants ja kirjandus“. Tekstianalüüsi lähtepunkte on mitu, esmalt tõlge ise. Praeguseks tekitab tekst mitmesuguseid võõristusefekte. Näiteks esineb seal tänapäeval mitte kasutusel olevaid sõnu, mis on leitavad klassikaks saanud Andrus Saareste „Eesti keele mõistelisest sõnaraamatust“, nagu näiteks järgnev lõik „Surmatantsu“ tekstist: „Keiser: Oo, Surm, sa lootusetu lüdi, Sa töötad ringi isegi mu üdi. Küll rikas ja vägev ma olin seni, ette kõigist mu võim kerkis kõrgusteni, olgu kuningas, vürst, olgu ülikas härra, pidid austama mind, ja käima mu pärra, ja nüüd tuled sina, eikellegi keha, et usside jaoks minust rooga teha.“ Tekstis esinev „lüdi“ tähistab Saareste sõnaraamatus „põrmu“.

Tekstis on ka muid selgitust vajavaid kohti. See tähendab, et noored saavad ise analüüsida ja keeledetektiiviks kehastuda, et muukida lahti teksti tähendus. Mitmest uuringust on selgunud, et tänapäeva noortel esineb raskusi teksti töötlemisel, mistõttu on see harjutus neile väga arendav. „Surmatantsu“ analüüsi teiseks lähtekohaks on värssdialoog, mis avab võimaluse teose teatraalseks esituseks. Väga võimalik, et „Surmatants“ ise ongi alguse saanud omaaegsetest etendustest linnaruumis. Noored loovad programmi raames uue dialoogi tänapäevases võtmes ning vastavad küsimusele, millistest isikutest koosneks tänapäeva „Surmatants“ ja mida Surm neile kaasajal ette heidaks.

„Surmatants“ ja keskkond

Tänapäeva globaalse keskkonnakriisi tingimustes on ühiskonnas kõige olulisemaks teemaks saanud keskkond. Seda teemat on „Surmatantsuga“ seoses käsitlenud tuntud tänavakunstnik Edward von Lõngus. Eesti Vabariigi sünnipäeva ja Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal aastal 2019 lõi ta mitu Bernt Notkest inspireeritud tänavakunstiteost üle terve Euroopa, näiteks Pariisis ja Berliinis, kus oli või on siiani oma „Surmatantsu“ versioon. Edward von Lõnguse tegevus kulmineerus 2020. aastal suurel näitusel „Viimsepäeva katedraal“, kus seni eraldiseisvad skeletid olid koondatud tänapäeva „Surmatantsuks“ ja asetatud dialoogi peegliga. Nii võis igaüks ennast peeglist näha „Surmatantsu“ osalisena. Niguliste muuseumi jaoks oli kõige olulisem hetk, kui Edward von Lõngus kirjutas välisministeeriumi auhinda vastu võttes kõne, kus ta rõhutas keskkonnakatastroofi tähendust tänapäeva „Surmatantsu“ jaoks. Ta kirjutas seal nõnda: „Kusagil kuklas tiksub teadmine, et ühel hetkel saab pidu läbi. Meie poolt valla päästetavad muutused pööravad pea peale kogu senise elukorralduse, tekitavad ikaldust, nälga, haigust, vaesust ja konflikti. Saabub aeg, mil surma järg jõuab ka inimliigini.“

Bernt Notke „Surmatantsu“ maalil kujutatud tegelased on asetatud sügisesse ja sumedasse keskkonda. See keskkond on veel puutumata industrialiseerimisest ja keskkonnakriisist. Mida heidaks aga Surm meile ette täna? Kas ehk liigset tarbimist, raiskamist ja loodusest mitte hoolimist? Nii võib materiaalse kultuuri kõrval tõsta „Surmatantsu“ teema keskmesse ka keskkonnatemaatika, mis on praegu väga aktuaalne.

„Surmatants“ ja ärkvelolek

Tänapäeva ärksate noorte kohta kasutatakse ingliskeelset mõistet „woke“ ehk „ärkvel“. Oma kõige algsemas tähenduses sündis see liikumise „Black Lives Matter“ ajal ning tähistas rassismi ja sellega seotud ebaõigluse teadvustamist. Hiljem laienes see sotsiaalse ebaõigluse teemade teadvustamisele, aga ka keskkonnateadlikkusele üldisemalt.

„Surmatantsu“ puhul on tavaks rääkida niinimetatud memento mori motiivist, mis tähendab „pea meeles, et sa pead surema“. Aga milleks on vaja meenutada surma? Mitte surma enda pärast, mitte lõppemise ega kaduviku pärast, vaid elu pärast. Tähtis pole mitte lootusetus ja kõikide asjade lõpp, vaid õigeaegne tajumine, et ma saan veel nii palju teha, muuta, paremini elada. See ongi ärkvelolek, teadvustamine. Ma võin loobuda tarbijamentaliteedist ja osta vähem asju. Ma võin end harida, lugeda rohkem kirjandust ja süüvida asjade tuuma. Ma võin hoida keskkonda, raisata vähem vett, osta vähem pakendeid. Ma võin hoolida oma lähedastest, helistada oma vanavanematele või sõpradele, pakkuda tuge neile, kes on üksi. Ma võin hoolida loomadest, annetada inimeste heaoluks. „Surmatantsu“ mõte on elu, mitte surm, ja kõik see, mida me teeme eluajal. Teema on keeruline ning tuleb arvestada ka sellega, milline on noorte kokkupuude haiguse ja surmaga. Ehkki „Surmatants“ ei paku sellekohast lohutust, siis võimaldab teos surma teema aktiveerida. See tähendab, et surmateemat ei peljata, sellest saab vabalt rääkida, mis aitab näiteks leinaga toime tulla. Memento mori kõrvale tõuseb samaväärsena carpe diem ehk „püüa päeva“. Ka see tähistab ärkvelolekut, kohalolekut. Tähtis on mõista oma kohalolu praeguses hetkes ja sellega seotud võimalusi. See kutsub üles olema tänulik selle eest, mis meil juba olemas on, ning võtma oma elus ohjad kätte selles osas, mida on võimalik muuta ja parandada.

Kõige selle tõttu on „Surmatantsu“ peamine mõte läbinisti konstruktiivne, positiivne ja toetav, ehkki tema lähtepunktiks on teatav raputus. Niisiis ajendab „Surmatants“ meid mõtlema sellele, mida saame veel täna ära teha. Mida saad Sina ära teha?

Kommentaar

Annika Laats, EELK Risti koguduse õpetaja, SA Tallinna Lastehaigla hingehoidja

Rõõm on lugeda, et Niguliste muuseum pakub noortele niivõrd sisukat ja mitte ainult kunstiajalugu käsitlevat, vaid eksistentsiaalseid teemasid käsitlevat programmi. See võib osutuda oluliseks sammuks, mis toob inimese lähemale kujutavale kunstile ning taipamisele, et ka sajanditevanused maalid võivad tänapäeval kõnetada. Seda tasub õppida ja seda saab õpetada.

Samamoodi tuleb õpetada ja õppida kõnelema keerulistest teemadest, mis puudutavad meie sügavamat olemist.

Ei saa öelda, et surmast ei kõneldaks. Puutume iga päev pidevalt kokku uudistega, mis kõnelevad surmast. Aga see surm juhtub kusagil mujal – sõjaväljadel või maanteedel. Palju raskem on kõneleda sellest, et surm puudutab igaüht meist. Keeruline on kõneleda sellest, et iga inimese peast või südamest käivad vahel läbi mustad mõtted või et nii mõnigi noor kompab elu ja surma piire, käies kohati vaat et noatera peal.

Notke „Surmatantsu“ üks olulisemaid ülesandeid tundub olevat vaatajale meenutada, et inimestena oleme surma ees võrdsed. Kõik muu, mis maalilt vastu vaatab, näib olevat eristav: positsioon, kuulsus, mõjukus, staatust demonstreeriv riietus, võimu atribuudid. Surm seevastu ei tee vahet, tema niidab ühtmoodi kõiki. Sõltumata eluajal saavutatust, aga sõltumata ka surmajärgsetest austusavaldustest, hauasamba suurusest ning järelehüüete rohkusest-pikkusest saab kõigist viimselt põrm. Vikatimees nivelleerib kõik erinevused.

See kainestav teadmine võib viia resignatsiooni, tõdemuseni, et siis pole ju vahet, mida ma siin elus teen või tegemata jätan. Ent see võib viia ka taipamiseni, et ma olen olemas siin ja praegu ning mulle on antud aeg, millega ma saan midagi mõttekat ja head peale hakata.

Notke „Surmatants“ kõneleb suuresti vastutusest. Sõna „vastutus“ on kõigis mulle teadaolevates keeltes otseselt seotud sõnaga „vastus“. Vastus eeldab küsimust. Me kõik seisame kord küsimuse ees, mida me oma eluga peale oleme hakanud. Meil tuleb anda aru, kuidas me oleme elanud need piiratud aastakümned, mis meile antud on.

Autor kirjutab, et Niguliste haridusprogrammis arutlevad noored selle üle, millistest isikutest võiks koosneda tänapäevane „Surmatants“ ning mida Surm neile ette heidaks. Siinkohal tasub meeles pidada, et teiste patte on alati kergem üles lugeda. On lihtne üldistada, lugeda üles tänapäeva võimsaid ja rääkida nende ahnusest, ülbusest või edevusest. Õigupoolest tegi selliseid üldistusi ju ka Notke. Meie enda jaoks võib olla olulisem sisekaemus, refleksioon – mõtisklus selle üle, mida võlgnen mina Elule ja teistele inimestele ning mida ma võlgnen iseendale. Teisisõnu – milline on minu vastutus elu, ligimese ja iseenda ees. Need on nõnda intiimsed mõtted, et neid ei pruugigi haridusprogrammi raames avalikult üksteisega jagada.

Siiski pole küsimus pelgalt selles, mida me peaks meile kingitud aja jooksul veel ära tegema. Elu ei ole sooritus, ehkki just nõnda kipume elu pahatihti kujutama, nagu tähendaks hästi elatud elu võimalikult kiiremale, kõrgemale ja kaugemale hüppamist. (Mida aeg edasi, seda enam näib, et hüppamisest olulisemgi on mulje jätmine oma suurepärasest hüppamisoskusest.) Käsikäes käivad memento mori ja carpe diem võiks viia meie mõtted mitte üksnes sellele, et aeg on lühike ja seda tuleb tõhusalt kasutada, vaid elu tähistamisele ja selle pühitsemisele – elu üle mõtlemisele, tänulikkusele ja imestamisele, vaatlusele ja ärksale kohalolekule ning, last not least, elurõõmule.

Kokkuvõttes võib öelda, et Notke „Surmatants“ kõneleb tõepoolest meid ühendavast surmast, ent see annab impulsi mõtlemaks laiemalt kõige selle üle, mis meid ühendab. Olgu mõni meist pealegi parasjagu kuningas või kerjus, mees või naine, blond või brünett, ikka on meis igatsust ja kurbust, rõõmu ja valu. Ikka heitleme kahtlustega, loodame ja pettume, usaldame ja loobume. Meil on vajadus armastada ja armastatud olla, vajadus kogeda tähendust ning seda tähendust ka ise luua. Neid tundeid tunneb absoluutselt iga inimene – neid tundsid Notke ja tema maalide jaoks poseerinud inimesed, neid tunneb haridusprogrammi giid, mõni meeter eemal seisev turist, kes on siia tulnud maakera kuklapoolelt. Ja need ei ole tühipaljad tunded, vaid see ongi meie sügavaim olemus, millega me seisame mitte ainult surma, vaid ka elu palge ees.See, mis meid eristab, on suuresti väline – välised atribuudid, saavutused, see, mida me kipume enese ja üksteise juures mõõtma ja hindama. See, mis meid ühendab, on sageli silmale nähtamatu. Igaviku palge ees taipame, et me oleme üsna alasti. Ja me polegi nii erinevad, kui me arvanud oleme. Hea, kui me taipaks seda enne, kui me oma surmatantsu tantsima hakkame.

Sisukord

• Sissejuhatus – terviklikkuse mõtestamise mäng
• Terviklikkuse taotlusest, Kalevi Kull
• MIHUSe väljakutse: essee teemal „Terviklik noor“
• Kuidas noortega „Surmatantsu“ mõtestada?, Kerttu Palginõmm
  • kommentaar Annika Laats
• Nooruslikkus tuleb luua noorelt! Aga saab ka hiljem, Hillar Käsper ja Laura Välik
• Miks keskkonnahoid on iga noortega töötava inimese vastutus? veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
  • kommentaar Ketlin Sults
• Noored taastavas õiguses – mitmekülgne kogemus, Annegrete Johanson
  • kommentaar Reelika Ender
• Noorsootöötajaks kujunemise ja olemise teekonnad, Ilona Rannala
  • kommentaar Marit Kannelmäe-Geerts
• Noorsootöö ja jagatud suutlikkus, Kristi Jüristo
  • kommentaar Asso Viiding
• Tantsuhuvihariduse mõju noore kujunemisele, Inna Sulg
  • kommentaar Alo Lõoke 
• Noore arengut toetab terviklik lähenemine, Tiina Saar-Veelmaa
• Noorte omaalgatus kui HOOG tulevikutegijatele, Riin Luks ja Kristiina Valk
  • kommentaar Karoliine Aus
• Uus pagulaskriis ja noorsootöö: ülemaailmsed väljakutsed ja globaalne solidaarsus, Julia Dem 
• Deepfake ehk süvavõltsingud, Eneli Kindsiko
  • kommentaar Avar Pentel

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.