fbpx

Selle intervjuu tutvustuseks sobib kõige paremini mõtisklus teemal, mis on nooruslikkus.

Laura Välik, digiajakirja MIHUS peatoimetaja

On üks mees, keda kutsuvad seiklused – olgu tegu spontaanse autosõiduga Eestimaa avastamata nurkadesse või trosslaskumisega Taimaa džunglite kohal –, kes armastab jagada nalja ja mõtteteri, kes märkab inimesi ja vürtsitab kohtumisi ka üllatustega, kes naudib osalemist filmiprojektides ja on üles astunud Nublu videos, keda kutsuvad inglise keele õppegrupi kaaslased James Bondiks ning kes tähistas hiljuti 80 aasta juubelit. Saage tuttavaks: Hillar Käsper.

Hillar Käsper

Kohtusime Hillariga, et mõtiskleda selle üle, kuidas on seotud nooruslikkus ja terviklikkus. Kas nooruslikkus võib olla tervikliku inimese üks olulisemaid komponente? Ja kuidas seda komponenti hoida nõnda, et see kannaks inimest terve eluea?

Hillar, jutusta natukene iseendast.

Sündisin 1943. aastal. Lapsepõlv möödus praeguses Luunja vallas. Mul olid head vanemad ja vend, kellega ma palju aega koos veetsin. 1965 läksin Tallinnasse õnne otsima. Leidsin. (Kes otsib, see leiab! – toim) Mul on neli last: kolm tütart ja poeg, kes praegu elab Austraalias. Olen seitsmekordne vanaisa ja kahekordne vanavanaisa.

Mul on elus hästi läinud. Olen mitmel korral pidanud vastu võtma otsuseid, mis said määravaks minu edaspidises elus. Elutee käänud on viinud mind ka mitmesse välisriiki, aga nüüd olen leidnud elupaiga Rapla vallas. See oli lask otse kümnesse, sest siin liitusin suurepäraste inimestega inglise keele õppegrupis. Tänu neile ja oma kärgperele olen suutnud säilitada optimistliku ellusuhtumise – seda võib nimetada ka nooruslikkuseks.

Mis Sina arvad, kuidas on inimeses seotud nooruslikkus ja terviklikkus?

Kõigepealt tuleb selgeks teha, mis on terviklikkus. Ma olen nõus nendega, kes arvavad, et terviklikkus tähendab oma valikute aktsepteerimist, inimene võtab oma elu eest vastutuse. Lisaksin siia veel selle, et vastutus tuleb võtta ka oma pere ja kõige selle eest, mis sinna kuulub. Näiteks kassike Simba (Hillari kass-sõber – toim), sõber või naabrimees, vastutan vajadusel ka nende eest. See pigem läheb hoolivuse alla. Ehk vastutan selle eest, et hoolin. Samuti meid ümbritsevasse keskkonda tuleb suhtuda vastutustundlikult ja hoolivalt.

Aga kas on üldse terviklikkus olemas? Minu teada oli Leonardo da Vinci mitmekülgseim inimene, kes kunagi elanud. Sel juhul ma võrdleks terviklikkust ka mitmekülgsusega, seda enam, et Hermann Hesse arvas, et terviklikkus on midagi, mida tuleb tunnetada, sest on asju, mida silmaga ei ole näha. Seega minu arvates on terviklikkus mitmekülgsus, hoolivus ja vastutus.

Ja kuigi nooruslikkust ja terviklikkust võib vaadelda ka eraldi, ei ole inimene terviklik, kui elurõõm ja nooruslikkus puuduvad. Kõike peaks tegema heast tahtest, ka töö peab olema rõõm. Sundimata, ilma ootamata kiitust. Vastutus tähendab ka seda, et inimene vastutab enda meelelaadi, nooruslikkuse hoidmise eest. See on ilmselge! Võtab sisemuses selle vastutuse.

Hillar, kui noor Sa oled?

See sõltub sellest, kuidas ma end tunnen. Mõnikord suisa poisikesena – mul on selline tunne, et ma ei saagi päris täiskasvanuks. Tegelik vanus on lihtsalt number passis.

Kuidas Sina mõtestaksid sõna „noor“ või „nooruslikkus“?

Noorus, kui me piiritleme seda 7.–26. eluaastaga, on aeg, kus me otsime vastuseid uutele küsimustele. Vanarahvas arvas, et noorus on külvikuu. Kas seeme satub viljakasse pinda, sõltub suuresti vanematest. Kuid mitte ainult. Palju sõltub sellest, mida sa näed ja kuuled ning milline on sinu suhe vanematesse, sõpradesse, noorsootöötajatesse, õpetajatesse ja milliseid järeldusi sa teed oma senisest elust. Igal juhul on noorus õppimise, leidmise aeg. Arvata võib, et siia kuulub esimese armumise ja pettumuse aeg.

Kuidas mõtestada nooruslikkust elukestvas tähenduses?

Mõte on ikkagi sama.

Kui elurõõm on kadunud, pea kinni korraks ja mõtle. Tuleb tagasi vaadata, kuhu elurõõm kadus. Elu on elamist väärt. Võid komistada ja kukkuda, aga kui lähed rahulikult edasi, mõtled asja üle järele, jõuad selleni, et elu on elamist väärt.

Näiteks lähedase kaotus või raske sündmus on karm, aga see on elu loomulik osa. Minu vanavanematel põles sõja tõttu kaks korda maja maha. Ei nad süüdistanud sõda, teist ega kolmandat, nad säilitasid inimlikkuse. Olen pärit vanavanematelt optimismi, igast asjast on võimalik välja tulla. Põles maja maha, elu ei jää seisma, ehitame uue, ei tohi istuda varemetel. Edasi peab minema.

Millest algab nooruslikkus? Aga terviklikkus?

Nooruslikkus, ka terviklikkus algab liikumisest. See tähendab, oskusest ennast tunda ja olla väljakul vajaliku mängijana, mitte lihtsalt kaasasörkijana. Minu jaoks on sport olnud ikka enesestmõistetav harrastus. Ma ei mõtle selle all tippsporti, see on midagi muud. Ka tippsportlane on midagi muud kui tavaline inimene, kusjuures kaugeltki mitte terviklik.

Nagu ma juba eespool mainisin, terviklikkus algab ka sellest, et inimene võtab vastutuse enda meelelaadi hoidmise eest. Ja nooruslikkus on emotsionaalne tunne, mis väljendub positiivses ellusuhtumises. Siin ei ole kohta õelusele, kadedusele ja teistele negatiivsetele emotsioonidele. Valskust ei tohiks ka olla selle asja juures, rõõm peab olema ehe! Tuleb hea sõber vastu, tunne tema vastutulekust rõõmu, mitte ära mõtle, et peab hakkama temaga juttu rääkima.

Minu jaoks ei ole noorusliku eluviisi saladusi, selline eluviis lihtsalt on mulle meelepärane. Härra Tõnu Ots (dr Noormann) on öelnud: „Me teeme suuri plaane, me oleme harjunud mõtlema suurelt, aga elamise ühikuks on päev. Päikesetõusuga see sünnib ja päikeseloojanguga sureb. Tähtis on see, kuidas ma selle ajaühiku olen hea inimesena elanud.“ Selline on ka minu mõtteviis ja kõik sellest tulenev, ka eluviis.

Kui vaatan vahel vanuse poolest noori inimesi, näiteks minuealisi ja nooremaid, siis nii mõnedki tunduvad olevat juba kuidagi vanad ja väsinud. Kas ka Sina oled miskit sarnast täheldanud?

Ma ei ütleks, et see probleem hõlmab kõiki noori. Lihtsalt öeldes – mõni on vanalt noor, mõni on noorelt vana. See sõltub jällegi inimesest endast.

Minu arvates on põhjuseks ka praegune ebastabiilne olukord maailmas. Aga mitte ainult. Meid on ümbritsemas reklaamide müür, kuhu ka ei läheks või millist teleprogrammi vaataks, reklaamid on nagu tüütud putukad kallal. Praegu enne Riigikogu valimisi on asi eriti hull. Jälle samad lubadused, samad näod plakatitel, erakondadevahelised pusklemised – kõik see jätab minu jaoks kibeda maigu suhu. Elu on näidanud, et paljud lubadused on jäänudki lubadusteks ja pärast valimisi loksub kõik taas endistviisi edasi. Üldjoontes.

Hillar, Sul tundub olevat sama frustratsioon, mis teistelgi noortel.

Ainult et olen sarnaseid lubadusi kuulnud alates Stalinist. Mind häirivad katteta lubadused, need mürgitavad inimest.

Muud reklaamid on oma olemuselt sarnased: osta seda ja osta seda, see teeb puhtaks, see teeb ultrapuhtaks, teise oma ei kõlba kuskile, võrdlemine. Tee telekas, raadio, arvuti lahti, iga viie või viieteist minuti kohta on kuhjaga reklaami. See ju mürgitab meelt, kui kogu aeg topitakse midagi. Olla nagu pidevalt ränga vihmasaju all.

Vihma on vaja, õige. Aga kui ta tuleb nagu oavarrest, siis teeb meele mõrudaks.

Kuidas saab igaüks meist nooruslikkust hoida? Või hoopis luua?

Et midagi luua või ehitada, selleks peab olema kindel vundament. Ei tohiks loota millegi ebamäärase, katteta lubaduste peale.

Kõigepealt tuleb teha ka rahu iseendaga, leida oma tee. Kui inimene on teinud rahu iseendaga, teinud oma eksisammudest vajalikud järeldused, jätnud kõik ebameeldiva selja taha, säilib ka nooruslikkus.

Ja kui vundament on jäänud õigel ajal rajamata, siis peab ikkagi tulema selle juurde tagasi. Vaatama, see vundament on siit auklik ja sealt auklik. Mõtesta enda jaoks lahti, kus oli viga. Siis on kaks asja: kas hakkad parandama või lammutad hoopis laiali, teed uue kraavi, uued saalungid ja teed uue vundamendi. Sa ei pea teda kohe valmis saama, aga vähemalt näed, et seda, mis oli – või sul ei olnudki seda –, saab sel viisil kindlasti parandada, et hakkad ise otsast pihta. Paned oma reeglite järgi uuesti paika. Ega keegi ei saa sulle täies koguses tehagi seda vundamenti, sa pead ise olema selle juures ja toimetama seda ja siis sa näed, kas on midagi valesti või mitte. Ise peab vaeva nägema.

Millised oleksid Sinu soovitused noortele?

Jää iseeneseks, oma mõtetes, oma tegudes.

See aeg, kus elasin mina ja kus elavad tänased noored, neis aegades on suur vahe. Pean tunnistama, et osad noored on nii targad, olen õppinud oma lastelt ja lastelastelt, et mul ei ole võimalik selgitada neile aega, mis oli minu ajal, või sealt soovitusi anda. Kui esitan talle mõne küsimuse, teeb interneti lahti ja vastus on olemas. Mu tütrepoeg ütles, et siis oli kiviaeg, naljaga ütles, aga see näitab seda erisust. Kuid lapsepõlv peaks olema kõigil ilus.

Huvi on teadasaamine, kas tuli kõrvetab, nõges kõrvetab, selle kaudu õpime. Praegu on teistmoodi ajajärk. Kui nutiseadmed hakkavad niimoodi rõhuma, et kaob oma mõtlemine ära, siis on küll kurb. Kui istud Tartu-Tallinna rongi ja esimene asi on nutiseade lahti ja nii kuni Tallinnani, aga vaata korra aknast välja.

Tütar teeb nutiseadmevaba päeva lastele. Tütrepoeg ütleb, et see on kurb päev. Ta ise tunnistab, et on sõltlane. (Hillar naerab – toim)

Põhitõed sünnivad oma eksimustest õppimistest. Küsisin kord tütrelt: „Kas see on õige tegu?“ Minu kõige noorem tütar ütles nõnda: „Isa, ma ei saagi muidu teada.“ Ütlesin ka, et ärge korrake minu vigu, ja vanem tütar ütles: „Paps, me peame ka need vead ära tegema.“ Ema ütles kord pojale, et ma olen sinu pärast nii palju vaeva näinud ja sa käitud valesti. Poeg vastas: „Ema, selle peale oleks pidanud varem mõtlema.“

Põhitõed korduvad läbi ajaloo, need on samad, mis filosoofidel kunagi, käime sissetallatud radu. Kaks head mõtet Sokrateselt noortele oleks ehk: „Ole selline, nagu sa sooviksid näida“ ja „Parem teha natukene hästi kui palju valesti“. Ka kõrgushüppaja ei pane latti kohe kahele meetrile.

Millised oleksid Sinu soovitused noortega töötavatele täiskasvanutele? Mida saavad nemad noortele nooruslikkuse kohta edasi anda?

Noortega töötavatest inimestest mäletan eriti hästi oma eesti keele õpetajat tehnikumi päevilt, proua Mai Väljast. Ta tegi meile kirjandustunnid oma laialdaste teadmistega nii huvitavaks, ta pani meid mõtlema, kaasa rääkima. Tema jaoks polnud tähtis, millist raamatut sa olid lugenud, vaid mida sa sellest teosest oled õppinud, õpetlikku leidnud. Ma arvan, et tänaste noorte juhendajad peavad olema pühendunud, oma ala põhjalikult tundma, tegema arutelud huvitavaks ja teadma, et käskude-keeldudega pole võimalik noori õpetada.

Kõige tähtsam on ilmselt kannatlikkus. Lapsed on ju väga erinevad. Nendega ei pruugigi alati leida ühist keelt, aga oluline on mõista, et nad pole ühe vitsaga löödud.

Sa kirjeldasid justkui noorsootööd! Jagasid Sokratese mõtteteri noortega. Kas tahaksid anda ühe mõtte ka noorsootöötajale?

Miks mitte! „See, kes tahab maailma muuta, peab muutma kõigepealt iseend.“ Oled sa selleks valmis? Võib-olla mõtled, et käin Ararati tipus ära, aga natukene aega pärast ronima asumist enam ei taha käia. See on raske. Kas lähen mäest alla või kogun ennast ja hakkan tasapisi mäest üles minema?


„Ma mõtlen, järelikult olen olemas,“ võttis Hillar arutelu kokku Descartesi sõnadega. Kuid kuskilt sügavalt toreda vestluse soppidest jäi kõlama päris Hillari enda mõte „Säilitada tuleb seda head, mis sul on olnud“. Ja eks ongi nii, et hea hoidmine tähendab ka elurõõmu ja nooruslikkuse hoidmist.

Sisukord

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.

Print Friendly, PDF & Email