fbpx

Tuleviku kujundamine olles osa kogukonnast

Dagmar Narusson, (PhD) Avatud Dialoogi praktik, TÜ ühiskonnateaduste instituudi teadur ja õppejõud

16. detsember 2021

Dagmar Narusson, (PhD) Avatud Dialoogi praktik, TÜ ühiskonnateaduste instituudi teadur ja õppejõud

Igaüks meist vajab elamiseks, ellujäämiseks ja kestmiseks inimsuhete struktuuridesse kuulumise kogemust. Seentel on (maapinnalt) väljapaistmatu niidistik, mis neid igat ühte elus hoiab. Inimestena on meile hädavajalik inimsuhete niidistik. Meil on vaja tugevat ja tuntavat seotuse kogemust. Samavõrd vajame kogemust olla ära kuulatud ja saada vastused. Inimesele ei ole midagi raskemat taluda, kui jääda vastuseta (üksildusse). Vastuse saamine esindab märgatud olemist. Üle maailma otsitakse teadmisi ja oskuseid, mis võimaldaksid praeguses uues ajas (multikompleksses maailmas ja vaadete paljususes) leida pidepunkte ning viise, kuidas erinevate vaadetega inimeste vahel mõistmist ja suhtlust saavutada. New Yorgist Sidneyni on leitud, et uut vaadet olemasolevale olukorrale pakuvad avatud dialoogi meetodi (Open Dialogue Approach) põhimõtted ja rakendusoskused. Kirjutan neist järgnevas osas. Enne veel aga soovin juhtida tähelepanu sellele, et kogukondlikud suhted on inimsuhete niidistiku ehedaim avaldus. Kogukond on justkui maastik, mis saab pakkuda inimesele nelja arenguks, identiteedi kujunemiseks ja eneseväljenduseks vajalikku kvaliteeti. Kogukond on potentsiaali poolest paik olemiseks (place for being), paik tegutsemiseks (place for doing), paik isiksuslikuks arenguks ja kujunemiseks (place for becoming) ning paik kuulumise kogemiseks (place for belonging). Kogukonna parima potentsiaali esile toomiseks vajame oskuseid. Me vajame avatud dialoogi oskuseid ja dialoogilise ruumi loomise võimekust.

Kuulumistunde kogemust pakkuvaid kogukondi on eri liiki. Naabruskonnad ehk geograafilised kogukonnad, nagu piirkonnad linnas, külas jm, on kõige enam tuntud. Kogukonna mõiste hõlmab siiski palju rohkem. Kogukond võib olla asukohapõhine, võib omada teatud seoseid asukohaga, kuid tal võib igasugune seos asukohaga ka puududa. Eelkirjeldatu on osa välistest tunnustest. Tähtsaim on aga teadvustada, et üht inimkooslust saab nimetada kogukonnaks, kui inimeste vahel on suhted, neil on ühisosa (ühised huvid vms), üksteist toetatakse (sel põhjusel saabki öelda, et iga naabruskond pole veel kogukond) ja on aktsepteerimine. Suhted ja retsiprooksus ei pruugi kujuneda iseenesest. Mida komplekssem on maailm, seda enam vajame inimesi, kes suudavad luua dialoogilist mõtteruumi kogukondades ning rakendada avatud dialoogi põhimõtteid. Just heade suhete kujundamine on kogukondades üks suurimaid proovikive.

Doktoritöö (Narusson, 2019) kirjutamise käigus taipasin sügavamalt kui varem, et inimene vajab erinevaid suhteid, kus teda aktsepteeritakse, st suhteid pere, sõprade, sugulaste, mõttekaaslaste, samas olukorras olijate, sama huvitegevusega tegelejate, õpingu- ja töökaaslaste, kuid ka erinevate kogukondadega. Seotus annab palju. Meie identiteet kujuneb nende seotuste taustal. Kogukonnad kui omaette nähtused annavad meile füüsilise ja vaimse ruumi (place and space) olemiseks, tegutsemiseks, kujunemiseks ja kuulumiseks.

Kogukond kui koht olemiseks ja tegutsemiseks. Kui suhted kogukonnas on terved, turvalised ja retsiprooksed, siis saab inimene olla see, kes ta tegelikult on. Loomulikku olemist toetav miljöö loob stabiilsust, rahulikkust, privaatsust, positiivse identiteedi ja eneseväärikuse tunde kujunemise võimalust. Lihtsalt olemist võimaldav looduslik või inimeste loodud keskkond kutsub esile emotsionaalse seotuse tunde ja nii juhtubki, et inimene tunneb, kuidas teatud paigas või ruumis on tal hea olla. Samamoodi on inimsuhete keskkonnaga. Kui inimene kogeb mõistmist, tuge, märkamist, aktsepteerimist, siis ta teadvustab, et ta saab olla see, kes ta on (Doroud jt, 2018). Tegutsemist ehk tegevusi võimaldav kogukond on paik, kus inimene suudab kujundada enda jaoks tähendusliku rutiini, igapäevategevused, tegeleda enesearenguga, hobide ja huvitegevusega, kuid loob ka oma (elu)rütmi, edendab toimevõimekust, kontrolli oma elu üle ja valikute tegemist (Doroud jt, 2018).

Kogukond on isiksuse kujunemise (kellekski saamise) ja kuulumise paik. Doroud jt (2018) kirjutavad, et isiksuse kujunemise vaatest on kogukond tähtis koht, mis arendab lootuse tunnet, võimaldab leida inspiratsiooni, seada endale eesmärke (nt kujundada tervislikku rutiini, seada õpi- või tööelu eesmärke), võimaldab teha enese elu kujundamise seisukohast olulisi avastusi õppimise ja töötamise võimaluste kohta ja on toeks raskustega toimetulemisel. Kogukond on kuuluvustunde kogemise paik, kus inimene tunneb sidet teistega, osaleb ja panustab ning tugevdab seeläbi omakorda kuuluvustunnet. Inimesed hindavad igapäevaeluga seotud lihtsaid kontakte, hubasust, koosolemise kogemust, kuid väärtustavad ka emotsionaalset toetust ja praktilist abi, samuti vastastikuseid suhteid, mis pakuvad tõelisi kohtumisi, rõõmsaid hetki, teise jaoks olemas olemist (Doroud jt, 2018; Vantseenkiste jt, 2021). Kuulumise kogemuse üks avaldumisvorm on vähenõudlik sotsiaalsus, kus saab lihtsalt olla teiste hulgas, kuid pole sundust verbaalselt suhelda (nt pargis jalutades teiste nägemine suhtlemiskohustuseta).

Avatud dialoog annab minu arvates mõnusalt värsket ja inspireerivat vaadet, kuidas dünaamilises (et mitte öelda ülikiiresti muutuvas), multikompleksses ja justkui pidepunktideta maailmas ebakindlust taluda, et mitte üksildusse või eraldatusesse jääda. Avatud dialoog ei ole kõigest meetod, vaid maailmavaade ja põhimõtted. Samas on avatud dialoogi rakendamiseks praktikutel vaja väga põhjalikku, spetsiifilist oskuste treeningut. Avatud dialoogi rakendatakse pere- ja võrgustikutöös, ainult et võrgustik on teistsuguse tähendusega, kui konventsionaalses kirjanduses kirjeldatakse või varasemas praktikas on harjutud nägema. Seega tuleb ka siin alustada parema tuleviku kujundamist mahaõppimisest (unlearning). Avatud dialoogis valib võrgustiku mure keskmes olev inimene ise. Keegi ei ütle ette ehk taustaks on hoopis teistsugune võimusuhe (spetsialist või praktik ei arvagi, et tema teab, kes inimese reaalse võrgustiku moodustavad). Inimene ise annab teada, kes tegelikult tema murest osa saavad ja tema ümber võrgustiku moodustavad. See aga tähendab, et võrgustikus võib olla sõbra ema, heatahtlik naaber, hooliv huviringikaaslane.

Avatud dialoogis oodatakse polüfooniat. See tähendab, et luuakse keskkond, kus üks seisukoht asetatakse teise kõrvale, varem öeldut kunagi ei kinnitata ega lükata ümber, ükski mõte ei jää domineerima. Kujuneb dialoogiline ruum, kus kõrvuti saab eksisteerida palju erinevaid mõtteid, vaateid, väärtuseid. Igaühel on võimalus polüfoonias ise leida mõte, mis teda toetab. Avatud dialoogis väärtustatakse vastamist. Iga inimene ootab vastust ja iga hääl peab olema kuuldud. Avatud dialoogi praktiseerijad mõistavad, et iga inimese sees võib olla erinevaid vaateid ühe ja sama nähtuse kohta ehk et ka inimese sees võib olla polüfoonia, ning seepärast julgustatakse inimest rääkima oma erinevatest (vahel ka vastandlikest) vaadetest näiteks vaktsineerimise kohta. Nii juhtub, et üks ja sama inimene jagab oma pealtnäha vastandlikke seisukohti, st ei ole vaktsineeritud, aga samal ajal ütleb, et ei ole vaktsineerimise vastu. Oluline on mõista, et inimese enda sees on polüfoonia ehk häälte paljusus. Ja mõelge nüüd, kui sisemisele polüfooniale lisandub olukord, kus ühes ruumis on inimesi, kelle on erinevad seisukohad (samal ajal on nende endi sees polüfoonia). Mis siis saab? Avatud dialoogis loob praktikute tiim miljöö, kus on võimalik ükshaaval kõik erinevad vaated välja öelda, sest teatakse, et üks mõte asetatakse teise kõrvale. Jääb kõlama palju erinevaid vaateid, millest ükski ei ole teisest üle. Dialoogilises mõtteruumis on turvaline olla ka vaadetega, millega näiteks mina ei nõustu. Mul ei ole sundust oma vaateid muuta. Küll aga suureneb mõistmine, kui palju erinevaid vaateid võib samal ajal eksisteerida. Kas vaadete paljusus ajab segadusse? Paradoksaalsel kombel ei aja segadusse, vaid suureneb teiste inimeste mõistmine, samuti võime olla inimestega (kellega meid justkui algselt miski ei ühenda) kontaktis. Polüfoonia ja avatud dialoogi kogemusega inimene mõistab ennast paremini ning teab, mida ta tegema peab. Polüfoonias suureneb tolerantsus.

Avatud dialoogi praktikud töötavad alati koos (kahekesi, kolmekesi või keerulistes oludes isegi kuuekesi) ja nende tegevuse peamine eesmärk on saavutada dialoog (mitte muuta inimest). Avatud dialoogis mõistetakse, et me ei kontrolli inimesi ega inimsuhteid ega muutuse saavutamise protsessi. Parim, mis me saavutada võime, on dialoog. Avatud dialoogis ei ütle keegi kellelegi ette, mis ta tegema peab. Juhtub hoopiski nii, et sügavalt kuuldud olemise ning teiste tõelise kuulamise kaudu kerkib igaühes esile arusaam, kuidas just tema saab edasi elada ja tegutseda, mõistagi koos teistega. Avatud dialoog hoiab läbivalt inimestega töös transparentsust ehk läbipaistvust: midagi ei räägita mure keskmes olevast inimesest ilma tema enda ja võrgustiku juuresolekuta.

Kui mõelda, kuidas tänapäeva noori inspireerida ja võimaldada neil kogeda kogukonna tunnet, siis näen mitut võimalust. Noortega tegelejad saavad aidata uuel põlvkonnal mõtestada, kas neil on olemas või kuidas nad saaksid kujundada kogukonda (kogukondi), mis on (loomulikul viisil) olemise, (positiivset identiteeti toetavad) tegutsemise, tõelist kuulumise kogemust pakkuvad ja isiksuse kujunemist võimaldavad paigad. Ära ei tohiks unustada ka seda, et kogukondlikes paikades peaks olema võimalus vajaduse korral olla ka ilma intensiivse suhtluseta. Kui aga mõelda, kuidas seda kõike saavutada, siis tean, et vastuseid leiab avatud dialoogi põhimõtetest ja avatud dialoogi oskuste pidevast rakendamisest. Avatud dialoogi põhimõtete rakendamine toob endaga kaasa sügava muutuse inimsuhetes ja võimaldab inimestel kogeda aktsepteeritud, kuulatud, mõistetud olemist, mis omakorda annab suutlikkuse ebakindlust taluda. Avatud dialoogis nimetatakse seda turvaliseks ebakindluseks. See tähendab, et ma ei tea täpselt, mis homne toob, kuid tean, et olen kuulatud, mõistetud, hoitud ega ole üksi. Koos olles on võimalik ebakindlust taluda nii, et me tunneme ennast turvaliselt.

  1. Doroud, N., Fossey, E., Fortune, T. (2018). Place for being, doing, becoming and belonging: A meta-synthesis exploring the role of place in mental health recovery. Health Place. 2018 Jul; 52:110-120. doi: 10.1016/j.healthplace.2018.05.008
  2. Narusson, D. (2019). Personal-recovery and agency-enhancing client work in the field of mental health and social rehabilitation: Perspectices of persons with lived experience and specialists. (Doktoritöö, Tartu Ülikool). University of Tartu Press.
  3. Vansteenkiste, T., Morrens, M., Westerhof, G. J. (2021). Images of Recovery: A PhotoVoice Study on Visual Narratives of Personal Recovery in Persons with Serious Mental Illness. Community Mental Health Journal, 57:1151–1163. https://doi.org/10.1007/s10597-020-00746-w

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga