Roosa vahukomm tindis ehk maailm kogukonnas

Henri Tajfeli sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt mõjutavad inimese arusaama iseendast ning tema käitumist ja hoiakuid suhted inimrühmades, kuhu ta kuulub. Need rühmad võivad põhineda sealjuures huvidel, etnilisel kuuluvusel, religioonil, sool jne. Indiviid võib muidugi kuuluda mitmesse rühma korraga, kuid sama sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt avaldavad enam mõju rühmad, millega tuntakse tugevat emotsionaalset seost.

Samamoodi toimivad ka kogukonnad, olgu need geograafilisest asukohast lähtudes moodustunud rühmad või huvipõhised sõpruskonnad. Üks Karlova elanik võib tunda lähedasemaid suhteid selle linnaosa kogukonna kui oma perega ja panustada ka suurema osa vabast ajast just sinna kogukonda, mitte oma sünnikohta. Sotsiaalne identiteet kujuneb välja suhetega, mis tekivad eri eluetappides.

Roosa vahukomm tindis

Mõned aastad tagasi käisin magistriõpingute raames tegemas vaatluseid Metsatöllu kontsertidel, et paremini mõista metal-kogukonda. Enne arutasin tuttavaga, kes oli rohkem rühma olemusega kursis, kas peaksin end kuidagi sobivamalt riietama või kindlal viisil käituma. Tema selge sõnum oli, et tule, nagu oled, sest nii nad respekteerivad sind rohkem. Nii ma läksingi roosa mantli ja salliga, blondid juuksed lehvimas, ja pidin tõdema, et eristusin silmanähtavalt. Roosa vahukomm tindis oleks ehk kõige tabavam võrdlus.

Iseenda identiteedi defineerimine ei tulene muidugi ainult nendest rühmadest, mille osana end näeme. See tuleb ka nendest, millega vastandume – metal-kogukonda ma ilmselgelt ei kuulunud, aga see teadmine on ka väärt iseenese mõistmisel. Ma ei jäänud selles seltskonnas märkamata, vaid tõmbasin tähelepanu ja raputasin omamoodi dünaamikat, mis oli aastate jooksul juba välja kujunenud. Mingi osa minust loodab siiamaani, et keegi kontserdil osalejatest küsib teiselt: „Mäletad seda imelikku tüdrukut roosas mantlis?“

Kui kanda samad mõtted üle näiteks Sangaste, Adavere või Kärdla noorsootöösse, siis üks huvitavamaid viise seda sama efekti näha on tuua väikesesse omavalitsusse mõni välisvabatahtlik, kes esitab vahel mõneti elementaarseid ja ehk isegi lapsemeelseid küsimusi neile, kes on kogukonnas viibinud juba aastaid. Alates sellest, miks on külapood põhiline kogunemiskoht, ja lõpetades sellega, miks kõik nii palju kartulit söövad. Kui toome oma kogukonda kellegi uue, peame korraks täiesti uuesti mõtestama selle, miks hoiame teatud traditsioone või norme. Samas soovib ka uus tulija olla märgatud ja hiljem ka meenutatud ning jätta maha jälje oma maailmast.

Vabatahtliku teenistuse kohta 2017. aastal tehtud uuring on näidanud, et osalejad panustavad kohalike kogukondade suutlikkusesse ja tugevdavad kodanikuühiskonda. Sageli annab rahvusvaheline vabatahtlik ka kogukonna liikmetele võimaluse kogeda midagi, mida nad enne kogenud ei ole. Alustades millestki nii lihtsast nagu Vahemere toidu proovimine või viies näiteks kohaliku omavalitsuse sinnamaani, et muudetakse vaatamisväärsuste kirjeldused mitmekeelseks. Väikesed muutused kogukonnale võivad olla suured teod ühele indiviidile.

Kogukond maailmas

Kui Euroopa noorte eesmärgina on välja toodud kaasav ühiskond, siis Eesti noortevaldkonna arengukava 2021–2035 seab üheks eesmärgiks noorte aktiivseks kodanikuks olemise võimestamise. Mõlemad eesmärgid nõuavad seda, et noori kogukondades märgatakse ja luuakse võimalusi (või tingimusi) uute ideede elluviimiseks. Siinkohal on oluline, et ka noorsootöö ei jääks üksikuks saareks, vaid looks aktiivselt seoseid kohalike kogukondadega.

Noorsootöö toetab oma olemuselt avatust ja mitmekesisust ning sellise mõteviisi viljelemine ka kohalikes kogukondades on erakordselt tähtis. Metafoorilisemalt edasi mõeldes võib öelda, et noorsootöö on noore jaoks kui sild kogukonnast maailma ja vastupidi. Üle 15 aasta tagasi toimus Võrus esimene jõululaat, mille idee algatajaks oli tegelikult teenistusel olnud vabatahtlik, kes pakkus Saksamaal levinud traditsiooni välja ka Lõuna-Eesti väikelinna. Kohalik omavalitsus võttis idee rõõmuga vastu ja kuigi vabatahtlik on juba eluga edasi liikunud, siis laat on jäänud ja saanud osaks tavapärasest aastarütmist.

Seega tasub vahel mõelda, milline on noorsootöö roll tegelikult ühe kogukonna ja maailma ühendamisel. Alustama ei pea ilmtingimata rahvusvahelise vabatahtliku võtmisest, vaid piisaks ehk sellest, kui vaadata korraks ise või koos noortega otsa kogukondadele, kuhu kuulutakse, ning mõelda, kuidas need toimivad ja töötavad. Juba sellest lihtsast mõttevahetusest võib tekkida idee, mida võiks parendada.

Kommentaar

Kadi Laaneots, innovatsiooni ja rahvusvaheliste suhete juht, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus

Anett selgitab oma artiklis väga hästi, et ühte kogukonda kuulumine ei tähenda sugugi seda, et tuleb oma identiteedist loobuda või justkui kohalikku massi sulanduda. Vastupidi, just need maailmarändurid, kes ühest kultuuriruumist teise liiguvad ja enda elu mingiks ajaks uues kogukonnas üles seavad, aitavad tihtilugu kogukonda mitmekülgsemaks arendada ning juhivad tähelepanu kitsaskohtadele, mis siiani võivad olla jäänud märkamatuks.

Seda on väga hästi näha eriti vabatahtlike puhul, sest paljud neist hakkavad vabatahtlikuks just soovist anda enda panus uues keskkonnas ja tutvustada oma kultuuriruumi. Avatud noorsootöö toimib põhimõttel, et see on kättesaadav kõigile, seadmata mitte ühtegi piirangut, ning toimib puhtalt vabatahtlikkuse alusel. Välisvabatahtlikele on see tihtilugu võõras kontseptsioon, millega puututakse esimest korda kokku teenistust alustades ja noortekeskuste tegemistega tutvudes. See toob aga kaasa just need samad kohati elementaarsed küsimused, miks üks või teine asi on nii või miks seda, teist ja kolmandat ei ole. Paljudele üllatuseks kerkivad aga nii esile ka küsimused, millele kohalik noorsootöö või kogukond ei oska vastata, sest sellele ei ole näiteks siiani mõeldud.

Nii võib öelda, et vabatahtlikud tulevad kogukondadesse sõna otseses mõttes maailma päästma, sest nende poolt ja nendega koos loodud projektid tõstatavad selles väikeses kogukonnas küsimuse, mis on need maailmas aktuaalsed probleemid, mis ka meie kogukonda puudutavad. Näeme, kuidas sallivuse juturing kaasab huvilistena ka lapsevanemaid, kuidas neli vabatahtlikku kirjutavad noorte omaalgatusprojekti, et viies kogukonnas taaskasutuseteemalisi töötubasid korraldada ning seeläbi noorte teadlikkust keskkonnakriisist suurendada, kuidas kultuuriline erinevus algatab vallavalitsuse tasandil arutelu, mis päädib sisulise muudatusega kogukonnas, ja palju muud. Ja just nii kogukonnapõhiselt tegutsedes on näha need muutused, mis väikest kogukonda maailmale justkui lähemale toovad.

Sisukord

• Sissejuhatus 
• Tuleviku kujundamine olles osa kogukonnast, Dagmar Narusson
• Heaolu mõõtmed, Monika Kezaite-Jakniūnienė
  • kommentaar Marit Kannelmäe-Geerts
• Kogukonnasaar keset Läänemerd – kogukond ja noorsootöö Hiiumaal, Kaie Pranno
  • kommentaar Triini Viks
• Another now, another how ehk kuidas teistsuguse lähenemise kaudu jõuda teistsuguste lahendusteni?, Ülly Enn, Vasileios Kostakis
• Noorte osalus 2021+. Kuidas saame areneda, Jaan Aps
• Roosa vahukomm tindis ehk maailm kogukonnas, Anett Männiste
  • kommentaar Kadi Laaneots kommentaar
• GUTSY GO – teeme rahu nähtavaks!, Eneli Meresmaa 
• Projektipõhised kogukonnad ja kogukondade projektid noortevaldkonnas, Anni Tetsmann
• Noorsootöötaja kui kogukonna looja, Maret Lepiksaar 
• Noorsootöö kutseala kogukond, Maria Žuravljova 
  • kommentaar Maria Lazutina
• Kuidas luua noorsootöötajale kogukond?, Riin Luks ja Bärbel Salumäe
• Kogukonnaharidus – müstiline võõras või noorsootöö nägu?, Lii Araste
• Hariduse tulevikku tasub otsida tänasest!, Triin Noorkõiv ja Piret Jeedas 
• Kuidas mõtestada end looduskeskkonna osana?, Regina Soobard

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.