Kalevi Kull, bioloogia ja semiootika õppejõud
Kes on terviklik? See on ometi oluline omadus, inimese eesmärk. Olen ma tervik? Mis on need omadused, mis teevad terviklikuks?
Polegi ehk keeruline: ole hea, tegus, rõõmus, aus, saa endaga täielikult hakkama. Ole oskustahteline. Kas midagi veel?
Ameeriklane Henry David Thoreau tundis, et tal on linnas elades just sellest puudus, ning võttis kätte ja läks 1845. aasta suvel kaheks aastaks üksi maale elama. Nii üksi, et otsustas enda söögi ja muu tarvilise eest päris ise hoolt kanda. Waldeni järve ääres, kuhu ta ehitas väikese palkmaja, kasvatas ta endale ube toiduks, kogus kütet toa soojendamiseks, tegi süüa, parandas riideid. Õppides nii iseendaga üleni toime tulema, ennast tervena hoidma, avastas ta, kui palju rõõmu see hakkamasaamisele ärkamine võib anda. Tõelise terviklikkuse tunde. Thoreau pidas päevikut ning kirjutas oma mõtteist ja kogemustest raamatu. Sellest teosest – „Walden ehk elu metsas“ – sai ökoloogilise elamisviisi õpetuse klassika. Raamat on ilmunud ka eesti keeles (1994 ja 2021). Soovitan väga lugeda. Ses on palju äratundmist.
Iseseisvus on kindlasti üks terviku tunnus. Iseseisvus oskusena enda igapäevavajaduste eest hoolitseda. Osata süüa teha ja ka toitu kasvatada, kütta ja ka küttematerjali ette valmistada, riideid parandada ja tarvidusel ka õmmelda, tööriistadega ümber käia ja neist lihtsamaid ka valmistada. Ilma et õhtul võhm väljas oleks. Esmatarvilikke asju ise teha, kriimustusi või haavu ravida. Kehasoojust hoida, mis on põhiline, nagu ta ütleb. Tervik on see, mis ennast ise alal hoiab.
Need on oskused, mida tänapäeval õpetatakse niinimetatud ellujäämiskursustel. Ent väga pikka aega, kuni XX sajandi alguseni, oli see enamiku inimeste igapäevane elu ja oskus, millest nüüdseks linnastunud inimesed on sedavõrd võõrdunud, et vajavad õpetust kui millestki äärmuslikust – kui tingimustest, millesse sattudes tuleb püüda sealt „ellu jäädes“ ruttu tagasi linnavarju saada. Oludesse, kus ei peaks kõike ise tegema. Ehk oludesse, kus ei olda päris tervik.
Niisiis, terviku üks tähtis omadus on endaga võimalikult ise hakkamasaamine. Selleks on tarvis hulka käelisi oskusi ja teadmisi, iseenesest üpris lihtsaid, millest igaühel, ka linnas elades, rõõmu ja kasu on. Osata süüa teha – ka ilma mikrolaineahjuta, koristada – ka ilma tolmuimejata, riideid parandada ja pesta – ka ilma pesumasinata, ümbrust valgustada – ka ilma elektrita. Milleks seda vaja on, kui tehnika kõik ära teeb? Kui ilma tehnikata ei oska, siis see tähendabki, et tervikust on osa ära antud, ühekülgseks jäädud.
Peale käeliste oskuste käivad terviklikkuse ja iseseisvuse juurde ka vaimsed oskused. Olulisim neist on oskus oma harjumusi juhtida. Igasugu harjumused on kerged tekkima, mõned on head, mõned mitte, ja siis ollaksegi nonde küüsis.
Õppimistahe muidugi ka. Täiustumistahe. Päris täiuslik ei olda ju kunagi, aga püüd selles suunas on oluline. Märgata enda puudusi ja õppida neist üle saama. Tegelikult iga elusolend teebki nii, otsib-leiab lahendusi, olemata sellest teadlik – organismiks nimetataksegi tervikut. Inimene teadlikuna võiks siis samuti.
Elusolendite ja elukoosluste arengus on väga üldine iseeneslik suundumus suhete parema kokkusobivuse poole. Kui rakkude või organismide kooslust miski ei lõhu, siis vastastikune sobivus ja ühtaegu ka mitmekesisus tasapisi suureneb. Seda võib kutsuda kokkusobivuse suurenemise reegliks. Kokkusobivamaks kujunemine on seesama mis seesmiselt ilusamaks saamine. Nõnda ongi, et vana mets on seest kaunim. Pea kõigil olendiliikidel käib tasapisine täiustumine, ilma et nad seda ise teaksid. Ole sa vihmauss või orav või pääsuke – oma kauakestnud pärismaises ümbruses on nad täiuslikud, iga ilmaga, ööl kui päeval, kooskõlas ümbruse ja oludega. Inimesega on lood veidi teisiti: küll on meiski olemas isetahtsi ilusamaks-paremaks-tervikumaks saamise suundumus, ometi saame teadlikult ka vastupidist teha – harmooniat rikkuda. Siis, kui ei hooli.
Mu terviku suurust iseloomustab see, millest ja kellest ma hoolin. Mina piiresse jääb parajasti kõik, mis võib valu teha. Mida rohkemast hoolime, seda suuremad oleme. Kui hoolime oma kehast, siis oleme oma keha suurused. Kui hoolime kogu oma perest, siis olemegi terve pere suurused. Ent meil võib olla valus ka siis, kui midagi on halvasti meie tuttavatega – see tähendab, et nemadki kuuluvad selle „minaterviku“ sisse. Kõik, millesse me suhtume nagu iseendasse, moodustab terviku. Sinna võivad kuuluda ka loomad ja taimed mu ümber – minu ökosüsteem. Niimoodi võib mina paremaks saades järjest suurem olla. Võib kasvada koguni terve oma maa suuruseks, Eesti suuruseks, kui kõik see, mis sel maal pahasti, muret teeb. Ja lõpuks võib ühtida kogu Maaga, kui hoolimismeelt jagub. Siis on lootust, et jääbki ehk kogu biosfäär – meie ise – end alal hoidma. Tervikuna. Tervena.
Oma kehaosade vastu ei olda kuri, varbaist või vahelihasest halvasti mõelda oleks absurdne. Niisama siis kõigest, mis-kes on meie. Hästi mõelda kogu kooslusest.
Võib uskuda, et teie ja nendega on samamoodi. Kui nii, siis olen mina osa teist, osa neist. Osa oma sõpradest, osa oma ökosüsteemikaaslastest. Igaüks võib igaühe osa olla. Nii ongi päris tervik, nii on loomulik.
Mu tuttav India õpetaja Jinan Kodapulli on vaadelnud, kuidas areneb laste ilumeel külas, kus pole kooli ja kuhu lääne kooliharidus pole jõudnud. Lapsed õpivad seal oma kogemustest, teevad ise omale mänguasjad ja leiutavad tegevusi. Nende tähelepanuvõime, oskuste omandamine, loovus, kokkukuuluvus ümbrusega ja ilutaju on imetlusväärsed. Mis jääb siis noorsootöötajal teha? Mis on õpetajaks olemise tuum?
Mõeldes nii või teistpidi, ikka jõuab selleni, et … eeskuju olla. Kuidas sa õpetad terviklikkust, kui ei mõista ühekülgsusest, vastuolulisusest ja tasakaalutusest üle saada ehk neile rohtu leida? Mille muu kaudu siis iseseisvat arengut toetada?
Terviklikkuse olemus on väga üldises mõttes esteetiline. Tervik ongi ilus.
Rõõmsat päeva, head kaaslased!
Teie Kalevi Kull
Sisukord
- Sissejuhatus – terviklikkuse mõtestamise mäng
- Terviklikkuse taotlusest, Kalevi Kull
- MIHUSe väljakutse: essee teemal „Terviklik noor“
- Kuidas noortega „Surmatantsu“ mõtestada?, Kerttu Palginõmm
- kommentaar Annika Laats
- Nooruslikkus tuleb luua noorelt! Aga saab ka hiljem, Hillar Käsper ja Laura Välik
- Miks keskkonnahoid on iga noortega töötava inimese vastutus? veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
- kommentaar Ketlin Sults
- Noored taastavas õiguses – mitmekülgne kogemus, Annegrete Johanson
- kommentaar Reelika Ender
- Noorsootöötajaks kujunemise ja olemise teekonnad, Ilona Rannala
- kommentaar Marit Kannelmäe-Geerts
- Noorsootöö ja jagatud suutlikkus, Kristi Jüristo
- kommentaar Asso Viiding
- Tantsuhuvihariduse mõju noore kujunemisele, Inna Sulg
- kommentaar Alo Lõoke
- Noore arengut toetab terviklik lähenemine, Tiina Saar-Veelmaa
- Noorte omaalgatus kui HOOG tulevikutegijatele, Riin Luks ja Kristiina Valk
- kommentaar Karoliine Aus
- Uus pagulaskriis ja noorsootöö: ülemaailmsed väljakutsed ja globaalne solidaarsus, Julia Dem
- Deepfake ehk süvavõltsingud, Eneli Kindsiko
- kommentaar Avar Pentel
Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.
