fbpx

Projektipõhised kogukonnad ja kogukondade projektid noortevaldkonnas

Anni Tetsmann, Euroopa Solidaarsuskorpuse koordinaator

16. detsember 2021

Anni Tetsmann, Euroopa Solidaarsuskorpuse koordinaator

Noorsootöötajad seisavad silmitsi mitmesuguste põnevate ja proovilepanevate ülesannetega. Tänapäeval on väga palju võimalusi, kuidas noorte igapäevaelu rikastada ja seeläbi nende isiklikku arengut toetada. Need niidiotsad võivad vahel tunduda kättesaamatud, sest tuleb ise väga palju pingutada, et see võimalus koju kätte tuua. Samas olukorras on meie noored, kelleni jõuavad uksest ja aknast pakkumised – osale, kirjuta projekt, lahenda enda jaoks oluline mure jne. Ja kuigi tegemist on tõelise väljakutsega, siis on palju noori ja nende toetajaid, kes võtavad selle vastu. Siinkohal tuleb mängu tugisüsteem – üksi suurt asja teha ei jõua, mistõttu kaasatakse sõbrad ja kolleegid ning leitakse koostööpartnereid ümbritsevast kogukonnast.

See kogukond võib olla füüsiliselt väga lähedal, näiteks ühe küla või piirkonna elanikud, aga kogukond võib kokku saada ka virtuaalselt ühise huvi või mure põhjal, näiteks temaatilised Facebooki grupid või Youtube’i videokanalite kommentaariumid. Nii või teisiti tullakse kokku ühise eesmärgi või huvi nimel. Kui hakatakse üheskoos lahendama konkreetset probleemi, siis üks võimalus on seda teha tähtajalise projektiga. See tähendab, et kindlaksmääratud aja jooksul viiakse ellu kokku lepitud tegevusi. Projekte on lühemaid ja pikemaid, vahel elavad need pärast ametlikku lõppu edasi, vahel mitte.

Üldjuhul on soovitud eesmärgid konkreetsed ja sihitud, osa suuremast lahendusest, näiteks programmi Noortekohtumised projektid, mille raames tegutsevad koos Eestis elavad eri emakeelega noored, toetavad „Sidusa Eesti arengukava 2021–2030“ eesmärkide saavutamist. Iga projektitaotluse puhul tuleb vajalikkuse selgituse juures luua ka veidi laiemat tausta ja just nii mõeldaksegi läbi, kuidas projekt mõnda suuremat muret lahendada aitab. Meenub Michael Franti mõte „When many little people in many little places do many little things then the whole world changes“ (kui paljud väikesed inimesed paljudes väikestes kohtades teevad palju pisiasju, muutub kogu maailm). Iga projekt – ükskõik kui suur või väike, pikaaegne või lühike – aitab maailma muuta. Seejuures on mõistlik alustada just enda lähedalt, mitte püüda ühe projektiga näiteks kogu kliimaprobleemi lahendada. Võttes suure mure väiksemateks tükkideks, saab selgeks, millest alustada.

Noortel ja noorsootöötajatel on hulk võimalusi, kuidas iseenda ja kaaskondlaste jaoks kogukonnas esinevat probleemi lahendada. Kuidas ikkagi leida enda jaoks see kogukond, kellega koos muutus ellu viia? Esialgu tasubki mõelda sellele, kes on iga päev sinu ümber, ja jagada oma mõtteid nendega. Lisaks võib uudistada internetiavarustes ning uurida, mida ja kuidas on huvipakkuvas valdkonnas juba tehtud ning kes on need tegijad olnud. Sotsiaalmeediakanalid saavad olla abiks meeskonna loomisel: oma mõtet jagades on sarnase huviga inimestel võimalik endast märku anda. Nii saab kujundada enda väikese tiimi ja seejärel välja selgitada, millises kogukonnas muutus toimuda võiks.

Üldises plaanis on kerge end paigutada kodukandi kogukonda, sest geograafiline asukoht määrab, kuhu kuulutakse. Siiski on meil kõigil võimalus kuuluda veel paljudesse muudesse kogukondadesse, mis võivad koos püsida lühemat või pikemat aega. Noortevaldkonnas on väikeste kogukondade tekkimine, kadumine ja kasvamine loomulik. Noortekeskuste ja -ühingute ümber kujunevad pikemat aega kestvad kogukonnad, kuhu kuuluvad noored, kohalikud elanikud, üldharidus- ja huvikoolid ja muud võrgustikuliikmed, kes aitavad piirkondliku noorsootööd ellu viia ja arendada. Need kogukonnad on seotud sotsiaalse struktuuriga, mille ankruinstitutsiooniks on noorsootööasutus. Selle kogukonna liikmed on ajas muutuvad (noored ja võrgustikuliikmete esindajad vahetuvad), aga kogukond ise jääb tänu ankrule kestma. Noorsootöötajad on ühendatud eriala kaudu ning kuuluvad noorsootöötajate kogukonda, mis püsib samuti kaua ja kasvab ajas, kuna lisandub üha uusi liikmeid ja projekte. Samal ajal rikastavad noorsootöö valdkonda mitmesugused huvipõhised kogukonnad, mis toovad kokku ühise huviga inimesed ja tegutsevad tihti projektipõhiselt.

Projektide raames kestab tegevus kindlaksmääratud aja ja selle jooksul kokku tulnud inimrühm võib pärast projekti lõppu laiali minna. Samas võivad projektipõhistest kogukondadest välja kasvada üha uued ja teistsuguse ühenduvusega kogukonnad. Lühiajalise projekti puhul tullakse kokku teatud aja jooksul ning lahendatakse selgelt piiritletud muret. Näiteks Erasmus+ noortevahetustes on fookustegevus noorte ühe-kahenädalane kokkusaamine, mille jooksul jagatakse kogemusi, uuritakse kindlat teemat ja keskendutakse isiklikule arengule. Ühes noortevahetuses osalejad ei moodusta kaua kestvat kogukonda, aga Erasmus+ programmis osalejana saavad nad osaks suurest rahvusvahelisest Erasmuse kogukonnast. Sellise projekti jooksul arendatakse rahvusvahelist koostöövõimekust ja seatakse alus kogukonna tekkeks. Ühest noortevahetusprojektist võib välja kasvada mitu uut projekti, mille elluviijateks on noored ja noorsootöötajad, kes osalesid esialgses projektis. Uutesse projektidesse kaasatakse üha uusi osalejaid, kel on potentsiaali uusi projekte algatada. Samas ei pruugi igast noortevahetusest midagi uut välja kasvada ning see võibki jääda ühekordseks kogemuseks. Osalejad hoiavad mõnda aega pärast omavahelist kohtumist tihedalt ühendust, aga aja jooksul see kontakt hajub.

Rahvusvahelises lühiajalises projektis osaledes võib ilmselt mõista, et need kontaktid ei pruugi kestma jääda, sest eesmärk ei olegi pikaajalise kogukonna loomine. Kui aga soovitakse luua püsiv kogukond, näiteks kohalik koostöövõrgustik, ja see pärast paari kohtumist laguneb, siis läheb meel nukraks. Sellest nukrusest saab üle, kui mõelda rahulikult läbi, mis võis kestma jäämist takistada ning kas ehk saigi lühikese ajaga olulisemad valupunktid läbi arutatud ja lahendatud. Tähtsaim, mis sellest kogemusest kaasa võtta, on kontaktid. Liikmetega on kokku saadud, kuulatud nende mõtteid ja huvisid ning arutatud probleemi, mille lahendamiseks kokku tuldi. Neid kontakte saab kasutada edasises tegevuses. Näiteks ei pruugi kohaliku lillepoe juhataja näha vajadust arutada noorte riskikäitumist, aga võib tulevikus pakkuda malevlastele tööd.

Projektipõhiste kogukondade puhul määrab kogukonna eluea projektifond, kust taotletakse toetust tegevuste elluviimiseks. Seega on mõistlik enda jaoks läbi mõelda, kuidas probleemi lahendada ja kui kaua selleks võiks aega kuluda. Kindlasti tasub tutvuda eri projektifondide võimalustega, et enda jaoks selgeks teha, millise toetuse abil oma idee ellu viia. Ideed arendades tasub mõelda ka jätkusuutlikkusele ehk kas ja kuidas on võimalik projektiga midagi algatada ning pärast projekti lõppu tegevusega jätkata.

Näiteks viis noorterühm Clayful ellu solidaarsusprojekti „Mul on savi!“, mille raames remontisid noored ise osa vanast hoonest ja lõid sinna koolitusruumid, kus korraldasid savitöötube. Nendes töötubades osalesid noored ja elukogenud liikmed kohalikest omavalitsustest, nad jagasid muresid ja rõõme, leidsid uusi sõpru ning meisterdasid savist esemeid endale või kingituseks. Selle projekti eesmärk oli kohaliku kogukonna vaimse tervise toetamine, millega noorterühma hinnangul kenasti hakkama saadi. Savitöötoad olid üles ehitatud tegevusteraapia põhimõtetele ja toetasid osalejate omavahelist suhtlust. Projektijuht Helena rääkis, kuidas töötoas üksikud inimesed endale sõbrad leidsid ja suhtlema hakkasid. See projekt toimus ajal, mil paljud meist olid kodudes ja näost näkku suhtlemist oli vähem. Nüüdseks on projekt lõppenud, aga Clayfuli kogukond toimetab endiselt – kasutatakse renoveeritud ruume ja korraldatakse koolitusi. Ühise huvi põhjal kokku tulnud noored, kes leidsid üksteist Instagrami postituse kaudu, plaanisid projekti käigus aasta jooksul kahe valla kogukonnad kokku tuua, pakkudes ühist tegutsemisvõimalust. Nähtavasti toimis see nii hästi, et projekti lõpp ei tähendanud kogukonna koos tegutsemise lõppu, vaid kogukond käib endiselt koos ja toetab üksteist.

Selle projekti puhul oli tegemist ühes geograafilises paigas asuva kogukonnaga – naabervaldade elanikud, kes leidsid projekti käigus loodud ruumiga koha, kus koos käia. Samas võib kogukonnana silmas pidada kogu koduriigi kodanikke. Täpselt nii tegid tudengid, kes on n-ö maale toonud ehk Eestis laiemalt tutvustanud käemärki, millega abivajadusest märku anda. Solidaarsusprojekt „Viibe“ ühendab projekti eestvedajaid, kes soovivad juhtida tähelepanu n-ö vaiksele vägivallale ja murda hirm abivajadusest märku anda. Käemärgi abil saab seda teha sõnadeta. Nüüdseks on projekti käigus valminud video, mis levib sotsiaalmeediakanalites, ning korraldatud on infotunde, kus käemärgist lähemalt räägitakse. Projekt veel kestab ja plaanid on suured. Muu hulgas on projektitegijad kohtunud PPA ennetusvaldkonna spetsialistidega, et meie ühiskonnas suurem positiivne muutus esile kutsuda – märgata vägivalda ja see lõpetada.

Mõlema näite puhul on projekti alustalaks kogukonnas – olgu see siis kitsam asukohapõhine või laiem riikliku tasandi kogukond – ilmnenud vajadus. Soov kogukonnas muutust esile kutsuda ja liikmete jaoks midagi positiivset teha on kaunis. Vaja on vaid natuke julgust ja mõttekaaslasi. Iga elluviidud projekt parandab Eestis mõne kogukonna elu-olu. Tuleb vaid välja mõelda, mille pärast kogukonna süda valutab, ja tegutsema asuda. Meie esimene president Lennart Meri on öelnud „Inimene toimib edukalt ainult niisuguses keskkonnas, mille põhjuslikke seoseid ta mõistab või arvab mõistvat“. Seega julgustan kõiki mõtlema muredele, millega silmitsi seistakse, ning uurima lähemalt neid tohutuid võimalusi, mida pakutakse oma kogukonna arendamiseks ja toetamiseks. Iga suur muutus saab alguse esimesest sammust.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga