Noorte osalus 2021+. Kuidas saame areneda

Noortevaldkonnas, Eesti ühiskonnas ja kogukondades leidub teemasid, mille käsitlemine jääb tihti üldsõnaliseks hoolimata sellest (või just selle tõttu), et tegemist on väga oluliste ja kõikehõlmavate küsimustega.

Taolisteks teemadeks on näiteks noorte osalus ja omaalgatus, aga ka noorte hääle kuuldavus, kuulmine ja kuulda võtmine. Just nendele teemadele aruteluringis keskendutigi ning terminitele lisandusid nimed ja näod koos isiklike kogemuste ja vaatenurkadega.

Noore teekond osalemiseni või millegi algatamiseni saab alguse võimalusest. Näiteks Elizaveta astus keskkoolis õpilasesindusse. Alguses oli ta selle liige, hiljem sekretär ja seejärel juba juht. Sealjuures avastas Elizaveta, et talle meeldisid nimetatud rollidega kaasas käivad ülesanded: dokumentide korrastamine, tagasisidestamine ning protsesside ja inimeste juhtimine.

Oma eelistuste ja tugevuste äratundmine aitas teha valikuid ka peale kooli lõpetamist. Elizaveta läks õppima noorsootööd. Õpingute vältel oli ta aktiivne ka ülikooli kultuuriklubis ja tudengite otsustuskogus ning jõudis lõpuks üliõpilaskonna eestvedajaks. Praegu töötab ta magistriõpingute kõrvalt Eesti Noorteühenduste Liidus juhatuse liikmena ja panustab muu hulgas tugevalt kommunikatsioonivaldkonda.

Elizaveta teekond paistab vähemalt kõrvalt vaadates sirgjoonelisena: ta liikus õpilasesindusele omase väiksema tegutsemisvabaduse ja vastutuse juurest üha enam proovile panevate ülesanneteni, kasutades sealjuures võimalusi, mida on noorte osaluseks eri haridustasemetel loodud. Samas rõhutas Elizaveta, et tema positiivset kogemust õpilasesinduses tegutsemisel mõjutas suurel määral koolidirektor, kes küsis alati ka õpilaste arvamust ja kaasas neid otsustesse.

Karoliine seevastu jõudis aktiivse tegutsemiseni otsekui juhuslikult. Nimelt kuulis ta 7. klassis õppides juhtumisi pealt huvijuhi vestlust koolikaaslasega Pärnu linna noortekogul toimuva sügiskoolituse kohta. Ehkki Karoliinel polnud aimugi, mida noortekogu üldse tähendab, tärkas temas parasjagu eneseotsingute etapis olijana koolivälise võimaluse vastu hetkega huvi. Ta liitus vestlusega ja ütles, et tahaks samuti koolitusele minna. See võimalus Karoliinele antigi. Kohale jõudnud, sai talle kohe selgeks, et tegemist oli oma inimeste ja oma valdkonnaga! Ehkki Karoliine kokkupuude osalustemaatikaga oli tema jaoks esmakordne, kandideeris ta juba esimese päeva õhtul edukalt pressiesindaja ametisse ning jätkas noortekogus tegutsemist ka peale sügiskoolitust.

Ka Karoliine jaoks oli tegemist esimese sammuga pikemal teekonnal, mis viis teda muu hulgas Eesti Õpilasesinduste Liitu. Temagi mõistis, et noortevaldkonnas tegutsedes sobivad talle just juhtimisega seotud rollid. Nimelt meeldivad Karoliinele süstematiseerimine ja teiste jaoks võimaluste loomine ning noortele mitmesuguste tegutsemismeetodite pakkumine. Nüüdseks on Karoliine noorsootöötaja ja Pärnus noorte vabaajakeskuse arendusjuht. Samal ajal õpib ta ülikoolis noorsootöö korraldust. Karoliine on aktiivne ka enda algatatud noorsootöö mittetulundusühingus.

Kui Karoliine teekond sai alguse kahe inimese vestluse pealt kuulmisest, siis Annabel jõudis Viljandi Kunstikompoti korraldajate hulka samuti tänu juhusele. Nimelt märkas ta Facebooki grupivestluses kutset tulla nimetatud üritusele vabatahtlikuks. Annabel oli Kunstikompotil just eelnenud aastal osalenud ning saanud sealt hulganisti positiivseid emotsioone ja impulsse isiklikuks arenguks. Seega mõtles ta paar päeva ja andis endast märku: „Jah, olen valmis panustama!“ Korraldustiimis sai Annabel endale töötubade organiseerimise rolli.

Senini oli Annabel joonistamise ja kunstiga ka laiemalt tegeleva noorena osalenud aktiivselt mitmesugustel konkurssidel ja võistlustel, mille raames tegutsemine seisneb individuaalses pingutuses. Nüüd avastas ta, et üheskoos asjade ette võtmisel on samuti suuri plusse. Rühmas tegutsedes tajus Annabel, et sedasi on lihtsam ja toredam asju korraldada. Suuremate ettevõtmiste puhul üksi paratamatult igale poole ei jõua ja kõike kontrollida ei suuda. Kui üritus on aga läbi saanud, on õnnelik kogu tiim ning positiivsed emotsioonid tunduvad veelgi võimsamad.

Lisaks tajus Annabel, et loomeisikule kuluvad korraldamise ja tiimitööga seotud kogemused hiljem marjaks ära, ükskõik kas töötada tuleb kollektiivis või suheld eri osalistega vabakutselisena. See aitab välja tulla loomeinimestele tavapärasest individuaalse loomise tsoonist, kus kõik ideed ja plaanid asuvad vaid enda peas.

Noorsootöötaja Mai on aga inimene, kes aitab anda noortele võimalusi osaleda ja tegutseda. Ta juhendab Laagri robootikaringi, kus käivad 7–12-aastased lapsed. Maid köidab huvihariduse kui tavapäraselt formaalõppega sarnaneva ja teatud juhtudel pigem passiivset osalemist soosiva õppimise vormi piiride laiendamine. Õppekava järgimise kõrval innustub Mai võimaluste pakkumisest noortele, et nad saaksid tegutseda nende endi soovide kohaselt ja panna ennast robootika raames eri viisidel proovile.

Näiteks enne koroonapiiranguid vedas Mai eest robootikavõistluste korraldamist. Kaaskorraldajateks olid just noored vabatahtlikud. Mai näeb seda kui suurepärast võimalust anda vastutust ja kogemusi just nooremale vanuserühmale. Pahatihti keskendutakse ettevõtlikkuse ja aktiivsuse arendamise tegevustes 16-aastastele ja vanematele, ent siis võib olla juba hilja noortes huvi äratada, kui neil varasemad sarnased kogemused puuduvad.

Robootikat näeb Mai sealjuures kui laste arengu toetamise tööriista, mille puhul ta hindab selle mitmekülgsust. Lisaks on robotite ehitamisel võimalik alustada väga lihtsatest sammudest kasvõi Lego klotside abil. Sedasi saavad lapsed kohe nautida esimesi eduelamusi. Juhendaja abiga on seejärel võimalik mugavustsooni keerulisemate ülesannetega tasapisi laiendama hakata.

Elizaveta, Karoliine, Annabeli ja Mai lugude põhjal joonistub välja üldistus: noorte osalus ja omaalgatus saab teoks hetkedel, kus teadlikult või juhuslikult kohtuvad kaks asja. Ühelt poolt peab olemas olema täiskasvanute või teiste noorte kujundatud võimalus, teisalt aga konkreetne noor, kelles on tung midagi uut proovida ning teatud suunas edasi areneda.

Aruteluringis osalejad rõhutasid noore sisemist motivatsiooni saada paremaks ja liikuda enesearengu teekonnal koos inimestega, kellega jagatakse sarnaseid väärtusi ja eesmärke. Sealjuures on väga oluline teha noortele nii-öelda oma inimeste ja oma teemade leidmine võimalikult kättesaadavaks. Näiteks Karoliine rääkis, et tema jaoks oli positiivseks läbimurdeks kooli vahetamine. Varem kiusatava rollis olnud tüdruk oli segaduses nii iseenda kui ka teiste inimeste suhtes. Uues koolis ja eriti noortekogus jõudis ta aga inimesteni, kelle tegutsemislust ja positiivsus andsid tallegi inspiratsioonilaengu olla aktiivne ja asuda teadliku enesearengu teekonnale.

Koolivahetus andis arengutõuke ka Elizavetale. Juba eelmises koolis oli ta 8. klassis küsinud õpetaja käest luba õpilasesindusega liitumiseks. Pedagoog aga vastas talle: „Ma ei võta sind sinna! Sinust ei tule midagi välja, edasises elus ka mitte.“ Loomulikult oli see vastus tüdrukule väga valus. Ta tõmbus endasse ja jätkas lihtsalt huviringides käimist, kuid tänu sisemisele enesekindlusele oma unistustest ei loobunud. Õpilasesindusega liitumise võimalus tuli siiski: peale 10. klassi astumist teises koolis.

Kui noor on saanud esimese edukogemuse tegutsemisest ja panustamisest, tekib positiivne ahelreaktsioon. Annabel võttis selle hästi kokku: „Teed ära, teed veel, ja lähed ja lähed ja lähed.“ Seega on kõigi noortega kokku puutuvate täiskasvanute vastutus pingutada selle nimel, et iga noor saaks kätte vähemalt ühe kogemuse enda teostamisest ja võimaluse leitud teerajal edasi liikuda. Nagu Mai aruteluringis poeetiliselt ütles: noorele tuleb anda võimalus panna millessegi oma hing. Palju katsumusi võib veel ees oodata, ent siis teab noor kindlamalt, miks ja kuhu ta liikumas on, ning tahab ja oskab ise vastutust võtta.

Noori usaldades ja neile võimalusi andes jääb alles täiskasvanud inimese vastutus olukordades, kus tal on noortest elukogemusi rohkem või kus ta on võimupositsioonil. Näiteks robootikavõistluste korraldamisel annab Mai noorematele lihtsamaid ülesandeid, nagu prügikastide kontrollimine, ja kogenumatele keerukamaid, nagu võistlejate hindamine: „See on natuke hierarhiline, aga ma pean võtma vastutuse selle eest, kellele ma millise vastutusega ülesande annan. Elu on selline, ja lapsed näevadki, et oma ülesanne tuleb teataval määral välja teenida.“

Tegutsemisvõimaluste nii-öelda välja teenimine on noortele motiveeriv, kui tegemist on läbipaistva süsteemiga ning igaühel aidatakse leida just tema huvidest ja tugevustest lähtuv arengutee. Annabel kommenteeris: „Minu näite puhul on huvialaks kunst. Ajapikku on oskuseid üha juurde tekkinud ja see omakorda on tekitanud soovi oma oskustega ka rohkem osaleda.“

Mida kogenum on noor, seda rohkem saab ta ka ise oma arengu eest vastutust võtta. Sattudes juhirolli, on tegemist lausa kohustusega, sest siis sõltub aktiivsest noorest omakorda teiste noorte enesearenguteekonna esimeste sammude õnnestumine. Elizaveta rääkis, et tema jaoks on juhi rollis olles ülioluline saada tagasisidet. Peale tagasiside küsimise jagab ta seda agaralt ka teistele, andes sealjuures märku, et on ka ise valmis seda vastu võtma.

Mis puudutab oskuste arendamist, siis on noored Karoliine arvates varasemate aegadega võrreldes tänu internetile eelisolukorras. Kui enesearengu teeots on juba kätte saadud, siis lisaks julgele nõuannete küsimisele on järgmiste sammude tegemiseks vajalik info võimalik tavaliselt veebi kaudu edukalt üles leida. Näiteks kui Karoliine hakkas kujundama koolilehte, oli tema eesti keele õpetaja hoiak küll toetav, ent õpetaja ei osanud teda juhendada Wordi kasutamises. Selles programmis kujundamise põhitõed tegigi Karoliine endale selgeks interneti abil. Kokkuvõttes andis täiskasvanu noorele tolle huvidest lähtuva võimaluse ja noor sai juba ise võtta vastutuse ülesande täitmiseks tarvilike oskuste omandamise eest.

Mis on aga kõige olulisem, et noore inimese teadlik enesearengu teekond võiks võimalikult varakult ja sujuvalt alguse saada ning elus ikka ette tulevate probleemide kiuste innukalt edasi kulgeda? Sellele küsimusele vastates olid aruteluringis osalejad ühel meelel: võtmesõnaks on kuulamine! Ühelt poolt on tähtis, et noort oleks valmis kuulama ja kuulma täiskasvanud, kelle reaktsioonist võib sõltuda see, kas noor jõuab enda huvini just nüüd ja praegu … või palju hiljem … või jääbki selle teeraja algus elus proovimata.

Teisalt – ja eriti siis, kui teeraja ots juba leitud – on tähtis noorel kuulata ja kuulda iseennast. Aktiivse noore kutsehaiguste hulka kalduvad kuuluma perfektsionism, üleplaneerimine ja läbipõlemine. Karoliine andis väärtusliku nipi, kuidas endaga rääkida viisil, et ennast ka kuulata õnnestuks: „Kipume endale ütlema, et sa oled paks, kole, vastik, et sa ei oska või oled laisk. Sellistes olukordades tasub endalt küsida: „Aga kas ma oma sõbrale ütleks seda?“ Soovitan rääkida iseendaga nagu parima sõbraga.“

Täiskasvanute juurde tagasi tulles: nemadki saavad olla noortele toeks toetava ja edasiviiva sisekõne harjutamisel. Mai tõi näite oma tööst: „Kui robot ei tööta nii, nagu plaanitud, on laste esimene reaktsioon tavaliselt: „Robot on nii loll, ta ei tee seda, mis ma tahan!“ Siis hakkame olukorda analüüsima. Robot on ese – tööriist, mida meie kontrollime. Kõigepealt eemaldame sõna „loll“, sest see ei aita meid kuidagi edasi. Ja siis hakkame samm-sammult vaatama, miks see robot siis ei tööta.“

Kokkuvõttes saab tõdeda, et noori tasub ümbritseda nii paljude võimalustega, et igaüks jõuaks justkui juhuslikult teerajani, mida mööda edasi liikuda on tore ja põnev. Pingutada tasub selle nimel, et rajad oleksid ühendatud. Kui mõni neist osutub noore vaatenurgast ummikteeks, siis on kerge järgmisele teele edasi liikuda. Ja kui noore ära kuulamine on tollele justkui õnge kinkimine, siis noore iseennast kuulama õpetamine annab talle nii-öelda kalapüügioskuse kogu eluks ka väljaspool noorte osaluse ja omaalgatusega seotud tegevust.

Sisukord

• Sissejuhatus 
• Tuleviku kujundamine olles osa kogukonnast, Dagmar Narusson
• Heaolu mõõtmed, Monika Kezaite-Jakniūnienė
  • kommentaar Marit Kannelmäe-Geerts
• Kogukonnasaar keset Läänemerd – kogukond ja noorsootöö Hiiumaal, Kaie Pranno
  • kommentaar Triini Viks
• Another now, another how ehk kuidas teistsuguse lähenemise kaudu jõuda teistsuguste lahendusteni?, Ülly Enn, Vasileios Kostakis
• Noorte osalus 2021+. Kuidas saame areneda, Jaan Aps
• Roosa vahukomm tindis ehk maailm kogukonnas, Anett Männiste
  • kommentaar Kadi Laaneots kommentaar
• GUTSY GO – teeme rahu nähtavaks!, Eneli Meresmaa 
• Projektipõhised kogukonnad ja kogukondade projektid noortevaldkonnas, Anni Tetsmann
• Noorsootöötaja kui kogukonna looja, Maret Lepiksaar 
• Noorsootöö kutseala kogukond, Maria Žuravljova 
  • kommentaar Maria Lazutina
• Kuidas luua noorsootöötajale kogukond?, Riin Luks ja Bärbel Salumäe
• Kogukonnaharidus – müstiline võõras või noorsootöö nägu?, Lii Araste
• Hariduse tulevikku tasub otsida tänasest!, Triin Noorkõiv ja Piret Jeedas 
• Kuidas mõtestada end looduskeskkonna osana?, Regina Soobard

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.