fbpx

Noorsootöötaja kui kogukonna looja

Maret Lepiksaar, Keila abilinnapea

16. detsember 2021

Maret Lepiksaar, Keila abilinnapea

Olin 2001. aastal Keila SOS Lastekülas noorsootöö õpingute käigus laagrikasvataja praktikal. Ühel õhtul mööda maanteed Keilasse poodi minnes ütlesin kursuseõdedele, et siia ma küll kunagi kolida ei taha. Järgmisel aastal elasin Keilas. Kolisin siia korteri pärast, mis meeldis. Lisaks meeldis mulle, et Tallinn on lähedal ja sellega oli hea rongiühendus. Kuna olin väikese lapse ema, siis otsustasin väikelinna elu kasuks ja nii me Keilasse sattusimegi.

2002. aasta sügisel avati Keila noortekeskus, kuhu pakkusin end vabatahtlikuks. Õige pea olin ka palgaline töötaja. Noortekeskus oli sellel ajal Eestis siiski haruldane nähtus ning oli päris tavaline, et päeva jooksul käis seal kuni 150 noort. Kui tööpäev kell 14 algas, siis oli ukse taga juba järjekord nendest noortest, kes soovisid arvuti- või piljardiaega. Sageli juhtus nii, et päeva alguses said ajad õhtuni broneeritud.

Õige pea olin noorterühmas, kes nimetas end noortekoguks. Nemad korraldasid sellise ürituse nagu Keila Noorte Foorum. Kuna raha korraldamiseks ilmselt väga polnud, siis tuli foorumil oma jõududega pauside ajal ka suupisteid pakkuda. Noored seda tööd teha ei tahtnud ja olin pisut hämmingus. Mõtlesin, et minu kodukohas see küll pole probleemiks olnud. Nii leidsingi ennast koos ühe korraldaja ema ja oma kahe sõbraga köögitoimkonnas teed keetmas ja pirukaid serveerimas.

Hiljem võtsin noortekogu juhtimise enda ja teiste noorte õlule. Nimetasime MTÜ ümber Keila Noorteaktiiviks. Initsiatiivgrupp oli küll olemas, aga hakkasin sinna noori juurde kutsuma. Sel ajal ei olnud kõikehõlmava sotsiaalmeedia jõud selline, nagu ta praegu on, ning nii käisin gümnaasiumiklassid eraldi läbi. Taas sain imestada, kui üks noor neiu küsis minult, millist kasu ta saab, kui sinna kuulub. Pakkusin siis välja enesearendamist, huvitavaid koolitusi jms, mis gümnaasiumit lõpetava noore CV-d peaks ilmestama. Ent sügaval sisimas lootsin enamat – lootsin, et noortekeskuse juurde tekib üks äge rühm, kes algatab üritusi ning aitab igapäevasele noortetööle kaasa. Samal ajal toimetasin kõik see aeg ka fotoringi juhendajana. Ma ei osanud tol ajal mõelda, et kõike seda tehes olen omamoodi kogukonna looja.

Kui püüda mõelda, kust tulevad kogukonna loojad, siis arvan, et kogukonna loojad tulevad soovist anda endast midagi enamat, kui nendelt võibolla oodatakse. Nad on loomu poolest (ühiskondlikult) aktiivsemad, hea organiseerimisvõimega, karismaatilised, neil on miski, mis neid sütitab ja käivitab, ning nad suudavad sellega enda ümber kogukonna luua. See on ilmselt omamoodi soov luua enda ümber turvavõrgustik –kujundan sellise keskkonna, kus tahan ise elada ja tegutseda. See võib olla ka soov jagada, näiteks ressursse, väärtuseid, tuge, või tegutseda mingi kindla eesmärgi nimel.

Kindlasti on keeruline säilitada kogukonna eri etappides säilenõtkus. Ideaalis võiks kogukond ise orgaaniliselt moodustuda, ent päris tihti märkame, et keegi haarab initsiatiivi ja on eestvedaja ning huvirühm koguneb tema ümber. Ökokogukonna, praktikakogukonna või huvipõhise kogukogukonna looja võib kindlasti teadlikult mõelda endast kui kogukonna loojast ka enne kogukonna loomist. Tal on konkreetne vajadus, eesmärk või motivatsioon seda teha. Kui inimene teadvustab, et mina olengi konkreetse kogukonna ellu kutsunud, siis on oluline seda vastutust ka selles mõttes kanda, et kogukond peale tema väsimist või ka konflikte ära ei kaoks. Tähtis on enda kõrvale leida mõttekaaslasi, et kogukond oleks elujõuline ka siis, kui ise mingil ajal panustada ei saa. Selleks on vaja kindlasti koos kogukonnaga sõlmida omavahelisi kokkuleppeid, määratleda rollid ja vastutus.

Noorteaktiivi tegevus toimis nii kaua, kuni jäin teise lapsega koduseks ning töö võttis üle juba noorteaktiivist sirgunud noor. Mina jätkasin tööle naastes miniaktiivi tegevusega. Viimane oli noorteaktiivi noorem õde/vend.

Noorteaktiivi tegevus oli korrapärane. Meil olid regulaarsed koosolekud ja üritused. Suurimad neist olid perepäevad, kus noored andsid oma vabatahtliku panuse. Enam ei olnud küsimust, kes teed keedab, pirukaid jagab või koristada aitab. See oli üks osa korraldamisest ja koostegemisest. Proovisin alati ka tagasiside kohtumisi teha ning tunnustust avaldada. Tundsin, et ajan õiget asja. Vahel olin nõudlik (näiteks kirjadele vastamise puhul) ja sõlmisime kokkuleppeid ühekoos tegutsemiseks. Vahel vaatasin, kuidas minu noored viimasel koolipäeval õpetajatele lilli viisid. Panin seda tähele, aga ei oodanud ka teadlikult ise tänu. Olin väga rõõmus selle üle, kui keegi küsis, millal me midagi jälle teeme, või tuli niisama noortekeskusest läbi, et minuga juttu ajada.

Noortekeskuse töö sai minu jaoks otsa 2014. aastal, kuid vabatahtliku panustajana ja mõne ürituse korraldajana Keilas jätkasin. Nende korraldamiste käigus moodustusid omakorda väikesed kogukonnad.

Praegu mõtlen endast kui kogukonna arendajast. Soov sütitada ja aktiviseerida (väike-)linnakogukonda on mul täiesti olemas. Läksin teadmiste (ja parimate „tööriistade“) saamiseks sellel sügisel õppima Tartu ülikooli magistrantuuri kogukonna arendaja ja sotsiaalse heaolu erialale. Olen märganud Keilas huvipõhiste kogukondade teket. Oluline on nende initsiatiivi toetada ning edu on märgatav siis, kui olemas on mõlemapoolne huvi koostööks ja sõbralik suhtlus. Vahel võib vajaminevate ressursside või sobivate „tööriistade“ saamine tegevuse toetamiseks aega võtta, aga need tulevad, kui eesmärgi saavutamisel ollakse järjekindel.

Ma pole teadlikult jõudnud mõtteni endast kui kogukonna loojast. Kui tagasi vaadata, siis teatud hetkedel olen võtnud initsiatiivi ja loonud enda ümber kogukonna, olen olnud eestvedaja. Pigem pean ennast siiski arendajaks. Aga mõelda, et jah, ma olen midagi loonud, saab ikka tagantjärele, kui vaatad, mis on tehtud, kuhu see jõudis, mis tulemuse andis jne.

Kas endast kui kogukonna loojast on oluline mõelda? Või on see isegi veidi egoistlik? Siin oleneb jällegi palju sellest, millisest kogukonnaliigist on jutt. Noorsootöötaja puhul on see ilmselt oluline seepärast, et teadvustada ka eeskujuks olemist ja eetikaküsimusi.

Need noored, kellest eespool kirjutasin, on nüüdseks üle 30 aasta vanad. Ma ei saanud küll lilli siis, kui said õpetajad, aga minu „lilled“ on tulnud hiljem ja eriti sellel sügisel. Olen saanud sõnumeid ja mõtteavaldusi noortelt, kellega tegutsesin. Selgub, et ma olen olnud nende jaoks nende arenguteel tähtsal kohal. See on ütlemata äge tunne ja tasu tehtud töö eest, mis innustab uusi projekte ellu viima. Ikka selleks, et kogukond, kus elame, oleks just selline, nagu me ise seda näha soovime.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga