Foto: Taaniel Malleus

Läbipõlemise kunst

Läbi põleda on lihtne. Seda soosivad nii inimeste vähene oskus enda vaimse tervise eest hoolitseda ja seda väärtustada kui ka tööandjate vähene, kuigi kasvav huvi sellega tegeleda. Hoogu annavad ka vananenud väärarusaamad edust ja saavutamisest.

Pea paarkümmend aastat ajakirjanduses töötades olen end mitu korda läbi põletanud. See tähendab sellist olukorda, kus töö pakub rõõmu asemel vastumeelsust ja vastikust, inimesed ja ülesanded ärritavad ning hommikuti tahaks ärkamise asemel teki üle silmade tõmmata ning päeva või nädala maha magada.

Läbipõlemissümptomeid on CV Keskuse läinud aastal tehtud küsitluse järgi oma kollektiivis märganud 80% töötajaist.

Kuigi ajakirjandust peetakse stressirohkeks ametiks, ei ole töö mind läbipõlemiseni viinud. Küsimus on olnud pigem minu oskustes tulla toime sellega, mida ja kuidas selles ametis teha tuleb. Näiteks olen ise töös stressi tekitanud, sest koolis ei õpetatud avalikku esinemist, mistõttu eelnes tihti ülesastumistele palju magamata öid ja päevade kaupa närveerimist ning asjatult kulunud närvirakke. Ka töökuulutustes oodatakse, et töötajail oleks kõrge pingetalumisvõime. Samas võiks tervislikum olla mitte taluda, vaid osata pinget juhtida.

Vaimne terviski on töökohtadel seni olnud pigem pehme ja teisejärguline teema, kuid ülekohtuselt. Võin omandada ajakirjanikutöö käsitööoskused parimal tasemel, kuid ma ei realiseeri end kunagi täielikult, kui lasen tähtaegade survel, avalikkuse tähelepanul või kriitilistel allikatel ennast endast välja viia. Selle tulemuseks on raisatud energia, aga tööandjale ka saamata jäänud tulu – töö, mis võinuks valmida X ajaga, võtab kordi enam aega. See on potentsiaal, mida tihti ei osata hinnata.

Hiljuti oma läbipõlemisest rääkinud ajakirjanik Mart Niineste selgitas, et tööandja ja kolleegid ei oska läbipõlemist märgata. Nad näevad lihtsalt üht frustreeritud inimest, kes on seletamatul põhjusel muutunud ülbeks ja küüniliseks. Selle muutuse tagamaid või protsesse või seda, milline on olnud töökoha üldine sisekliima, on keeruline hoomata.

Nimetades töö stressirohkeks, paneksin vastutuse ametile ehk võtaksin seda paratamatusena. Samas, võttes vastutuse endale – et ma ei oska (veel) −, saab midagi parandada. Oskusi saab juurde õppida, lihvida ja neis paremaks saada.

Ka neid oskusi, mida teha siis, kui kellelgi on nähtavalt halb, töö venib või on lohakas ning õhkkond tavapärasest kehvem. Samuti on ametile püsivaid omadusi omistada tarbetu, sest ka need muutuvad tehnoloogia arengu ja ühsikonna vajaduste kujunedes.

See on laiem küsimus vastutuse võtmisest. Näiteks enda tervise, nii vaimse kui ka füüsilise, eest hoolitsemine saab olla vaid minu enda teha. Neid väärtustades hakkab muutuma ka töökeskkond, sest osatakse nõuda seda, mis tervist soosib – alates mõistlikust töökorraldusest (näiteks töökirjadele ei pea vastama pärast tööaega), lõpetades ühiste võimlemiste, tervislike einete, pingega toime tuleku koolituste ja lõõgastumistubadeni.

Vaimse tervise kasutamata võimalusi ongi märganud mitmed ettevõtjad. Näiteks Eesti ühe suurema kinnisvarabüroo Pindi Kinnisvara või advokaadibüroo Derling juhid on hakanud vaimse tervise teemasid tööl käsitlema, et anda inimestele oskused tervemana hakkama saada. Lisaks paremale tervisele saab kontorisse rahuolevama inimese, mis kajastub ka tööõhkkonnas.

Samas pole küsimus vaid oskustega töö juures toimetamiseks. Näiteks, kui puuduvad oskused oma emotsioonidega hakkama saada, mõjutab see lisaks tööle ka kõiki teisi valdkondi, mille killud – näiteks tülid kodus – jõuavad ka kontorisse. Tööle jõuab ikka üks ja sama persoon, kel puudub lüliti kontoriuksel eraelu seljatahajätmiseks ning maailma parima töötaja sisseklõpsamiseks.

Mis on läbipõlemine?

Pikaajalise ning ülemäärase stressi tulemus. See on emotsionaalne, füüsiline ning vaimne kurnatus.

Läbipõlemise sümptomite testi saab teha Peaasi.ee lehel.

Läbipõlemised ongi mulle enim õpetanud vastutust enda heaolu eest. Kõigepealt tasub end tundma õppida – mis on mu võimed, mis motiveerib ja kus jooksevad piirid ning milliseid neist saab ja tasub liigutada. Samuti õpetanud alati aus olema. Ka siis, kui pakutav tööots meelitab või oleks tasuv, kuid tegelikult laastaks nii, et hiljem kuid või aastaid tuleb lappida. Enda arvelt tegemisel on hind. Kuna keha ja vaim on piisavalt suure puhvriga, siis tihti enne päris kokkukukkumist ei märkagi, et midagi oli viltu ja sel moel kestvalt toimetada ei saa.

 

Viis küsimust läbipõlemise ennetamiseks, mida endale esitada:

1Kas ma maksan endale esimesena?

See tähendab, kas mu elu ja tegemiste fookuses on esimesel kohal enda eest hoolimine. See pole hoolimatus ja pime egoism, vaid fakt, et ei ole võimalik pikaajaliselt tervelt ja kestvalt läbi ajada enda eest hoolitsemata.

Samas on isiklikud vajadused tihti esimesed, mis aia taha lendavad. Uneaaega saab näpistada töö tegemiseks, lõuna jääb kiire projekti lõpetamise tõttu vahele, saab loobuda trennist või enda vaimse tervise eest hoolitsemisest. Samas on nimetatud inimese baasvajadused ja organismi nendest ilma jätmisega pikalt ja tagajärgedeta lollitada ei saa.

Eelnev ei tähenda absoluuti, mille täitmine ise juba peavalu tekitab. Mõnikord ongi tarvis kompromisse ja mööndusi teha, mille järel naasta tasakaalukama suhtumise juurde.

Mind aitab uute kohustuste kaalumisel endale pidev meelde tuletamine – tööl saab mind asendada 1−1,5 kuuga, kodus ja eraelus on auku täita väga raske. Lisaks võin küll üle töötada ja end katki rebida, kuid läbipõlemine ja sellest välja tulemine tuleb ikka mul endal ja ka lähedastel üle elada.

Enda eest hoolitsemine on nagu lennukiski jagatav soovitus – esimesena tuleb panna hapnikumask endale pähe ja alles siis rutata teisi aitama.

 

2Kas ma olen iseenda vastu aus või valetan endale?

Inimeste võimekus on erinev – näiteks nii töö tegemise tempo kui ka ülesannete mahu poolest. Samas kipume end tihti võrdlema, näiteks nendega keda esile tõstetakse või tunnustatakse. Kui nemad saavad, siis peaksin mina ju ka saama. Seda soosib vahel ka töökorraldus, mis ei arvesta inimeste kui isiksuste, vaid positsioonide ja ametitega. Lisaks ei räägita tunnustamise ja edulugude puhul tihti sellest, mis hinnaga – aastad õppimisele; tervise, eraelu, öötundide arvelt jne – saavutus tuli.

See on eriti tähtis küsimus siis, kui juba oled läbi põlenud. Organismi võimekus – vaimne ja ka füüsiline – ei ole enam kunagi endine ning uue läbipõlemiseni jõuab rutem kui varem.

 

3Kas ajas on auke?

Muutuv töökorraldus ja tehnoloogia areng ning pidev „levis” olek on toonud kaasa selle, et korraga saab tegeleda mitme asjaga. Töö ei piirdu enam kontoriga ning käib nutitelefoni abiga taskus igal pool kaasas.

Tegevuste vahel ei ole enam pause – eelnev pole veel lõppenud, kui juba uus algab. Sellel voolavusel on aga ka varjupool – pausideta polegi selliseid hetki, kus tekiks võimalus end kuulata. Kuidas tunneb end keha ja kuidas vaim? Kuna meel ja keha on pidevalt hõivatud, siis need vaiksed sosinad organismist (näiteks väsimus ka pärast ööund või kõhutunne, mis soovitab menüü üle vaadata) kohale ei jõua. Ent organismi vajadused peavad saama rahuldatud ja ajapikku saavad sosinaist valjemalt tähelepanu nõudvad meeldetuletused ning siis tuleb juba nendega tõsisemalt tegeleda.

Vajalikke auke saab luua mitmel moel. Näiteks juhtides end nii, et tööde ja tegemiste vahel ongi ots ja äär. See tähendab rööprähklemise unustamist ja planeerimist nii, et iga tegevuse lõpus on piltlikult öeldes hetk hingamiseks ja fikseerimiseks „nüüd sai läbi”.

Hea võimalus on ka mediteerida, mille positiivseid ja kasulikke mõjusid mõõdab ning selgitab järjest enam ka teadus. Erinevalt levinud eksiarusaamast on tegemist praktilise abivahendiga, mis parandab kognitiivseid võimeid, suurendab rahulolu, aitab hoiduda mitmetest haigustest ning iseenda ja vaimse tervisega oskuslikumalt toimetada. Näiteks alustades ja lõpetades päeva või seni pinget kasvatada aidanud ülesande täitmist mediteerimisega – kasvõi 10 minutit oma hingamise jälgimisest. Kui päev algab ja lõpeb rahuliku meelega, siis on iga järgmine otsus tehtud palju paremalt pinnaselt võrrelduna sellega, et pärast silmade avamist vuhises nutitelefonist läbi uudiste sisse maailma õõv ja üle ajav postkast.

 

4Mida ma pean tubliks ja heaks?

Ohtraid ületunde tegevat inimest tuuakse tihti eeskujuks – vaata, kui tubli ta on. See võib olla tõene lühiajaliselt vaadates, sest miski vajabki tavalisest rohkem tähelepanu. Samas on olemas ka pikaajaline mõõde ning see on tubliduse hindamiseks palju parem mõõdik.

Pikema vaate järgi elamine võib tähendada hetkes vähem, kuid tegelikult ajas rohkem tegemist ja jõudmist.

Mind pani see näiteks muutma suhtumist puhkusesse. Tavapäraselt raban 11 kuud ja siis ühe kuu jooksul peaksin end taastama, et järgmised 11 kuud rabada.

Organism ei tööta ega suuda nii töötada. Paralleeli spordiga tõmmates, kui pingutusele puhkus ei järgne, on tulemuseks ületrenn, kehvemad tulemused ja mõnikord ka rikutud tervis ning karjäär.

Raha ja võimu ning kuulsust peetakse edu sümboliks, kuid need on vaid osad mõõdikud. Jättes arvestamata näiteks jätkusuutlikkuse ja tervislikkuse nii enda kui ka teiste suhtes, on edu vildakas.

 

5Miks ma teen neid asju, mida teen?

See küsimus käib nii töö, suhete, hobide kui ka muude projektide ja tegevuste kohta. Aastaid tagasi, vahel ka vigastel motiividel (soov kellelegi meeldida, tunnustatud saada vms) võetud kohustuse täitmine, hambad ristis, võib mõjuda hävitavalt, kui see enam midagi ei paku.

Mõnikord tasub ka karjääri-hobisid vahetada või võtta näiteks mõtteaega-tööpause. Siis märkab ka järelelohisevaid harjumusi või ebareaalselt võetud eesmärke – treenin paari kuuga maratonijooksjaks või saan kiirelt rikkaks.

 

Kommentaar: Krista Karusion

Minu teekond läbipõlemiseni sarnaneb üsna paljude noorte inimeste looga meie ühiskonnas. Lõpetasin ülikooli ning asusin lõpuks erialasele tööle. Tahtsin olla parim. Noorsootöötajana tahtsin tõestada vallale, et olen väärt töötaja, noortele, et olen parim noorsootöötaja, ja iseendale, et ma suudan elus midagi saavutada. Ehk siis noore inimese eneseteostusvajadus oli suur. Julgen väita, et mul oli tugivõrgustik ümber. Hooliv pere, tööandja (vallavanem), kes muretses, et ma endale liiga ei teeks, ja perearst, kes hoidis samuti järjepidevalt kätt pulsil, kuidas mul läheb. Mina aga ei mõistnud nende muret.

Mul oli kõik hästi ja ma suundusin, siht silme ees, oma eesmärkide poole. Kuni sattusin perearsti juurde krooniliste peavaludega. Sealt selgus õige pea karm tõde – olin läbipõlenud.

Loe edasi …

 

Kommentaar: Triin Mäger

Läbipõlemine hiilib ligi vaikselt, ette hoiatamata, ja kui see kord sind tabab, siis võib sellest taastumine võtta kaua aega. Vähemalt nii nad räägivad. Arvan, et ma pole kogenud nii-öelda tõsist läbipõlemist, millest taastumiseks peaksin vahetama ametit või tulema mõneks ajaks suisa töölt ära. Siiski on mul jagada oma lugu – olgu see siis natukene hoiatuseks, õpetuseks või lihtsalt mõtteaineks. Nii mulle endale kui ka teistele agaratele spetsialistidele.

Stress oli mu läbi põletanud ja mu „tass” oli tühi. Olin endale liiga teinud ja võtnud endalt ise ebaõiglaselt ära tegurid, mis mind eluterve ja õnnelikuna hoidsid. Sel perioodil küsisin abi psühholoogilt ja mõistsin, et nii ei saa enam jätkata – olen totaalselt kurnatud.

Loe edasi …

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE