Kommentaar

Minu teekond läbipõlemiseni sarnaneb üsna paljude noorte inimeste looga meie ühiskonnas. Lõpetasin ülikooli ning asusin lõpuks erialasele tööle. Tahtsin olla parim. Noorsootöötajana tahtsin tõestada vallale, et olen väärt töötaja, noortele, et olen parim noorsootöötaja, ja iseendale, et ma suudan elus midagi saavutada. Ehk siis noore inimese eneseteostusvajadus oli suur. Julgen väita, et mul oli tugivõrgustik ümber. Hooliv pere, tööandja (vallavanem), kes muretses, et ma endale liiga ei teeks, ja perearst, kes hoidis samuti järjepidevalt kätt pulsil, kuidas mul läheb. Mina aga ei mõistnud nende muret.

Mul oli kõik hästi ja ma suundusin, siht silme ees, oma eesmärkide poole. Kuni sattusin perearsti juurde krooniliste peavaludega. Sealt selgus õige pea karm tõde – olin läbipõlenud.

Kõige mõtlematum minust oli kohusetundest edasi rassida. Noored ju ootavad, projekti tähtaeg on tulemas jne. Kuni lõpetasin haiglas. Need 11 päeva haiglaseinte vahel andsid mulle võimaluse mõista, mis on elus tegelikult oluline. Minu jaoks oli sellel hetkel kõige kummalisem see, et kõik kogenumad kolleegid, kellega oma läbipõlemisest rääkisin, tõdesid, et nad on samuti olnud mingil hetkel elus punktis, kus pidid tunnistama, et on kokku varisemas. Sellel hetkel mõistsin, et antud teema on noorsootöös midagi, millest justkui räägitakse, kuid samas on seda ka piinlik tunnistada. Läbipõlemine on kindlasti sageli üks põhjus, miks noorsootöötajad pidevalt vahetuvad. Ka mina kaalusin peale läbipõlemise ja depressiooni diagnoosi saamist eriala vahetamist. Siiski, kui süda kuulub mingi ameti juurde, ei ole lihtne loobuda. Nii kolisingi lapsepõlvekodule lähemale ja jätkasin oma armastusega – noorsootööga.

Läbipõlemise tõttu on kõige nukramas seisus need noortekeskused või asutused, mis on justkui valla allasutused ning tööl on ainult üks inimene. Ehk valdade ühinemine muudab seda, ent kui sa oled allasutuses üksinda, kuigi vallavalitsuse töötaja, siis tekibki lõpuks selline tunne, et oledki täitsa üksi ja sul polegi toetavat kollektiivi.

Oma kogemusest õppisin, et olen endale kõige tähtsam.

Tööasju kodus ei tehta – jah, kui tähtaeg on tulemas ja kiiresti on vaja midagi teha, siis vahel tuleb olla poole ööni tööl. Aga oma kodu hoian tööst vabana. Kõige olulisem on kuulata iseenda keha. See annab kohe märku, kui midagi on valesti. Tihti me lihtsalt ei taha teda kuulata. Kõige olulisem ongi tunda iseennast.

 

Kommentaar Rivo Sarapiku artiklile “Läbipõlemise kunst”  

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE