Kommentaar

Läbipõlemine hiilib ligi vaikselt, ette hoiatamata, ja kui see kord sind tabab, siis võib sellest taastumine võtta kaua aega. Vähemalt nii nad räägivad. Arvan, et ma pole kogenud nii-öelda tõsist läbipõlemist, millest taastumiseks peaksin vahetama ametit või tulema mõneks ajaks suisa töölt ära. Siiski on mul jagada oma lugu – olgu see siis natukene hoiatuseks, õpetuseks või lihtsalt mõtteaineks. Nii mulle endale kui ka teistele agaratele spetsialistidele.

Olen hariduselt sotsiaaltöötaja. Lõpetasin ülikooli kaks aastat tagasi – sotsiaalteaduste magister cum laude. Oh, kui uhke, võimekas ja tark! Nägin selle saavutamiseks tõsiselt vaeva – sõna otseses mõttes pingutasin vahel nii, et veri oli ninast väljas, ja südames tunnen siiani, et õppisin õiget eriala, millest omandatud teadmised on ka täna minu töös väärtuslikud. Kõik olid rõõmsad: õppejõud, perekond, sugulased, sõbrad, kolleegid, eks ma ise ka. Teisalt tundsin, et olen nagu tühjaks pigistatud „sidrun”.

Ülikooli lõpetamine suurepäraste tulemustega oli tudengiaastatel minu peamine eesmärk ning kuna olen väga õpihimuline, sihikindel, kohusetundlik ja sean endale kõrgeid ootusi, ei teinud ma endale ühtki hinnaalandust. Kooli kõrvalt tegin tööd, jätsin kodulinna oma elukaaslase, hülgasin paariks aastaks sportimise ja seltskondliku elu. Üldiselt koosnesid mu päevad tööl käimisest, õppimisest ja pidevast muretsemisest – kas jõuan asjad ikka tähtajaks tehtud. Püüdsin piisavalt palju magada. Teatud perioodini sobis mulle selline eraldatus ja rutiin. Aja möödudes, eriti intensiivselt magistritööd kirjutades tekkisid mul aga tõsised uneprobleemid – ma ei suutnud uinuda ega sügavalt magada, vabal päeval tundsin süümepiinu, et õppetööga ei tegelenud. Lisaks ärritusin ja solvusin kergelt ning võisin pealtnäha tähtsusetute kommentaaride peale nutma hakata. Mäletan, et nutsin iga kord, kui tulin magistritöö juhendajaga kohtumiselt ja sulgesin enda järel tema kabineti ukse. Tundsin end nii väärtusetu ja saamatuna, pidevalt leidsin end mõtlemast, et alati saab veel paremini. Märgatav oli ka kaalulangus ja liiga sageli põdesin külmetushaigusi.

Stress oli mu läbi põletanud ja mu „tass” oli tühi. Olin endale liiga teinud ja võtnud endalt ise ebaõiglaselt ära tegurid, mis mind eluterve ja õnnelikuna hoidsid. Sel perioodil küsisin abi psühholoogilt ja mõistsin, et nii ei saa enam jätkata – olen totaalselt kurnatud.

Kirjutasin oma mõtteid ja tundeid päevikusse – see aitas. Kogu stress ja pinge kadusid lõplikult aga siis, kui käes oli lõpuaktuse päev. Tundsin end viimaks vabana.

Mõtlen siiani sellest, millest kirjutab ka Rivo Sarapik oma kogemusloos – edulugude puhul puudub tihti taustakirjeldus sellest, mis hinnaga saavutused tulid. Öötundide, eraelu, nii vaimse kui ka füüsilise tervise arvelt. Olen selle elav näide. Jah, ma olen siiani uhke ja õnnelik, et saavutasin endale seatud eesmärgi, kuid pean tõdema sedagi, et ülikoolilinna vabatahtlikult ma oma jalga ei tõsta ning kui vahel sinna töökohustustest tulenevalt satun, tunnen peamiselt vastikust – meenub läbielatud kannatusterada. Ah, et ülikooliaeg on üks elu kõige parematest perioodidest… Kas selline eneseohverdus oli seda väärt?

Töötan noorsootöötajana – noortekeskuses ja Noorte Tugila programmis. Igapäevaselt puutun kokku erinevate noorte ja väljakutsetega. Päevad ei ole rutiinsed, alati juhtub midagi üllatuslikku ja põnevat. Tunnen, et teen seda, mida armastan ja armastan seda, mida teen. Olen väga pühendunud oma tööle ja noortele ning enda erialasele täiendamisele.

Olen lausa nii motiveeritud, et teen vahel kolleegidele ja noortele nalja, et ma ei tööta 24/7, vaid lausa 25/8 ja et noorsootöö on justkui mu elustiil ning mis imeloom see Isiklik Elu veel on?

Kui pereringis küsitakse: „Mida põnevat teinud oled?” – räägin alati kõige enam oma tööst, muud huvitavat nagu ei oskakski välja tuua. Tagatipuks olen ise ennast töönarkomaaniks tembeldanud.

Teatud määral olen alati meelitatud, kui kolleegid kiidavad mind selle eest, et oman kontrolli kõige üle, mis tööga seonduvalt toimub, ning kui noored tänavad mind selle eest, et olen alati olemas. Pealegi, sügaval sisimas unistan aasta noorsootöötaja tiitlist ja tõden valehäbita, et tegutsen selle nimel, et minu nimi saaks Eesti noorsootöö kontekstis tuntuks ja mina spetsialistina veel hinnatumaks.

Mõneti innustava eelneva teksti varjupoolena tunnistan ausalt, et võtan palju tööd füüsiliselt endaga koju kaasa, mul on raske vabadel päevadel end töömõtetest välja lülitada ja telefonile, e-kirjadele või Facebooki-sõnumitele mitte vastata. Korduvalt on juhtunud, et teen tööga seonduvaid asju öösel, siis kui mu elukaaslane magab, ning „unustan” end tundideks üles: loen ühe artikli läbi, koostan ülehomseks viktoriini, sest noortekeskuses on seda noortega rääkimise kõrvalt ju raske teha, kannan logiraamatusse andmeid sisse… ah jaa, koolituse märkmed on kindlasti vaja just täna öösel üle vaadata… oot-oot, mis tegevused homme päevakavas on… äkki hakkaks üldse päeva planeerima, oleks homme vähem teha? Oih, selle noorteürituse fotod on ka vaja arvutisse laadida! Pagan, unustasin, noor kirjutas mulle pika kirja, vastan öösel, hommikul siis saame juba uuel teemal kirjutada… Selliste mõtete ja tegevustega kaob palju väärtuslikku aega uneajast. Aga ma olen ju ka ööinimene ja kõige produktiivsem just südaöö paiku, eks! Järgmisel hommikul loobun trennist, sest väsinuna sinna ometi ei lähe. Tegelikult pidin eelneval õhtul veel emale helistama, sõbrannaga kohtumise kokku leppima ning küüsi värvima ja jälle lükkub raamatu lugemine edasi, aga pole hullu – neid asju jõuab ju mõnel muul õhtul ka teha, kui just sama stsenaarium „ennastunustavalt” ei kordu… ja nii päevi järjest. Nii ma ennast lohutan.

Kui elukaaslane järgmisel päeval küsib, miks ma väsinud olen või mis kell magama tulin, siis tavaliselt vassin – ah, väsinud olen selle pärast, et tööpäev oli pingeline, magama tulin… noh, mingil normaalsel ajal ikka. Peaasi, et ta ei arvaks, et ma tööd tegin! Muidu ta hakkab manitsema ja tunnen end halvasti. Kas selline ennastohverdav ja teatud piire mitte tajuv ega kehtestav spetsialist ikka sobiks aasta noorsootöötaja tiitlit kandma – eeskujuks kolleegidele ja innustajaks noortele?

Liiatigi, olen perfektsionist, võtan enda kanda palju vastutust ja mul on raske tegevusi pooleli jätta. See võib minus frustratsiooni tekitada. Püüan tööpäeviti võimalikult produktiivne ja noortega vesteldes nende jaoks täiesti „kohal” olla. See pole tingimata halb näitaja, kuid nagu Rivo Sarapik kirjutab –tegevuste vahelt kaovad pausid, sest kõik on ju vaja kohe ära teha, nutitelefon on alati käepärast ja töö iseloomust tulenevalt hüppan ühest tegevusest teise: kirjutan e-kirja, samal ajal püüan kuulata noort, ulatades teise käega kolmandale noorele piljardimängutarvikuid. Seejärel keegi helistab ja täpselt samal ajal kutsub juhataja oma kabinetti.

Järsku ongi möödunud mitu tundi ja meenub, et tahtsin ammu WC-sse minna ja polegi täna midagi söönud. Tehtud on ka justkui üht-teist, samas pole midagi lõpetatud.

Tööpäev hakkab läbi saama. Äkki peaksin õhtul kodus tegevused lõpetama või jääksin veidi kauemaks noortekeskusesse – kui noored on läinud, on ju hea oma tööle keskenduda ja kodus elukaaslane ei näe, et teen jälle liiga palju tööd. Millal see muster muutub?

See võib tunduda kohati ebareaalsena, kuid tegelikult ei ole minu olukord nii lootusetu, kui mu kirjutisest siiamaani tunduda võib. Olen püüdlik ja õpin end üha rohkem kuulama, tundma ja hoidma – olema teadlik ja keskenduma sellele, mis on tõeliselt oluline. Mina ise, minu pere ja lähiringkond ning minu jõudeaeg.

Teadvustan endale, et ma ei tohi vabaks planeeritud päeval teha isegi mitte väikest tööülesannet, sest siis ei ole see päev enam vaba. Sisendan endale, et see ei ole egoism ega isekus, vaid enda eest hoolitsemine. Õpin ütlema „ei” ja delegeerin ülesandeid.

Harjutan oma sisetunde kuulamist ja tuletan endale mantrana meelde, et minu vajadused on kõige tähtsamad ning töö ei jookse eest ära – nii tuleb üha enam juurde ka öid, mil ma tõesti puhkan, ja hommikuid, mil jõuan trenni.

Katsun magada igal ööl 8−9 tundi ning mu nädal on õnnestunud, kui jõuan vähemalt kolmel päeval trenni, ühel päeval loodusesse ning tegelen vähemalt korra nädalas oma hobidega. Iga nädal püüan teha neti- ja nutivabu päevi – ei ava arvutit ja lülitan interneti mobiilist välja. Seda ei olegi alati nii kerge teha ning planeerin need päevad ette ja vajadusel annan sellest kolleegidele ja noortele eelnevalt teada. Sellistel päevadel on õnnestunud mul täielikult töömõtetest eemal olla. Iga kuu proovin läbi lugeda vähemalt ühe raamatu, premeerida end lõõgastusega ning kohtuda pereliikmete või sõpradega. Märgin need tegevused, lisaks töökohustustele, oma märkmikusse, sest teisiti ma ei peaks neist kinni.

Minu ümber on suurepärane toetav ja ühtehoidev meeskond, kellega meil on ühised väärtused ja eesmärgid. Jagame muresid-rõõme. Töökaaslased tagasisidestavad mulle ausalt, et pean lihvima oma enesehoiu ja piiride seadmise oskust ning võtma vähem asju hinge. Selgelt on määratletud meeskonna kokkulepped, mis muuhulgas sätestavad selle, et puhkava kolleegiga puhkuse ajal ühendust ei võeta. Kolleegid märkavad minu tundeid, väsimusetaset ja vahel lausa sunnivad mind pause tegema. Meie meeskond on osalenud coaching’us ning olen saanud nii grupi- kui ka isiklikke supervisioone. Samuti toetavad minu enesehoidmise praktika parendamist koolitused ja eneseabikirjandus. Nooredki on tähelepanelikud ja nad on minult füüsiliselt dokumente, arvutit ja telefoni käest ära võtnud – et ma ometigi lõpetaks töö tegemise või läheksin koju. Nad küsivad, kuidas mu päev läks ja kiidavad mind selle eest, kui ma oma vabal päeval nendega ei suhtle. Elukaaslane ja ema kingivad mulle kvaliteetaega, mil nemad on „kohal” minu jaoks ja vastupidi. Olen ääretult tänulik kõikidele toetajatele.

Läbipõlemine või selle sümptomid võivad justkui jääda kusagile sütele hõõguma – kui need juba korra sind kõrvetanud on, siis tõenäoliselt põleb väike leek kuskil ikka edasi. Senikaua, kuni sa ei teadvusta seda, et oled ise enda väikene päästja – tuletõrjuja.

Vähemalt nii ütlevad minu kogemused.

 

Kommentaar Rivo Sarapiku artiklile “Läbipõlemise kunst”  

Print Friendly, PDF & Email

'Kommentaar' has 1 comment

  1. 2. sept. 2018 @ 19:33 MIHUS / Läbipõlemise kunst

    […] Loe edasi … […]

    Vasta


Kas soovid oma mõtteid jagada?

Sinu e-maili aadressi ei avalikustata.

Teostus EMOTIVE