fbpx

Kuidas luua noorsootöötajale kogukond?

Riin Luks ja Bärbel Salumäe

16. detsember 2021

Noorsootöötaja töötab erinevates kogukondades ja erinevate kogukondadega, kuid võib kuulda ka mitmesse erialakogukonda. Kogukonna mõiste tajumine ja mõtestamine on noorsootöö valdkonnas mitmetahuline mõtisklus. Seda tõdesid nii Bärbel Salumäe (BS) kui Riin Luks (RL), kui MIHUS kutsus neid kaasa mõtlema teemal: Kuidas luua noorsootöötajale kogukond?

Kogukonna olemuse ja tunde vaatest mõtiskleb Bärbel Salumäe, kes aitab kaasa koostoimiva kogukonna hoidmisele Rae vallas, ning noorsootöö kogukondade vaatest lisab mõtted Riin Luks Eesti Avatud Noortekeskuse Ühendusest. Bärbel Salumäe lähtub pigem piirkonna kogukonnast, Riin Luks lähtub pigem erialakogukonnast.

Kas noorsootöötajatel on praegu üks kogukond, mitu kogukonda või ka kogukonnata olemist?

Bärbel Salumäe, Rae valla abivallavanem

BS: Noorsootöötajatel on olemas oma kogukond. Eks kogukonna mõiste on olenevalt piirkonnast väga erinev, aga Rae valla näitel saan siin vaid nõustuda. Meie noorsootöötajad on kindlasti oma tegevuspiirkonnas kogukonnaliikmed, samuti on nad vallas väga hinnatud.

Aga kas räägime siin vaid noorsootöötaja kogukonnast tegevuspiirkonna järgi või lisame ka noorsootöötajate kogukonna tegevusala järgi, arvestades asjaolu, et paljud noorsootöötajad on vabatahtlikud mitmesuguste organisatsioonide juures? Sellele toetudes võib öelda, et muidugi on noorsootöötajatel mitu kogukonda.

Aga kes ma olen, et julgen noorsootöötaja ja kogukonna teemal sõna võtta? Olen alates 2005. aastast toimetanud vabatahtlikuna eri organisatsioonide juures, sealhulgas olnud kodutütarde noortejuht. Kõik see viis selleni, et õppisin endises Pisipedas (praegu on see osa Tallinna ülikoolist) noorsootööd ja olen samas ametis ka töötanud. Olen väga aktiivne kogukonnaliige ja eestvedaja, vahepeal kandsin lausa alevikuvanema (kes Rae vallas ongi kogukonna eestvedaja ja seda vabatahtlikuna!) nime, kuid seoses kohalike omavalitsuse valimistega pidin sellest ametikohast loobuma. Praegu olen Rae abivallavanem ja noorsootöö on just üks valdkond, mida mul on õnn kureerida.

Riin Luks, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus

RL: Näen samuti, et noorsootöötajad on hakanud aina enam end ühtse kogukonnana teadvustama. Piirkonniti on kindlasti see tunnetus ja vorm erinev, näiteks korrapärased kokkusaamised noorsootöö valdkonna osaliste ja sidusrühmadega, ühised platvormid, kus kogemusi põrgatada ja hirme või rõõme jagada jne. Usun, et kogukonna tekkimiseks ongi vaja luua enne teadlik vorm, millest areneb välja kogukond, kui on märgatud ühtset identiteeti ja eesmärki, milleks on noorte heaks tegutsemine.

Igasugustel üritustel võib äratundmist kindlasti tajuda – ükskõik, kas varem on koostööd tehtud või ei. Kui tutvustada end noorsootöötajana, siis jõuab kiiresti teiste noortega tegelevate spetsialistidega ühele lainele. Arvan, et see näitab nii-öelda metatasandil, et tajume end ühtse kogukonnana. Kogukonda kuulumisele aitavad kaasa eri organisatsioonide koostöövormid, mille kaudu luuakse huvide ja vajaduste põhjal töörühmi. Näiteks Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse kaudu on moodustunud avatud noortekeskuste noorsootöötajate kogukond, Eesti Noorsootöötajate Kogu kaudu valdkonnaspetsialistid. Tartu ülikooli Narva kolledž on algatanud noorsootöötajate kutseala kogukonna, kuhu on kaasatud noorsootöötajad üle Eesti ning seda eriala omandavad üliõpilased. See aitab kogukonna tunnet tekitada juba õpingute ajal, tööpõllul tegutsevad noorsootöötajad õpivad protsessi käigus, kaasavad ja loovad uusi vajaduspõhiseid võrgustikke. Kindlasti on ka neid, kes ütlevad, et ei tunne end kogukonna osana, kuid arvan, et võimalused selleks on loodud – on üks suur kogukond, kus on palju eriilmelisi kogukondi, mis tervikkogukonna tundele kaasa aitab.

Milline on sinu kõige olulisem ja vajalikum kogukond noorsootöös? Milline on kogukonna roll noorsootöötaja töös?

BS: Kõige olulisemat ja vajalikumat on keeruline välja tuua. Noorsootöö vajab enda ümber terviklahendust. Meil on noored, noortel on pere ja noortel on kool, vabaajategevused huvi- ja spordiringides ning meil on ametivennad/-õed. Usun, et väiksemates kogukondades on kõik need omavahel lõimunud. Noorsootöötaja saab oma tööd teha täie rõõmuga, kui keskkond, sealhulgas kogukond seda toetab. Võlusõnaks on koostöö kõikide osaliste vahel.

Toon näite: COVID-19 viiruse ajal on noorsootöötajad olnud need inimesed, kes on appi tulnud õpetajate asendamisel või õpiabi pakkujatena õpilünkade täitmisel. Kool on kaasanud noorsootöötajaid oma vabaajategevuste sisustamisel ja projektide kirjutamisel. Noortekeskus on teinud koostööprojekte kohaliku MTÜga, sealhulgas ühistegevusi. Noortekeskus on kaasanud lapsevanemaid oma noorte tegevusse. Kõlab nagu ideaalne maailm? Aga täpselt selliselt meil ta siin toimibki. Seega ei too ma välja kõige olulisemat, vaid rõhun terviklahendusele.

RL: Esmalt on vaja noorsootöötajale kindlasti noorte kogukonda, kes tahab aktiivselt panustada ja kellele noorsootöövõimalusi pakkuda ja luua. Noortest oleneb tihti just kogukonna noorsootöö olemus ja suund. Sealt edasi selguvad juba osalised, keda Bärbel terviklahendusena mainis. Kindlasti on noorsootöötaja üks nendest, kes kogukonna vajadusi märkab, kaardistab ja koos noortega lahendusi leiab ning arengule kaasa aitab. Kogukond eeldab, et üks ei saa ilma teiseta, ega tahagi ☺

Millest ja kellest sõltub noorsootöös kogukonna olemasolu või selle puudumine?

BS: Kogukonna eestvedajate, nii-öeld aktiivgrupi valmisolekust (sh kogukonnas olevatest asutustest, nagu kool, raamatukogu jne) vastu võtta ja noorsootöötaja/noortekeskuse valmisolekust majast väljas toimetada. See saab toimida ainult vastastikusel koostööl. Ühiskond peab selleks valmis olema. Selleks peab nägema noorsootöös enamat kui ainult „probleemsete“ noortega tegelemist. Kahjuks on see mentaliteet osaliselt mõnes paigas siiski olemas.

Noorsootöö on palju enamat: see on osa haridusest, see on osa vaba aja sisustamisest, see on osa kodanikuks kasvamisest, osa sotsiaaltööst jne. See aga näitab, et ei ole olemas valdkonda, kus ei saaks noorsootööd kogukonna tegemistega lõimida.

RL: Lisaksin, et olulised on ka ühised eesmärgid ja tahe nende eesmärkide täitumiseks koostööd teha, nii areneb koostööst järjepidev koosolemine ja -tegutsemine, mille toel kogukonnad püsivad. Kui noorte kogukonda aga ei ole, oleks noorsootöötajal väga keeruline mõtestada, mis on tema kogukonna roll ja sihid. Tähtis on, et kohalik omavalitsus (ja ka suurem ring otsustajaid) tunnustaks kogukondi ja tooks esile väärtusi, mida nii-öelda väiksemad kogukonnad laiema kogukonna arengusse ja koostoimimisse toovad.

Kuidas märgata (kaas)noorsootöötaja kogukonnavajadust? Kes saab märgata? Mil moel on kogukonna olemasolu või puudumine osutunud märgatavaks sinu töös?

BS: „Kuidas“ on täiesti õige küsimus! Kui tunned, et üksi enam ei saa, või kui koos kolleegidega tundub, et oled sattunud rattasse. Aga seda hetke ei tohiks muidugi ideaalis tekkida. Tegelikkuses on harv juhus, kui noorsootöötaja on juba enne tööle asumist kogukonna liige. Seega peab ta end eelkõige ise kuuldavaks tegema. Loo kontakte! Kui seda teha ei suuda, siis pead oma töö ja valmisoleku selleks tööks ümber hindama. Kui sa juba oled noorsootöötaja ametikoha valinud, siis leia endas ka see julgus teha esimene samm. Ja sul on noorte kujul selleks olemas imelised partnerid. Kasuta neid heas mõttes sillana, sest nemad on osa kogukonnast! Muidugi võib ka juhtuda, et sina oled noorsootöötajana olukorras, kus sinuga tullakse koostööd looma, kuid pigem on see harv juhus.

Minu kui kogukonna eestvedaja töös on kogukonna olemasolu, noortekeskuse olemasolu, teinud toimetused palju kergemaks. Mul on partnerid, kellega oma ideid jagada ja ellu viia. Noortekeskus ei ole tänapäeval enam mitte ainult noortekeskus, vaid kogukonnakeskus, täpselt samamoodi kui seda on meie piirkonna kool või raamatukogu. See on meid rikastanud ja kindlasti aidanud noorsootööd kogukonnale mõistetavamaks teha. Kui elanikel on meie tegevusest parem arusaam, siis tullakse ka lihtsamalt kaasa.

Sama jutt käib ametikaaslaste kohta: ole ise aktiivne. Noorsootöötajad ei ole ainult noorsootöötajad noortekeskustes, otsi suhtlust kooli huvijuhi, õpetajaga. Looge oma kogukond. Ja uskuge, selle kaudu jõuate noorteni hoopis paremini. Need sidemed annavad võimaluse ka omavahel tööd jagada, üksteisele toeks olla.

RL: Märkamisele saavad kaasa aidata ka üleriigilised huvikaitse- ja katusorganisatsioonid. Kui tõesti on üksijäetuse tunne, siis on suur ring noorsootöötajaid, kes on noorsootöötajate kogukonda enda jaoks aastaid mõtestanud ning hea meelega toetavad ja suunavad alustavaid spetsialiste nende töös. Nagu Bärbel ütles, siis oluline on ka isiklik initsiatiiv, tahe olla osa kogukonnast. Kogukond on huvitavalt lai mõiste, aga selle üks kindel alus on ühised väärtused – ja kui on ühised väärtused, siis tihti loob kogukond ennast märkamatult nende ümber ise.

Kuidas luua kogukonda üksi töötavale noorsootöötajale? (Kuidas pakkuda tuge ja võimalust ideid põrgatada või ka näiteks asendust leida, et koolitusele minna?)

BS: Loo sidemeid, see on kõige alus. Kui sina oled toeks kogukonnaliikmetele, olgu selleks sinu kolleegid mõnes teises noortekeskuses, koolis või lapsevanemad, on ka nemad sinu jaoks olemas. Iga algus on raske ja nõuab mugavustsoonist välja tulekut, kuid tulemus on hindamatu!

RL: Tõesti ilus ja jõustav mõte! Lisan Bärbeli mõttele ka siin üleriigilised organisatsioonid, kes aitavad vähemalt suunata ja jagada kogemusi, sest keegi on alati olnud samas alguses ja vajanud samasugust tuge.

Kas ja kuidas saab noorsootöötaja endale ise kogukonda luua?

BS: Muidugi saab! Ole aktiivne suhteid looma. Uuri, kes on need inimesed või MTÜd, kes veavad kogukonnatööd. Nendega on noorsootöötajal kõige lihtsam samastuda. Miks? Sest olgem ausad, noorsootöö on paljuski südamega töö, vabatahtliku panusega töö, see on töö, kus sa annad endast tihtipeale rohkem, kui tagasi saad, ja samad märksõnad käivad ka kogukonna eestvedajate kohta.
Võta ühendust kooliga, sealhulgas õpetajatega, küll su oma noored juba teavad, millise õpetajaga täpsemalt. Paku ennast kogukonna üritustele, kooli üritustele. Need vast ongi kõige lihtsamad sammud, mis suure tõenäosusega tulemusi toovad.

Meie kogukond on inimesed meie ümber. Kui palju me sellest kasutusele võtame ja paljudele võimaluse anname, oleneb juba igaühest endast. Eks see on tunnetuse küsimus.

RL: Just, osale, uuri, algata, tee ettepanekuid ning anna märku, mida soovid ja vajad. Alati leidub vähemalt üks inimene, kes kaasa tuleb, ja siis juba järgmine ja järgmine. Ja niimoodi võib olla märkamatult tekkinud kogukond, keda ei pea enam kokku kutsuma. Mõelda võiks piiriüleselt: meil on Eestis palju näiteid, kus kogukonnad on tekkinud huvide põhjal, näiteks noorteinfo kogukond, rahatargad noorsootöötajad, noorte osaluse ja omaalgatustega seotud mentorid, diginoorsootöötajad, mobiilsed noorsootöötajad jne. Praeguse arengu juures ei ole kogukondadel enam piire.

Kas kogukonnaga või kogukonnata? Kus ja kuidas on parem? (Miks?)

BS: Mina ütlen praegu, et kindlasti kogukonnaga! Me lendame palju kõrgemalt ja kaugemale. Tänu sellele suudame kaasata oma tegevusse palju enam noori, ka kogukonda laiemalt. Me anname sellisel viisil kogukonnas uue tähenduse, mõeldes tulevikule: „Mida külvad, seda lõikad“.

RL: Nõustun Bärbeliga. Kogukond peegeldab sind ennast, algatab arengut, tekitab kuuluvustunde, aitab kaasa eneseteostusele. Üksi saab täpselt nii kaua, kui täidetakse isiklikke eesmärke. Tuleb arvestada sellega, et kui eesmärk on tugev jätkusuutlik kogukond, panustab üksikkogukonna liige laiema ringkonna huvides, arendades aga seeläbi ka ennast inimesena. 

Nii-öelda asendustöötaja küsimus on olnud noorsootöös üleval aastakümneid. On piirkondi, mis on loonud probleemi leevendamiseks süsteemi või jõudnud aastatega hea lahenduseni, kuid iga lahendus võib olla piirkonna huvidest ja vajadustest lähtudes erinev. Aluseks on siingi mõistmine, kelle huvides on see, et üksi töötav noorsootöötaja saaks koolitusele minna. Kui kogukonna eesmärk on professionaalsed noorsootöötajad ja noorsootöö kvaliteedi parandamine, siis on ilmselge, et koolitused, töörühmades osalemine, infopäevad jne on osa professionaalsest noorsootööst ja valdkonna arendamisest. Kui see mõistmine on saavutatud, siis tihti laheneb ka asenduste küsimus kõigile arendavas suunas. Rõhutaksin seda, et lahendus ei saa olla see, et noorte jaoks on näiteks noortekeskus pool ajast kinni või keegi suvaline hoiab uksi lihtsalt lahti, aga ideaalis just Bärbeli sõnastatud moel. Koostöö, ühised eesmärgid ja väärtused on kogukonna alus. Praeguste võimaluste ja valdkonna taseme juures tahaks ka loota, et ükski noorsootöötaja ei tunne end enam täiesti üksi. Ja nagu eriti pandeemia on näidanud, siis kogukonnad ei tunne piire ning toe ja ideede põrgatamise jaoks on noorsootöö kogukond igatahes suure esindusega ootamas.

Midagi olulist, mida peaks kindlasti veel välja tooma?

BS: Mina ei kujutaks praegu ette, et meie kogukonnas ei oleks noortekeskust. See on sama oluline, kui on lasteaed, kool, perearst, pood jne. Osa elust. See on sümbioos, mis meie vahel on tekkinud ja tänu millele oleme oma kogukonda saanud palju enam anda ja sealt ka tagasi saanud.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga