Kogukond on selline kummaline mõiste, mille puhul justkui tunnetatakse, millega on tegu, ent mida sügavamale kaevama hakata, seda enam jääb mulje, et see tähendab samal ajal justkui kõike ja mitte midagi. Kindlasti on kogukonna mõiste ja tähendus ajas muutunud – kohakesksete kogukondade kõrval võime rääkida ka näiteks huvi- või rollikesksetest kogukondadest –, ent kõige üldisemas plaanis on kogukond rühm inimesi, kellel on (mingil põhjusel) sarnased vajadused ja probleemid ning sarnane arusaam toimuvast.
Nagu kõigis valdkondades, nii on ka noorsootöös üha enam teemaks kogukonnatöö, tegevuse mõju kogukonnale, kogukonna kaasamine jne. Tihti on keeruline mõista, mida meilt siis ikkagi oodatakse, kui soovitakse, et noortekeskuses või huvikoolis toimuv „avaldaks mõju kogukonnale“.
Kui kogukonnatööks võib pidada igasugust ühist toimetamist kogukonnas – näiteks kohaliku kiigeplatsi ühine koristamine, abi kodututele –, siis võib kogukonnaharidust vaadelda kogukonnatöö osana, mille keskmes on kogukonna ja kogukonnaliikmete areng. Tegemist on partnerlussuhetel põhineva haridusmudeliga, mille eesmärk on suurendada kogukonna võimekust ja arendada kodanikuaktiivsust – kutsuda esile positiivset muutust. Suurbritannias ja USAs on kogukonnaharidusega tegeletud aastaid ning pisut erinevatel viisidel, kuigi üldjoontes samade eesmärkidega. Kui USAs on kogukonnahariduses tähtis osa üldhariduskoolil ja kogukonnaharidus puudutab ühtlasi ka kooli mõtestamist kogukondlikumalt, siis Suurbritannias on fookuses pigem mitteformaalne haridus ning institutsioonidki, kes kogukonnaharidusega tegelevad, on erinevad.
Kui eesmärk on aktiveerida ja arendada kogukondi, siis mõistetaval põhjusel on just eelkõige noortega tegutsemine edasiviiv. Seega on kogukonnaharidus ja noorsootöö omavahel olemuslikult vägagi põimunud mõisted. Teistpidi vaadates annab kogukonnaharidus võimaluse tõhusamaks noorsootööks: kaasates kogukonna ja noorte võrgustikud, on noorsootöö tegevuse mõju püsivam ja ressursid paremini rakendatud.
Nii noorsootöö kui ka kogukonnaharidus toimuvad humanistlikel alustel ja on oma põhimõtetelt vägagi sarnased. Horyna ja Decker on kogukonnahariduse põhimõtted sõnastatud järgmiselt.
Enesemääramine. Kohalikud inimesed on oma kogukonna vajaduste ja soovide väljaselgitamisel kõige pädevamad ning hariduses tuleb sellega arvestada.
Isetoime soodustamine. Kogukondade jaoks on avalik teenus parim siis, kui julgustatakse ja suurendatakse kogukondade suutlikkust iseennast aidata. Kui inimesed võtavad suurema vastutuse enda heaolu eest, muutuvad kogukonnad iseseisvamaks ning vähem sõltuvaks ja haavatavaks.
Juhtimise arendamine. Kogukondade arengu ja aktiivsuse tagamise tingimuseks on kohalike kodanike juhtimisvõimekuse tuvastamine, arendamine ja rakendamine – n-ö alt üles põhimõttel juhtimine.
Kohalikustamine. Inimeste elamisele kõige lähemal asuvatel teenustel, programmidel, üritustel ja muudel kogukonna kaasamise võimalustel on suurim potentsiaal panna kohalikud ühiselt tegutsema. Võimaluse korral tuleks need tegevused detsentraliseerida ja korraldada kõigile inimestele hõlpsasti juurdepääsetavates kohtades.
Lõimitud teenuste osutamine. Avaliku hüve nimel ning sarnaste eesmärkidega asutused ja organisatsioonid saavad kohalikul tasandil koos tegutsedes luua inimkesksemaid ja väärtuslikumaid teenuseid, kui eraldi tegutsedes.
Ressursside maksimaalne kasutamine. Kogukonna füüsiline, rahaline ja inimvara peaks olema omavahel seotud ning seda tuleks kasutada kogu ulatuses, kui on vaja kogukonna mitmekesiseid vajadusi ja huve täita.
Kaasatus. Inimeste segregatsioon või isoleerimine vanuse, sissetuleku, soo, rassi, etnilise kuuluvuse, usutunnistuse või muude tegurite järgi pärsib kogukonna täielikku arengut. Kogukonna programmid, tegevused ja teenused peaksid hõlmama piirkonna elanike võimalikult laia läbilõiget.
Institutsioonide vastutus. Riiklikel asutustel on kohustus välja töötada programme ja teenuseid, mis vastavad kohalike elanike pidevalt muutuvatele vajadustele ja huvidele.
Elukestev õpe. Õppimine algab sündimisest ja jätkub surmani. Formaalse ja mitteformaalse õppimise võimalused peaksid olema kättesaadavad igas vanuses elanikele eri kogukondades: keskkonnasäästlikkus, samm-sammult kasvamine, alt üles käsitlusviis, tagasihoidlikkus, autentsus ja piisav informeeritus tagab kogukonna arengu.
Vahel näib, et meie jaoks on jätkuvalt keeruline teha tegevusi ühiselt ja institutsioonideüleselt, vähest ressurssi omavahel jagada ning seeläbi soovitust ehk palju paremaid tulemusigi saavutada. Võib-olla aitab kogukonnahariduslik käsitus koostööd pisut mõista ja innustab seda veelgi edendama.
Sisukord
- Sissejuhatus
- Tuleviku kujundamine olles osa kogukonnast, Dagmar Narusson
- Heaolu mõõtmed, Monika Kezaite-Jakniūnienė
- kommentaar Marit Kannelmäe-Geerts
- Kogukonnasaar keset Läänemerd – kogukond ja noorsootöö Hiiumaal, Kaie Pranno
- kommentaar Triini Viks
- Another now, another how ehk kuidas teistsuguse lähenemise kaudu jõuda teistsuguste lahendusteni?, Ülly Enn, Vasileios Kostakis
- Noorte osalus 2021+. Kuidas saame areneda, Jaan Aps
- Roosa vahukomm tindis ehk maailm kogukonnas, Anett Männiste
- kommentaar Kadi Laaneots kommentaar
- GUTSY GO – teeme rahu nähtavaks!, Eneli Meresmaa
- Projektipõhised kogukonnad ja kogukondade projektid noortevaldkonnas, Anni Tetsmann
- Noorsootöötaja kui kogukonna looja, Maret Lepiksaar
- Noorsootöö kutseala kogukond, Maria Žuravljova
- kommentaar Maria Lazutina
- Kuidas luua noorsootöötajale kogukond?, Riin Luks ja Bärbel Salumäe
- Kogukonnaharidus – müstiline võõras või noorsootöö nägu?, Lii Araste
- Hariduse tulevikku tasub otsida tänasest!, Triin Noorkõiv ja Piret Jeedas
- Kuidas mõtestada end looduskeskkonna osana?, Regina Soobard
Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.
