fbpx

Deepfake ehk süvavõltsingud

Eneli Kindsiko, Arenguseire Keskus

28. veebruar 2023

Eneli Kindsiko, Arenguseire Keskus

Mis on deepfake ehk süvavõltsing?

Deepfake ehk süvavõltsing on tehisintellektil abil loodud võltssisu „tõelise inimese välimuse ja hääle kopeerimiseks“.11 Lihtsalt öeldes on süvavõltsing ehmatavalt realistlik visuaal, audio või video, mis kajastab kedagi rääkimas või tegutsemas, kuigi see isik seda päriselt ei teinud. Süvavõltsingul on sageli suurem võim kui lihtsalt libauudistel (ingl fake news) või photoshop’itud pildil, sest süvavõltsingu puhul luuakse võimas, päriseluline kujutis. Inimesed usuvad enim sellist audiovisuaalselt infot, mis meenutab päris maailma,22 näiteks see, kui reaalne inimene räägib (olgugi et see võib olla ka süvavõltsing). Üks kuulsamaid süvavõltsinguid on Tom Cruise TikTokis, kuigi näitleja ise pole TikTokis.33 Temast loodud süvavõltsing elab seal oma elu. Süvavõltsingud on nii mõjusad just seetõttu, et võltsingu nägija ei suuda seda reaalsusest eristada.Süvavõltsingu esimene kurikuulus juhtum oli aastal 2017, mil tuntud USA näitlejanna nägu ühendati pornostaari kehaga, et tekitada vale mulje näitlejanna tegemistest. Seni ongi süvavõltsinguid enim kurjalt ära kasutatud just naistega seoses, näiteks pornograafilise sisu levitamisel, erinevate rakenduste abil oma tuttavate tüdrukute või naiste lahti riietamisel ja nende piltide või videote levitamisel.44, 5 Õnneks on nüüdseks hakatud ka selliste äppide loojaid ning kasutajaid valvsalt jälgima ja karistama. Siiski, tehnoloogia areneb kiiremini ja süvavõltsinguid on üha raskem tuvastada.

Kui varem olid peamised süvavõltsingute ohvrid tuntud inimesed, siis nüüd on seda järjest enam ka tavakasutajad. Põhjus on lihtne: kuulsuste kohta on enamasti veebis enim video- ja pildimaterjali, mille alusel võltsingut luua. Süvavõltsingu jaoks vajab tehisintellekt samast inimesest rohkelt eri nurga alt võtteid (pildid, videod, hääl), et algoritmi treenida. Kuna tänapäeval postitavad inimesed endast ja oma perest tohutul hulgal materjali veebi, siis on süvavõltsingu abil juba võimalik ka ühest aktiivsest tavakodanikust sotsiaalmeedias oleva info põhjal süvavõltsing kokku panna.56

Huvitavaid fakte! Suurbritannias korraldatud uuringu kohaselt teeb keskmine täiskasvanu aastas 267 Instagrami ja 170 Facebooki postitust, 135 TikToki videot ning 141 tviiti Twitteris.67 Tänapäeva inimene jätab endast sotsiaalmeediasse elu jooksul korraliku digijälje: keskmiselt 9828 fotot ja 10 811 sotsiaalmeediapostitust. Kõik need püsivad veebis ka kaua pärast inimese surma. Juba praegu on Facebookis üle 350 miljardi foto ning iga päev lisatakse keskeltläbi 300 miljonit.78 Seega on materjali võltsingute loomiseks enam kui küll.

Miks süvavõltsingud just noorte jaoks ohtlikud on?

Maailmas on 5,3 miljardit aktiivset internetikasutajat, sealhulgas 4,7 miljardit sotsiaalmeediakasutajat.89 Aastal 2024 saab Facebooki ehk esimese sotsiaalmeediaplatvormi loomisest täpselt 20 aastat. Need põlvkonnad, kes on sündinud 2004 või hiljem, on sõna otseses mõttes sündinud sotsiaalmeedia ajastusse. Nende jaoks on see normaalsus.

Sotsiaalmeedia mõju noortele on kahetine. Positiivsena võib esile tuua võimalust meelt lahutada, suhelda teiste noortega üle maailma, jagada ja saada huvitavat informatsiooni jne. Samas tuleb olla teadlik ka sotsiaalmeedia üsna tugevast mõjust noore inimese identiteedile, nii et see võib muutuda koguni kahjustavaks – noor sõltub sellest, mida teised temast arvavad ja mida temast sotsiaalmeedias levitavad (küberkiusamine). USA ja Suurbritannia uuringud on näidanud, et teismelistel, kes veedavad üle kolme tunni päevas sotsiaalmeedias, on suurenenud risk vaimsete probleemide tekkimiseks (nt ärevus, kartus millestki ilma jääda ehk FOMO (ingl fear of missing out) efekt, depressioon).910 Mida enam kujundab noor inimene oma identiteeti sotsiaalmeedia põhjal, seda enam mõjutatud on ta ka süvavõltsingutest.

Milline võiks olla noorsootöötaja roll?

Ilmselt võiks süvavõltsingute ohtudest kirjutama jäädagi. Seda enam, et süvavõltsingute levik on ülikiire: 2019.–2020. aastal kasvas süvavõltsitud videote hulk veebis tervelt 6820 korda ehk 14 678 videolt 100 miljonile videole.1011

Hirmu külvamise asemel tasuks siiski säilitada terve mõistus – see käib nii noorte kui ka noorsootöötajate kohta. Ainuüksi teema teadvustamine on juba oluline. Noorsootöötaja ei pruugi kasutada noorte hulgas populaarseid sotsiaalmeediaplatvorme ega puutuda kokku seal leviva infoga. Kuidas siis mõista, millises (virtuaal)maailmas noored iga päev toimetavad? Head noorsootöötajad, elame paratamatult kõik nii füüsilises kui ka virtuaalmaailmas ning eeskätt noortel võib piir nende kahe vahel aeg-ajalt hägustuda. Mida siis teha?

1. Kujundada sotsiaalmeediaalast sitkust. See, kui keegi midagi minu kohta sotsiaalmeedias kirjutab või koguni süvavõltsingut levitab, ei tähenda, et see oleks mina või et see kehtiks minu kohta. Kellegi mainet kahjustavat videot või postitust vaadates tasub endalt küsida „Kas see on päris?“, „Kas ma peaks seda uskuma?“. Ühesõnaga, sotsiaalmeediaalane sitkus on uue aja vajalik oskus. Kuidas aidata noorel muutuda sitkemaks ja vähem vastuvõtlikumaks sellele, et kõik teised lakkamatult tema kohta midagi arvavad. Ilmselt parim, mida noorsootöötaja praegu praktilisel tasandil teha saab, on noortega avatult nendest teemadest rääkida, anda neile võimalus oma kogemusi jagada, üksteiselt õppida.

2. Soodustada faktikontrolli mitmest allikast. Tänapäeval ei saa kurta info puuduse üle, pigem on põhjust kurta infosse uppumise üle. Kellegi mainet kahjustava teabe korral on alati mõistlik allikaid kontrollida. Kas ma usaldan allikat, kust see info tuleb? Juba pelk sama teabe guugeldamine aitab mõista, kas muud allikad seda infot kinnitavad.

3. Allikaotsing. Kui keegi väidab midagi, siis millele ta tugineb? Kas ta suudab seda tõestada? Ka süvavõltsingu puhul on allikakriitilisus ülioluline. Kes selle avaldas, kes seda levitas? Veel olulisem küsimus on, miks ta seda levitab. Viimane küsimus on eriti tähtis küberkiusamise juhtumite korral – kui võltsingu postitajal ja ohvril on juba varem suusad omavahel risti läinud, siis tasuks ehk kompromiteeriva video või pildi postitajasse ja levitajatesse kriitilisemalt suhtuda. Miks nad seda teevad?

4. Mitte jagada, kui ei usalda. 59% inimestest jagab sotsiaalmeedias linke, mida nad ise avanud ei ole.1112 Selle kohta, kui levinud niisugune käitumine on, saab kohe tuua ühe ilmeka näite. 2018. aastal levitas Science Post1213 uudisnupukest pealkirjaga „Uuring: 70% Facebooki kasutajatest loeb teadusuudistest vaid pealkirja, enne kui uuringut kommenteerima asub“. Üle 46 000 inimese jagas postitust oma sotsiaalmeedias usinalt edasi, ent kui nad oleksid postituse ka lahti teinud, oleksid nad näinud lõikude kaupa allolevat suvalist ladinakeelset teksti: Lorem ipsum dolor sit amet, consectetur adipiscing elit. Nullam consectetur ipsum sit amet sem vestibulum eleifend. Donec sed metus nisi. Quisque ultricies nulla a risus facilisis vestibulum. Ut luctus feugiat nisi, eget molestie magna faucibus vitae. Morbi luctus orci eget semper fringilla.

Eksperiment õnnestus – inimesed loevad vaid pealkirja ja kui see on atraktiivne, siis jagavad linki. Mida see ütleb aga meie infos orienteerumise oskuse kohta?

5. Elu matemaatika! Keskmiselt saavad lapsed esimese sotsiaalmeediakonto 12 ja poole aasta vanuselt.1314 16–29aastased noored veedavad sotsiaalmeedias enim aega – keskmiselt 3 tundi päevas.1415 Kiire matemaatika ütleb, et ühes kuus teeb see 90 tundi ehk ligi 4 ööpäeva ning ühes aastas võtab sotsiaalmeedia lausa 46 ööpäeva. Veelgi ehmatavam matemaatika – kui inimene elab näiteks 72aastaseks ja hakkas sotsiaalmeediat kasutama 12aastaselt, siis on ta üle oma elukaare olnud sotsiaalmeedia haardes 2760 ööpäeva ehk 7,5 aastat. Ehk innustab selline matemaatika nii mõndagi lugejat sotsiaalmeedias veedetavat aega lühendama. Miks mitte teha sama arvutuskäik läbi ka noortega?

Head noorsootöötajad, kuigi elame kõik nii füüsilises kui ka virtuaalmaailmas, ei kao tehnoloogia ülikiire arenguga inimese baasvajadused: vajadus teiste inimestega suhelda, olla mõistetud ja toetatud. Isegi kui tehnoloogiline keskkond areneb nii kiiresti, et me ei suuda sellega sammu pidada, omandavad just noortega peetavad selleteemalised arutelud eriti suure tähenduse ja väärtuse. Need aitavad noortel endil maailmas toimuvat mõtestada.

  1. ESET Blog (2019). DeepFake: kui nägemine ei ole uskumine. https://blog.eset.ee/et/2019/11/01/deepfakes-when-seeing-isnt-believing/.
  2. Sundar, S. (2008). The MAIN model: a heuristic approach to understanding technology effects on credibility. In Metzger MFlanagin A, eds. Digital media, youth, and credibility. Cambridge, MA: MIT Press, lk 73–100.
  3. Brown, L. (2021). ‘Deepfake’ Tom Cruise goes viral on TikTok with over 11 million views. New York Post. https://nypost.com/2021/03/02/deepfake-tom-cruise-goes-viral-on-tiktok-with-over-11m-views/.
  4. Hao, K. (2021). Deepfake porn is ruining women’s lives. Now the law may finally ban it. https://www.technologyreview.com/2021/02/12/1018222/deepfake-revenge-porn-coming-ban/.
  5. Euroopa Parlament (2021). Tackling deepfakes in European policy. https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2021/690039/EPRS_STU(2021)690039_EN.pdf.
  6. Van de Weghe, T. (2019). Six lessons from my deepfakes research at Stanford. https://medium.com/jsk-class-of-2019/six-lessons-from-my-deepfake-research-at-stanford-1666594a8e50.
  7. Melore, C. (2022). Your ‘digital footprint’ might shock you: Average person posts 10,000+ times on social media in their lifetime. Study Finds. https://studyfinds.org/digital-footprint-social-media/#:~:text=LONDON%20%E2%80%94%20The%20modern%20person%20leaves%20behind%20an,which%20is%20still%20viewable%20long%20after%20they%20die.
  8. Corliss, R. (2012/2017). Photos on Facebook Generate 53% More Likes Than the Average Post. https://blog.hubspot.com/blog/tabid/6307/bid/33800/photos-on-facebook-generate-53-more-likes-than-the-average-post-new-data.aspx.
  9. Statista (2022). Number of internet and social media users worldwide as of July 2022. https://www.statista.com/statistics/617136/digital-population-worldwide/.
  10. Mayo Clinic (2022). Teens and social media use: What’s the impact? https://www.mayoclinic.org/healthy-lifestyle/tween-and-teen-health/in-depth/teens-and-social-media-use/art-20474437.
  11. Woodbury, R. (2021). The Rise of Synthetic Media & Digital Creators. Digital Native. https://digitalnative.substack.com/p/the-rise-of-synthetic-media-and-digital.
  12. McAfee, D. G. (2018). Study Confirms Most People Share Articles Based Only On Headlines. https://www.patheos.com/blogs/nosacredcows/2018/09/study-confirms-most-people-share-articles-based-only-on-headlines/.
  13. The Science Post (2018). Study: 70% of Facebook users only read the headline of science stories before commenting. http://thesciencepost.com/study-70-of-facebook-commenters-only-read-the-headline/.
  14. Albano, A. M. Is Social Media Threatening Teens’ Mental Health and Well-being? Health Matters. https://healthmatters.nyp.org/is-social-media-threatening-teens-mental-health-and-well-being/ 
  15. Henderson, G. (2020). How Much Time Does The Average Person Spend On Social Media?. Digital Marketing Blog. https://www.digitalmarketing.org/blog/how-much-time-does-the-average-person-spend-on-social-media.

Kommentaar

Avar Pentel, andmeteaduse lektor, Taltech

Avar Pentel

Kui noortega arutlemine toetab reaalsuse mõtestamist – ja reaalsuse tajumises ka terviklikkuse otsimist –, siis arutelu noortega võiks alata siit:

Antoine de Saint-Exupéry „Väikeses printsis“ on lugu mehest, kes müüs tablette, mis pidid janu ära võtma. Nii pidi saama nädalas 53 minutit aega kokku hoida selle arvelt, et ei pea allikal käima. Väike prints ütles: „Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole …“

Me ammutame oma teadmisi mitmest allikast ja vahel tundub tõesti, et kustutame oma teadmistejanu lihtsalt mõne aseainega, sest allikaid on erinevaid: ühed on usaldusväärsemad kui teised.

Kas uued tehnoloogiad, nagu näiteks deepfake, tekitavad olukorra, kus me ei saa enam kindlad olla, mida usaldada, mis on reaalne? Ma arvan, et elasime sellises maailmas juba ammu enne deepfake’i tehnoloogiat. Poliitikuid, keda on tahetud näidata halvas valguses, on esitletud piltidega, kus nad näevad tobedad välja, ning tsiteeritakse või esitletakse video või audiosalvestusena nende kontekstist välja võetud lauseid. Selline reaalsusega manipuleerimine on palju tõhusam kui deepfake’i tehnoloogia, mille autentsuse saab võrdlemisi lihtsalt vaidlustada. Kuna on teada, et selline tehnoloogia on olemas, ning kui inimese kohta esitatakse video, kus ta käitub harjumuspärasest hoopis teistmoodi ja ta ise eitab seda samuti, siis pigem tasub usaldada inimest.

Teisest küljest on tavaline, et püütakse endast paremat muljet jätta. Ka selles aitab väike manipuleerimine. Inimesed esitlevad ennast sotsiaalmeedias töödeldud (ilustatud) ja valitud piltidega ning püüavad muul moel paremat muljet luua. Eks sedagi on püütud teha juba ammu enne, kui sotsiaalmeedia ja internet leiutati. See, mis on tõeline, on tavaliselt ikka mitme maski taga peidus.

Või mis üldse on tõeline, mis on reaalne? Kas me saame täie kindlusega millegi kohta öelda, et me teame seda? Või me lihtsalt usaldame seda, mida kuuleme, näeme ja loeme? 

Võtame näiteks lihtsa küsimuse: kas Napoleon oli olemas või on ta välja mõeldud? Oma silmaga me veenduda ei saa, järelikult peame usaldama ajalooõpikuid ja muud ajaloolist tõendusmaterjali. Teatud hulga sellest materjalist suudab üks inimene läbi töötada, aga kogu teadaolevat ajalugu kindlasti mitte.

Aga tuleme kaasaega: kas Lissabon on olemas? Pipi ütles, et on seal käinud. Aga kui me ei ole seal käinud? Vaatame maailmakaardilt, loeme raamatutest, vaatame televisioonist, aga ükski neist ei garanteeri ju seda, et Lissabon on päriselt olemas, mitte osa fantaasiamaailmast, mis on meie petmiseks loodud. Kui sellise vandenõuteooriaga edasi minna, siis võiks öelda, et ka Lissabonis käimine ei garanteeri selle olemasolu, sest tegu võib olla just meie jaoks loodud Potjomkini küla sarnase linnaga, kus tegelikult on ainult dekoratsioonid ja inimesed on näitlejad.

Tõsikindlalt ei saa me väita ka selliseid asju, kas meie ees olev tool on olemas või mitte. Me näeme seda, me saame seda katsuda, võib-olla tunneme selle lõhna. Ühesõnaga, me usaldame oma meeli ja arvame, et kõik, mis on meie eri meelte abil tajutav, on reaalne. Aga kujutame nüüd ette, et magame ja näeme und ning meie ees on seesama tool. Me näeme seda, me katsume seda, võib-olla tunneme ka lõhna. Kuidas me saame kindlad olla, kas see on unes või ilmsi?

Tingimata ei pea magamagi. On hulk näiteid optilistest illusioonidest, mis demonstreerivad, et oma nägemis- ja muid meeli ei saa alati usaldada. Samuti näitavad erinevad tähelepanutestid, et me ei pruugi märgata seda, mis on meie silmade ees, kui me ei pööra sellele tähelepanu. Teisest küljest saab meie taju manipuleerida nii, et me võime näha midagi või luua seoseid, mida tegelikult ei ole.

Platoni dialoogi „Theaitetos“ põhjal on teadmine defineeritud põhjendatud uskumusena. Kui me viskame kivi üles ja see kukub alla, siis see on üks kogemus maailmast. Ja kui see kordub pidevalt, siis on meil põhjust uskuda, et kivid kukuvad ka tulevikus alla. Muidugi ei saa me kõike maailmas oma kogemustega kontrollida, ikka peame usaldama ka teiste kogemusi. Kuid ka sellisel juhul kehtib sama põhjendatuse reegel. Mis tundub tõenäolisem, kas hulk tõendeid selle kohta, et Lissabon on olemas, või vandenõu, kus tahetakse meile selline mulje jätta?

Lõpuks on üksteise kogemuste usaldamine viinud meid tehnoloogilises arengus sinna, kus me praegu oleme. 19. sajandi keskel võis haritud inimene omada peaaegu kogu ülevaadet tolleaegse teaduse kõigi valdkondade saavutustest ja saada aru tollase tipptehnoloogia toimimisest ning seda nii-öelda nullist ise luua nagu Cyrus Smith Jules Verne’i romaanis „Saladuslik saar“. Tänapäeva teadlane või insener üksikul saarel tänapäevast tehnoloogiat luua ei suudaks.

Ühesõnaga, me rajame oma pildi maailmast isiklike kogemuste kõrval peamiselt allikatele, mida me usaldame. Teadlastel on erinevad kriteeriumid, millega allikate usaldusväärsust mõõta, igapäevaelus on see pisut keerulisem. On palju neid, kes on huvitatud, et me usuksime just neid lugusid, mida nemad räägivad.

Võtame näiteks reklaamid. Nende eesmärk on midagi maha müüa. Kui tegu on sotsiaalse reklaamiga, siis on eesmärk müüa maha ideed, et suunata meie käitumist, aga põhimõte on sama. Meil on kokkulepe, et reklaamtekstid on eraldi märgistatud, aga selline kokkulepe ei kehti igal pool maailmas. Mõne totalitaarse riigi kõik massiteabevahendid on otseselt selle teenistuses, et panna inimesed uskuma seda pilti maailmast, mille nemad maalivad. Alternatiivsetele vaadetele sõna ei anta ja nende levitamise eest karistatakse. Me oleme Nõukogude okupatsiooni ajal seda ise kogenud, aga praegu on seda võimalik teha veel tõhusamalt.

Ühest küljest võime olla õnnelikud, et meil on lubatud avaldada erinevaid seisukohti, aga ajastul, kus igaüks võib asuda sisuloojaks, avada YouTube’i kanali või veebiportaali, on sellega seotud ka hulk ohte. Kui teatud ajalehtedel, ajakirjadel ja televisioonikanalitel on siiski mingi kvaliteedikontroll ja igasugu väärinfot väga kergelt läbi ei lasta, siis tänapäevases meediarikkuses ei ole võimalik sellist kontrolli kõigile kehtestada. Samas tundub isikliku kogemuse põhjal, et noorte meediatarbimine on nihkunud just selliste allikate poole, kus väärinfot levitada ja faktidega manipuleerida on kergem.

Ukraina sõja alguses tunnistasid paljud keskmisest suurema jälgijaskonnaga vene YouTube’i kanalite omanikud, et neile pakuti raha, et nad edastaksid Ukraina-vastaseid ja sõda õigustavaid sõnumeid. Samamoodi on teatud firmad neile ammu maksnud selle eest, et nende kaupu tutvustataks, ja selline märgistamata reklaam toimub üle maailma.

Reaalsustaju muudab ka niinimetatud kajakambri efekt. Võtame näiteks erinevad sotsiaalmeediagrupid, nagu alternatiivmeditsiini grupid, esoteerika, ultranatsionalistlikud liikumised, Euroopa Liidu ja NATO vastased grupid. Kõik need tahavad meile maha müüa oma versiooni reaalsusest. Kui inimene liitub mõne taolise grupiga, siis hakkab seal toimima kajakambri efekt: samasuguseid seisukohti võimendatakse, teistsuguseid taunitakse ja lõpuks jääb kõigile mulje, et maailm ongi just selline ja kõik normaalsed inimesed mõtlevadki nii. Kui siia lisada fakt, et avaliku arvamuse mõjutamiseks töötavad inimesed palgaliste kommentaatoritena ning tänapäeval ei saa me kindlad olla selles, kas kommentaator on üldse inimene või robot, siis on olemas platvorm rahvahulkade mõjutamiseks tellijale sobivas suunas.

Kui kajakambrite puhul on huvigruppidega liitumine veel inimeste vabatahtlik valik ja seetõttu piiratud inforuumi kapseldumine, siis tänapäeval levib üha enam analoogne tehnoloogiline tehisintellektil töötav lahendus, mis inimesi samasugustesse infomullidesse kapseldab. Inglise keeles on selle nähtuse nimi filter bubbles. Parema vaste puudumise tõttu nimetan seda filtermullideks.

Filtermulli efekti saame kogeda näiteks Facebooki ajajoonel. Kui meil on palju sõpru ja kõik nende postitused oleksid meie ajajoonel nähtavad, siis see kaotaks ju mõtte. Me ei jaksaks kõike seda läbi vaadata ja see kõik ei huvitakski meid. Samas on seal infouputuses midagi, mis meid huvitab, aga me ei leia seda üles. Seetõttu jälgib süsteem meie tegevusi Facebookis, meie reaktsioone, laike, jagamisi, postitusi ja sõpru ning nende andmete põhjal ennustatakse, millised postitused meile võiksid meeldida, ja meie ajajoonel näidatakse vaid meile meeldivaid postitusi. Saadame oma laikidega süsteemile kinnituse, et see ennustusmudel töötab, ja oma passiivsusega anname infot, et mudelit tuleks korrigeerida.

Iseenesest on see väga vajalik lahendus, mis meid infouputusest päästab, aga tulemus sarnaneb kajakambritega. Me hakkame saama vaid sellist infot, mis meile meeldib, ja kapseldume maailma, kus on vaid meiega samamoodi mõtlevad inimesed. Nii kaob juurdepääs alternatiivsetele seisukohtadele ning maailmapilt võib ühes või teises suunas ajapikku äärmusesse vajuda.

Tänapäeval on ka Google’i otsingutulemused personaliseeritud. Kui ütleme sõbrale, et sisesta mingi märksõna ja loe kolmandat linki, siis ei saa enam kindel olla, et ta näeb sama linki, mida meie. Samamoodi jälgitakse nüüd meie eelistusi ja kohandatakse otsingu tulemusi selle järgi. Jällegi, see võib parandada kasutajakogemust ja otsingute täpsust, sest valdkonnast sõltuvalt võib samasugusel otsingul olla erinev tähendus. Tundes meie huvisid, valib otsingumootor sisestatud otsingusõnadele õigema konteksti. Aga teisest küljest hakkab see piirama ligipääsu infole, millega me võib-olla väga hästi ei nõustu.

Näeme, et pilti reaalsusest saab mõjutada nii pahatahtlikult kui ka parimate kavatsustega – tulemus on sarnane. Kõik taandub lõpuks allikatele, mida me usaldame ja millega kustutame oma janu teadmiste järele. Sellist kontrollimatu meedia ajastut ei ole olnud veel eriti kaua ja tulemused ei ole veel selgelt välja joonistunud, aga võimalike ohtudega tuleb arvestada. Nendeks võivad olla näiteks pseudoteadusliku maailmapildi laiem levimine, radikaalsemad hoiakud, vaenuliku riigi propaganda uskumine. Vabas ühiskonnas pole võimalik kehtestada totaalset kvaliteedikontrolli sotsiaalmeedia üle. Seetõttu on töös noortega aina olulisem nende juhatamine usaldusväärsete allikate juurde ning oskuste arendamine, kuidas usaldusväärsust hinnata.

Sisukord

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga