fbpx

Another now, another how ehk kuidas teistsuguse lähenemise kaudu jõuda teistsuguste lahendusteni?

Ülly Enn ja Vasileios Kostakis

16. detsember 2021

Vasileios Kostakis on P2P juhtimise professor Tallinna Tehnikaülikoolis ja Harvardi ülikooli õppejõud. Ta on rahvusvahelise interdistsiplinaarse uuringukeskuse P2P Lab asutaja.

Ülly Enn on noortevaldkonna ekspert, kes uurib ühisvaralisi õpikogukondi nooremteadurina Tallinna Tehnikaülikoolis programmi Horisont 2020 projekti SMOOTH raames ja rahvusvahelises interdistsiplinaarses uuringukeskuses P2P Lab.

Ülly Enn (ÜE) ja Vasileios Kostakis (VK) arutlesid MIHUSe kutsel uudse kõlaga teemal commons*. Millega on tegu? Kes ja miks tegelevad praegu Eestis ja maailmas commons’ite uurimisega? Kuidas saame teadmisest kasu lõigata noorsootöös ja ühiskonnakorralduses laiemalt? Miks on commons praegu oluline (ja võib-olla olulisem kui kunagi varem)? Kas kogukondlik ühisvara on päris uus nähtus või uus, aga ammu unustatud vana?

Ülly Enn, noortevaldkonna ekspert, kes uurib ühisvaralisi õpikogukondi nooremteadurina

ÜE: See MIHUSe number on pühendatud kogukonnaelule ja noortele inimestele. Arvan, et oleks väga huvitav … või suisa inspireeriv ja edasiviiv tutvustada Eesti noortevaldkonna (ja võib-olla isegi laiemalt) tuleviku arengu seisukohast kontseptsiooni ja praktikaid, mis on tuntud nime commons all.

Tegu on väärtuste süsteemiga, mis levib jõudsalt eri eluvaldkondades, kuid meie kontekstis oleks huvitav vaadelda kogukondliku ühisvara kontseptsiooni ja potentsiaali peamiselt noorte ja nendega seotud kogukondade kaudu. Ehkki, kas kogukondades ja ühiskonnas saab üldse toimuda midagi, mis ei oleks noortega seotud?!

Aga alustagem algusest ehk avagem kogukondliku ühisvara idee ja kujunemislugu. Millest me räägime?

Vasileios Kostakis, P2P juhtimise professor Tallinna Tehnikaülikoolis ja Harvardi ülikooli õppejõud

VK: Kõige esimesed inimkogukonnad olid organiseeritud ühisvara põhimõttel ja seda rakendades. Selle väite mõistmiseks on oluline defineerida kogukondliku ühisvara olemus. Ennekõike on tegu sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku süsteemiga, mis tugineb iseorganiseeruvusele ning hõlmab järgmist triaadi: kogukonna ressurss, juhtimine ja reeglid, mille kogukond kujundab ressursi ühiseks loomiseks või haldamiseks.

Sedalaadi ühisvara võib esineda loodusressurssidena, nagu näiteks kalavarud, mis on eluliselt oluline väikese kaluriküla kogukonna jaoks. Aga see võib ka tähendada seda, et ühisvarana juhitakse hoopis digitaalset sisu, nagu me näeme näiteks Wikipedia või avatud koodiga tarkvaralahenduste GNU, Linux, Apache, Mozilla jm näidetel. Ka need on näited koosloomest ja ühisjuhtimisest. Seega seisneb kogukondlik ühisvara ennekõike iseorganiseeruvuses ja terviklikus süsteemis, mis on loodud selle iseorganiseeruvuse toetamiseks. See on sisuliselt kogum sotsiaalsetest praktikatest, nagu kogukond, ressursid ja kogukonna poolt ressursside juhtimiseks loodud reeglid.

Kogukondliku ühisvara praktika näitab meile seda, et sageli ei ole tarvis turgu või riigipoolset sekkumist selleks, et organiseeruda teatud tingimuste alusel. Inimesed on võimelised efektiivselt iseorganiseeruma ja see on peamine, mida kogukondlik ühisvara meile kinnitab.

ÜE: Power to the people! Just! Ehk kogukondliku ühisvara keskne idee on, et võim kuulub inimestele ning selle kaudu luuakse kogukondi ja tingimusi, kus inimesed saavad päriselt otsustada enda eest ja ühiste avalike hüvede üle.

See võib kõlada väga abstraktse kontseptsioonina, kuid väidame, et see on praktika, mitte pelgalt teoreetiline visioon. Tänapäeval kõneldakse palju koosloomest, inimkesksest disainist, aktiivsest osalusest … mille kaudu üritame kaasata ja võimestada kõiki asjassepuutuvaid osalisi. See on miski, millest räägime avaliku poliitika kujundamisel, teenuste arendamisel, igapäevaelu probleemidele lahenduste otsimisel kogukondades. Kuidas kogukondlik ühisvara siia suhestub? Või kuidas üldse saaksime mõista seda, kas kogukonnas rakendatakse ühisvara praktikat?

VK: Et eristada seda, kas kogukond rakendab ühisvarapõhiseid praktikaid, on minu jaoks esimeseks kriteeriumiks see, kas kogukonna liikmetel – neil, kes on mõjutatud või huvipõhiselt seotud teatud ressursiga – on sõnaõigus selles, kuidas ressurssi hallatakse või ühiselt luuakse. Näiteks kas õppijatel on sõnaõigus selles, kuidas õppeprotsessi korraldatakse? Jah või ei? Kui neil puudub sõnaõigus ja haridus, mida nad saavad, ei ole nende endi poolt otsuste tasandil mõjutatud, siis ei ole haridusprotsess arendatud ühisvarana.

ÜE: Arvan, et saame siin luua seose ka sellega, kuidas noorsootööd tänapäeval tehakse, noorsootöö teenustega. Ja selles kontekstis on üks huvitav aspekt juhiroll. Milline oleks noorsootöötaja või kui vaatame õppeprotsesse kogu oma mitmekesisuses, siis õpetaja või teiste täiskasvanust nii-öelda ekspertide peamine roll selles protsessis?

VK: See on väga hea küsimus, sest kui haridust korraldataks kogukondliku ühisvarana, ei vajaks me mitte juhte ja õpetajaid nende sõnade tavatähenduses, vaid juhendajaid, kes loovad toetavaid ja suunavaid tingimusi (ingl facilitator) ning kelle eesmärk oleks õppijatest ja osalejatest parima väljatoomine. Juhendaja toetaks õppijate ja osalejate vahelist arutelu, tähenduspõhist ja konstruktiivset suhtlust nõnda, et rajatakse ühine arusaam ja õppeprotsessi arendatakse kollektiivselt. Või alustades isegi küsimusest „Mis on haridus?“.

Minu jaoks tähendab haridus ennekõike oskust näha asju teise inimese vaatevinklist. Kui nõustume selle definitsiooniga, saame pidada sisukat arutelu. Kui kellelgi on teistsugune definitsioon haridusest, selgitagu ta mulle oma definitsiooni, et saaksime pidada sisukat arutelu. Sest kontseptsioonidest – ja ka haridus on abstraktne kontseptsioon – rääkides on tarvis enne sügavasse diskussiooni sukeldumist mõisted defineerida!

Just seetõttu, et minu arusaamise järgi on haridus ühine hüve, mida saaksid luua, hallata ja nautida ühiselt kõik õpikogukonna osalised, on kogukondlik ühisvara hariduses niivõrd oluline idee.

ÜE: Rahvusvahelises teaduskirjanduses käsitletakse kogukondliku ühisvara ühe vormina ka ühisvaralisi õpikogukondi (ingl educational commons), mis eksisteerivad kogu inimese elukaare ulatuses, kõikvõimalikes vormides ja keskkondades, kus õppimine toimub, olgu see koolieelses lasteasutuses, koolis, mitteformaalse õppena noorsootöös, töökohapõhise õppena, seenioride lugemisklubis või hoopis omal käel sotsiaalmeedia toel uusi oskusi omandades.

Oluliseks stardipunktiks on aga tõesti see, et me mõtleme läbi ja jagame, kuidas me õppida ja ennast arendada soovime, kuidas me saame iseennast ja oma kaaslaste õppimist toetada ning mida me õppeprotsessidelt üldse ootame. Küsimus sellest, kuidas luua parimaid võimalusi tähenduspõhiseks õppimiseks, on samavõrd aktuaalne kõikvõimalikes õpikeskkondades, seda enam, et need on loodud teineteist täiendama, et inimesed leiaksid võimalikult mitmekülgseid ja paindlikke viise õppimiseks ja isiklikuks arenguks.

Tulles tagasi noorsootöötaja rolli juurde, nõustun, et seda võiks mõtestada just tingimuste loomisena selleks, et osalejatest parim välja tuua. Leian, et see on ka noorsootöötajate hariduse ja koolitamise võtmeküsimus.

Oleme Eestis põhjusega väga uhked selle üle, et noorsootöötajaks saab õppida akadeemilise hariduse toel kuni magistrikraadini välja – sellist võimalust enamikus Euroopa riikides ei ole. Usun, et see on koos noorsootöötajatele avatud täiendkoolitusvõimalustega väga vajalik ja väärtuslik alus erialapädevuste arendamiseks. See on olnud aastaid prioriteediks ka riigitasandil, suunates koolitusvaldkonna arendamisele ressursse nii riigieelarvest kui ka välisvahenditest. Seega on ka siin väga oluliseks lähtepunktiks luua ühine arusaam sellest, millega me siis õigupoolest tegeleme. Millised on need enesearengu ja eneseteostuse võimalused, mida tahame noortele pakkuda? Ja kuidas?

Usun, et peame ka noorsootöötajate koolituses pöörama enam tähelepanu neile pädevustele, mida mainisid, ehk kuidas toetada tähenduspõhist suhtlust, koostööd ja vastastikust õppimist nii noorte, noorsootöötajate kui ka teiste õpiprotsessi kaasatud osaliste vahel ning kogukondades laiemalt; mida tähendavad coaching, mentorlus, pedagoogiline kuulamine ja vestlus, avastuslik õpe … Ja võib-olla keskenduma vähem nii-öelda klassikalisele projektijuhtimisele ja ürituste korraldamisele, mis on olnud väga tugevalt Eesti noorsootöö keskmes.

Taban end mõtlemas ka sellest, et teeme tegelikkuses sageli noorte jaoks rohkem ära (!), kui neid aktiivsete osalejatena kaasame. Ja ometi on otsustes osalemine üks peamisi osaluse printsiipe!

VK: Täpselt! Lühidalt kokku võttes näen, et kogukondlik ühisvara praktika võiks parendada – ja ma kasutan positiivset terminit! – tänapäeva haridust vähemalt kahel tasandil.

Oleme praegu vestelnud esimesest tasandist ehk sellest, kuidas saaks õpiprotsessi järk-järgult ühisvarana arendada. Järk-järgult on oluline, sest ka Rooma linna ei ehitatud ühe päevaga. See ei tähenda, et õppijad ja osalejad muutuksid kuidagi üleöö väga aktiivseks ning kogu õppeprotsess kujuneks täielikult koosloomes. Saame selle ellu kutsuda sammhaaval, katsetades ja eksides.

Teine aspekt käsitleb hariduse füüsilisi ja digitaalseid vahendeid, mida saab ühisvara põhimõttel hallata. Näiteks kasutades õppetöös mõnd avatud lähtekoodiga tarkvara kui digitaalset ühisvara (ingl digital commons), panustades ka ise selle edasisse arendamisse. Või korraldades mõne ainetunni või noorteprojekti tegevused kohalikus ühistöökojas (ingl makerspaces), kus tootmismasinaid kasutatakse ühiselt ning inimesed saavad koos luua ja ehitada materiaalseid tooteid.

Arvan, et need kaks tasandit oleksid hea lähtekoht, et asuda kogukondliku ühisvara lähenemisi hariduses ja noortevaldkonnas juurutama.

ÜE: Minu jaoks on olnud väga tähendusrikas taipamine, et kogukondliku ühisvara praktikates on ühiste hüvede ühisloome ja haldamine samavõrd oluline kui see, et see toimuks avatuse, võrdsuse, mitmekesisuse ja jätkusuutlikkuse põhimõttel. Need on kogukondliku ühisvara juhtimise põhiprintsiibid.

Elinor Ostrom, kogukondliku ühisvara kontseptsiooni prominentne arendaja ja kogukonnapraktikate uurija, on kirjeldanud kaheksat põhimõtet, mis on kogukondliku ühisvara määratlemisel peamised.

Elinor Claire Ostrom (1933-2012) oli Ameerika Ühendriikide majandusteadlane, kes pälvis 2009. aastal Nobeli majanduspreemia ning on eelkõige tuntud ühisomanditragöödia teooria ümberlükkamise eest, mille pakkus 1968. aastal välja Garret Hardin. Hardin väitis, et ratsionaalselt oma huvides käituvad üksikisikud kasutavad ühiselt jagatud ressursi tingimustes piiratud (loodus-)varasid alati nii, et need lõpuks ammenduvad, isegi kui on ilmselge, et selline tulemus ei teeni pikas perspektiivis kellegi huve. 

Ostrom jõudis aga ühisomandi praktikaid uurides tõdemuseni, et nö ühisomanditragöödiat on võimalik edukalt vältida juhul kui kogukonnaliikmed otsustavad teha omavahel koostööd ja jõustavad ühistegevust ühtsete reeglitega, tegutsedes ühiselt kokku lepitud põhimõtete alusel. Ostrom tõi välja 8 põhimõtet, mis aitavad juhtida ühisomandis olevaid ressursse jätkusuutlikult ja kogukondlikku võrdsust arvestavalt:

  1. Selgelt defineeritud ressursid ja osapooled – kes ja millistel alustel kogukonda kuuluvad?
  2. Kohalikele vajadustele ja tingimustele vastavad ressursside kasutamise reeglid, mis on välja pakutud ja kokku lepitud kogukonda kuuluvate inimeste poolt olusid arvestades;
  3. Need, keda kogukonna reeglid puudutavad, saavad osaleda reeglite välja pakkumisel ja nende muutmise protsessis. Aktiivne ja mõtestatud osalus on parim viis vastutustunde kasvatamiseks;
  4. Välised institutsioonid aktsepteerivad kogukonnaliikmete õigust osaleda reeglite väljatöötamise protsessis;
  5. Välja on töötatud süsteem, mille abil kogukonnaliikmed teostavad üksteise käitumise üle järelevalvet;
  6. Reeglite rikkumise korral kohaldatakse kokku lepitud karistuste süsteemi, mis hõlmab järk-järgult karmistuvaid meetmeid; 
  7. Konflikte lahendatakse võimalikult kiiresti, avatult, kättesaadavate vahendite ja väikese kuluga;
  8. Eri tasandite olemasolul on ressursside juhtimise vastutus kõikidel osapooltel, alates väikestest kohalikest üksustest baastasandil kuni kõrgeima organisatoorse tasandini.

VK: Muide, Ostrom oli esimene naine, kes pälvis Nobeli majanduspreemia! Need kaheksa põhimõtet kirjeldavad teatud tingimusi, mille raames kogukondliku ühisvara juhtimine võiks tõhusalt toimida. Sest sedalaadi ühisvara praktika ei ole alati iseenesest efektiivne korraldamise ja ressursi ühise haldamise viis. Just sellega tegeles Elinor Ostrom ja leidis oma uuringute tulemusel nii mitmeid edukaid kui ka edutuid näiteid.

Kogukondlik ühisvara on väga vana nähtus. Vaadates tagasi Rooma õigusele, on näiteks Res communis. Kapitalismi koidikul aga Briti ühisvara praktikad, mille vägivaldne privatiseerimine pani teatud ajaloolaste hinnangul aluse kapitalismile.

Tänapäeval on meil rohkem võimalusi, näiteks informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kujul, et muuta kogukondlikud ühisvara praktikad nähtavamaks ning suurendada võimalusi koosloomeks ja ühiseks haldamiseks.

ÜE: Sel teemal on väga huvitav lugemine artikkel „Utopia now“. Viitate artiklis professor Wolfgang Drechsleriga William Morrise töödele 1800-ndatest ja esitate väite, et minevikus võisid kogukondliku ühisvara rakendamise või tõeliselt kollektiivse ühisvara utoopia teostamise teel seista tänapäevaga võrreldes hoopiski erinevad takistused. Te väidate, et ennekõike tänu tehnoloogiale, ehkki mulle meeldiks mõelda, et ka tänu üha kasvavale teadlikkusele ja üha suurenevatele võimalustele teha väärtuspõhiseid valikuid oma elus. See on oluline mõttekoht, et meil võib praegu olla rohkem kui kunagi varem vahendeid selle idealistliku visiooni elluviimiseks.

Liikudes aga haridusest ja noortevaldkonnast edasi. Milline võiks olla kogukondliku ühisvara praktikate potentsiaal laiemate sotsiaalsete probleemide – nagu kodanikuks olemine, sotsiaalne õiglus, keskkonnakriis – lahendamisel? Sest tegu on väga keerukate, et mitte öelda riukalike väljakutsetega.

VK: Alustuseks on oluline jõuda ühisele arusaamisele selles, mis on iga probleemi algallikas. Meil on tarvis väga kriitiliselt arutada neid keerukaid probleeme ja mõista, miks need eksisteerivad. Kui meil ei ole isegi aimu, miks me nende probleemidega silmitsi seisame, on võimatu nendega ka tegeleda.

Minu arusaamise kohaselt on need probleemid väga süstemaatilised. Näiteks Taanis elades on võimalik uskuda, et elatakse nii-öelda rohelises ühiskonnas, sest ümberringi on taastuvenergia ja päikesepaneelid. Kuid küsimusi selle kohta, kuidas need taastuvenergia tehnoloogiad on loodud, ei püstitata. Mõõdikud ja hinnangud, mille kohaselt Taani on jätkusuutlik ühiskond, ei võta arvesse negatiivseid kõrvalmõjusid, mis kaasnevad näiteks tuuleturbiinide ehitamisega: kus see turbiin toodeti, kuidas see turbiin transporditi näiteks Hiinast Taani, kas see valmistati Kongo Demokraatlikust Vabariigist pärit materjalidest, nagu koobalt, vask, mineraalid … rääkimata ebainimlikest tingimustest ja lapstööjõu kasutamisest, mis on Kongo Demokraatlikus Vabariigis väga levinud.

Kuna me elame tarbimisühiskonnas, on need tegurid tarbijale nähtamatud. Seega naudib Taani elanikkonna enamus taastuvenergiat, kuid ei ole teadlik tuuleturbiinide varjupoolest. Just seetõttu ma väidangi, et probleem on väga süstemaatiline ning me peame eelkõige muutma viisi, kuidas me toodame ja tarbime. Ja siin tulebki mängu kogukondliku ühisvara idee!

Wikipedia ja avatud lähtekoodiga tarkvara laiemalt on väga edukad näited algatustest, mis on edestanud tüüpilisel industriaalsel viisil loodud lahendusi. Need on näidanud meile, et inimestel, isegi hajali indiviidide kogukonnal, on võimalik iseorganiseeruda, efektiivselt koostööd teha, lähtuda ka millestki muust kui isiklik huvi või vajadus kasumit maksimumini viia. Inimestel, kes Wikipediat ja vaba lähtekoodiga tarkvara loovad, on uuringute kohaselt ka palju teisi motivatsiooniallikaid.

Enamgi veel, Wikipedia ja avatud lähtekoodiga tarkvara on näidanud, et just koostöö võib olla innovatsiooni ema. Ning et inimolend ei ole vaid homo economicus, kelle jaoks on esikohal tema isiklik majanduslik heaolu, vaid inimene on ka homo socialis – keegi, kes tahab suhelda teiste inimestega, ühiselt väärtust luua ja jagada jne.

Kogukondlikul ühisvaral põhinev tootmisviis on jõudnud väga erinevatesse valdkondadesse, näiteks toodetakse Wikipediaga sarnasel viisil tuuleturbiine, satelliite, proteese ja isegi maju. Seega on juba praegu olemas globaalne kogukond inimesi, kes koosloovad digitaalseid teadmisi, näiteks jagavad avatult mudeleid ja muud infot käeproteeside tootmiseks ning seda käeproteesi saab abivajajale võimalikult lähedal kohalikul tasandil valmistada. Tõsi, küll mitte igaühe isikliku 3D-printeriga, vaid kogukonna poolt ellu kutsutud ühistöökojas, kus on olemas vajalik tarkvara, 3D-printerid, CNC-masinad ja muu, mis võimaldab tootmisahelat optimeerida ja vähendab vajadust transpordi järele. Jagamisest võetakse parim!

Kui kogukond WikiHouse projekteerib maja või Open Bionics käeproteesi, siis nende kogukondade eesmärk ei ole maksimeerida kasumit ehk luua toodet, mis muutuks ettenähtud aja jooksul kasutuks. Ei, nad loovad selleks, et ese kestaks võimalikult kaua.

Nii digitaalse kui ka füüsilise ühisvara rakendamisel on oluline, et tootmine tuuakse nii palju kui võimalik kohalikule tasandile. See, mis on kerge (nagu teadmised ja disain), saab kujuneda ja levida globaalselt ning see, mis on raske (nt tootmisprotsess), leiab parimad lahendused kohalikul tasandil. See on kosmolokaalse tootmise kandev idee (vt ka Bauwens, Kostakis, Pazaitis, 2019).

Kuidas see kõik on seotud nende keerukate probleemide lahendamisega? Me vajame midagi, mis muudab väga radikaalselt seda, kuidas oma ühiskonda ja eluolu korraldame. Ja see, vähemalt alguses, kõlab pisut keeruliselt. Ilmselt ootab meid ees palju katsetusi ja eksimusi, aga me peame õppima kujutlema alternatiive. Sest kui praegune süsteem – roheline kapitalism, rohekasv ja rohetehnoloogiad – ei suuda tegeleda probleemi algallikaga – ning mina väidan, et ei suuda, kuid loomulikult on inimesi, kes väidavad, et suudab, aga juhul kui ei suuda –, peame hakkama katsetama teisi ühiskonna korraldamise viise. Ja haridus, noortevaldkond, õppimine kõige laiemalt on suurepärased valdkonnad, et harjutada erinevaid tulevikke.

ÜE: Sa arutlesid nüüd nii risti-põiki erinevaid aspekte hõlmates … Ehk veel mõned mõtisklused siit edasi?

Esmalt, sa viitasid juba põgusalt ideele, kus ühinevad homo economicus ja homo socialis. Andreas Roosiga kirjutatud artiklis teete lähemalt juttu sellest, et inimeses eksisteerib teatud tüüpi sisemine vastuolu seoses sellega, kui palju oleme keskendunud majanduslikule kasule – mis on samuti väga inimlik ja me ei saa öelda, et see on vale –, kuid peale majanduslike eesmärkide oleme ka keegi, kes tahab kusagile kuuluda, teha koostööd, suhelda üksteisega, vahetada ideid ja kõike muud, mis meil võib olla. See ei ole ehk isegi mitte vastuolu, aga põhjus otsida head tasakaalu avaliku hüve ja isikliku hüve vahel ning ma leian, et see on muu hulgas väga oluline mõttekoht noorsootöö missiooni ja eesmärgi seisukohast.

Vaadates tagasi noortevaldkonna viimastele aastakümnetele, näeme selgelt, kuidas majandustsüklid on mõjutanud ka diskursust noortevaldkonnas. Näiteks seoses 2009. aasta majanduskriisiga märkasime, et ka Euroopa noortepoliitikas liikus fookus tugevalt noorte tööhõivele, kuni see ühel hetkel tõi erialakogukondades kaasa terava arutelu, kas sedalaadi prioriteedid ehk kammitsevad noorsootöö liigselt poliitiliseks tööriistaks ja objektistavad noori, nähes neid eelkõige tööjõuna, aga mitte indiviididena, kes tahavad õppida, elu nautida ja teha midagi tähenduspõhist, nagu homo socialis tahaks teha. Ühiskond on pidevas muutumises ja nende muutuste taustal on oluline, et me hoiaksime pidevalt näppu pulsil, et mida noored vajavad ja soovivad, ning vajaduse korral taasmõtestaksime vastavalt ka noortevaldkonna sihiseadeid.

Teine mõte seostub uut viisi tootmisega, kosmolokaalsuse kontseptsiooniga, mille kohaselt peaks ressursside kasutus olema lahendatud nii, et see oleks kõige tähenduslikum ja jõustavam kohalikule kogukonnale ning kõige vähem kahjulik inimestele ja keskkonnale. Artiklis, mille autoriks Alexandros Pantazisega olete, vaatlete inimeste suhteid tehnoloogiaga, mida me päriselt kogeme ja saame kasutada nii individuaalselt kui ka kollektiivselt, ning teete seda kogukondlike ühistöökodade näitel.

Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis teeme Euroopa Liidu programmi Horisont 2020 projekti SMOOTH raames koostööd ülikoolide jt partneritega kaheksast Euroopa riigist, et nii formaalhariduses kui ka mitteformaalse hariduse valdkonnas katsetada katseprojektidega ja uurida ühisvaraliste õpikogukondade potentsiaali sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamisel. Taas ei ole tegu pelgalt teoreetilise kontseptsiooniga, vaid akadeemia ja praktikute koostööga. Eestis disainime koostööprojekti laste ja noorte loovuskiirendiga Vivita, kes on koosloomeliste ühistöökodade globaalse võrgustiku liige. Nii huvitab meid selles koostöös muu hulgas see, kuidas me saaksime ühendada laste ja noorte kohaliku õpikogukonna globaalse teadmiste kogukonnaga. Meie teine partner selles projektis on Eesti Noorte Vaimse Tervise Liit, mis on täielikult noorte endi juhitud organisatsioon, kus ollakse pühendunud vaimse tervise ja heaolu suurendamisele noorte seas ja ühiskonnas laiemalt. Ja me hakkame koostöös nende noortega lahti häkkima seda, kuidas rakenduvad kogukondlikud ühisvara praktikad sellises ühisvaralises õpikogukonnas, mida juhivad täielikult noored ise. Neis kahes näites peegelduvad õpimaastiku mitmekesised praktikad ning seda enam saab olema põnev ja kasulik neid hiljem kõrvutada teiste riikide lasteaedades, koolides ja mitmesugustes koolivälistes programmides uuritud kogukondlike lähenemistega.

Ja kui võin ka kolmanda mõtte siinkohal jagada, ma pean väga huvitavaks teemaks indikaatorite niinimetatud varjupoolt, mille välja tõid. Me oleme Eestis, taas põhjusega, väga uhked oma kooliõpilaste saavutuste üle PISA testides. Ja siiski on see vaid üks mõõdik, mis ilmselt kuidagi ei aita meil lahendada põhiprobleeme, millega lapsed ja noored Eestis silmitsi seisavad: me teame uuringute põhjal, et paljudel puudub õppimisrõõm, nad on kaotanud selle juba väga varases eas. Või seda, et koos PISA testide tulemustega oleme paraku rahvusvaheliselt juhtimas ka neid edetabeleid, mis mõõdavad laste ja noorte vaimse tervise probleeme, enesekahjustamist ja enesetappude hulka noorte seas.

Miks see on oluline? Mitte et mõõdikuid kritiseerida, vaid selleks, et me oskaksime iga indikaatori puhul tuvastada ka võimaliku sotsiaalse kahju või koosmõju teiste näitajatega, mille tulemusena kahju tekkida võib. Kuigi ma kardan, et on väga inimlik proovida sulgeda silmad selle ees, mis tundub ebamugav. Siiski ei anna varjupoole ees silmade sulgemine täielikult informeeritud vaatenurka. Ja neil teemadel peaksime mõtisklema ka koos laste ja noortega.

VK: Mitte ükski indikaator ei ole neutraalne. Mõõdiku looja(te)l on alati teatud poliitiline agenda, olgu see teadlikult kujundatud või kujunenud teatud asjaolude kokkulangemisel. Kui mõista haridust vahendina, mille abil saab täita laste ajud informatsiooniga, et need lapsed kujuneksid tulevikus tööturul produktiivseks, siis tugineb sinu loodav mõõdik täpselt sellele, väga poliitiliselt määratletud arusaamale sellest, mis haridus on. Ja kui su eesmärk on panna inimesi end õnnelikuna tundma, ennast teostama ja endi püstitatud eesmärke saavutama, siis saad sa valmis tõenäoliselt hoopis teistsuguse mõõdiku.

ÜE: Eestis võeti sel aastal vastu nii noortevaldkonna kui ka haridusvaldkonna arengukavad aastateks 2021–2035 ning sellega (ehkki kindlasti mitte ainult seetõttu) oleme praegu õpimaastikul väga oluliste muutuste künnisel. Ja ma tahaksin noortevaldkonna kolleege kutsuda üles põhjalikult mõtisklema noortevaldkonna arengukava nelja strateegilise eesmärgi üle ja nendega seonduvalt välja pakutud mõõdikute üle ning kriitiliselt mõtlema ka sellele, milliseid lisamõõdikuid oleks tarvis veel välja arendada järgnevate aastate programmideks. Samalaadne pilguheit hariduse valdkonna eesmärkidele ja indikaatoritele aitab õpimaastiku tervikut kindlasti veelgi terviklikumalt mõtestada ning otsida parimaid viise noorte arengu ja pädevuste toetamiseks ning noorte kodanikuaktiivsuse jõustamiseks võimalikult paindlikult ja mitmekülgselt.

Muide, noorte aktiivse osaluse teemadel just õpikogukondade vaatest on väga põnevaid uurimuslikke leide jaganud Kreeka õpetlased Yannis Pehtelidis ja Alexandros Kioupkiolis, kelle kohaselt praktiseeritakse liberaalse demokraatia põhimõtetele tuginevaid poliitilisi osalusprotsesse juba võrdlemisi turvaliselt koolides, kuid ka noortekogudes jm. Nad väidavad, et vastupidi – ja siin on mu isiklik vaade, et mitte vastupidi, vaid lisaks – on aga ülioluline uurida nii-öelda kogetud kodanikuosalust ühiskonnas (ingl lived citizenship). Milline on noorte tegelik kogemus?

Siin jõuame taas ühe mõttekohani: kui palju kogevad lapsed ja noored tänapäeval koolis, kuid ka noorsootöö raames ja kodudes seda, et neilt päriselt oodatakse arvamust selle kohta, mida nemad eelistaksid? Ja kui nad mõtlevad kaasa ning väljendavad oma valikuid, kas nad saavad siis ka tähenduslikku tagasisidet ja on teadlikud otsustusprotsessist? Kuivõrd nad kogevad, et nende osalus midagi mõjutab ja muudab?

Oleme väga uhked – ja põhjusega – seadusemuudatuse üle, mis lubab Eesti noortel osaleda kohalikel valimistel alates 16. eluaastast. Käimas on ka nügivad arutelud vanusepiiri alandamisest riigitasandi valimistel. Kuid ka siin kerkib sama küsimus, millest meil juba varasemas arutelus juttu oli, ehk mis on vahend ja mis on eesmärk? Mida teeme enne ja pärast valimisi edasi selleks, et noored kogeksid aktiivset kaasatust, sõnaõigust ja oma mõju asjade juhtimises? Ja mitte ainult valimispõhises poliitikas, vaid tõesti palju-palju laiemalt, et jõustada nende nii-öelda päriselulist osaluskogemust?

VK: Kui viitasid eespool kogukondliku ühisvara peamistele printsiipidele, nagu läbipaistvus, avatus jt, siis lisaksin siia ka ekvipotentsiaalsuse. See tähendab, et kõigile peab olema tagatud võrdväärne võimalus oma sõna sekka öelda ja panustada, sõnaõigust rakendada. Kogukondliku ühisvara praktika ei seisne aga kogukonnaliikmete survestamises, sest kõik ei pruugi soovida oma sõnaõigust rakendada. Kuid igaühele, kes on teatud poliitika poolt mõjutatud või omab teatud ressursiga seoses huvi, peab olema sõnaõigus tagatud – just seda tähendab ekvipotentsiaalsus. Kõik on avatud ja läbipaistev.

Väga sageli ütlevad inimesed, et okei, aga kuule, kas sa tõesti usud, et kõik hakkavad valima ja ühiselt otsustama? Ei, aga igaühel on see võimalus, kui ta tahab osaleda. Võimaluse all pean silmas ligipääsu teadmistele, andmetele ja kõigele muule, millest iganes osalus sõltub.

ÜE: Üks mõtteline samm siit edasi. Kui noored ütlevad meile, et ma ei ole huvitatud, võib see noorsootöötaja seisukohast siiski olla kasulik samm, et ta üritab luua noorega kontakti, et teda mõista ja uurida, miks see nii on. Sest kui noor nii ütleb – ja tunnebki! –, siis see võib tuleneda tema varasemast (negatiivsest) kogemusest, kehvast enesetundest või eraldatuse tundest, sellest, et ta ei tunne end selle kogukonna osana. Seda oleks oluline märgata ja uurida, et mõista ka seda, millist tuge see noor vajab. Nõustun küll iga indiviidi valikuvabaduse õigusega, kuid arvan ka seda, et noorsootöös on tarvis pingutada ka sedasorti valikute ja hoiakute taga peituva mõistmiseks.

VK: Arvan, et lisaks on oluline mainida ka demokraatia eri vorme: meil on esindusdemokraatia, otsedemokraatia, kuid ka valgdemokraatia (ingl liquid democracy). Valgdemokraatia tähendab, et kui ma ei soovi osaleda, näiteks kui ma ei tunne end teemas piisavalt pädevana, aga ma usun, et Ülly on teemas pädev, siis ma edastan oma hääleõiguse Üllyle, kellel on siis kaks häält selles otsustusprotsessis. On väga oluline, et inimesed puutuksid kokku demokraatia pluralismiga, sest demokraatia ei seisne pelgalt valimistes või esindusdemokraatias.

Ja võib-olla hakkavad need noored hiljem ettevõtjateks ning soovivad näiteks luua kooperatiivi – sest me teame, et kooperatiivid on ühed vastupidavaimad organiseerumise vormid. Selle edukaid näiteid leiab Kanadast, Põhjamaadest, Hispaaniast … Kuid selleks, et kooperatiivi luua, on väga oluline omada head arusaamist otsustamisviisidest, mida kooperatiivis rakendada saab.

ÜE: Vaagides edasi ühiskonnas toimuvat, tabasin veel ühe võimaliku perspektiivi kogukondliku ühisvara praktikate tõhusaks rakendamiseks – näen, et selles võib peituda hiigelsuur võimalus murda üksindus, mis on kasvav probleem, eriti suurlinnades. Üksindust on nimetatud ka 21. sajandi pandeemiaks ja me teame uuringute toel, et kestev koroonakriis on seda veelgi süvendanud, sealhulgas noorte seas. Arvan, et peame hakkama selle probleemiga tõsisemalt tegelema. Kogukondlikud ühisvaralised lähenemised ei ole kaugeltki muidugi ainus ja põhiline viis selleks, kuid see loob inimestele võimalused olla teistega seotud tähenduslikel viisidel: panustada, luua kontakte ja ühist väärtust.

VK: Kahtlemata. Ragnar Nurkse instituudis on töös ka katseprojekt Kopli 93, mis muu hulgas veab eest linnaaeda Tallinnas Kopli piirkonnas. Kui alguses koosnes sealne kogukond peamiselt noortest, siis ühel hetkel liitus hulk eakamaid prouasid, et samuti hoolitseda linnaaia eest nende kodukandis. Nüüd kasvatavad noored linnaaias juurvilju ja kui nad saagi korjavad, teevad prouad neist saadustest road, mida siis üheskoos süüakse.

Tegu on küll väga väikese algatusega, võiks suisa öelda, et triviaalse näitega, kuid katseprojekt on alles alanud ja see võib näidata meile, kuidas kogukondlikud ühisvara praktikad, eriti linnades (ingl urban commons),võivad aidata luua sildu inimeste, sealhulgas põlvkondade vahel. Ma leian, et see on väga hea. Ja miks on see väga hea? Millest see meile kõneleb? On hea, kui meie elu seisneb üksteisega suhtlemises, demokraatias elamises jne. Aga kui meie eesmärk on maksimeerida kasumit, siis see ei ole hea!

ÜE: Ühes varasemas MIHUSe numbris oli juttu algatusest nimega Communicare – tegu on Eestis loodud platvormiga, mille eesmärk on viia kokku noored ja hooldekodudes elavad eakad inimesed, et luua väga vajalikke sotsiaalseid suhteid inimeste vahel, kes muidu ehk kokku ei satuks. Ka põlvkondadevaheline integratsioon, millele sa Kopli 93 näitel viitasid, on siin oluline. Communicare on sotsiaalne ettevõte, kuid kas selle puhul on tegu ka kogukondliku ühisvara lahendusega?

Ütleksin Elinor Ostromi välja pakutud kaheksale printsiibile tuginedes, et vastus sõltub ka sellest, kuidas seda algatust juhitakse, keda ja kuidas kaasatakse ühiselt oluliste strateegiate arendamisse. Tegu ei ole vaid kasumi ja avaliku hüve küsimusega, vaid ka küsimusega juhtimisideedest ja -praktikatest.

VK: Just. Näiteks võime küsida, kas hästi toimiv kooperatiiv on kogukondlik ühisvara praktika. Milline on ressurss? Milline on see organisatsioon, kogukond? Kas kooperatiiv kuulub liikmetele endile? Millised on reeglid? Kas liikmed on reeglid kindlaks määranud ühiselt?

Hästi toimiv kooperatiiv on kogukondliku ühisvara praktika näide. Suurkorporatsioon aga ei ole, sest töötajaid mõjutavaid otsuseid langetab juhatus. Seega ei eksisteeri nende töötajate jaoks tööl demokraatiat. Poliitilisel tasandil eksisteerib ehk esindusdemokraatia vorm, kuid mitte tõelise tootmise tasandil. Siin on selge vastuolu: demokraatia ei saa poliitilisel tasandil toimida, kui töökohtadel demokraatiat ei ole!

ÜE: Mis meil tänapäeval veel ühiskonnana või inimestena puudub, et kogukondlikud ühisvarapraktikad saaks õitsele lüüa?

VK: Meil on paljust puudu. Kuid ma rõhutaksin ehk veelkord seda, millest juba ennist juttu oli ja mis on üks selgelt silmatorkavatest probleemidest. Digitaalne või isegi füüsiline ühisvara, nagu maa või hoone haldamine, toetub tehnoloogiatele, mis võivad panustada ebaõiglasesse ressursside kaevandamisse, energiakasutusse ja materjalivoogu, aga ka tööjõu väärkohtlemisse. Neid varjukülgi on väga oluline teada ja arvestada.

ÜE: Mina taban end mõttelt, et võib-olla on tuleviku muutuste esilekutsumise üheks lahenduseks ka see, kui suudaksime meelestatuse ja mõtteviisi suunata pigem koostööle kui konkurentsile.

Ja see nõuaks taas nihet või muutust mitmel moel ja tasandil: kuidas me õpime ja õpetame, inimeste arenguks tingimusi loome, kuidas ettevõtteid, koole või noorsootöö ühendusi töös hoiame, ja nõnda edasi. Kuid see on miski, milles peitub minu arvates tuleviku muutmise üks põhipotentsiaale.

Aga Vasilis, MIHUSe toimetus uuris meilt ka selle kohta, miks me üldse tegeleme sellise teemaga nagu kogukondlik ühisvara. Ma kujutan ette, et see võib eriti sinu kui majandusprofessori puhul suur küsimärk olla: kas majanduseksperdid ei ole enamasti mitte tugevalt kasvu ja traditsiooniliste majandusteooriate usku?

VK: Ennekõike põhjusel, et kogukondlik ühisvara on TEISTSUGUNE TÄNA (ANOTHER NOW). See on reaalne utoopia, mis on olemas juba praegu ning mis lahendab samal ajal nii ebavõrdsust kui ka keskkonnakriisi. See on rohkem demokraatlik, sest lubab kogukonnaliikmetel endil luua ja mõtestada ühise väärtussüsteemi. Ekvipotentsiaalne süsteem, milles igaühel on võimalus osaleda.

Ma tõesti arvan, et rohkem demokraatiat on parem. Arvan ka, et ebavõrdsusega tegelemine on hea. Arvan, et oleme praegu väga sügavas keskkonnakriisis ja peaaegu eksistentsiaalses kriisis. Ja arvan, et selle kriisiga tegelemine on hea meile kõigile. Arvan, et kogukondlik ühisvara – eespool mainitud põhjustel – omab potentsiaali kõigi nende probleemidega tegelemiseks.

Viimane põhjus seostub tegelikult ühisvara probleemidega, mille kohta sa enne küsisid. Tänapäeva elukorraldus ja institutsioonid toetavad kasumi maksimeerimist ühisvaraliste kogukondlike lahenduste asemel. Nad toetavad ja jõustavad inimeses rohkem homo economicus’e külge kui homo socialis’e külge. Ja ma pean institutsioonide all silmas ka haridusasutusi. Seetõttu arvan, et peame mõistma kogukondliku ühisvara ja ühisvaraliste õpikogukondade toimimispõhimõtteid ja pakkuma välja uusi viise selleks, et toetada ja jõustada kogukonna arengu jaoks olulisi aspekte. Ehk homo socialis’t homo economicus’e asemel, koostööd konkurentsi asemel ja nõnda looma pluralismi ka eri praktikate mõistmises. Ja vaatame siis, milline neist praktikatest päästab maailma, kui ükski neist.

ÜE: Jah loodan, et mõni neist siiski päästab. (Ülly naeratab.)

* Ingliskeelses teaduskirjanduses on kasutusel mõisted ‘commons’ /’common-pool resources’/ ’commons-based peer production’, mida on eesti keelde tõlgitud kui ühisvara, kogukonnavara, ühistuline tootmine jms. Sisuliselt kujutab ‘commons’ kollektiivsete tegevuste organiseerimise viisi selliselt, et kogukonna sotsiaalsed ja looduslikud ressursid ja nendega seotud ühistegevused oleksid juhitud kogukonnaliikmete poolt võrdsuse ja aktiivse osaluse põhimõtetele tuginevalt. Sedalaadi kogukondliku ühisvara printsiip püüdleb kõigi kogukonnaliikmete otsustesse kaasamise poole, püüdes hoiduda tavapäraselt levinud ebavõrdsusest ja hierarhiatest, mis loovad eeliseid teatud klassi, soo, rassi või positsioonide (nagu juhid, eksperdid jt) esindajatele (Hardt & Negri 2012, vt Pechtelidis & Kioupkiolis 2020).

Sedalaadi kogukondlikud praktikad on levinud ka haridusvaldkonnas ning on tuntud kui ‘educational commons’, viidates aktiivsel osalusel põhinevatele jõustavatele koosloomelistele õpikogukondadele, kus ühiste õpiressursside loomine ja rakendamine toimub kollektiivsete otsuste ja ühise panustamise tulemusena. Selliste õpikogukondade kandvaks ideeks on vastastikune õppimine (ingl. k. peer-to-peer learning), eesmärgiga jõustada õpiprotsessis osalejaid ja tagada võimalikult vaba ligipääs ühiselt loodud ja kogutud infole ja teadmistele. Ühisvaralised õpikogukonnad võivad edukalt toimida nii formaalhariduses kui mitteformaalsetes ja informaalsetes õpikeskkondades (sh nö koolivälises tegevuses, noorsootöös, huvihariduses).

Eestikeelses teaduskirjanduses on vastav terminoloogia kujunemisjärgus, mistõttu on käesolevas artiklis mõistete ‘commons’ ja ‘educational commons’ eestikeelsete vastetena tinglikult kasutusele võetud mõisted ‘kogukondlik ühisvara’ ja ‘ühisvaralised õpikogukonnad’.

  1. Bauwens, M., Kostakis. V. & Pazaitis, A. (2019). Peer to Peer: The Commons Manifesto. London: University of Westminster Press.
  2. Hardin, G. (1968). Tragedy of the commons. Science, 162, lk 1243–1248.
  3. Kostakis, V., Drechsler, W. (2018). Utopia Now: Why the utopian vision of William Morris is now within reach? Aeon.
  4. Kostakis, V., Pantazis, A. (2021). Is ‘Deschooling Society’ Possible? Notes from the Field.Postdigit Sci Educ 3, 686–692.
  5. Kostakis, V., Roos, A. (2018). New Technologies Won’t Reduce Scarcity, but Here’s Something That Might. Harvard Business Review, 06.
  6. Ostrom, E. (1990). Governing the Commons: the Evolution of Institutions for Collective Action. Cambridge: Cambridge University Press.
  7. Pechtelidis, Y., Kioupkiolis, A. (2020). Education as Commons, Children as Commoners: The Case Study of the Little Tree Community. Democracy and Education, 28 (1), Article 5. 
  8. http://www.onthecommons.org/magazine/elinor-ostroms-8-principles-managing-commmons#sthash.IgfsMleM.XaLHGkEk.dpbs

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga