fbpx

Noorsootöötajaks kujunemise ja olemise teekonnad

Ilona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse dotsent, Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liige

28. veebruar 2023

Ilona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse dotsent, Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse liige

2022. aasta sügisel tähistasime Eestis noorsootöö hariduse 30. ja Euroopa noorteprogrammide 25. aastapäeva rahvusvahelise seminariga „Becoming a Youth Worker“. Kolm kümnendit on andnud meile piisavalt kogemusi ja selja taga on pikk teekond, mille jooksul oleme Eestis noorsootöös nii mõndagi selgeks vaielnud. Me ei pea juba läbitud teekonda uuesti käima, vaid võtame õpitu kaasa ning liigume edasi. Kuidas ja kuhu edasi liikuda ning mida iseendast mõelda – nendele küsimustele anti rahvusvahelisel seminaril huvitavaid ja julgustavaid vastused, mille üle tahan koos lugejaga arutleda.

Kuidas saadakse noorsootöötajaks?

Seminari pealkirjast „Becoming a Youth Worker“ („Noorsootöötajaks saamine“) võib järeldada, et põhjalikumalt käsitleti seda, kuidas noorsootöötajaks saadakse. Teemavalik ei olnud muidugi juhuslik: üks sünnipäevalaps – noorsootöö haridus – valmistab ette noorsootöötajaid ja teine – Euroopa noorteprogrammid – ei saa ilma nendeta kuidagi toimetada. Võib julgelt välja öelda, et ilma pädevate noorsootöötajateta noorsootööd ei olekski, sest noorsootöö on eelkõige usalduslik suhtlus noortega ning nendega koos õppimine ja tegutsemine.

Sama üritusega seoses kirjutas noortevaldkonna koolitaja ja Tallinna Ülikooli nooremteadur Kristi Jüristo Õpetajate Lehes temas tekkinud kindlast arusaamast, et noorsootöötajaks mitte ei sünnita, vaid kujunetakse. See on hea tõdemus ning tähendab seda, et me ei otsi enam noorsootöö geeni, mis kõigil asjaosalistel silma särama paneks, vaid noorsootöötaja amet on midagi konkreetsemat. Mis see siis on ja kuidas sinna jõutakse?

Kõik seminaril sõna saanud (Trudi Cooper Austraaliast, Tomi Kiilakoski Soomest, Hilary Tierney Iirimaalt ja siinkirjutaja) alustasid oma ettekandeid isiklike noorsootöö juurde jõudmise lugudega. Mõistagi olid lood kirevad ja erinevad, kuid need võib kokku võtta nii, nagu Trudi Cooper ja Tomi Kiilakoski seda tegid. Nende arvates võib noorsootöötajaks kujuneda:

  1. omandades noorsootöö tasemehariduse (Eestis tuleb noorsootöötaja kutse ülikooli diplomiga kaasa);
  2. koolituste abil (mitteformaalne õppimine);
  3. ise õppides (ka kolleegidelt ja töökohal õppides, sealhulgas informaalse õppimise viisid).

Noorsootöötajaks kujunemise rajad on eripalgelised

Teisel ja kolmandal juhul saab Eestis oma õppimise n-ö tõlkida ka ametlikku keelde ja taotleda kutsetunnistust, tõendades, et noorsootöötajale vajalikud pädevused, mida on kirjeldatud kutsestandardis, on koolituste ja iseõppimise või töökohal õppimise abil omandatud. Seminaril tõdeti, et sageli on noorsootöötajaks saamise teekonnad omavahel põimunud. See on pigem positiivne. Töökohal ja kolleegidelt õppimine annab näiteks võimaluse alustavale noorsootöötajale või vabatahtlikuna noorsootöösse sisenejale ning on igapäevatööga otseselt seotud. Samas on selline rada pikaajalisem ning ei ole kindlust, kas kogenuma noorsootöötaja pakutud juhendamine on läbivalt teadlik, mõtestatud ja piisav.

Iseõppimine on seevastu väga paindlik, kuid nõuab tugevat motivatsiooni. Lisaks vajab iseõppija praktikakogukonna tuge – ühiseid arutelusid ja tööalaseid tegevusi, mis aitavad õpitut rakendada.

Mitteformaalõpe ehk koolitustel osalemine annab noorsootöötajatele võimaluse mitmesugustel teemadel oma oskusi kiirelt täiendada ja seeläbi sarnasele tasemele jõuda. Koolitused ei võimalda siiski enamasti kompleksset arutelu ega sügavamat teoreetilist analüüsi. Seega võivad lühiajalised koolitused noorsootööd sageli liialt lihtsustada ning taandada selle tegevusteks ja meetoditeks, mis omakorda pisendab valdkonna mainet ühiskonnas.

Tasemeharidus on oma olemuselt teoreetilisem, kuigi üldjuhul on praktika samuti osa õppest. Teoreetilised teadmised ja uuringud aitavad noorsootööd selgitada ning sõnastada selle teadmise, mis tuleb igapäevatööst, kuid on jäänud mõtestamata ning seetõttu ka nähtamatuks. Ülikooliõppes analüüsitakse töö olemust, piire teiste valdkondadega ning kõige selle kaudu tugevdatakse eriala positsiooni tunnustatud ametina. Samas peab tõdema, et alarahastatud ja uusliberaalses ülikoolis on suundumus numbrilistele näitajatele ja projektipõhisusele nii suur, et nende erialade õppekavad, mille keskmes on inimestega nende vabal ajal väärtuspõhiselt tegelemine (nt noorsootöö ja rekreatsioon), on järjepidevalt alarahastatud ja -hinnatud. Seega võib ülikoolides valitsevat olukorda noorsootöö seisukohast kirjeldada ütlusega „nokk lahti, saba kinni“ – teadmis- ja tõenduspõhisust on vaja rohkem, kuid noorsootöö uurimisele ja teadmuse arendamisele ressurssi eraldama ei kiputa.

Seega saab noorsootöötajaks kujuneda erinevaid radu käies ja pigem neid teekondi omavahel kombineerides. Märksõna on igal juhul „õppimine“. Eesti kuulub koos mitme teise riigiga (nt Soome, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa) nende maade hulka, kus on head eeldused tugevaks noorsootöö praktikaks.11 Loodetavasti on meil Eestis tarkust saavutatut hinnata ja ikka edasi, mitte tagasi liikuda. Need eeldused sisaldavad ka eespool kirjeldatud õppimisvõimalusi, sealhulgas:

  1. seadusandlikku raamistikku noorsootöö jaoks;
  2. kompetentsus- või kvaliteedimudelit noorsootöös;
  3. noorsootöö tasemeharidust;
  4. toetatud mitteformaalõppe võimalusi;
  5. selgeid karjääriradu (ametikohti) noorsootöötajatele;
  6. noorsootöötajaid koondavat organisatsiooni.

Noorsootöö on koos noortega tegutsemise unikaalne viis

Rääkisime koos Hilary Tierneyga seminaril sellest, et noorsootöötajaks mitte ainult ei saada, vaid noorsootöötaja ollakse, ja ollakse mitte üksi, vaid koos noortega. Väga lihtsustatult võib isegi öelda, et noorsootöö on noortega koos olemise, õppimise ja tegutsemise unikaalne viis. Unikaalne selles mõttes, et noorsootöötaja ei kontrolli noori ega oma nende üle võimu. Tal ei ole õppekava täitmise survet, ta ei pane hindeid ega oota noorelt väga häid eksamitulemusi, et kool jõuaks eksamitulemuste pingereas kõrgemale kohale; noorsootöötaja ei eelda, et noor jookseb kiiremini ja hüppab kaugemale või mängib tipptasemel pilli ja võidab mõne konkursi; ta ei eelda, et noorel ei ole probleeme ja ta juba oskab õigesti käituda või et ta peab olema andekas. Noorsootöötaja on avatud noore enda huvidele ning aktsepteerib noort sellena, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu tahab edasi liikuda – fookuses on noor inimene kui tervik ja tema teekond, milles tal on sõnaõigus. Noorsootöö on unikaalne, sest tegevusi mõjutavad suurel määral noorte endi vajadused, huvid ja probleemid, aga mõistagi ka kogukond. Noorsootöötaja tööd juhivad esmajärjekorras noorsootöös kokkulepitud väärtused, mis mõjutavad tema professionaalseid valikuid ja otsuseid.

Noorsootöötaja on noorele mentor, kes alustab usaldusliku suhte loomisest ning oskab seda ka hoida. Usaldusliku suhte loomine ja hoidmine on kunst omaette (artikkel on selle teema avamiseks liiga lühike). Seejuures on oluline ära märkida, et noorsootöös kombineeritakse oskuslikult informaalset ja mitteformaalset õppimist, sest usalduse ehitamine algab just informaalse õppimise olukordades. Noorsootöötaja seab koos noorega arengu ja õppimise eesmärgid, koos tegutsetakse ja analüüsitakse tulemusi. Noorsootöötaja kui mentor kõnnib sel teekonnal noore kõrval ehk õpib ja areneb koos temaga. Vajaduse korral „avab uksi“, otsib ressursse, aitab luua kontakte ja seoseid ning toetab protsessi mõtestamisel. Noorsootöötajale on esmatähtis noor inimene ja tema heaolu, võrdväärne partnerlus ja dialoog. Noorsootöös omandatavad pädevused liigituvad nn pehmete oskuste alla (ingl soft skills). Nende hulka kuulub eelkõige isiklik-, sotsiaalne- ja õppimispädevus, aga ka kodanikupädevus, ettevõtlikkus ja kultuuriteadlikkus. Samas, nagu Tallinna Ülikooli noorsootöö magistrandid kord ütlesid: „Soft skills are new hard skills“ ja nende õpetamine (mudeldamine) nõuab professionaalilt märksa rohkem kui näiteks 2+2 õpetamine.

Kui noorsootöötajaks on saadud, siis kuidas edasi minna?

Mis saab siis, kui üks või teine teekond on läbi käidud ja saadud noorsootöötajaks? Noorsootöötajaks kujunemise ja olemise protsess ei tohi peatuda, kui töötad noorte inimestega, kes on oma otsingute ja arengu teekonnal, ning oled nende mentor. Pead ennast ja seda, mida protsessidesse kaasa tood, aga ka olukordi, tegevusi, väärtusi ning laiemat konteksti pidevalt analüüsima. Noorsootöö on refleksiivne praktika, mis eeldab noorsootöötajalt terviklikku vaadet ühiskonnale, kogukonnale, oma praktikale ja iseendale kui professionaalile. See tähendab, et oma professionaalse arengu teekonnal ei saa paigale või seisma jääda. Seetõttu ei piisa üks kord viie aasta jooksul kutsestandardi kompetentside hindamisest, sest see võib luua võltstunde, et olen valmis noorsootöötaja. Tegelikult ei ole, vaja on pidevat arengut. Loomulikult annan endale aru, et see, kust mina tulen ja mida siia teksti kaasa toon, on seotud ülikooli ja noorsootöötajate erialaorganisatsiooniga. Seetõttu ei kõla minu üleskutse ole osa praktikakogukonnast ja pista oma nina ülikooli, et õppida oma tööd mõtestama ja paremini argumenteerima, kindlasti päris erapooletult. Teen siiski selle üleskutse, sest niisuguse tõdemuseni jõudsime ka seminaril. Lisaks mõistsime, et noorsootöötajatel on aeg tõsta pea ja rääkida või kirjutada julgelt sellest, millised professionaalid me oleme ja millist väärtust loome.

  1. Kiilakoski, T. Mapping the educational and career paths of youth workers Part II. Diversity of practice architectures. Youth Partnership. https://pjp-eu.coe.int/documents/42128013/47262613/02-138018_partII-SCRIB.pdf/c35f1d87-b007-6cdb-24a9-825d6c57605f.

Kommentaar

Marit Kannelmäe-Geerts, peaasi.ee haridusvaldkonna juht 

Marit Kannelmäe-Geerts

Mina noorsootöötaja?

Olles noortevaldkonnas tegutsenud üle 20 aasta, pean nüüd üles tunnistama, et ma ei ole end kunagi puhtavereliseks noorsootöötajaks pidanud. Ma arvan, et olen oma tööalase identiteedi mõttes üsna samasugune tervik nagu käesolev tervikut otsiv MIHUS – mitmekesine, õmblustega ja selle üle uhke.

Ometi, kui astun ülikoolis noorsootöö tudengite ette, et rääkida sotsiaalse kaasamise olulisusest, või kui viin läbi peaasi.ee vaimse tervise esmaabi koolitust noorsootöötajatele, siis näiteid tuues avastan end sageli kasutamas sõnu „meie, noorsootöötajad“. Seega on osa minust siiski noorsootöötajaks kujunenud. Formaalharidusest ma seda saanud ei ole, sest olen õppinud sotsiaaltööd ja -poliitikat. Mind kui noortega ja noorte heaks töötavat inimest on aga väga suurel määral kujundanud mitteformaalhariduse koolitused. Lisaks lugematul hulgal informaalset õppimist, olles nii Eestis kui ka Euroopas kolleegiks inimestele, kes on oma elu pühendanud noortevaldkonna eest seismisele ja selle kujundamisele. Ning loomulikult minu töökogemus noortega ja noortevaldkonnas. Just viimane on mulle ka kinnitanud, et noortega töötavat noorsootöötajat minust uuesti veel ei saa (ma ütlen just nii, kuna ma ei sulgeks seda ust enda jaoks kunagi), sest ma tean nii palju nii vägevaid oma ala professionaale, kelles on olemas kõik need oskused, pädevused ja hoiakud, mida üks noorsootöötaja vajab. Ma tean, et minul on praegu hoopis võimed ja võimalused olla suure pildi hoidja, uute lahenduste leidja, tagala hoidja ja looja, julgustaja ja fänn, et teised saaksid enda tööd väga hästi teha. Et kõik noortega töötavad inimesed saaksid oma tööd teha parimal võimalikul moel.

Kõik need aastad noortevaldkonnas on andnud mulle kindluse öelda, et noorsootöötajal on olemas see, mida lapsed ja noored praeguses keerulises maailmas vajavad. Oskus hoida fookuses noort inimest kui tervikut ja tema teekonda, milles tal on sõnaõigus, täpselt nii, nagu Ilona Rannala oma artiklis välja toob. Noored vajavad täiskasvanuid, kes on nende poolel. Inimesi, kes näevad ja väärtustavad neid sellisena, nagu nad on. Maailm vajab praegu inimesi, kes oskaks iseendast ja teistest tingimusteta hoolida ning julgeda unistada elukeskkonnast, mis on tervem ja terviklikum kui see mõranenud maailm, mille meie, eelnevad ja praegused täiskasvanud, oleme loonud.

Sisukord

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga