fbpx

Heaolu mõõtmed

Monika Kezaite-Jakniūnienė, Euroopa noorsootöö õppeprogrammide autor ja juhendaja, tõeline Eesti fänn

16. detsember 2021

Monika Kezaite-Jakniūnienė, Euroopa noorsootöö õppeprogrammide autor ja juhendaja, tõeline Eesti fänn

Artikkel valmis Euroopa noorsootöö digiajakirjale Coyote Magazine. Artiklit Dimensions of well-being saab lugeda ka inglise keeles.

Üks paljudest võimalustest mõista, kuidas noorsootöö on seotud noorte heaoluga.

Heaolu määratlus

(Liiga) palju aastaid tagasi õppisin keeleteadust ja kuigi tegu ei olnud minu lemmikvaldkonnaga, omandasin keeleteaduslikust vaatenurgast ühe õppetunni: sõnad, mida me kasutame asjade nimetamiseks, on tähtsad ja neil on jõud. Nii et kui ma hakkan uusi mõisteid uurima, siis vaatan tavaliselt alustuseks, kuidas neid nimetatakse.

Teeme siis algust. Heaolu. Hoolimata mõistatamisest, kuidas seda sõna õigesti kirjutada (sidekriipsuga või ilma), näeme selgelt, et see koosneb kahest sõnast. Ma saan aru esimesest poolest („hea“), kuid küsimusi tekitab teine pool („olu“). Miks „olu“? Miks mitte „tunne“? See oleks loogiline, sest nii me ju mõistame, kas meil on kõik hästi – seda tunnetades, kas pole? Või miks mitte „tegemine“? See viitaks sellele, et me peame oma heaolule vastavalt tegutsema. Ilmselt peitub põhjus, miks seda „oluks/olemiseks“ nimetatakse, Maailma Terviseorganisatsiooni heaolu definitsioonis: „täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või tervisehäirete puudumine“. Arvatavasti viitab heaolu määratlemine seisundina sellele, et see on püsivam kui lihtsalt tunne või tegevus, kuid ka need osad on olulised!

Vaadakem ka heaolu sünonüüme. Need laiendavad tavaliselt mõistest arusaamist – mugavus, tervis, õnn, turvalisus, hea enesetunne. Või kui soovite kreeka juurtega sõna, siis see on eudaimonism.

Kas minu „hea“ on sama, mis sinu „hea“?

Ma ütlesin, et sõna „heaolu“ esimene osa on mulle selge, aga see on ju omadussõna! See on mõeldud kirjelduse või isegi modifikatsiooni edastamiseks, ja need mõlemad on subjektiivsed. Kas me saame rääkida heaolust objektiivselt? Usutavasti on meil kõigil näiteid selle kohta, kuidas eri asjaolud mõjutavad eri inimesi, nii et see, mis minu jaoks on heaolu, ei pruugi seda olla sinu jaoks. Kas meil saab olla ühine taust, et rääkida heaolust? Kas me saame võrrelda kahe inimese heaolu seisundit?

Vastust otsides leidsin Maailma Terviseorganisatsiooni dokumendid, milles arutatakse just neid küsimusi. Neis märgitakse, et üldine heaolu hõlmab objektiivseid ja subjektiivseid elemente. See hõlmab nii üksikisiku kogemust oma elust kui ka elutingimuste võrdlemist sotsiaalsete normide ja väärtustega. Seega tundub, et heaolu saab ainult osaliselt vaadelda objektiivselt. Objektiivseteks parameetriteks võivad olla leibkonna sissetulek ja sissetulekute jaotumine, hariduses osalevate laste osakaal või haridusteenuste kättesaadavus, kuritegevuse määr lähiümbruses ja muud sarnased parameetrid. Subjektiivsete elementide hulka kuuluvad inimeste ettekujutus endast ja nende eluga rahulolu.

Tervikliku oleku mõõtmed

Samuti meeldib mulle uute nähtuste uurimisel vaadata konkreetse kontseptsiooni vastandit. Mis on heaolu vastand? Ei, see ei ole halb- ega kurbolu, vaid haige olemine! See antonüüm toob esile, kui tihedalt on heaolu seotud tervisega. Oma heaolu eest hoolitsemine on otseselt seotud tervisega, st eluga.

Arvestades heaolu tähtsust, vaatame, millest alustada omaenda ja noorte heaolu nimel tegutsemist. Suurepärane järeldus on, et heaolu on mitmemõõtmeline. Seega võivad üksikud mõõtmed anda meile vihjeid, mis heaolu saavutamist takistab või kust alustada selle parandamist. Neid mõõtmeid määratlevad paljud mudelid, kuid ei tohi unustada, et kõik mõõtmed on omavahel tihedalt ja vastastikku seotud. See on põhjus, miks tervis tähendab terviklikkust (tervis, ingl health) – vanas inglise keeles hælþ, mis tähendab „terviklikkus, terviklik, terve või veatu olemine“) ning heaolu peaks käsitlema samamoodi. Mulle tundub, et kui me räägime oma tervisest või heaolust, siis ei suuda me mõnikord võtta iseend kui tervikut. Oletan, et see on tingitud läänelikust tervise ja inimese arengu käsitusest, mis eraldab keha, vaimu ja keskkonna. Seda oletust võib toetada ka idamaiste filosoofiate ja praktikate (nagu jooga, taiji, ajurveda või paljud teised) populaarsus meie seas tänapäeval. Arvatavasti on need menukad just sellepärast, et viitavad terviklikule vaatenurgale.

Seda silmas pidades vaatleme Margaret (Peggy) Swarbricki kasutusele võetud mudelit, mida nimetatakse heaolu kaheksaks mõõtmeks. Tutvustades iga mõõdet eraldi, seon selle ka noorte ja noorsootöö tegelikkusega.

Emotsionaalne mõõde on võime tuvastada ja väljendada oma tundeid ja emotsioone, oskus tulla toime emotsionaalsete katsumustega, positiivne enesehinnang ja suhtumine ellu üldiselt.

Sotsiaalne mõõde hõlmab tähenduslike suhete loomist ja hoidmist, rikastavat sotsiaalset elu ning ühtekuuluvus- ja kuuluvustunnet. See valdkond hõlmab ka tugisüsteemi olemasolu juhuks, kui elu toob raskusi.

Emotsionaalsed ja sotsiaalsed valdkonnad on laiemalt võttes noorsootöö ja mitteformaalse õppimise sügavad aspektid. Seda seetõttu, et need on tihedalt seotud noorte põhivajadustega (kui räägime inimese arenguetappidest) – noortel on vajadus nii kuulumise kui ka iseseisvuse järele. Need vastandlikud jõud loovad noorsootöötajale põneva ala, kus tegutseda.

Tööalane mõõde räägib üldiselt sellest, kui rahul ollakse oma tegevusega. See võib olla töötamine, aga ka osalemine mis tahes tegevuses, sealhulgas vabatahtlikus tegevuses. See, mil määral neid tegevusi mõttekaks ja eesmärgipäraseks peetakse, määrab selle mõõtme täitmise ulatuse. Noortel, kes on iseenda loomise teekonnal, on väga oluline proovida ja katsetada erinevaid tegevusi. Need kogemused võivad olla otsustavad nende elukutsevalikul ja noorsootöötaja juhendamine on väga tähtis.

Rahalist mõõdet kirjeldatakse mudelis kui „suutlikkust omada raha praktiliste vajaduste rahuldamiseks ning kontrolli ja teadmisi isiklikest rahaasjadest“. Noortel inimestel ei ole tavaliselt stabiilset sissetulekut. Kui nad käivad veel koolis, sõltuvad nad oma hooldajate rahalisest olukorrast. See mõõde hõlmab aga ka meie finantsharjumusi ja see on pädevus, mida tuleb arendada. Mäletan, kui juhendasin Euroopa vabatahtliku teenistuse raames ühte rahvusvahelist vabatahtlikku. Aastase projekti alguses kulutas ta kogu oma igakuise taskuraha esimese kahe või kolme päevaga. Terve ülejäänud kuu oli ta väga õnnetu. See oli suur õppeprotsess!

Keskkondlik mõõde on määratletud mikro- ja makrotasandil. Mikrotasand hõlmab otsest keskkonda – kus elatakse, töötatakse, õpitakse või suheldakse. Makrotasand hõlmab laiemat keskkonda – meie kogukonda, riiki ja kogu planeeti. Mõlemaid tasandeid vaadates mõõdame, kui turvaline ja stimuleeriv see keskkond on. Mikrotasandil saab noorsootöötaja (olenevalt sellest, kui arenenud on sotsiaalsüsteem) sekkuda noore inimese keskkonda, kui see ei ole turvaline, ning panustada ka noorsootöö tegevuste rikastavasse keskkonda. Siin on näide makrotasandilt: viimasel kümnendil on noored üha enam mures kliima pärast. Hiljutised uuringud näitavad, et üle poole küsitletud noortest väidab, et mure kliima pärast mõjutab nende igapäevaelu ja heaolu üldiselt. Nende jaoks on kliimamuutus väga isiklik, sest tulevikuväljavaadetes mõjutab see neid otseselt. Me võime hõlpsasti ette kujutada, kuidas COVID-19 pandeemia on seda hirmu suurendanud.

Füüsiline mõõde hõlmab vajaduse äratundmist kehalise aktiivsuse, toitva toidu ja une järele ning nendele reageerimist. Tegemist on nii füüsilist tervist toetavate harjumuste omamise kui ka juurdepääsuga optimaalsele tervishoiule. Nii lihtne, kui see mõõde ka ei tundu, ei ole see paljude täiskasvanute ja noorte jaoks tegelikult üldse nii lihtne. Tänapäeva elu nõudmised ja eelised muudavad paradoksaalsel kombel meie füüsiliste vajaduste eest hoolitsemise keeruliseks. Võtame näiteks une. On uuringuid, mis näitavad (kuid olen kindel, et paljud teist saavad seda oma kogemustest kinnitada) suurenenud unepuudust ja unekaotuse negatiivset mõju (noortele) inimestele ja nende heaolule. Vanemaks saades teame väga hästi, kui oluline on hea ööuni eelseisva päeva jaoks.

Intellektuaalne mõõde tähendab elukestvat õpet. Peame leidma võimalusi oma teadmiste ja oskuste suurendamiseks. See mõõde hõlmab paljusid asju, mis hoiavad meie aju aktiivsena ja aitavad ehitada uusi närviühendusi. Nende puhul, kes on seotud haridussüsteemiga, võib see mõõde olla alati n-ö aktiveeritud ja nende puhul, kes seda ei ole, võib see mõõde muutuda omaette eesmärgiks. Sellest hoolimata ei ole intellektuaalne mõõde vaadeldav üksnes akadeemilise intelligentsuse kaudu. Tahaksin seda mõõdet vaadata läbi mitmekülgse intelligentsuse perspektiivi, sest see võimaldab hinnata erinevaid potentsiaale, mis noorel inimesel on ja mida ta tahab arendada, ning noorsootöö roll võib olla selle toetamine.

Vaimset mõõdet ei tohiks automaatselt segi ajada religiooniga, kuigi kui ma otsisin uuringuid noorte ja vaimsuse kohta Euroopas, leidsin palju materjali, mis oli seotud nende usuliste tõekspidamistega. Tegelikult on see mõõde laiem ning hõlmab elu mõttekust ja eesmärki, samuti teadlikkust oma väärtustest ning sellest, kui lahutamatult need on seotud igapäevaeluga. See tunne võib tekkida eri viisidel ja religioon on üks neist. Mind huvitas, kuidas seda mõõdet noorsootöös käsitletakse. Paljudes noorsootöö ja mitteformaalse õppe tegevustes toimuvad sageli arutelud väärtuste, inimõiguste ja isiklike teekondade üle. See tähendab, et see mõõde on noorsootöös olemas, ehkki seda ei nimetata vaimseks.

Milline on kõige olulisem?

Kõigi mõõtmete üle järele mõeldes üritasin aru saada, kas mõni neist on tähtsam kui teised. Mõistan täielikult, et need kõik on omavahel seotud ja sõltuvad üksteisest. Ka Margaret Swarbricki kaheksa heaolu mõõtme ringmudel ei viita mingile hierarhiale. Seega võib arvata, et kust iganes me mudelis ka alustame, mõjutab see teisi (ja see kehtib nii siis, kui püüame oma heaolu edendada, kui ka siis, kui meil on raskusi selle säilitamisega). Kuid kas on olemas mõni mõõde, mis on teistest tähtsam? Vastust otsides korraldasin oma Facebooki sõprade seas lühikese küsitluse, kus küsisin „Millised on esimesed sõnad, mis teile pähe tulevad, kui kuulete sõna „heaolu“?“. Eeldasin, et kerkib esile mõni konkreetne mõõde. 64 vastusest koosnevas valimis oli kõige populaarsem tasakaal. Usun, et see vastas minu küsimusele suurepäraselt. Heaolu säilitamise võti on kõigi dimensioonide tasakaalustamine. See on võti ja tõeline proovikivi.

Vaadates küsitluse tulemuste sõnapilve, äratas mu tähelepanu korduv vastus „vaimne tervis“ (mida nimetati ühel või teisel viisil). Mind hakkas huvitama, kuidas on heaolu seotud vaimse tervisega. Kuidas sobitub vaimne tervis heaolu mõiste alla? Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul on vaimne tervis „heaolu seisund, mille puhul inimene mõistab oma võimeid, tuleb toime tavaliste elus esinevate stressiolukordadega, suudab produktiivselt töötada ja anda oma panuse oma kogukonna heaks“. Tõlgendan seda määratlust nii, et heaolu toob kaasa positiivse vaimse tervise, ja seega on nende kahe mõiste vahel põhjuslik seos. Rohkem teavet kõnealuse teema kohta saab veebisaidilt www.positivementalhealth.eu. See on väga huvitava projekti leht, mis käsitleb vaimset tervist ja noorsootööd. Lase end inspireerida!

Pööra heaolule noorsootöös tähelepanu

Kui ma loen uuesti läbi, millel me selles artiklis seni juba peatunud oleme, siis olen üllatunud, kui suurt rolli mängib noorsootöö noorte heaolu toetamisel. Teatavate noorsootöö liikide puhul võib käsitleda eri mõõtmeid (näiteks mõned tegevused keskenduvad noorte tööhõivele, teised keskkonnameetmetele), kuid üldiselt on noorsootöö peamised põhimõtted ja meetodid tihedalt seotud noorte heaolu edendamisega.

Lõpetuseks jagan lühikest ja ülevaatlikku kontrollnimekirja, mis võiks aidata mõista, kuidas hoolitseda nii enda kui ka nende noorte heaolu eest, kellega töötatakse, samuti seda, kuidas aidata saavutada tasakaalu heaolu kaheksa valdkonna vahel. Juhtusin lugema viit viisi heaolu saavutamiseks. Tegemist on lihtsa ja väga tõepärase mudeliga, mille kohaselt on viis peamist viisi, kuidas igaüks saab oma heaolule kaasa aidata.

Suhtle. Kui rahul oled oma praeguste suhete ja sotsiaalse eluga? Kellega hoiad kõige tihedamat sidet? Kuidas suhtlevad noored sinu noorsootöö tegevustes? Kuidas nad hoiavad omavahel kontakti? Kuivõrd nad loovad ja säilitavad sisukaid suhteid?

Ole aktiivne. Kui palju füüsilist tegevust on sinu päevas? Mis on sinu lemmik trenni tegemise viis? Kui palju noored sinu noorsootöö tegevustes aktiivselt liiguvad? Kui palju arvestad oma tegevuste korraldamisel füüsilist aktiivsust?

Jätka õppimist. Mida oled täna õppinud? Milline õppija oled? Kuidas paned noori oma noorsootöö tegevustes proovile? Mis on nende arvates põnevad õpisituatsioonid?

Ole teadlik. Kuidas kasutad refleksiooni? Kuidas analüüsid oma hetketegevust? Millised on sinu eelistatud refleksiooniviisid? Kui palju refleksioonivõimalusi pakud oma töös noortele? Kuidas noored sellele reageerivad?

Aita teisi. Kas oled seotud vabatahtliku tegevusega? Mida tähendab sinu jaoks teiste aitamine? Kui palju võimalusi pakub sinu noorsootöö solidaarsuseks?

Niisiis, KUIDAS SUL täna läheb?

© Council of Europe and European Commission December 2021, original version
© [Estonian youth work magazine MIHUS] [16.12.2021], Estonian translation
Text originated by, and used with the permission of, the Council of Europe. This translation is published by arrangement with the Council of Europe, but under the sole responsibility of the translator.

Kommentaar

Marit Kannelmäe-Geerts, Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuuri noorteprogrammide keskuse asejuhataja

Marit Kannelmäe-Geerts, Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse Agentuuri noorteprogrammide keskuse asejuhataja

Tūrangawaewae

Inimene ei ole saar, on esimene mõte, mis pähe tuleb, kui mõtlen inimkonnast või õigemini kogukonnast, mille me ühiselt moodustame. Me puudutame teineteist, tahtlikult või tahtmata, ja saame teiste poolt puudutatud, soovime seda või mitte. Niisamuti peitub kõige lihtsam vastus, kuidas noorsootöö noorte heaolu saab mõjutada, selles väikeses mõttes. Noorte heaolu on seotud inimestega, kellega nad oma elus seotud on. Laste ja noorte oskused endast ja teistest hoolida kujunevad välja täiskasvanutelt õppides.

Eesti noorte heaolust ja toimevõimekusest rääkides tekitab muret, et Eestis on 15 protsenti 12-aastaseid noori, kelle enesetunde hinnangutes on ülekaalus apaatsus, väsimus ja kurvameelsus. Neil noortel on keeruline olla nii kodus, koolis kui ka sõprade seltsis. Paljud nendest noortest tunnevad, et nende elus ei ole täiskasvanuid, kes nad ära kuulaks. Noorte enesetunne ja rahulolu on seotud sellega, kuidas täiskasvanud neist hoolivad, nende arvamuste ja õigustega arvestavad. 8–12-aastaste noorte subjektiivset heaolu käsitlenud uuring „Children’s Worlds“ näitab, et selles osalenud 12-aastastest noortest 28 protsenti nõustus täielikult, et täiskasvanud Eestis hoolivad lastest. Samas ei nõustunud 9 protsenti noortest üldse selle seisukohaga või nõustus vähesel määral. Eriti kriitilised olid end kurvapoolse ja apaatsena tundvad noored, kellest 26 protsenti ei usu eriti sellesse, et täiskasvanud neist hoolivad. Kodu, kooli ja sõprade suhtes kriitilistest 12-aastastest 42 protsenti ei nõustu üldse või nõustub vähesel määral, et Eesti täiskasvanud hoolivad lastest („Noorteseire aastaraamat 2019/20“). Need näitajad on kogutud veel enne ülemaailmset pandeemiat. Novembris 2021 ilmunud Praxise uuring näitab, et viimased kaks aastat on ebavõrdsust veelgi suurendanud. Viiruskriisi tagajärjel on kannatanud rohkem need, kes olid juba enne pandeemiat haavatavas olukorras.

See on mõttekoht noorsootööle. Kus on need noored, kes ennast nii halvasti ja üksijäetuna tunnevad? Kas sinu tööpiirkonnas on mõni nendest noortest? Mida me saame oma rollist tulenevalt teha, et nende noorte jaoks olemas olla? Praxise uuring toob positiivsena välja, et pandeemia tingimustes on kinnitust leidnud noorsootöö olulisus. „Pandeemia ajal noorsootöös osalemine võimaldab noortel teistega kontakti hoida, teha midagi tähendusrikast ning pakub noortele keeruliste tingimuste kiuste midagi, mille toimumist oodata. Luues noortega usaldusliku suhte, saavad noorsootöötajad täita noortele väga olulist rolli.“ (Praxis, 2021) Noorte heaolu väärtustava, toetava ja usaldusel põhineva kontakti pakkujana on noorsootöötajad tegutsenud enne pandeemiat ja teevad seda ka nüüd. Hea, et seda on märgatud. Veelgi olulisem on, et selle valdkonna panust tähtsustatakse jätkuvalt, et aidata noored tekkinud vaimse tervise kriisist tervematena välja.

Ka artikli autor Monika Kezaite-Jakniūnienė rõhutab, kui mitmel viisil noorsootöö noorte heaolu mõjutada saab. Ühest küljest tegevustega, mis on seotud ühe kindla heaolu aspektiga, ning teisest küljest kogu noorsootöö olemusega, mille väärtused on põimunud inimõiguste ja hoolivaks inimeseks kujunemisega. Mis iganes tegevustele – protsessidele või tulemustele – sinu noorsootöö suunatud on, see peab toetuma mõttele, et kõik noored tunnevad end turvaliselt ja väärtuslikena, sellistena nagu nad on. Nad peavad tundma, et nendest hoolitakse ja nad kuuluvad kuskile.

Inimene ei ole küll saar, aga üks kõige mõjusam sõna, mis puudutab noori ja kogukonda, juhtus minu ette just saareriigist. Uus-Meremaa noorte ja kogukonna seotusest lugedes sattus minu ette üks Maori sõna – „Tūrangawaewae“. Otsetõlkes tähendab see „koht, kus seista“. Mõistena aga sisaldab midagi palju suuremat ja sügavamat. „Tūrangawaewae“ on koht, millega tunneme erilist seost – jõustatust ja kuuluvust. Need on meie kohad maailmas. Noorsootöö võiks olla iga noore jaoks üheks selliseks kohaks.

Sisukord

Kaanepildi autor on Eesti noor kunstnik Margaret Pütsepp.

Print Friendly, PDF & Email

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga