Miks (mitte) eitada ebamugavaid fakte?

Mattias Turovski

Kas teadsite, et peamiselt kliimasoojenemise koondnimetuse all tuntud keskkonnamuutused on inimkonna püsimajäämist ilmselt kõige ohustavamad nähtused läbi inimajaloo? Või, et kriisi tagajärjel hävib igapäevaselt lugematu hulk looduslikke koosluseid, muutub elamiskõlbmatuks üha enam elupaiku, kahaneb looduslik mitmekesisus, ning Maa stabiilsust ja elu võimaldavates vee-, süsiniku- ja teistes aineringetes toimuvad ohtlikud muutused üha murettekitavama kiirusega? Ja kas teadsite, et üleilmse keskkonnakriisi peamiseks süüdlaseks on inimtegevus?

Julgen oletada, et jah, teadsite küll. Nagu ilmselt teadsite ka seda, et ilma toimiva ökosüsteemita ei saa planeedil ellu jääda ka suur osa inimkonnast. Suurel osal meist, kusjuures eriti noorte seas, on kujunemas üha selgem arusaam inimtegevusega kaasnevatest negatiivsetest tagajärgedest loodusele. Võiks ju loota, et nii ulatuslikult kogu inimkonda ohustavatest teguritest on küllalt hea ülevaade ka meie liidritel. Ning tõepoolest, maailma valitsused on kõikvõimalikke konventsioone korraldanud ja kokkuleppeid sõlminud ligikaudu viimased 50 aastat, ent sama aja jooksul on väga väheste eranditega (näiteks osoonikihi hävingu peatamine freoongaaside tööstuses kasutamise lõpetamisega) keskkonna degradeerumine mitte üksnes süvenenud, vaid ka oluliselt kiirenenud. Tahes-tahtmata tekib küsimus, et kui me adume eelmainitud murekohti ja mõistame olukorra kausaalsust ja pakilisust, siis miks midagi ette ei võeta? Ja kui ka võetakse, siis miks takerdub progress pahatihti majanduslikesse vastuargumentidesse, hakatakse vastutust naaberriigi õlgadele veeretama ja kurjakuulutavad lood Maa halvenevast tervisest kaovad meediaveergudelt kiiremini, kui muutub kliima?

Miks selliste tõsiasjadega on nii raske silmitsi seista? Miks kipub suur osa inimkonnast tänaseni eitama ebamugavaid ja potentsiaalselt inimkonna edasist saatust määravaid fakte? Või suisa naeruvääristama neid noori, kes probleemi teravust tunnetanud? Tundub, et mõnede jaoks on kliimamuutuste eitamisest saanud justkui eesmärk iseeneses ning tihtipeale kuuleme meediast lugusid, mille kohaselt on kliimamuutuste koondnimetaja koguni kodanikuühiskonna vastane vandenõu. Siinses kirjatükis mõtisklen selle üle, miks inimesed hoiduvad ebamugavatest tõdemustest, ning pakun lugejale inspiratsiooni edasiseks juurdlemiseks.

Alustuseks tuleks välja tuua kaks põhjendust, mis siinkirjutaja meelest enim meie tähelepanu tõsiste kollektiivsete probleemide tunnistamisest kõrvale juhivad. Esiteks – need probleemid on ebamugavad! Inimkond leiab end täna elavat maailmas, mille väärtuskese on peamiselt jäänud toetuma mugavuskäitumise ülistamisele. Peaaegu kõikides arenenud maades ei ela enamik inimesi juba ammu vajaduspõhist, vaid üha enam mugavuspõhist elu. Mugavusest johtume oma igapäevaotsustes, elukorraldust kutsume heaoluühiskonnaks. Kusjuures sellises võimsalt Individuaalsust ja isiklikke valikuvõimalusi maksimeerivas kultuuriruumis kipuvad kollektiivsed huvid jääma tahaplaanile või igatahes millekski, mille pärast muretsevad valitsused või MTÜ-d, vähem üksikisikud. Nii võibki olla hea sissetulekuga inimese reaktsioon uudisnupule, milles teadlased hoiatavad järjekordse rekordpõuase suve eest, osta endale uus konditsioneer, mitte täielikult ümber mõtestada enda elu ja väärtushinnangud ning hakata oma ökojalajälje vähendamiseks minimalistlikumalt elama.

Tuleb möönda, et ikka veel vajaduspõhist elu elavatele miljarditele ei saa sarnaselt arenenud maailma kodanikega ette heita pea liiva sisse peitmist või tahtlikku teadmatust kogu inimkonna tulevikku ähvardavate globaalsete muutuste eest. Kui ikka kõht on tühi ja lapsed külmetavad, siis kulub tahes-tahtmata rõhuv osa energiast baasvajaduste katmisele. Sellises olukorras elavatele inimestele ei saa ette heita kaheldavate keskkonnamõjudega otsuseid, kuna nemad tegutsevadki enda ja oma pere ellujäämise nimel. Ometi on ka arengumaade keskkonnaprobleemidele vaja leida kiireid lahendusi – nagu käesolev pandeemia ilmestab, on globaliseerunud maailmas piirid lokaalse ja globaalse vahelt kadumas. Tarbimis- ja mugavuskultuur on saavutanud aga tõeliselt globaalse mõõtme – seega, kuigi suur osa maailma elanikest ei saa siiani endale mugavuspõhist elu lubada, püüdlevad arengumaad justnimelt individuaalse valikuvõimaluse maksimeerimise kui meie aja heaolu definitsiooni poole.

Et kollektiivset heaolu tagada, tuleb ellujäämisest mõelda kollektiivselt ning suunata ühiskonda toimima kollektiivseid huvisid silmas pidades. Siin aga tulebki mängu teine põhjendus, mis meie tähelepanu keskkonnakriisilt kõrvale juhib – üleskutsed keskkonnakriisi leevendamiseks möödapääsmatule tarbimise vähendamisele on ärile väga halvad! Just majanduskasv tõstab ju inimeste heaolu – laeb meie elektritõukside ja üha piksliküllasemate ekraanidega nutitelefonide akusid, tõstab meie ostuvõimet ja valikuvabadust. Majanduse ümberkorraldamine selliselt, et see keskkonnale liiga ei teeks, on tohutult kulukas, vastuokslik maailma suurkorporatsioonide investeeringutele ja äriplaanidele ning pealegi õudselt ebamugav! Võimueliidi seisukohast ka erilise mõtteta, kuna elatakse pooltõeses veendumuses, et kriis nende elusid ei ohusta. Taolistel põhjustel olemegi sattunud olukorda, kus meie tajutav isiklik heaolu on pöördvõrdeline keskkonnaseisundi halvenemisega. Ei ole siis imekspandav, et inimkonna tulevikku puudutavate vägagi ebamugavate tõdedega silmitsi seismine ei lähegi enamusele meist korda.

Filosoofid, psühholoogid ja ühiskonnateadlased on tuvastanud mitmeid käitumismustreid, mis reeglina pahaaimamatult inimeste tähelepanu ebamugavatelt faktidelt kõrvale juhivad. Üheks tuntumaks võib pidada kognitiivset või ka moraalset dissonantsi – nii nimetatakse olukordi, kus me ühel või teisel põhjusel kas otsustame käituda vastupidiselt enda teadmistele, sisetundele või moraalinormidele selle käitumisviisi õigsusest, või teeme seda alateadlikult. Rolli võivad mängida ka paljud õpitud või hoopis tähelepanuta jäänud sisemised argumentatsioonivead ning eelarvamused, millega alateadlikult enda käitumist õigustame. Kindlasti meenub igaühele meist mõni selline olukord. Kui sõber – või ka noor – viskab kommipaberi tänavale, võib meid vallata suur kohusetunne sõpra noomida – mis siis, kui kõik inimesed kommipabereid maha viskaksid; kas sa kodus ka viskad prügi põrandale; kas tead kui kaua see looduses kõduneb? Sõbral jääb üle käsi laiutada, vabandust paluda või enda teguviise kuidagi õigustades sulle vastu hakata. Muidugi võib loota, et kommipaber leiab teie ühise pingutuse tulemusel lõpuks tee ka prügikasti. Samas võib paraku olla üsna kindel, et me kõik oleme kommipabereid maha visanud. Huvitav on seejuures asjaolu, et enda teguviisile leiame sellistel juhtudel reeglina samuti mingi õigustuse, nii nagu on end õigustama sunnitud ka „vahele jäänud“ sõber. Võib-olla oli lihtsalt üks nendest vale-jalaga-voodist-tõusmise päevadest; võib-olla mul oli hästi kiire ja mõtted eesseisva töövestluse pärast hajevil; võib-olla ei ületa mingi tühine kommipaber lihtsalt mu tähelepanukünnist. Aga pole hullu, küll kojamees selle hiljem üles korjab; paber ju kõduneb looduses; ega ma tavaliselt ei viska prügi maha, see oli erand! Seesama kohusetunne õigesti käituda paneb ka meid iseennast õigustama, või kui ei pane, polnud kõnealune käitumisviis meie meelest väär. Võti seisneb asjaolus, et inimeste jaoks on reeglina tähtsam moraalne terviklikkus kui moraalselt käitumine ise. Teisisõnu on meis sisemine tung kindlaks jääda veendumusele, et meie moraalne kompass toimib ja et me oleme selle järgimises järjepidevad. Tihtipeale on see olulisem kui asjaolu, kas kompass on ka õigesti häälestatud – lihtsam on leida õigustus erandile, kui leppida järjepidamatusega. Pealegi sõltub kompassi seier tänapäeval üha enam välistest teguritest, trendidest ja infomullist – sotsiaalmeedia ja algoritmiturunduse abil infoühiskonnas üsna kergesti mõjutatavatest elementidest. Nii võibki juhtuda, et leiame oma väärale käitumisviisile õigustuse. Tihemini, kui tahaksime leppida, on see kasulik ka kellegi era- või ärihuvidele.

Hea küll, mis on üks kommipaber siia või sinna. Murelikuks teeb aga sama situatsiooni kordumine või selle normaliseerumine olukordades, mille tagajärjed võivad osutuda kaugelt tõsisemateks. Keegi meist ei poolda sunni- või lapstööjõu kasutamist riidetööstuses, ent enamusel leidub kapis mõni särk või tennisepaar, mis just mõnes sellises tehases on valmistatud. Keegi meist ei poolda õhureostust, ent see ei takista meil sõitmast ringi diiselautodega, mille heitgaasides sisalduvad lämmastikühendid on üheks peamiseks hingamisteedehaiguste põhjustajaks linnakeskkonnas. Suure osa inimeste jaoks on pealtnäha nii süütu asi nagu lihtsalt maitse-eelistustest johtuv otsustusõigus oma toidulaua üle samuti täiesti iseenesestmõistetav osa elust heaoluühiskonnas. Järele mõeldes ei pooldaks meist kindlasti paljud aga näiteks sigade, lehmade, lammaste või kanade kannatusi intensiivfarmides või miljonite hektarite kaupa looduslike koosluste raadamist monokultuurseteks põldudeks, et farmiloomadele sööta toota.

Kognitiivne dissonants ja teised sarnased psühholoogilised nähtused võimendavad meie ühiskondades eelnevalt näitlikustatud isikliku ja kollektiivse heaolu vahel esinevaid kääre. Ühest küljest on need loomulikud enesekaitsemehhanismid, mis aitavad meil endast hästi arvata, elades maailmas, mis tihtipeale normaliseerib ükskõiksust teiste suhtes. Paraku kasutatakse selliseid võtteid aga ära ka inimeste käitumise sihilikuks muutmiseks vastama kellegi majanduslikele või poliitilistele huvidele. Sunnitöölise toodetud ketsid on palju odavamad, diiselauto bensiinimootorist madalam kütusekulu on võimas müügiargument ja liha on ju lihtsalt nii maitsev – kõik selleks, et isiklik heaolu tõuseks. Telgitaguseid on tublisti mugavam ja ärile kasulikum lihtsalt ignoreerida. Isegi kui selle hinnaks on lõpuks üha kiiremini elamiskõlblikkust kaotav planeet. Müstiline, eks ole.

Põhjuseid ebamugavat tõde eirata on muidugi teisigi. Tehnooptimistid on näiteks seisukohal, et inimese tehnoloogiline võimekus päästab meid kohe-kohe sellest supist välja, kui me vaid leiaksime mingi uue ja puhtama ressursi, mille najal majandust edasi kasvatada. Uskumatult paljud inimesed on ka seisukohal, et kogu see keskkonnakriisi jutt on üleüldse üleilmne vandenõu tänaseks nii iseenesestmõistetavatena näivate isikuvabaduste vähendamiseks. Oma õigust ignorantsile kaitstakse sõjakalt! Moraalset terviklikkust teaduslike faktide eest kaitsma asunud inimese retoorikast leiab hulga argumente, miks kliimafakte eitada: „Kliima on ju alati muutunud! Mida mina üksi teha saan? Võõras mure – Eestis on ju kõik hästi! Kas peaksime siis kõik puu otsa tagasi minema!?“ jne. Paraku on paljud meist selles nii osavad, et veenavad ka ligimesi tõest endale kõige mugavamad osad välja peilima ja ülejäänusid eirama. Nagu eelpool mainitud, sõltub sellest ka nii mõnegi tööstuse kasumimarginaal või poliitiku valimistulemus.

Ma loodan, et see kirjatükk tekitab hulga rohkem küsimusi ja väljakutseid, kui annab vastuseid. Kui vastused on reeglina mõtiskluste lõpp-punktid, siis küsimused justnimelt suunavad meid uute arusaamade ja lahenduste otsingutele. Miks siis ikkagi fakte, kuitahes ebamugavad need ka poleks, ei ole hea eirata, vaid püüda leida nendele toimivaid lahendusi? Lihtne – sest inimkonna tulevik ja jätkumine sõltub kollektiivsest, sh põlvkondadevahelisest, koostööst kliimamuutuste ja laiema keskkonnakriisi tagajärgedega silmitsi seismisest. Eiramine ongi meid sellesse olukorda toonud ja ühel või teisel moel tuleb meil sellest välja tulla. Selle jaoks on vaja inimesi eelmainitud psühholoogilistest enesekaitsemehhanismidest ja mugavast ignorantsist välja raputada. Oluliseks teguriks on keskkonnaharidus ja selle kättesaadavuse tõstmine. Selle kõrval on vajalik, kuitahes paradoksaalselt see ka ei kõlaks, tõsta inimeste elukvaliteeti arengumaades, et ka see, täna inimkonna enamusse kuuluv rahvahulk, saaks heaolust hakata mõtlema laiemas kontekstis ning lahendama kollektiivseid probleeme. Tähtis on märkida, et elukvaliteet ja arusaam heaolust ei ole kivisse raiutud – me peame suutma ette kujutada heaoluühiskonda, mis oma väärtuskeskmelt joonduks planeedi ökoloogiliste vajadustega.

Kunagi varem ei ole olnud suuremat vajadust kodanikualgatuste järele, mis oleksid suunatud kollektiivse heaolu tõstmisele ning inimeste väärtushinnangute nihutamisele oma ninaesisest kaugemale vaatama. Õnneks ei ole kunagi varem olnud selleks ka nii häid võimalusi – maailm on meile avatud ja lausa kisendab aktivistide järele! Nii nagu globaliseerunud maailmas võib koroonaviirus maakerale kahe kuuga ringi peale teha, võib seda ka oskuslikult suunatud sõnum. Greta Thunberg ei teinud koolist poppi ega istunud kümneid päevi külma ilmaga üksi õues, sest see oli tore ja mugav. Võib oletada, et enda isikule nii suure tähelepanu tõmbamine võis autistliku teismelise tüdruku jaoks olla üldse kõige suurem katsumus – hulga suurem, kui kuhjuvad tegemata koolitööd või põhjamaine jahe ilm. Just noortelt tulev initsiatiiv võib keskkonnakriisi lahendamises mängida võtmerolli. Noorus tähendab potentsiaali ette kujutada teistsugust homset ja selle suunas ka liikuda. Noored on vanematelt põlvkondadelt pärinud üpris täbaras ökoloogilises olukorras planeedi, aga öeldakse, et iga väljakutse on ideaalne võimalus kasvamiseks!

Et lõpetada positiivse noodiga, võtkemgi tänast olukorda väljakutsena, millest võib uue koostöö ja kollektiivse pingutuse tulemusel sündida hoopis uute väärtushinnangutega õiglasem ja puhtam maailm meile kõigile. Liituge keskkonnaaktivismiga tegelevate organisatsioonidega, varustage end objektiivse informatsiooniga ja tehke otsuseid Maa, meie kõigi ühise kodu vajadusi arvesse võttes. Olge eeskujuks seal, kus vanemad põlvkonnad ei osanud. Ja sõbrad, andke neile andeks – nad soovisid teile parimat aga välja kukkus nagu alati!

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.

Print Friendly, PDF & Email

'Miks (mitte) eitada ebamugavaid fakte?' has no comments

Ole esimene kommenteerija!


Kas soovid oma mõtteid jagada?

Sinu e-maili aadressi ei avalikustata.

Teostus EMOTIVE