Kas mina ise muudangi maailma?

Farištamo Eller

Elame ajal, mil kõigile hakkab vist üha enam kohale jõudma meie keskkonna halvenev olukord. On tekkinud liikumisi ja organisatsioone, kelle sõnum on ühene: me peame ühiskonnana midagi ette võtma, et saaksime Maa peale püsima jääda. Numbritest on tihti lihtsam aru saada, seega lisan siia ka mõned Müürilehe Keskkonnakolumni vahendusel: „Kuna elamine kulutab ressurssi, aga Maa on meil kõigil ühine, võiks meil kõigil olla ka võrdne õigus ressurssidele. Inimestel maailma eri paigus pole aga päris sama elatustase ja nii tekitabki näiteks inimene Eestis keskmiselt 18,6 tonni süsinikdioksiidi aastas, USA-s 16,1, Saksamaal 9,1, enamikus Aafrika riikides aga vähem kui tonni. Teadlased on välja arvutanud, et kui järgida soovitusi ja püüda mitte lasta kliimal soojeneda üle kahe kraadi, tuleb meil kõigil suuta tekitada aastas maksimaalselt 2 tonni süsinikdioksiidi. Eestis tuleks meil vähendada tarbimist keskmiselt lausa 7–9 korda.“ Kas tarbimise vähendamine on üldse võimalik ja kas keegi on juba millegi sellisega hakkama saanud?

Palju räägitakse vajadusest luua keskkond, kus keskkonnasõbralikkus oleks norm. Selleks aga, et meie keskkond muutuks, on vaja üksikisikuid, kes seda muutust alustaksid – on vaja õpetajaid, noorsootöötajaid, lapsevanemaid, firmajuhte, arvamusliidreid, kelle võimuses on muutuseid reaalselt ellu kutsuda. Kes on siis need inimesed, kes tahavad ise midagi ette võtta, et oma elustiili võimalikult keskkonnasõbralikuks muuta? Ja miks nad seda tahavad? See olla ju ebamugav ja ühiskond ka väidetavalt ei toeta keskkonnasõbralikkust? Ikka oleme ju saanud komplimente siis, kui meil miskit uut seljas või jalas (seda mõtteviisi on hetkel muutmas näiteks kampaania #väärtvana), reklaamid on ärgitanud meid ostma, väites, et oleme seda kõike väärt, ja rõhudes kõigele, mida meil justkui pole ja mida justkui peame tahtma, et saada just see piisake, mis meil veel õnnest puudu jääb… Samas – kas mitte meie ise ei loogi ühiskonda, kogukonda? Kas mitte meie endi valikutest ja olemisest ei sõltu see, mida meile toodetakse ja milline meie keskkond on?

„Iga ost muudab maailma. Igal minu valikul, olgu see siis minu raha või minu aeg, on mingi mõju. Kui küsid, mis mind motiveerib, siis see motiveeribki mind osasid valikuid tegema ja osasid mitte. Ma tunnen, et meil on kollektiivne vastutus. Ma tõesti ei taha mõelda, et mis seal ikka, kui mina seda või teist teen, vaid tahan oma tegevuste ja valikute eest vastutada. Mind tõesti motiveerib see, kui näen muutusi. Usun ka, et igaüks meist on sisulooja, et meie endi infoliigutamisel on mõju. Näiteks kui käin Teeme Ära! talgutel ja postitan sellest pildi sotsiaalmeediasse, siis olengi sisu loonud, olen millegi mõtestamisega midagi muutnud. Ja kuigi praegu annavad suhteliselt vähesed veel oma panuse, on inimeste teadlikkus märgatavalt tõusnud, sest kajastatakse ja pildistatakse järjest enam. Toon näiteks veganitoitude valiku poes, mis on tohutult tõusnud, sest inimesed julgevad valida, küsida ja tarbida. Mulle meeldib mõelda, et mina üksi – mina, Kadri – saan anda panuse. Ja kõik sellised inimesed, me kõik koos muudamegi maailma ja see mind motiveeribki!“ ütleb taimetoidu- ja loomasõber Kadri Koort.

Türi noortekeskuse noortejuht Kaili Pass räägib: „Keskkonnateema ja kliimapoliitika on praegu ühiskonnas väga teravalt päevakorral, keskkonnateadlikele valikutele aitavad kaasa ka noored ise, sest kui neil silmad selliste teemade peale särama löövad, ei jää minagi külmaks. Nähes, mis toimub maailmas, on selge, et midagi peab muutuma ja muutmist peame alustama iseendast. Oleme noortejuhtidena noortega vastastikku eeskujuks. Ma ise üritan igati vähem ja keskkonnasõbralikult tarbida, kasutan poeskäigul oma kotte, väldin võimalusel pakendatud kaupa, püüan teha võimalikult eetilisi valikuid, eelistan eestimaist, vähendan teadlikult prügi tekitamist ja tekkivat sorteerin. Kuna elan rohelises väikelinnas, on keskkonnasõbralike valikute tegemine lihtne. Meie kogukonnas on järjest populaarsemad rohevahetuslaadad, taaskasutus, otse tootjalt tarbijale kauplemine. Selline maalähedane elustiil paelub paljusid: kes kasvatab ise kanu, kes iseendale aiasaaduseid. Hea on liikuda kas jala või jalgrattaga. Noortekeskuses ei kasuta me plasttopse, vaid täiesti tavalisi lauanõusid, sorteerime prügi, kasutame võimalusel taaskasutusmaterjale, noori suuname keskkonnasõbralike valikute ja tarbimisharjumuste poole. Pikas plaanis tahan oma elustiilis vähendada auto kasutamist, tahan proovida ise korda teha vana mööblit, et anda neile esemetele uus elu ja veel enam tuua oma ellu taaskasutust. Hiljutine keskkonnaprojekt (veebruari lõpus läbiviidud kolmepäevane kliimakoolitus, mille algatasid Noorte Keskkonnanõukogu ja Keskkonnaministeerium) andis olulist ja faktipõhist infot ning ärgitas mind teemat uurima, noortele ägedaid ideid ja lahendusi otsima.“

Türi noortekeskuse teine noortejuht Erika Teras ütleb, et tema keskkonnasõbralikkus algab eelkõige igapäevasest tarbimisest, mis on maast madalast olnud säästlik ja toidu valikul tervislik. „Mind on juba nii kasvatatud ja ma ei ole varem mõelnud sellest kui keskkonnasõbralikust käitumisest või kuidas sellise ellusuhtumise puudumine on seotud kliima soojenemisega. Sorteerin ka prügi ja kasutan korduvalt kilekotte, saia-leivakotid lähevad ka mitmendale ringile, viirusterikkal ajal pesen ja desinfitseerin neidsamu kotte.“ Erika ütleb, et viimasel ajal on suurenenud noorte huvi kliima soojenemisest tulenevate probleemide vastu. Näiteks lähevad nad peale eriolukorra lõppu edasi noorte omaalgatusliku keskkonnaprojektiga ME JÄTAME ENDAST JÄLJE!, kus noortel on plaanis korraldada prügimatk, viia sisse prügi sorteerimine noortekeskuses ning koos Tallinna Casa Mare Moldova Rumeenia kogukond Eestis noortega viia läbi erinevaid keskkonnasõbralikke tegevusi nii Türil kui ka Tallinnas. „Ise olen selliste valikuteni jõudnud juba lapsepõlves, kuna minu lastetuba oli keskkonnasõbraliku käitumise kool. Olen seda püüdnud õpetada oma lastele ning töös noortekeskuses. Viimasel ajal on pannud keskkonnale rohkem tähelepanu pöörama ülemaailmne kliimasoojenemine ja noorte FFF-liikumine. Osalesin veebruaris ka keskkonnateemalisel koolitusel, mis pani tahtma koos noorte ja noortejuhtidega teemale enam tähelepanu pöörata ning erinevaid tegevusi läbi viia. Minu valikud on eelkõige mõjutanud aga minu peret, kindlasti ka kodulinna ja kogukonna teadlikkust noorte teavitamise kaudu. Oma keskkonnaalaseid teadmisi, seisukohti ja väärtusi jagan noortekeskuse tegevustes lastele ja noortele näiteks suvelaagrites, erinevates õpilasmaleva-, ringitöö- ja projektitegevustes. Edaspidi tahan pöörata suuremat tähelepanu prügi sorteerimisele, nii kodus kui ka noortekeskuses, ja valida ostmisel tooteid, mis on loodussõbralikes pakendites. Erinevad huvitavad keskkonnateemalised koolitused noortejuhtidele, mitteformaalse keskkonnahariduse programmid ja noorsootööprojektid noortele on see, mis ka kindlasti jõuliselt edasi aitaksid. Üldiselt sooviksin, et pakendimajandusele pöörataks rohkem tähelepanu, tahaksin, et pakendid võtaksid vähem ruumi, oleksid keskonnasäästlikust materjalist ja rahakotisõbralikud.“

Küsisin Kadrilt, kuidas jõuda sinna, kus juba oskaks teha keskkonnateadlikke otsuseid, sest paljud kindlasti tahavad, aga ei tea, kuidas. „Tuleb jälgida iseennast ja oma tarbimisharjumusi – kui palju tarbin ja mida tarbin ning kuhu läheb see, mis järele jääb. Näiteks kingad või konservipurgid: mis on enne ja mis on pärast seda, kui olen selle teenuse või toote tarbinud. Eelistada võiks toodete oma pakendisse ostmist. See ei ole mugav, aga säästab loodust ja mind teeb iga selline tegu tegelikult õnnelikuks. Endalt võiks ka küsida, miks osta uusi asju, uusi tarbeesemeid, kui on alati võimalus kasutusse võtta midagi, mis juba on olnud kasutusel. See on ebamugav, selleks kulub aega, vajalikku asja ei pruugi kohe saada, aga samas teeb see jälle rõõmsaks ja õnnelikuks, kui olen andnud uue võimaluse ja uue elu neile asjadele. Praegusel ajal on väga oluline otsida usaldusväärset ja adekvaatset infot ja seda ka mõtestada, tuleb olla hästi infokriitiline kogu aeg. Tuleb kujundada ise oma seisukoht ja vastutada ise oma otsuste eest. Ja mida võiks ühiskond teha? Tänavatele prügikastid, kuhu saab sorteeritult prügi visata, et kujundada harjumusi ja mõtestada oma valikuid. Taimetoidu osakaalu suurendamine inimeste toidulaual – infojagamised võiksid ka seda mõtteviisi toetada. Ja veel kord, sõnumit tuleb ise mõtestada, mitte lasta meedial sõnumeid endale ette mõtestada.“

Mõni aasta tagasi Kehras ringi jalutades mõtlesin kõigele, mida võiks keegi teha, et elukeskkond seal oleks selline, nagu mulle rohkem meeldiks. Mäletan nii selgelt hetke, mil mõistsin, et see keegi pean ju mina ise olema. Sel hetkel sündiski muusikat ja keskkonda ühendav linnaruumisari Maailm. Muusika. Meie. Teine asi, mis mulle rahu ei andnud, olid kastid erinevatele jäätmetele avalikus ruumis. Õigemini nende kastide vähesus. Minu loogika on, et kui paneme prügi kogu aeg oma silma alt ära, siis on raske ses osas midagi ära teha. Aega läks, aga asja sai ja 2019. aasta lõpus kirjutas kohalik ajaleht Sõnumitooja, et Anija vallavalitsus ja kõik allasutused hakkavad eeskujulikult prügi sorteerima. Eelmisel kevadel toimus mitu kuud kestnud algatus Heakorra Reede, millega kutsusime Kehras inimesi väljas jalutades prügi üles võtma. Nagu maailmakoristuspäev on välja toonud, on inimestel prügipimedus – just selle prügipimeduse tahtsime kohalikul tasandil välja tuua ja välja juurida. Sest, mida ei näe, seda pole ju olemas. Ja kui pole olemas, ei saa sellega ka tegeleda. 2018. aastal alustasime Teeme Ära! talgupäeval Kehras nõude kogumisega, et luua „Ühiskondlik nõu“, kust soovijad saavad üritustele suuremas koguses päris nõusid laenutada. Ikka selleks, et ühekordsete nõude kasutamise vajadus ära kaotada. Loomulikult on erinevad suured organisatsioonid, liikumised ja algatused head, aga omaenda keskkonnas ja ühiskonnas saame ja peame siiski ise palju ära tegema, kõigepealt oma eeskuju ja valikutega. Ja kui usume sellesse, et meie võimuses on elu paremuse poole liigutada, siis on esimene suur samm tehtud!

Inimestega vesteldes olen jõudnud järeldusele, et pole sugugi raske üksikisikutena keskkonda mitteväärtustavas ühiskonnas keskkonnateemadeni välja jõuda. Algtõuge võib olla lapse sünd, film, raamat, vestlus, teise inimese valikute jälgimine, kliimastreik… Ja loomulikult aitab, kui lapsepõlvest on kaasa saadud head harjumused, näiteks hoida kokku vett, elektrit või gaasi; sorteerida toidujäätmed, paber-papp, klaas, metall ning patareid eraldi; mitte ära visata toitu, kasvatada ise võimalusel toitu, kokata kodus, juua võimalusel kraanivett, võtta oma toitu ja jooki kodust kaasa; vahetada riideid teistega ja vajadusel soetada neid teiselt ringilt asemele; käia jala või sõita jalgrattaga; kasutada igal võimalusel ühistransporti; keelduda kõigest, mida pole vaja – alustades nii paber- kui digitaalsetest reklaamidest ning lõpetades plastist joogikõrrega joogi sees; eelistada suuremaid pakendeid, käia poes oma koti ja karbiga, kasutada pestavaid taskurätikuid, majapidamisrätikuid ja mähkmeid… Ja see nimekiri muudkui jätkub ja jätkub. Ei ole neis tegevustes tegelikult mitte midagi erilist, kõik ikka seesama, mida vanemad ilmselt meile kõigile kodus rääkisid, aga mille oleme oma kiires oluliste tegevuste ja jooksmistega täidetud elus unustanud. Kogu aeg on ju vaja kuhugi tõtata. Millise imelise vabaduse tunde on andnud see, kui saan teha, mida tahan, millal tahan ja kuidas tahan. Ja kõik muu polegi ju minu mure, ma ju maksan makse? Aga nagu ütles kliimanoor ja Eesti Rohelise Liikumise projektijuht Henri Koltsmeier taskuhäälingus „Keskkonnahoid on äge!“: meil kõigil on vaja aktiivse mängijana mängu astuda, mitte pealt vaadata, kuidas elu ja maailm lihtsalt kulgeb. Sest me kõik muudame oma valikutega maailma, meie otsustada on, missuunalisi muutusi tahame ellu kutsuda.

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Martin Märss.