Infosõjas saab noorsootöötaja olla verbaalse ja visuaalse info analüüsi süda

Tundub, et viimased aasta(kümne)d ei ole noorte vastu helded olnud – süvenev keskkonnakriis ja mure planeedi pärast, aina intensiivistuv ja kiirenev sotsiaalmeedia virvarr, kaks aastat pandeemialuku taga ning 2022. aastal kogu maailma ärevusnivoo lakke tõuganud Venemaa sõda Ukraina vastu. Kõik nimetatud ja nimetamata suured probleemid on otsapidi seotud infoga – info jagamise, vastuvõtu, meediamaailmade ja kahjuks ka infosõdadega. Etteruttavalt võib öelda, et lahendusena nähakse sageli eelkõige inimeste meedia- ja infopädevuste arendamist. Siin kirjatükis püüangi anda jänesehaakidega siia-sinna hüpeldes noorsootöötajatele ideid ja mõtteid, mida ja kuidas saaks koos noortega ette võtta ja arutada, et meie kõigi infovastupidavus oleks suurem.

Oota, mis asi? Infovastupidavus?

Jah, infovastupidavus. Mõnikord ka „digitaalne vastupidavus“ ehk „resilientsus“. Eesti keelde on „resilientsusele“ tulnud mõned ilusad vasted, mis vaikselt kasutusse juuri ajavad. Need on säilenõtkus ja kerksus. Üldiselt aga tähistab see inimese, organisatsiooni või ka ühiskonna kui suure terviku vastupanuvõimet (Manning, 2021; Reynolds & Parker, 2018; Przybylski et al., 2014), võimet kohanduda pidevalt muutuvate, ekraanide vahendatud ja kohati väga stressirohkete olukordadega, tundmaks end võimestatu ja võimekana. See tähendab nii ennetavat tegutsemist, aga ka traumadega toime tulemist (Lloyd, 2015), ning kui vaja, siis – metafoorselt väljendudes – pajuvitsana maha paindumist ja jälle enda püsti ajamist. Muide, keda see oluline teema rohkem huvitab – 2022. aasta sügisest saab Tartu Ülikoolis omandada infovastupidavuse magistritaseme mikrokraadi.

Lastega läbi viidud uuringutes (nt Vandoninck, d’Haenens & Smahel, 2014) on juba pikki aastaid leidnud tõendust, et kui laps suudab riski mõista ja teab ennetavalt, kuidas sellise riskiga võiks toime tulla, siis on ta oma üldiselt ellusuhtumiselt vähem kartlik ja ärev. Lisaks on hästi informeeritud lapsed ja noored iseseisvamad ning kerksamad kaalutlejad. Kas tasub mingi riski puhul lasta olukorral eskaleeruda ja siis rakendada erinevaid toimetulekumehhanisme või pigem riskist hoiduda ning oma heaolu stabiilsena hoida (loe nt Osgood, Sakr & De Rijke, 2017)? Mitte alati ei vali lapsed ja noored viimast, vaid otsivad oma arenguvajadustest lähtudes riski mõnu ja nn tumedat mängu (Bjartveit & Panayotidis, 2017).

Siin võime rääkida laste ja noortega paljudest juba nende endi välja arendatud ja kasutusel olevatest strateegiatest, näiteks kiss-silma strateegia, mida ma ise ja paljud noored on kirjeldanud häiriva visuaalse sisuga toimetulekul. Kui aimad, et infovoos võib skrollimise käigus su silmade ette sattuda häirivaid pilte (näiteks sõjakoledustest), siis hoiad skrollides silmi veidi vidukil, piilud ripsmete vahelt. Kui siis juhtubki sinu ekraanile midagi kohutavat, mis võiks su vaimsele heaolule paraja põntsu panna, oled saanud võimaluse seda kõigepealt hägusalt ja fookusest väljas olevana näha ning jõudnud ehk ka sellest mööda liikuda. Või ka strateegia, mida võiks lohisevalt kutsuda „some things cannot be unseen, but can be un-read“: kuna pilt on mõjusam meediatekst, siis on kohati turvalisem mingi kummalise viite, termini, sündmuse, video või veebilehe peale sattudes kõigepealt kiirelt guugeldada, mis see on. Ereda näitena võib tuua selle, kuidas 2007. aastal säästsid Wikipedias ja Urban Dictionarys olevad tekstilised kirjeldused päris paljusid teismelisi šoki-fetiši-pornovideo „2 girls, 1 cup“ visuaalide vaatamisest.

Infovastupidavuse katuse alla mahuvad ka kõikvõimalikud digi-, meedia- ja infopädevused. Nende hulgas info ja andmete mõistmise ning kriitilise hindamise pädevused, kommunikatsiooni ja koostööoskused, sisuloomega seonduvad teadmised, mitmekülgse probleemilahenduse ja innovatsiooniga seotud fookuspunktid. Keerukaks muudab olukorra see, et iga inimese, sotsiaalse grupi ning ühiskonna meedia- ja infomaailm on ainulaadne ning seega on ka vajaminevate pädevuste komplekt igaühe jaoks erinev. Praeguses olukorras on aga selgeks saanud, et rahva psühholoogilise kaitse ja ühiskonna vastupidavuse nimel peame erilise põhjalikkusega arendama infosõjaga seonduvaid põhipädevusi. Proovime siis!

Verbum creat omnia

Ehk sõna loob kõik. Seetõttu on oluline jälgida, mis sõnu me kasutame, kui me millestki räägime. „Sõda“ või „konflikt“? Kherson või Herson? Kas me ütleme „infosõda“ või „desinfo-kampaaniad“? „Hübriidsõda“ või „infokorratus“? „Strateegiliste narratiivide levitamine“ või „propaganda“? Laiem avalikkus, eri geopoliitilised tegutsejad ja eri valdkondade teadlased eelistavad kõik oma sõnu (loe nt Fridman, 2020; Szostek, 2020). Aga üldiselt oleme praegu mures selle pärast, mida laiemas avalikkuses nimetatakse infosõjaks.

See on sõda, mida peetakse meie ajude ja mõtete üle – selle üle, kuidas me maailma näeme, kelle poolt oleme, keda mõistame, keda demoniseerime jne. Seda sõda peetakse nii massimeedia kui ka ühismeedia kaudu, aga infosõda tilgub sealt edasi kõikidesse eluvaldkondadesse. Olukorra muudab keeruliseks see, et näiteks propaganda, strateegilise kommunikatsiooni, veenmise, retoorika, demagoogia ja tajuvigade vahele on väga raske selgeid piire tõmmata, sest kasutatavad võtted kattuvad. Propaganda kipub avalikes diskussioonides olema miski, mida teevad halvad „nemad“, strateegilise kommunikatsiooni ja veenmisega tegelevad head „meie omad“. Mõned teadlased (nt Jowett & O’Donnell, 2018) on püüdnud siiski veenmist ja propagandat eristada, näiteks selle kaudu, mis on suur eesmärk: kui eesmärk on edendada vaid sõnumi saatja huvisid, siis on tegemist propagandaga. Kui aga selle kommunikatsiooni tulemusena võiks kasu saada mõlemad – nii saatja kui ka vastuvõtja –, siis võib tegevust pidada veenmiseks. Propaganda kipub olema ühesuunaline, veenmine interaktsioonil põhinev.

Ülioluline on aga pidevalt rõhutada (jah, ma ütlen seda kuskil allpool kindlasti veel), et isegi kui infosõja eri pooled kasutavad kommunikatsioonis sarnaseid võtteid, eksisteerivad siiski objektiivsed ja kontrollitavad faktid, mis võimaldavad meil kujundada väärtuspõhiseid seisukohavõtte ja maailma mõtestamise viise.

Analüüsime sõnu ja sõnumeid

Ma usun, et noorsootöötajad võivad olla oma noorte jaoks infosõjas infosüda: nad saavad kas selgelt eesmärgistatud tegevusena või ka nagu möödaminnes laste ja noortega rääkida just sellest, mis aktuaalne. Õppimine toimub ju kõige paremini siis, kui on olemas mingi isiklik haakepunkt, mille külge uued teadmised siduda. Nii võibki noore infovastupidavus saada tugeva toe noorsootöötajaga koos analüüsitud TikToki video põhjal või nn noorte teemadel kaasa rääkiva poliitiku krõbeda sõnavõtu üksipulgi lahti võtmisest. Näiteks sai tiktokker Roosabanaanike pärast maskivastaste meeleavalduselt reportaaži tegemist kommentaarides verbaalselt peksa ja täiskasvanud mehed kirjutasid sotsiaalmeediasse arvamusavaldusi stiilis „Täiesti mõttetu plika, vaata, milline ta välja näeb! Mingid ilged kunstküüned ja -ripsmed endale külge toppinud!“. Need on väga head alustekstid arutamaks, kuidas see ei ole tegelikult ju mingi asjalik argument, vaid puhas demagoogia, inimese välimuse ründamine keskse teema asemel (argumentum ad hominem). Koos saab otsida kõikvõimalikke silte, mida inimesed üksteise kohta sotsiaalmeediasuhtluses kasutavad, ja siis mõelda, mida selline silt teeb meie arusaamaga. Võib arutleda, milliseid negatiivsena mõeldud silte on tagasi kaaperdatud ning hakatud kasutama uhkelt iseenda enesemääratluse ja oma sõpradele tunnustusena. Tolerast? Queer? Luud? Kahjulik element?

Võite otsida sõnumeid, kus kasutusse läheb reductio ad Hitlerum ehk taandamine Hitlerini – see tähendab kellegi argumendi, seisukoha või põhiväärtuse küsimuse alla seadmine, viidates välja toodud seosele, sarnasusele või joondumisele Hitleriga. Kuna viimane on üsna üksmeelselt ajaloo kõige kurjemate koletiste sekka liigitatud, siis mõjub juba pelk seos temaga väga eemaletõukavalt ja mingit edasist mõttearendust ei ole võimalik pidada. Teravsilmsed noored kindlasti märkavad ka vastupidiseid „maine laenamisi“. Mäletate, kui Arnold Schwarzenegger püüdis Venemaa elanikega rääkida Ukrainas toimuvatest inimsusevastastest kuritegudest? Võib otsida koos infot, miks sellise sõnumi puhul võiks just Arnold olla see, keda pikka aega Kremli lauspropaganda töötluses elanud venelased võiksid kuulata. Maine laenamine toimubki nii, et enda sõnumid ja ettevõtmised seotakse sümbolite, inimeste, kohtade ja visuaalidega, millel on selles konkreetses kontekstis ja ihaldusväärse sihtrühma jaoks positiivsed tähendused ja suur väärtus. Koos võite otsida näiteks Eesti jaoks oluliste sümbolite, kangelaste, kohtade kasutamist kellegi arvamuse kallutamiseks.

Arvestades kuulumisvajaduse tähtsust teismeliste jaoks, on tõenäoliselt mõistlik koos arutleda karjaefekti (bandwagon effect) esile kutsumise üle infosõjas. Kuna inimene tahab tegutseda koos teistega ning karjas on turvalisem, siis on sotsiaalsed suhted ja kuuluvustunne meie aju ja taju jaoks väga olulised. Suurem kari on turvalisem kui väike. Sellepärast mõjuvad eriti hästi sõnumid, mis ütlevad, et meiega koos ja meie moodi on enamik. Seetõttu kasutataksegi propagandas sõnumeid, mis panevad meid arvama ja tundma, et „hmm, enamus juba arvab sedasi, kuidas ma nüüd siin niimoodi veel üksi jäänud olen“.

Arvestades vanuserühma, on minu arvates kriitiliselt tähtis kõnelda ka huumorist ja naljast kui turvavõrgust. Nali annab teadupoolest võimaluse öelda igasuguseid jaburdusi ja rumalusi, nö segast peksta, öeldes välja kõik, mis sülg suhu toob, eriti võimaldavad seda digikeskkonnad ja sotsiaalmeediaplatvormid. Kui juhtub, et teised hakkavad öeldu tõttu sulle etteheiteid tegema või sind korrale kutsuma, siis saab end kaitsta väitega „See oli ju nali! Rahune maha. Ära reageeri üle!“. Seda võtet võib pidada vastutuse nihkeks. Oletame, et tehakse mingi rassistlik või seksistlik nali ja lõppu pannakse igaks juhuks, turvavõrguna „hehe“, „JK“ või „naliiii!“. Kui siis sõnumi vastuvõtja ütleb, et kuule, see ei ole okei, saab sõnumi saatja nihutada vastutuse iseendalt teisele. „Ma pole öeldnudki, et see nii on! Ma ju panin lõppu, et see on nali! Kamoon, õpi lugema, noh, ega ma ise ju nii ei arva!“ Kogu trollimistemaatika ja tumeosalus (dark participation, vt Quandt, 2018) käib samuti suuresti siia alla ning väärib pikemat noortekultuuri eripärasid arvesse võtvat analüütilist ühispilku.

Rohkem näiteid ja pikemaid selgitusi leiad SIIT. Annan loa kõike kasutada ja oma parema äranägemise järgi muuta.

Analüüsime pilte ja videoid

Suur osa noortekultuurist ja kommunikatsioonist on mitteverbaalne ning visuaalne. Lisaks tohutult keerukatele üksteisele segapuntras viitavatele kiirelt vahelduvatele salakeeltele ja peidetud tähendustele, trendidele, meemidele, slängile, kangelastele ja antikangelastele kannavad visuaalid aga sageli aastakümnete jooksul külge jäänud tugevaid tähendusvälju. Piltide ja videote puhul võib analüüsida esitatud sotsiaalset kaugust, filtrite kasutust, keskel-ääres-kompositsiooni tähendusi ja palju muud, aga lihtsaimad alustuspunktid ühiseks analüüsiks on minu arvates perspektiivide ja interaktsiooni olemasolu märkamine.

Esiteks, kaamera paigutusega on võimalik pildil kujutatavast isikust jätta väga erinev mulje. Kui kaamera asub ülevalpool ehk kasutatakse kärbseperspektiivi ning fotole jäädvustatav inimene peab kaamerasse vaatamiseks oma lõuga tõstma ja silmi ülespoole suunama, annab see võimu vaatajale. Pildile jäänud inimene tundub väike, võimutu, abi vajav, nõrk. See, kes vaatab, on kõrgemal, suurem ja tugevam. Kui kaamera pakub konnaperspektiivi – inimest jäädvustatakse alt üles –, siis tundub pildile tabatu suure ja tugevana, sest meile on sunnitud peale temast madalamal asuv positsioon.

Nii võibki väike diktaator tunduda suure ja tugevana või tugev naisjuht väikse ja nõrgana.

Muidugi ei ole perspektiivivalik alati kavatsuslik ja planeeritud. Mõnikord võimaldab füüsiline ruum vaid teatud rakursse, mõnikord ei ole fotograafil üldse plaanis kedagi võimsana kuvada. Aga kujutiste lugemise teooria ja sotsio-semiootiline visuaalide analüüs (nt Kress & van Leeuwen, 1996) eeldab, et kõikvõimalikud tähistamise ja kujutamise viisid on kultuuriliselt kodeeritud. See, kuidas neid koode lugeda, õpitakse tavaliselt ära sotsialiseerumise käigus (multikatest Hollywoodi filmideni, reklaamidest raamatukaante kujundusteni, pressifotodest arvutimängudeni).

Teiseks, nõudmine-pakkumine fotodel – kui pildil kujutatav inimene vaatab pildi või video vaatajale justnagu otsa, tekib kujutatu ja vaataja vahel otsesem interaktsioon ja kontakt. Teatri- ja kinomaailmas räägitakse neljanda seina lõhkumisest: vaatajale astutakse (ebamugavalt) lähedale, nõudes illusiooni murdmist ja passiivse pealtvaataja rolli jätmist. Seetõttu viidatakse sellisele visuaali ülesehitamise võttele kui nõudmisele (demand). Pildil olija justnagu nõuaks kontakti, luues minu kui vaatajaga illusoorse kontakti. See tähendab, et psühholoogiliselt oleme üksteisele lähemal, meie vahel saab tekkida side. Jah, pelgalt minu kui foto või video vaataja peas elav side, aga siiski.

Kui aga pilkkontakti ei ole võimalik luua, pildile tabatu vaatab eemale (näiteks parfüümireklaamides sulnilt kaugusesse vaatavad modellid, pilgu langetanud poliitik pressifotol jne), siis jääb see kontakt ja interaktsioon loomata. Sellisel moel esitatud visuaalidel on inimesed justnagu pakkumisel (offer) ning mina vaatajana saan jääda kulisside taha, pealtvaataja rolli. Pildil olija on minu vaatamisrõõmuks mulle üles seatud ja võin teda häbematult vahtida, sest nö vahelejäämise ohtu ei ole.

Kujutiste lugemise teooria (nt Kress & van Leeuwen, 1996) on muidugi kultuuri- ja kontekstispetsiifiline, kuid visuaalmeedia tüüpvõtted on püsinud aastakümneid üsna stereotüüpselt sarnased, seega midagi neis ikka peidus on.

Ja nagu ma lubasin, kordan kõige olulisemat – ehkki meediatekstide vastuvõtt võib toimuda eri viisil, mõisted on hägusad, sarnased nipid-trikid-võtted on kasutusel propagandas ja heidutuses, võitlusmoraali suurendamises ja ajupesus, on kriitiliselt tähtis mõista, et objektiivsed ja kontrollitavad faktid eksisteerivad siiski. Nendeni jõudmine ning nende kontrollimine võib veidi aega võtta, aga tõde tõuseb, vale vaob.

---

1. Bjartveit, C., & Panayotidis, E. L. (2017). Transforming early childhood educators’ conceptions of “dark play” and popular culture. Contemporary issues in early childhood, 18(2), 114–126.
2. Fridman, O. (2020). ‘Information War’as the Russian conceptualisation of strategic communications. The RUSI Journal, 165(1), 44–53.
3. Jowett, G. S., & O’donnell, V. (2018). Propaganda & persuasion. Sage publications.
4. Kress, G., & van Leeuwen, T. (2020). Reading images: The grammar of visual design. Routledge.
5. Lloyd, A. (2015). Stranger in a strange land; enabling information resilience in resettlement landscapes. Journal of Documentation.
6. Manning, C. (2021). A framework for digital resilience: supporting children through an enabling environment. Parenting for a Digital Future.
7. Osgood, J., Sakr, M., & De Rijke, V. (2017). Dark play in digital playscapes. Contemporary Issues in Early Childhood, 18(2), 109–113.
8. Przybylski, A. K., Mishkin, A., Shotbolt, V., & Linington, S. (2014). A shared responsibility: Building children’s online resilience. Virginia Media and Parent Zone.
9. Quandt, T. (2018). Dark participation. Media and communication, 6(4), 36–48.
10. Reynolds, L., & Parker, L. (2018). Digital resilience: Stronger citizens online. Institute for Strategic Dialogue: London, UK.
11. Szostek, J. (2020). What happens to public diplomacy during information war? Critical reflections on the conceptual framing of international communication. International Journal of Communication, 14, 21.
12. Vandoninck, S., d’Haenens, L., & Smahel, D. (2014). Preventive measures – How youngsters avoid online risks. EU Kids Online Network. URL: https://www.researchgate.net/publication/264563229_Preventive_measures_how_youngsters_avoid_online_risks.

Sisukord

• Sissejuhatus – kas maailmarahul on juured?
• Noorsootöö ja sõda – sotsiaalpedagoogiline käsitlus, Filip Coussée
• “Euroopa noorte eesmärgid kunstis“, veebiarutelu kokkuvõte, Jaan Aps
• Maailmaharidus aitab tulevikukriisidele vastu astuda, Kelli Eek ja Mari Jõgiste
• Iga tegu, mis suurendab positiivset suhtlust, on samm rahu suunas, Mikko Mäkipää
  • kommentaarid Eneli Meresmaa, Liis Auväärt ja Liis Märdin
• Rahuharidus – noortevaldkonna vastuskirjad, Heili Griffith ja Lina Soboleva
• Sotsiaal-emotsionaalne pädevus noorsootöö perspektiivist, Elina Malleus-Kotšegarov ja Liisa Lints
• Infosõjas saab noorsootöötaja olla verbaalse ja visuaalse info analüüsi süda, Maria Murumaa-Mengel
• Tagasiside võimalused mõtestamise ja enesejuhtimise arendamises, Helena Pihel
  • kommentaar Kristel Kallau
• Eesti noorsootöö on multikultuurne, Veera Jegorova
• Lõimumine – väljakutsete väljakutse?, Anni Tetsmann, Anna-Liisa Nurgamaa 
  • kommentaar Deniss Jeršov
• Teadlik vabatahtlikkus ka kriisiajal – noorsootöös ja noortega, Lauri Luide 
  • Anett Männiste
• Kriisiaegne tööturg – noorte mõjud ja mõjud noortele, Olav Kersen

Kaanepildi autor on noor Eesti kunstnik Luisa Harjak.