Vaimse tervise esmaabi: Kuidas Sul läheb?

Anna-Kaisa Oidermaa

Füüsilise tervise esmaabi on meie ühiskonnas sissejuurdunud ja selle vajalikkus pole küsitav. Juba lasteaialastele õpetatakse kriitiliselt tähtsaid teadmisi, mida teha füüsilise terviserikke korral – helistada 112. Seda, kuidas elustada, fikseerida luumurde ja tohterdada haavu, saavad täiskasvanud õppida juba põhjalikumalt ning tööandjatel on kohustus sellist väljaõpet võimaldada.

Vaimse tervise esmaabi on aga Eestis uuenduslik lähenemine, mis tuleneb praegustest vajadustest. Vaimse tervise raskused on kõige sagedasemad tervisemured noorte seas, kolmandikul on aasta jooksul olnud depressiooni tunnuseid ja viiendikul surmamõtteid. Endiselt on abi kättesaadavusel suurimad tõkked vähene teadlikkus ja hirm häbimärgistamise või diskrimineerimise ees. Vaimse tervise esmaabi on üks vahend, mis tõketest üle aitab.

Vaimse tervise koolituse läbinutel kasvavad teadmised vaimse tervise häiretest, häbimärgistamise ilmingutest ja julgus esmaabi osutada ning vaimsest tervisest rääkida. Kuidas toimida, kui on vaja anda esmaabi paanikahoo korral. Kuidas olla toeks sõltuvushäirega inimesele, kes soovib oma probleemist võitu saada. Kuidas pakkuda küünarnukitunnet depressioonis inimesele nii, et ise musta auku kinni ei jääks. Olulisel kohal on ka suitsiidiriski hindamine ja sellest rääkimine. Seejuures vähem tähtsamaks pidamata enesehoidu ja oma vaimse tervise tugevdamist. Teadmatuse ja hirmu vastu aitab tõenduspõhine info. Häbi vastu aitab julgus, võimalus sõnu ja toetust leida ning pakkuda.

Vaimse tervise esmaabi on definitsiooni järgi abi, mida osutatakse inimesele, kellel on tekkimas vaimse tervise probleem, kelle olemasolev vaimse tervise probleem süveneb või kellel on vaimse tervise kriis. Esmaabi saab anda igaühele, olgu ta keegi, kellega igapäevaselt õppimise või töö kaudu ühenduses ollakse, pereliige või trennikaaslane. Kellelegi, kes elab sinuga samal tänaval või ühes kogukonnas. Vaimse tervise esmaabi antakse kuni asjakohase professionaalse abi saamise või kriisi lahenemiseni. Kindlasti ei saa see kunagi asendada professionaalset abi, kuid saame oluliselt suurendada inimeste ringi, kes suudavad aidata teha esimesed sammud paranemise teel ja seejuures vahel ka elu päästa.

Vaimse tervise esmaabiks vajalike teadmiste hulgas on olulised viis põhisammu, mida saab meelde tuletada ja rakendada kõigil juhtudel, mil keegi lähivõrgustikust abi vajab. Alustada saab kontakti loomisest ja uurimisest, kas hetkel on tegemist reaalse ohuga elule, eelkõige suitsiidiriski hindamisest. Seejärel tuleb olulisim osa abistamise juures – kuulamine. Kui esimesed sammud tehtud, saab pakkuda teavet nii professionaalse kui ka eneseabi osas. Alati on tähtis ka abistaja enesehoid.

Inimesi, kes oleksid valmis teistele vaimse tervise esmaabi andma, on tegelikult olemas üksjagu. Vahel jääb abi andmine kas kõhkluse taha, mida täpselt öelda, ebaluse taha olukorda halvemaks muuta. Siin tulevadki appi esmaabioskused – alati on parem küsida ja abi pakkuda kui hiljem kahetseda.

Kui räägime noortest ja nende vaimse tervise raskustest ja kriisidest, siis siinkohal on kindlasti noorsootööl ja noorsootöötajatel oluline roll ja võimalus olla esmane sekkuja. Oleme ka Peaasjade töös, kuuldes inimeste lugusid, saanud aru, et vahel on noosootöötaja just see üks täiskasvanu, keda noorel on vaja. Esimene, kes ära kuulab ja häda korral olemas on. Siin on esmaabioskused taas suureks abiks – nii selles osas, et ära tunda, millised on võimalike häirete tunnused, kui ka selgitamisel, kust jooksevad abiandmise piirid ja kuivõrd tähtsal kohal on enda vaimse tervise hoidmine. Sest vaimse tervise esmaabi võib vajada ka noosootöötaja. Niigi on kuni 40%-l inimestest elu jooksul mõni vaimse tervise häirena klassifitseeritav raskus. Kui nüüd mõelda sellele, et neil, kes teistele olemas on ning oma töösse palju energiat ja indu panustavad, on nii kaastundeväsimuse kui ka läbipõlemise risk, siis ei ole keegi automaatselt kaitstud. Seega on oluline nii ennast kui ka teisi märgata ning vajadusel võimalikult kiirelt ja tõenduspõhiselt tegutseda. Mida varem saadakse abi, seda vähem on kannatusi. Vahel on kiire ja hea sekkumine juba küsimine – kuidas Sul päriselt läheb?

Antropoloogid on uurinud, et inimene suudab olla mugavalt kontaktis keskeltläbi 150 inimesega. Inglise antropoloog Dunbar uuris sotsiaalseid sidemeid esialgu ahvide peal ja leidis, et nende arv sõltub uusajukoore mahust. Arvestades inimese keskmist uusajukoore suurust, suudame olla stabiilses kontaktis 100–250 isendiga. Mõtlen, et Eestis võiks ju 10 aasta jooksul tekkida iga 100 inimese kohta üks vaimse tervise esmaabi andja ehk u 13 000 inimest. Kas Sina võiksid olla üks neist?

 

Kommentaar

Marii Pregel, Kuressaare Avatud Noortekeskuse Noortejaam noorsootöötaja

Märkan, kuidas Eestis tõuseb teadlikkus tervise terviklikkusest ja see liigutab mind meeldivalt. Kui üheksa aastat tagasi kõrgkoolis tervisedenduse õpinguid alustasin, oskasin vaid unistada sellest, et 2019. aastal osalen noorsootöötajana vaimse tervise esmaabi koolitusel, kus räägitakse vaimse tervise teemadest sama avatult, julgelt ja selgelt nagu füüsilise tervise probleemidest ja seda just noorsootöötajate võtmes.

Noorsootöötajatena puutume töös tihti kokku olukordadega, kus tuleb osata märgata, kuulata ja toetada. Kuid mis hetkest on vajalik soovitada noorele professionaalset abi – nõustamist, tervishoiu teenuseid, psühhoteraapiat ja muid tugiteenuseid, millest noor ei pruugi teadlik olla? Enne Peaasjad vaimse tervise esmaabi koolitusel osalemist märkasin, et esitan seda küsimust endale tihti.

Olen kogenud, et inimestena tahame ikka olla heatahtlikud, mõistvad ja abistavad ning kipume ka noorsootöötajana ületama enda võimekuse piire, võttes noorte isiklikke elusündmusi liiga südamesse või kaotades end noorte probleemidesse.

Teame ju, et füüsilise tervise puhul peame esmaabi osutama, kui olukord on eluohtlik ja inimese ellu jäämine sõltub meist või olukorral võivad olla tervist kahjustavad tagajärjed. Kui vaja, siis peame kutsuma kiirabi ning spetsialistid ja arstid on need, kes tegelevad diagnoosi ja raviga. See on meie jaoks lihtsasti mõistetav ja teada, kuna oleme seda oma elus palju õppinud. Teame selgelt, et füüsilise tervise probleemidega tegelevad spetsialistid ja me ei küündiks füüsilise tervise probleemides asendama arstide ja spetsialistide tööd.

Nii on tegelikult ka vaimse tervisega. Meie noorsootöötajatena saame märgata seda, kui noorele on vaja osutada vaimse tervise esmaabi. Me peame ära tabama selle hetke, millal noor võib vajada vaimse tervise küsimuses spetsialisti abi ning meie ülesanne on jagada talle vajalikku infot vaimse tervise professionaalse abi ja kohalike tugiteenuste kohta. Noorsootöötajad on ühed nendest inimestest, kes saavad julgustada ja toetada noori, et nad vajadusel vaimse tervise spetsialistini jõuaksid. Oma suhtumisega vaimsesse tervisesse saame noorsootöötajatena vähendada ka vaimse tervise probleemide häbimärgistamist ühiskonnas.

Oluline on oskus jääda noorsootöötaja rolli, mitte hakata asendama spetsialisti, püüdes täielikult noore olukorda üksi lahendada. Mäletan, kuidas ma noorsootööd alustades tundsin end alateadlikult justkui kõige eest vastutavana. Ka noorte emotsionaalsete ja traumaatiliste sündmuste puhul tundsin, nagu mina peaksin olema noorele probleemi lahendusel olemas ja toeks, aitama tal jõuda lahenduseni, kuna ta on selle probleemiga ju minu poole pöördunud või mina olen seda märganud. Nüüd, aastaid hiljem, olen eneseteadlikum ja tean, et minu roll on sel hetkel noore jaoks olemas olla, teda mõista ja toetada, talle infot jagada vaimse tervise spetsialistide pakutava abi kohta ja teda julgustada spetsialisti poole pöörduma ning seejuures usaldada, et vaimse tervise osas saab ta abi selle valdkonna spetsialistidelt.

Teine oluline vaatepunkt noortega töös on see, kas me ise noorsootöötajatena hoiame oma füüsilist ja vaimset tervist? Kas oleme eredana põlevad laternad, kust valgust jagub kõigile ja kõigeks, või on meie sisemine energiapatarei kustumas? Oleme kõik erinevad inimesed erineva suutlikkuse ja annetega ning vaid me ise teame, mis on meie võimekuse ja töösse panustamise piirid. Ja kes siis veel kui mitte meie ise oleme vastutavad selle eest, et me ei hüppaks üle oma varju ning ei teeks oma töö ja eluviisiga tervisele liiga.

Viimasel ajal kuuleme üha rohkem seesmisest läbipõlemisest ja sellega kaasnevatest vaimse tervise probleemisest. Ka mina märkan noorsootöötajate seas, et ülekoormatus ja läbipõlemine on kerge juhtuma. Olen seda ka omal nahal kogenud paar aastat tagasi noortekeskust juhtides ja samal ajal magistriõppes õppides. Ikka andsin endast kõiges maksimumi, nii tööl kui ka koolis, kuniks midagi ei olnud enam anda. Jah, alati tundub ka tööalaselt, et kuskil on keegi, kellel on su suhtes suuremad ootused. Kuskil on alati inimesed, kes ootavad, et sa teeksid rohkem, kiiremini ja tulemuslikumalt, ning kui sa sellega hakkama saad, siis see ring kordub. Äkki sa suudad veel rohkem, veel kiiremini ja veel tulemuslikumalt? Ja kui sa ei suuda, siis sinus pettutakse. Sa pettud ka ise endas. Oleksid justkui läbikukkunud, kuigi tegelikult oled sa teinud juba piisavalt. Noorsootöö on heas mõttes lõputu ja toob endaga kaasa pidevat muutustega kohanemist. Peame lihtsalt endalt küsima, kas mõistame, millal oleme andnud endast maksimumi ja millal vajame aega puhkuseks, lõõgastumiseks, taastumiseks?

Ma arvan, et noorsootöös tuleb leida enda sisemine rahulolu kompass. Isegi kui kuskil keegi eeldab sinust rohkemat, siis sina tead, mida sa teed, kui palju sa teed, miks sa midagi teed ja mis on selle kõige tulemus. Ja sina tunned ennast kõige paremini. Sa tead, mis hetkedel sa suudad töösse veel rohkem panustada. Sa tead, mida sa vajad, et su töö oleks tulemuslik ja vähem pingeline. Ja tegelikult tead sa ka väga hästi seda, millistel hetkedel vajad seesmiste patareide laadimist ja mis on see, mis hoiab sind tasakaalus ja tervena. Ja kui sa veel ei tea, siis on suurepärane aeg hakata seda kõike teada saama.

Üks asi, mis mind vaimse tervise esmaabi koolituselt meie endi vaimse tervise hoidmise teemal seesmiselt kõnetas, oli koolitajate soovitus, et su töö ei tohi olla kogu su elu. Jah, noorsootööd saab teha alati ja kõikjal ning öeldakse, et noorsootööd ei saa teha kellaajast kellaajani. Ent kui meie töö muutub kogu meie eluks, siis oleme suurema tõenäosusega ka ülekoormatud ja pidevalt pinges. Kui ebaõnnestume oma töös või tulemus on oodatust erinev, siis ebaõnnestuksime justkui kogu elus. Kui meie töökaaslased ja noored, kellega töötame, on meie ainuke peamine sotsiaalne võrgustik, siis võib kergesti juhtuda see, et kui töösuhted ja töö on pingelised, siis ongi kogu meie elu pingeid täis. Hea ja tervist hoidev on leida tasakaal oma töö, pere ja sõprade, hobide, enesearengu ja kvaliteetse puhkamise vahel. Oma kogemuse varal võin öelda, et eneseteadlikkus, enda töö juhtimine ning ise oma töö tagasisidestamine on hinnalised oskused, mille arendamisest on noorsootöös palju kasu. Minu arvates on noorsootöö paljuski ka töö endaga, sest kui ei oleks tervet sind, siis ei oleks noorel ka noorsootöötajat.

Mida märgata, kuidas kuulata ja toetada? Millistel hetkedel on noorsootöötajal vältimatu vajadus osutada vaimse tervise esmaabi? Mis asja see vaimse tervise esmaabi andmine üldse tähendab? Mis hetkel vajan mina ise või vajab mu töökaaslane vaimse tervise esmaabi? Kuidas hoida enda vaimset tervist noorsootöös? Kuidas ennetada seesmist läbipõlemist noorsootöötajana? Need ja mitmed sarnased küsimused on paljudel noorsootöötajatel. Pärast Peaasjade vaimse tervise esmaabi koolitusel osalemist tunnen, et minus on nende küsimuste vastused rohkem paika loksunud. Südamest suur aitäh koolituse õppekava koostajatele ja tublidele särasilmsetele koolitajatele, kes nii olulistel teemadel koolitusi korraldavad!

 

Kristi Lepp, Peetri Noortekeskuse noorsootöötaja, Tallinna Ülikooli noorsootöö eriala esimese kursuse tudeng

Vaimse tervise mured ei ole noortemaailmas kohe kindlasti mingi uus nähtus. Ehk oleme me kõik kunagi mõne vaimse tervise murega kimpus olnud. Tänapäeval on loodud võimalusi, et inimene saaks õppida vaimse tervise esmaabi ning vajadusel seda ka anda.

Olles noorsootöötaja, ei oma tähtsust, kas mure on väike või suur. Mina annan kõik, et leiaksin lahenduse ja saaksin noort aidata. Noored on meie tulevik, seetõttu on noore aitamine ka tuleviku aitamine.

Kahjuks ei tule tihtipeale noored ise oma probleemidega kellegi juurde. Nad elavad oma muresid hoopis üksinda läbi ega oska leida ka lahendusi. Füüsilise tervisega seotud probleemidest kõnelemine on noortele palju tavalisem, neid julgetakse näidata ja neist rääkida. Miks siis vaimne tervis jääb nii tahaplaanile ja tekitab piinlikkust?

Täiesti mõistetav, et on probleeme, millega ei soovita pöörduda lähedaste poole. Kardetakse sattuda häbiplekiks ning kahjuks on ka olukordi, kus vanemad või tuttavad arvavad, et noorel on lihtsalt tähelepanuvajadus. Selleks olemegi meie, noorsootöötajad. Tegelikult oleme me palju enamat, kui niisama noortega tegelevad isikud. Meie kohustuste hulka kuulub ka noore abistamine, nõu andmine, abi leidmine. Kõige raskemad ongi aga just vaimse tervisega seotud probleemid. Vahel on väga raske märgata noort, kes tegelikult vajab abi. Inimesel on võime enda tunded alla suruda ja näole naeratus manada.

Noorte kõige levinumad vaimsed probleemid on stress ja depressioon. Samuti ärevus- ja paanikahäired. Vahel võib see meile jääda täiesti märkamatuks, kuid samas on noori, kes näitavad oma muret välja – olgu selleks meedia või mõni muu viis. Sellisest appikarjest ei tohi mööda vaadata, me kõik saame siiski neid noori aidata. Kindlasti ei suuda meie, noorsootöötajad pakkuda professionaalset abi, kuid meil on võimalus noori edasi suunata ja seni neile tugiisikuks olla.

Noorsootöötajale on vaimse tervise esmaabi väga tähtis. Tööl puutume kokku väga paljude erinevate noortega. Kui vaimsest tervisest on sellised teadmised, on ka palju lihtsam abivajajat märgata. Teada, kuidas läheneda noorele või mida öelda, küsida. Kindlasti tuleb see kasuks väljaspool töödki – tänaval, kodus, poes. Nii on ka lihtsam jälgida iseenda vaimset tervist. Noored ei ole ainsad, kes võitlevad mõne vaimse probleemiga, ka täiskasvanud on väga tihti samade probleemidega kimpus.

Ärme oota, kuni keegi või me ise olema liiga sügaval, aitame üksteist!

 

Kaanepildi autor on Eesti kunstnik Maria Evestus.

Print Friendly, PDF & Email

Teostus EMOTIVE