fbpx

Ühiskondlike kriiside iseloom on muutumas. Kui varem oli kriis erandlik olukord, mis nõudis erakorralist pingutust ning millele järgnes tagasipöördumine normaalsusesse, siis tänapäeva iseloomustavad pidevad, kattuvad ja teineteist võimendavad kriisid. Seetõttu on muutumas ka kriisiolukordade leevendamiseks tehtav vabatahtlik töö. On põhjust arvata, et erakorralise sekkumise asemel muutub olulisemaks pidev, ent väikese intensiivsusega, oma erialateadmisi ja ressursse rakendav ühiskondlik panustamine. Kuid pole kindel, kas sellest piisab ühiskondliku muutuse ellu kutsumiseks.

Peeter Vihma, sotsiolog, kodanikuühiskonna aktivist ja filmirežissöör

Kättpidi Keenias – aga mitte rohkem

Nagu paljusid noori, vaevasid mindki 20. eluaastates korraga kõrged ideaalid ja kärsitus. Olles sotsioloogiat tudeerides ühiskondlikke probleeme pisut tundma õppinud, põlesin soovist maailma muuta. Maailmarahu, jätkusuutlikkus – ükski eesmärk ei tundunud liiga suur. Sellest tiivustatuna liitusin ühe rahvusvahelise võrgustikuga ja kandideerisin vabatahtlikuks Keenia slummis.

Nairobisse jõudes aga selgus, et sealses MTÜs ei soovitudki mind avasüli vastu võtta ning oma energiat minu ettevalmistamiseks pühendada, et saaksin paar kuud ennast kasulikuna tunda. Neil oli piisavalt erineva väljaõppega spetsialiste: insenere, planeerijaid, arhitekte. Olin loomulikult pettunud ja pahur.

Kuid olles juba Keenias, pidin endale rakendust leidma. Kuna olin kaasa võtnud filmikaamera, pöörasin selle mind ümbritsevale elule, õppisin oma väikesel läpakal mingil määral materjali monteerima ning astusin esimesed ebakindlad sammud filminduse suunas. Kõigest sellest kirjutasin ka raamatu „Kättpidi Keenias“, mille peamine eesmärk minu enda jaoks oli oma kogemust paremini mõtestada. Selleks et oma amatöörlikku taset tõsta, õppisin hiljem Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis dokumentalistikat ning pühendasin paar aastat oma elust filmide tegemisele. See oli värskendav ja proovilepanev eluperiood. Hiljem pöördusin küll sotsioloogia juurde tagasi, kuid uue energia ja hingamisega. Aga mine tea – ehk teen kunagi veel mõne filmi.

Seiklust Mustal Mandril on mõtet meenutada kui head näidet sellest, kuidas tõeline panustamine nõuab oskusi ja pühendumist. Sellisest aitamise ja panustamise viisist on põhjust rääkida ka sellepärast, et maailm meie ümber on muutumas üha keerulisemaks. Keskkonnakriis, majanduslik ebastabiilsus, pandeemia, sõjad – kui vaadata viimast aastakümmet, tuleb tõdeda, et need pole mitte ühekordsed, erakorralised ja mööduvad juhtumid, vaid pidevad, teineteist võimendavad nähtused. Seepärast pole ka vajadus vabatahtliku töö järele mitte ühekordne, vaid pidev, ega suunatud mõne üksikprobleemi lahendamisele, vaid nõuab omakorda meie ühiskonnakorralduse sügavamate hoovuste muutmist.

Pikaajalise ühiskondliku muutuse mõjutamine on aga suurusjärgu võrra keerulisem ülesanne. Kohtusin Keenias ringi liikudes väga kompetentsete ja süsteemsete inimestega, kes selle nimel pingutasid. Näiteks Austraaliast pärit suure kaubandusketi endise juhiga, kes oli algatanud laste spordi- ja toiduprogrammi ning selle abil ära toitnud tuhandeid lapsi. Samapalju kohtusin aga ka lõbusate ränduritega, kes olid küll nimeliselt mõnes abiorganisatsioonis tööl, kuid veetsid suurema osa ajast mõnusalt baarides ja safaritel. Kusjuures ei ühtedel ega teistel polnud sageli erilist illusiooni selle suhtes, et nad suures plaanis midagi kuigivõrd muudavad.

Projektiühiskond: jooksuratas või võimaluste maa?

Erakorralised olud on sobiv kasvulava igasugustele projektidele. Lühikest aega mõnele üksikteemale pühendatud tegevustelt oodatakse kiiremini muutuste loomist (või innovatsiooni) kui suurtelt organisatsioonidelt. Seega suurendavad projektid ootust, et on võimalik kohe ja kiiresti midagi radikaalset ära teha.

Oma doktoritöös uurisin, kuidas on võimalik  projektidega ühiskonnas muutusi esile kutsuda. Leidsin 11, et määravaks on suhete struktuurid projektide ning püsivate, pikaajaliste organisatsioonide ja protsesside vahel. Väga lihtne on mõelda välja mõni uus lähenemine või lahendus, kuid palju raskem on seda otsustajatele tutvustada, laiemalt kasutusele võtmist mõjutada ning olemasolevasse ühiskondlikku või organisatsioonilisse korraldusse sobitada. Need küsimused, mis jäävad justkui projektist väljapoole, on projektide raames sageli halvasti läbi mõeldud või tuginevad põhjendamatutele lootustele. Seepärast on projektid mõnikord täis hurraatunnet ja intensiivset tegutsemist, mis on lõppkokkuvõttes aga kasulik peamiselt vaid projektis osalejatele (kui sedagi).

Sellest võib teha kaks järeldust. Organisatoorsel tasandil tuleb rohkem läbi mõelda, mil moel hea algatus seostub parasjagu käimasolevate protsessidega. Kes on võtmeisikud, keda mõjutada? Millal on õige hetk sekkuda? Kuidas leida partnereid ja mõttekaaslasi?

Kuid sarnased küsimused on olulised ka isiklikul tasandil. Näiteks tasub mõelda, kuidas mõni lühiajaline projekt seostub pikemaajaliste eesmärkidega elus. Muidugi, kõike ei ole võimalik ette näha ja planeerida. Projektid on sageli otsingulised, eksperimenteerivad. Seepärast võib mõelda, kuidas projekti käigus saadud teadmisi või oskusi kasutada suuremaks elumuutuseks. Kas selleks ollakse üldse valmis või on projektitegevus lihtsalt üks huvitav seiklus ja vahepala?

Passiivsuse mitu palet

Kriisidele reageerimise instrumentaalse eesmärgi kõrval täidab vabatahtlik tegevus ka laiemat, osaleva ja arutleva demokraatia toimimise ülesannet. Seepärast on üldlevinud seisukoht, et aktiivsus (eriti noorte inimeste seas) on hea ja passiivsus halb. Samal ajal on aga täheldatud, et noorte aktiivsus on juba aastakümneid vähenenud. Ülalkirjeldatud iseennast taastootva, ent laiemas pildis suhteliselt väheefektiivse tegevuste külluse kontekstis on põhjust ka selline järsk vastandumine kahtluse alla seada.

Muret uurinud sotsioloogid on leidnud, et vähemalt osa sellest arvatavast passiivsusest saab kirjutada muutunud osalusvormide arvele. Näiteks kasutasin oma uuringus Eesti internetiaktivisti Maria Bakardijeva mõistet „subaktivism“ 22. Need on tegevused, mis on igapäevased, kuid mille kaudu saab väljendada oma poliitilist või maailmavaatelist seisukohta. Internetiaktivistidel võivad selleks olla nii programmeerimise õpetamine kui ka näiteks internetipiraatlus.

Aktiivsusvormide muutumise põhjuseks on ka mõiste „poliitiline“ muutumine ja ümberdefineerimine. Näiteks kui riigiaparaat sekkub järjest enam meie igapäevaellu (näiteks lubades või keelates paarisuhteid või reguleerides, kui palju võib lastele rihma anda), siis paratamatult muutuvadki nii laste kasvatamine kui ka suhete loomine poliitilisteks aktideks.

Kuid radikaalsemalt seadis levinud dihhotoomia – osalemine on hea ja mitteosalemine halb – kahtluse alla tuntud Rootsi politoloog Erik Amna. Koos kolleeg Joakim Ekmaniga arutles ta 33, et esiteks ei pruugi igasugune aktivism olla demokraatiale kasulik. On ju sageli sedasi, et need, kes nõuavad kiireid muutusi ja kohe, sillutavad teed hoopis autokraatiale, mille käigus kehtestatakse ühiskonnas uusi reegleid ilma diskussiooni või hindamiseta.

Teiseks võib passiivsus olla meelsuse väljendus. On ju ka antipoliitilisus või mõne toote või nähtuse boikoteerimine selge seisukohavõtt. Seda eriti tänapäeva küllusemaailmas, kus ületarbimine ja pidev majanduskasv on saanud suurimaks murekohaks. Sellest vaatenurgast võib mõttesuundi, mis põhinevad loobumisel – minimalism, slow, tagasi maale jms –, pigem pidada positiivseteks nähtusteks.

Kolmandaks – mis on ehk kõige olulisem – passiivsusel on väga erinevaid vorme ning meie ülesanne on neid vorme mõista ja ära tunda. Oma teoreetilistes kirjutistes ja uuringutes toobki Erik Amna välja passiivsuse erinevad vormid ja üleminekud nende vahel. Rootsis tehtud uuringu põhjal kirjeldab ta osaluse alusel nelja tüüpi noori:

  • aktiivsed noored, keda iseloomustab suur aktiivsus, ent rahulolematus demokraatiaga, ning kes oma erinevates vormides osaluse kaudu soovivad seda muuta;
  • ootel noored, kellel on suur huvi poliitika ja ühiskonna vastu ning kes on üldjoontes rahulolevad demokraatia toimimisega ning osalevad vajaduse korral ja episoodiliselt;
  • mittesekkuvad noored, kelle osalus on küll statistiliselt väike, kuid kellel on siiski usaldus kaaslaste vastu ning usk demokraatia toimimisse;
  • pettunud (ingl disillusioned) noored, kes ei näe võimalusi ega soovi midagi teha.

Amna ise rõhutab, et ka ootel ja mittesekkuvad noored on ühiskonna toimimise vaatenurgast väga tähtsad. Lisaks eelmainitud põhjustele leiab ta, et tõeliselt asendamatu väärtus on avatud meel maailma suhtes. Tõepoolest, oma kogemusest Ukraina sõja ajal olen tähele pannud, kuidas väga suurelt suudavad panustada oma ala spetsialistid, kes pole varem ühiskondliku aktiivsusega silma paistnud, kuid kellel on piisavalt võimalusi (teadmisi, aega, ressursse, suhteid), et midagi olulist ära teha.

Võib arvata, et teisipidi on tõsi ka see, et ühiskond, kus kõik on poliitiliselt või ühiskondlikult aktiivsed ja hõivatud, on teoreetiliselt saavutamatu, praktiliselt aga ilmselt pigem omane totalitaarsele režiimile ning sellisena väljakannatamatu. Amna hinnangul vajavad tõeliselt toetust ja julgustust ainult need noored, kellel puuduvad usalduslikud suhted kaaslastega ning kes arvavad, et neil ei ole mingisugust võimalust oma keskkonda mõjutada.

Püüa olla null

Eelkirjutatu kokkuvõtteks sobib hästi Kanadast pärit rahvusvahelise kosmosejaama komandöri Chris Hadfieldi kaasakiskuvas elulooraamatus „Astronaudi soovitused eluks Maal“ välja käidud mõte „püüa olla null“ (ingl aim to be a zero). Võib kõlada uskumatult, et sedavõrd kompetentne, ülitihedast konkurentsist läbi tulnud inimene (18 300 sooviavaldajast võeti NASA kursustele vastu vaid 12 ehk vastuvõtuprotsent oli 0,06) võib midagi sellist soovitada. Kuid tema mõte on lihtne: vaid siis, kui oma töös ollakse piisavalt pädev ja alandlik, et mitte pidada ennast teistest paremaks, on võimalik panustada õigel ajal, õiges kohas ja õiges suunas.

Hadfield kirjeldab värvikalt, kuidas astronaudiks saamise teekonnal kohtas ta hulganisti inimesi, kes soovisid olla kohe +1, kuid kellel polnud selleks piisavalt teadmisi, küll aga rohkelt arrogantsust. Seetõttu oli sageli tulemuseks hoopis –1. Seepärast püüdis ta ise arendada oma oskusi (astronaudid on korraga nii lendurid, insenerid kui ka teadlased) ning olla samal ajal kosmoselennu üksikasjade suhtes võimalikult tähelepanelik. Sellisel juhul ei jää ta vähemalt teistele, samuti kompetentsetele inimestele, jalgu ning kui juhus lubab, on tal võib-olla ka võimalik mõnes olukorras midagi panustada.

Muutus süsteemi seest või väljast?

Eelnev arutlus rõhutab professionaalsuse, kompetentsuse ja süsteemsuse olulisust ühiskondlike valupunktide leevendamisel. Sellest vaatenurgast on sageli nii, et mida lihtsam tundub panustada, seda vähem on sellel mõju. Võimalust ühiskonda panustada saab suurendada, omandades veel rohkem teadmisi ja oskusi. Kui noorel inimesel on olemasolevates kollektiivides – kool, klass, sõpruskond – piisavalt usalduslikke suhteid, siis on võimalik neid teadmisi kergesti rakendada.

Kuid samas tuleb ka tõdeda, et tänapäeva kriisid (eriti keskkonnakriis) osutavad probleemidele meie ühiskondliku süsteemi korralduses endas. Sellisel tasandil muutuste ellu kutsumisel on süsteemivälisel tegutsemisel (näiteks direct action vm sotsiaalse liikumise repertuaari kaudu) oma asendamatu koht.

Aga nii süsteemi sees kui ka väljaspool tegutsedes on vaja hästi läbi mõelda, millised mehhanismid ja arenguteed seovad episoodilist tegutsemist laiemate ühiskondlike protsessidega.


  1. Vihma, P. & Wolf, S. A. (2022). Between autonomy and embeddedness: project interfaces and institutional change in environmental governance, Critical Policy Studies. DOI: 10.1080/19460171.2022.2054841
  2. Bakardjieva, M. (2009). Subactivism: Lifeworld and Politics in the Age of the Internet, The Information Society, 25:2, 91–104. DOI: 10.1080/01972240802701627
  3. Amnå, E., & Ekman, J. (2014). Standby citizens: Diverse faces of political passivity. European Political Science Review, 6(2), 261–281. doi:10.1017/S175577391300009X
Print Friendly, PDF & Email